Täna, aga möödanikus

7. aprill 1799. a. – üks mustemaid päevi Haapsalu ja kogu Läänemaa ajaloos. Täna varahommikul kakssada kümme aastat tagasi ähvardasid religionäärid "tappa apteeker Raupach ja põletada maha tema maja."

Proviisori „süü“ seisnes selles, et ta avas üldkasutatava raamatukogu. Surma ähvardusel pidi Raupach sulgema lugemistoa uksed ja unustama „saatanliku“ ettevõtmise.

Hernhuutlased pühitsesid võitu Ridala pastoraadis, tänades ja kiites Jumalat, kes neile „abikäe ulatas ja rohusegaja taltsaks tegi.“

KÜLAS KÄIGUST

Noo harjunult naljakas ikka - lõpptulemusena, aegu hiljem, wõiwad selle kohtumise põhjal mõned öelda nõnna: Wormsi rahwas pooldas seda tuliselt. Ühe inimese ütlemist rahwa seismisekohaks on ju möödanikust pääle tehtud...

Lauri Luik ja Vormsi saare rahvas...

Juba nädal saab ajast, kui saart külastasid noored reformikad eesotsas Riigikogu liikme Lauri Luigega. Osalesin üritusel ja algul mõtlesin ka muljeid jagada. Kuid kuna midagi erilist ega väga muljetavaldavat ju polnud, ei osanudki midagi nagu öelda. Aga kuna nüüdseks on L.Luik oma blogis asjast ise juttu teinud, siis mõnda asja tasuks vast vastukaaluks selgitada.

Olgu kohe ära öeldud, et Lauri koos teiste noorte reformikatega (vastavad teatud näitajate osas kahtlemata nn. "poliitbroilerite" kategooriale) jätsid üldiselt hea mulje. Igal juhul parema kui varem eeldasin. Obligatoorne partei peajoone jutt ja promo oli natuke tüütuvõitu kuid ärakannatatav. Tuleb aru saada noorest mehest, kes on saanud oma kõrge positsiooni ühiskonnas eelkõige tänu just oma parteile (Luik sai Riigikokku tänu sellele, et oli partei üldnimekirjaS väga kõrgel viiendal kohal). Poiss ise paistab olevat usaldust väärt-ilma irooniata. Sest see jutt, mida ta rääkis selgelt omaenda nimel, oli arukas ja mõistlik. Tugines maailmavaatele, mida ma hindaks kui "mõõdukas liberaal".

Teine lugu on nüüd sellega, kuidas Luik oma blogis seda kohtumist kajastab. Jääb mulje, et kohtumine oli lihtsalt selline sõbralik ja soe...Tegelikult oli see kohtumine sõbralik ja soe ainult sellepärast, et seal polnud peaaegu üldse rahvast, kõvematest kraaklejatest rääkimata. Kui ikka nelja noore ja sõnaosava reformika vastas on neli külainimest, kellele pakutakse ka kommi, küpsist, karastusjooki, toimub kohtumine ikka sõbralikus õhkkonnas...Noori reformikaid peaks häirima natuke ka see, et kohalikud võimuesindajadki suhtusid siiski riigis juhtpositsioonil oleva partei esindajate suht haruldasse külaskäiku enam kui leigelt...Ja Lauri võiks oma blogiski rohkem rääkida sellest, mis juttu nad järgmisel hommikul vallamajas vallavanemaga rääkisid. Muidu jääb mulje, et aetaksegi kahte poliitikat. populistlikku kommide ja käpsistega rahvapoliitikat ja tegelikku kabinetipoliitikat tegelike otsustajatega...

Siit tuleneb ka võimalus meie poliitilise vähkkasvaja, poliitilise korruptsiooni arenguks. Sest oli üks asi, mis mind Lauri jutus tõsiselt häiris. see, et ta esitas ennast tõsise ja kõva lobbistina...et ajab asjad välja. Meil ei ole majoritaarne valimissüsteem , kus on loomulik, et piirkonnast valitud saadik esindabki selgelt oma ringkonna valijate huvisid, ja selgelt teiste valijate huvide arvelt. Liialt väike riik. Rahvaesindaja peaks kõigepealt vaatama üldisi, kogu riiki puudutavaid asju. Neid asju tuleb ajada maksimaalselt ühtlaselt ja õiglaselt. Nii, et ääremaad ei kannataks. Vormsi saar kannatab kõige rohkem just saare püsielanike seisukohalt ebaõiglase omandireformi tõttu...Auu, Lauri...

Vallamajas natuke juba liigutatakse...

Nüüd, rohkem kui kuu möödumisel A.Strengi avalikust pöördumisest ja pärast veel tema enda poolsest asja taganttorkimisest stiilis "ise küsin-ise vastan" on ka vallamajas nende avalike asjade üle paistab et natuke juuredud, ja vastuski kokku pandud. Tegelikult polegi kõige hullem...On natuke asja üle mõeldud küll ja ka suht inimlikus keeles kirja pandud...Ei anna võrreldagi nende vastustega, mis endal aegade jooksul sealt vallamajast saada on õnnestunud... Aga siin see on...

Tere,

Tahaksime vallamaja poolt ühineda tekkinud aruteluga ja võibolla anda vastust mõnele küsimusele.

Oleme samuti mõelnud, et vallavara haldamisega võiks tegeleda selleks eraldi loodud üksus. Kihnus olid OÜ loomiseks küll veidi teised põhjused nagu on kirjas ka vastavas ajaleheartiklis ja meil on täna enamik teenuseid, mida vald ise korraldama ei peaks juba sisseostetud kohalikelt ettevõtjatelt. Majanduslikust seisukohast on sellisele skeemile üleminek Vormsi tänases situatsioonis vallaeelarvele selgelt kulukam ja arvestades ka kohaliku ettevõtluse taset nendes valdkondades, siis on ka lisakonkurentsi tekitamine ja nii mõnegi tänase kohalikust ettevõtjast lepingupartneri suhtes mittekorrektne käitumine. Luues täna 100% vallale (kes on suurim, stabiilne, teatud teenuste vajaja Vormsil) kuuluva ettevõtte erinevate teenuste osutamiseks lõhume me ära parima, soodsa ettevõtluskeskkonna kasvulava.

Oleme mõelnud SA Vormsi Maja loomise peale, kus osalised oleksid külaseltsid, MTÜ Vormsi Kodukant, Käsitöö Selts ja muud huvitatud MTÜ-d ning seltsid ja mille eesmärk oleks rahastada projektide abil ja valla toel nt vana vallamaja renoveerimist multifunktsionaalseks teeninduskeskuseks ning sotsiaalkorterite ja puhverelamispinna jaoks praeguse vallamaja renoveerimist. Niisugune ühinguid ja seltse haarav SA oleks vaba valimiste mõjudest, oleks puhtalt kodanikualgatuselt tekkinud ja tulevikus edasi arenedes võiks omada seda jõudu ja võimsust, mida hetkel omab Kihnus olev OÜ.

Oleme tõsiselt mõelnud võimalusele valla sotsiaalstruktuuri osalisele üleminekule kolmandale sektorile: ehk siis rahvakeeli - koduhooldus, eakate kokkukäimiste organiseerimine ja muu taoline läheks üle mõnele MTÜ-le, vald edaspidi nii-öelda ostaks teenuseid. Mõte on hetkel küll võrdlemisi uus ja võib alguses võõristus tekkitada, aga kui järele mõelda ... Peame siin kindlasti lisama, et sellist ümberkorraldust saadaksid väga arvestusväärsed rahalised toetused erinevatest fondidest ja EU vahenditest.

Kahtlemata on võimalik korraldada küsitlusi, et selgitada vormsilaste vajadusi. Siinkohal on kindlasti võimalik koopereeruda mõne ülikooliga, kes otsib endale uuringute baasi ning on põhimõtteliselt nõus omapoolt uuringuid rahastama. Peaksime tegema eelnevalt omale selgeks, kes on vormsilane, kas ainult need, kes elavad saarel aastaringselt, kas need, kes on registreerinud end Vormsi elanikuks, kas need, kes omavad saarel maad või kõik eelnevad kokku, kes on need inimesed, kes peaksid kaasa rääkima Vormsi tuleviku küsimustes? Kui me korraldame küsitlusi, kas ei peaks nendes kaasama ka kõiki maaomanikke ja neid inimesi, kes maksavad 88 % valla eelarvesse laekuvast tulumaksust, aga saarel püsivalt ei ela?

Meditsiini küsimustes ennekõike tuleks arvestada Eesti Vabariigi Haigekassa töökorraldusega, põhimõttetega ja rahastamisega ning kehtiva seadusandlusega. Eelmise aasta lõpus ajakirjanduse väljaannetes ilmusid tõdemused, et Eestis on turvaline elada ainult Tartus ja Tallinnas; seda meditsiiniteenuste kättesaadavuse mõttes. Meil on olemas praamiühendus mandriga kaks korda päevas ja järelikult ka võimalus külastada arsti Haapsalus (miks mitte ka Tallinnas) igal tööpäeval. Sellist teoreetilist võimalust ei ole paljudes mandri valdades, küladest rääkimata, sest neil puudub igasugune ühistransport. Seoses pideva survega ja etteheidetega, et vald ei ole midagi teinud ega ei taha teha nt pensionäridele med. teenuste ja poes käimise tagamiseks Haapsalus, oleme nüüd jaanuaris korraldanud sõite Haapsallu. Seoses tervise probleemidega neid on siiani kasutanud ainult üks inimene. Siinkohal peame juhtima tähelepanu ka asjaolule, et sellise püsiva transpordi korraldamine mingile kindlale isikute grupile väljaspool sotsiaalteenuste raame on põhiseaduse vastane, mis ei luba eristada inimesi vanuselise piiranguga sellise tasuta teenuse osutamisel,

Täielikult toetame seisukohta, et praam seisaks siin Svibys. Sellel nädalal on plaanis läbirääkimised Kihnu Veeteed'ega, arutame, mis kuupäevast see oleks reaalne. Praegu tundub, et sügisest: kevaditi ikka praam hakkab seisma siin ja siis sellest sügisest jääbki siia.

Maastikute hooldamiseks peaksime tõhustama koostööd Vormsi Kodukandi Ühinguga. Vallamaja on nõus korraldama suhtlusringe maaomanikega ja omapoolt aidata seletada praegust majandusliku olukorda ja tuleviku perspektiive.

Järgmise valla arengukava koostamisse peaks kindlasti kaasama võimalikult palju valla elanike ja neid ühendavaid organisatsioone ning kogenud eksperte.

Lugupidamisega,

Daina, Urmas, Valvi, Riima, Eidi   

Rahvas ärkab visalt...

Ei edene suurt midagi. Blogi külastatavus on suht väike, ja needki, kes siia kiikavad, on asukohaga pigem mujal, kui Vormsis. Enn Tallinnast ja Meelis Raplast küll vaatavad...Ja otsinguga satub siia igalt poolt mujaltki...Päris Vormsi kohalik rahvas aga pole praktiliselt esindatud. Imelik, internet ju praegu päris paljudel...Igal juhul tänud Meelisele, kes lahkelt saatis A. Strengi omaenda mõtete edasiarenduse, mille siia ka üles panen.

12. 01.2009

Seisukohtade tutvustus

Käesolevaga vastan enda poolt esitatud küsimustele, mis ma esitasin vallavalitsuse liikmena volikogule oma 14.12.2008.a. pöördumises.

1. Kas volikogu peab prioriteediks püsielanikkonna suurenemise? Mida tuleks selleks teha, et püsielanikkond suureneks?

Mina isiklikult pean kohaliku elu korraldamisel prioriteediks Vormsi püsielanikkonna ja sealhulgas eelkõige kooliealiste laste arvu suurendamist.

Volikogu liikmena lähtun kõigi vallaelu puudutavate probleemidele lahenduste otsimisel sellest, et kõik pakutud lahendused toetaksid ja oleks kooskõlas antud eesmärgi saavutamisega.

Selge on see, et senine piiratud lähenemisega vallaelu juhtimine, kus peamiselt on lähtutud riigi seadustest tulenevate kohustuste täitmistega, ei ole valla arengu seisukohast soovitud tulemusi andnud. Olen seisukohal, et vallaelu korraldamisel ei ole arvestatud piisavalt väikesaarelisusest tulenevate iseärasustega ning sellest tulenevalt on jäetud vallaelanike tegelikud vajadused ja ootused piisava tähelepanuta. Seni vallaelu juhtimises valitsenud seisukoht, et väljaspoole valla otsestesse kohustustesse jäävate küsimuste ja probleemide lahendamisega peavad hakkama saama ettevõtjad ja elanikud ise, on soodustanud olukorra tekkimist, kus aasta – aastalt jääb kogukond järjest nõrgemaks. Arvamus, et väikesaare tingimustes saavad ettevõtjad täita aastaid seisnud tühimikud, on minu meelest selge asjatundmatus või hoopis hoolimatus.

Seda, et väikesaarel ei ole teatud teenuste kättesaadavuse tagamiseks mõtet loota alati ettevõtjate peale kuna selleks ei ole kohapeal turumajanduse normaalseks toimimiseks piisavalt nõudlust ega pakkumist on ammu aru saanud näit. Kihnu Vallavalitsus. Majandusharidusega vallavanem on vallaelu korraldamisel lähtunud seisukohast, et standartsed vallaelu korraldamise põhimõtted ja töökorraldus väikesaare vallajuhtimiseks ei sobi. Lähtutud on seisukohast, et saareelaelanike toimetulek väikesaarel on ka vallajuhtide mure. Väikesaare vallajuhtidele sobivast hoiakust tulenevalt on leitud juba lahendusi, kuidas vajalikud teenused saarerahvale taskukohaseks ja kättesaadavaks teha. Täpsemalt hoiakutest saab lugeda ajaleheartiklist, mille olen manustes lisanud. Juhin tähelepanu sellele, et artikli ilmumise ajal 2006.a. ei olnud veel Kihnu Regionaalarengu Programmi, mille kaudu riik toetab Kihnu valda aastatel 2007-2010 5 milj. EEK aastas.

Teise näite toon lähemalt – Haapsalust. Võiks ju arvata, et ligi 12000 elanikuga linnas toimib vaba turumajandus ja linnakodanikel ning ka linnal endal on võimalik saada kõiki vajalikke teenuseid linna sekkumiseta. Kuid nii see pole.100% linnale kuuluva Haapsalu Linnamajanduse AS kaudu hoitakse korras linnaruum ning osutatakse linnaelanikele avalilikke teenuseid soodsaimatel tingimutel. Registreeritud tegevusaladeks muuhulgas on: haljastustööd, elamute ja elamumajanduse korraldamine, kommunaalteenuste osutamine ja vahendamine jne.

Et Vormsis püsielanikkond suureneks ning seeläbi peatada inimtegevuse hääbumine on minu arvates vaja:

· teha muudatused vallaelu juhtimise põhimõtetes. Esikohale on vaja seada vormsilaste vajaduste ja ootuste rahuldamine. Selleks, et teada saada millised need on tuleks teha vastavaid uuringuid (küsitlusi). Hea juhtimise alla käib ka vajaduste ennetamine ning enne, kui tegelik vajadus tekib on vajalikud lahendused juba ka välja töötatud.

· teha muudatused valla juhtimise struktuuris. Et valla juhtimine oleks efektiivsem s.t. , et vallavanem ja arendusspetsialst ei peaks jooksvalt tegelema igapäevase nn. tulekustutamisega on vaja valla majandusküsimuste lahendamine ja korraldamine üle viia vallale kuuluvasse ettevõttesse. Näit. 100% vallale kuuluva OÜ kaudu hoiaksime korras valla hooned, ja muu kinnisvara, haljasalad, parkimisplatsid, sõiduteed, korralaksime prügimajanduse, vee- ja kanalisatsioonitrasside ning katlamaja majandamist, osutaksime reovee äraveo teenust, varustaksime saart kütusega jne. Samas saaksid vallajuhid täielikult keskenduda valla juhtimis- ja arendustegevusele.

· välja töötada strareegia Vormsi elujõulise püsiasutuse saavutamiseks. Koostöös vastava ala spetsialistidega on vaja välja töötada meetmed eesmärkide saavutamiseks. Muu hulgas vajavad lahendamist võtmeküsimused: a) mis ja kui suured võiks olla need näitajad, mis iseloomustavad Vormsi kogukonna elujõudu?; b) kuidas omanäolisuse väljaarendamiseks ära kasutada veel kasutamata looduskeskkonna – ja kultuuriloost tulenevad arengupotentsiaalid?; c) kuidas lahendada tulevaste vormsilaste elamispindade ja tööhõivega ning lõimisega seotud küsimused?

· muretseda vallale nn. puhverelamispinnad. Selleks, et elanikkonda suurendada on vaja vallal muretseda saarele elama asuda soovijatele elamispinnad, mida tulevane vormsilane saaks kasutada kokkulepitud aja jooksul enne endale püsiva kodu leidmist (ehitamist).

· muuta Vormsi ettevõtlusmaastik võimalikult ettevõtjasõbralikuks

1. Mida võtab ette volikogu ja mida peaks tegema vallavalitsus, et suurenda elanike sotsiaalset turvatunnet ning, et tagada tänapäevasel tasemel elanikkonnale meditsiiniabi andmine?

Põhjalikuma vastuse esitamise jaoks peaksin teadma, mida ootavad selles osas vallaelanikud, kuid kuna selleteemalisi küsitlusi minule teadaolevalt pole vallas läbi viidud, siis saan esitada ainult oma arvamuse.

Turvatunnet soodustab:

· rahuldavalt korraldatud meditsiinilise abi ja teenuste andmine. Selleks peab vald:

a) tagama väikesaare vajadustele ning tänapäeva nõuetele vastavalt sisustatud med. töötajale tööruumid elanike med. teenindamseks;

b) tagama konkurentsivõimelisele med. töötajale vastava elamispinna;

c) tagama elanikele regulaarse transpordi Haapsallu, et kasutada sealseid med. teenuseid;

d) selgitama laevafirmale, et vormsilaste turvatunde tagamiseks on vajalik, et laev seisaks Sivbys, mitte Rohukülas.

· inimeste omavaheline tihedam suhtlemine. Hea näide on, kuidas inimesd hakkasid omavahel tihedamalt suhtlema ja seejärel üksteise käekäigu vastu rohkem huvi tundma on teisipäevane käsitööhuviliste kokkusaamine koolimajas. Probleem on ainult selles, et mitte kõik inimesed pole käsitööhuvilised. Ka neil, kes seda ei ole, võiks olla kooskäimisvõimalus.

· saareelanike kursisolek vallas toimuvaga ning võimalus teha vajadusel ettepanekuid vallatöö paremaks korraldamiseks

1. Kas volikogu toetab suvilate massilist ehitamist? Kui jah, kas on arvestatud ka mõjudega, mis see Vormsi looduskeskkonnale ja Vormsi püsielanikele kaasa toob? Kui jah, siis kuidas?

Mina ei toeta suvilate massilist ehitamst. Toetan praegustele ja tulevastele vormsilastele elamute, kõrvalhoonete ja ettevõtluseks vajalike hoonete ehitamist.

1. Mida peaks volikogu ja vallavalitsus ette võtma, et säilitada Vormsile omapärane maastik ja taimestik?

· soodustama karjatamist, niitmist, puisniitude taastamist;

· koostöös asjatundjatega töötada välja konkreetsetele piirkondadele (kinnistutele) soovituslikud maastiku hoolduse viisid ning teavitama nendest maaomanikke;

· kinnisvaraspetsialistile panna ülesandeks välja töötada võrgustik inimestest (ettevõtjatest), kes on nõus maastikuhooldust tegema ja maaomanikest, kes sooviksid oma maid hooldada lasta ning viia nad omavahel kokku.

· tõstma saareelanike huvi säilitada ja taastada Vormsile omanäoline maastik, taimestik.

Ants Streng

Vormsi Vallavolikogu liige

Lisad

KOHALIKU OMAVALITSUSE KORRALDUSE SEADUS (osaline väljavõte)

§ 2. Kohaliku omavalitsuse mõiste

(1) Kohalik omavalitsus on põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse - valla või linna - demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi

§ 3. Kohaliku omavalitsuse põhimõtted

Kohalik omavalitsus rajaneb järgmistel põhimõtetel:
1) kohaliku elu küsimuste iseseisev ja lõplik otsustamine ja korraldamine;
2) igaühe seaduslike õiguste ja vabaduste kohustuslik tagamine vallas ja linnas;
3) seaduste järgimine oma ülesannete ja kohustuste täitmisel;
4) valla- ja linnaelanike õigus osaleda kohaliku omavalitsuse teostamisel;
5) vastutus oma ülesannete täitmise eest;
6) tegevuse avalikkus;
7) avalike teenuste osutamine soodsaimatel tingimustel.

§ 35. Majandustegevus ja osalemine juriidilistes isikutes

1). Vald või linn võib teenuste osutamiseks asutada valla või linna ametiasutuse hallatavaid asutusi, mis ei ole juriidilised isikud, olla osanikuks või aktsionäriks valla või linna arengu seisukohast olulises äriühingus, samuti asutada sihtasutusi ja olla mittetulundusühingu liikmeks.

Eesti regionaalarengu strateegia 2005 – 2015 (osaline väljavõte)

Vabariigi Valitsus seab eesmärgiks, et kõik Eesti regioonid oleksid atraktiivsed paigad nii elamiseks kui äritegevuseks.

Valitsus on seisukohal, et arendusinitsiatiivi rakendamise algatus peab tulema eelkõige kohalikult ja regionaalselt tasandilt ning teatud juhtudel ka riiklikult tasandilt. Seetõttu on Vabariigi Valitsus valmis olema aktiivseks partneriks, toetades kohaliku ja regionaalse tasandi institutsioonide arendusalgatusi. Selleks eraldab Vabariigi Valitsus jätkuvalt spetsiaalseid regionaalpoliitilisi toetusi piirkondade arengu kiirendamiseks. Samuti tagab Vabariigi Valitsus asjakohaste ministeeriumide koostöö erinevate harukondlike poliitikate senisest parema koostoime saavutamiseks piirkondade arengu toetamisel.

Kvaliteetne elukeskkond, ettevõtete ja avaliku sektori aktiivne koostöö ning kogukonnasisesed sidemed muutuvad tulevikus üha olulisemaks piirkondade arenguteguriks. Sellest tulenevalt arenguperspektiivita piirkondi Eestis ei eksisteeri. Oluline on omada igas piirkonnas visiooni kohaliku majanduse edaspidisest arengust ning ideesid selle saavutamiseks. Ilma selleta on väga raske olukorda muuta ning edu saavutada. Tulevikuvisioonid peavad tuginema iga piirkonna individuaalsetele tingimustele, eripärale ja võimalustele. Probleempiirkondade jaoks on oluliseks oskuseks seejuures mõelda ajalises perspektiivis kaugemale ning vajadusel kohandada seniseid arendusstrateegiaid

Rahvas ärkab...

See vormsi rahvas pole väga aldis oma mõtete ja arvamuste väljaütlemistele. Avalikult.Ja eriti kirjalikus vormis. Rohkem ikka nurga taga, omavahel, ja pigem joogisena...mille tulemusel igasugune suust-suhu edasiantav informatsioon loomulikult ka moondub. Kontrollida ja asja õiendada sellisel juhul on suht lootusetu. Sellepärast ongi tänuväärne, et mõni veel võtab ikka vaevaks oma nime all ja kirjalikult üldisi ja sisult ju avalikke asju arutada. Otsa tegid juba jupp aega tagasi küll lahti meie oma välismaalased , "oma" soomlased Risto ja Aura...Aga see, kui usinalt kohalikud sinna oma nime alla panid, oli küll märkimisväärne ja mingit muutust tähendav. Sel suvel oli vist ka juhus, et ringles J. Koka avalik kiri või pöördumine. Mulle vilksamisi näidati...Aga kas ka arutati kuskil, volikogus või kusagil, ega ei teagi. Seda kirja mul kahjuks pole, kuid püüan hankida. Et siis siia üles panna. Sest see siin on küll piisavalt avalik koht, kus sellised asjad võiks üleval olla. Valla kodulehekülg seda mulle seletamatutel asjaoludel pole...Seal pole kohta isegi viitele sellele blogile...

See eest õnnestus suht keerulisi teid pidi saada koopia ühe põlisema vormsilase A. Strengi suht murelikust pöördumisest volikogu poole. Kuna seal pole kriipsuvõrdki midagi isiklikku, ainult kõiki puudutav üldine mure saare ja rahva pärast, panen selle siia üles...

 

Vormsi Vallavolikogule

Pöördumine

Lugupeetud Vormsi Vallavolikogu liikmed!

Pöördun teie poole, kuna leian, et senine vallatöö ja vallaelu korraldamine on olnud aastaid puudulik ning arvan, et volikogu sekkumiseta arenguid paremusele pöörata pole võimalik. Olles järjest teises vallavalitsuse koosseisus, näen, et vallavalitsuse sisulist ja efektiivset tööd takistab vallavolikogu liikmete enamuse ühise seisukoha tutvustamata jätmine nii vallavalitsusele, kui ka vallaametnikele Vormsi Valla arenguid puudutavatel teemadel. Niikaua, kui volikogu ei ole vallavalitsuse liikmetele, vallaametnikele, vallaelanikele tutvustanud volikogu seisukohti, millest lähtuda otsuste tegemisel, jätkub pinnapealne ja sihipäratu vallaelu korraldamine.

Peamist probleemi näen selles, et osa vallavalitsuse, kui ka mõned volikogu liikmed ei lähtu otsuste ja ettepanekute tegemisel kehtivast Vormsi Valla Arengukava eesmärkidest ja arendustegevuse põhimõtetest.

Vallaametnikud ei pööra tihti tähelepanu valdkondade arendamisele, mille kaudu on võimalik pidurdada Vormsi hääbumist ning saavutada arengukavas seatud eesmärgid. Selle asemel esitatakse oma isiklikust maailmavaatest ja hoiakutest tulenevaid ettepanekuid, eelnõusid, projekte, mis ei ole kooskõlas arengukava eesmärkidega. Samas on volikogu igaaastaselt premeerinud vallaametnikke palgatõusu ja preemiatega, hindamata enne nii vallavalitsuse, kui vallaametnike töö tulemuslikkust. Toon mõned näited, kuidas eesmärke ignoreeritakse:

Näide 1.Arengukava tegevuskava näeb ette Prästvike järve koelmualas

veevahetustingimuste parandamise eesmärgil projekteeritud n.n. suurprojekti jätkamist. Selle asemel, et tegelda projektiga, mis tagaks parema veevahetuse järves, koostati vaheprojekt, mille jaoks pole mingit vajadust ning mida ei näe ette ka tegevuskava ning projekti elluviimisel võib kindlalt väita, et tegu on 90% osas maksumaksja (euroopa) raha (240000EEK) "tuulde" loopimisega, sest tegevuskavas seatud eesmärke selle projekti elluviimisega ei saavutata.

Näide 2. Me kõik teame, et Vormsi suurim väärtus on omanäoline maastik, rikkalik

taimestik ja linnustik. Teame ka, et rikkalik taimestik ja kaunid maastikud on saavutatud peamiselt karjatamise ja muu inimtegevusega seotud pikaajalise tegevuste tulemusena. Kõik see sajanditepikkuse töö tulemusel saavutatu on viimastel kümnenditel hakanud oma väärtust kaotama, kuna enam ei leidu piisavalt inimesi, kes on nõus Vormsi keerulistes majandustingimustes vähetasuva ja füüsiliselt raske loomakasvatusega tegelema. Arengukava näeb siin ette, et looduskeskkonna säilitamise eesmärgil on vaja toetada loomapidajaid, et tagada maastike hooldus läbi karjatamise (heinavarumise). Vald on käitunud ka siin hoolimatult, asumata sisulistesse läbirääkimistesse loomapidajatega, et saavutada kokkulepped, mis rahuldaks osapooli. Vastutustundmatult võeti vastu otsused, mille tagajärel seisavad valla bilansis olevad põllumajandushooned tühjalt, samal ajal, kui loomapidajate varutud hein on muutunud väljas seistes suures osas loomasöödaks kõlbmatuks. Vallajuhtide tegevus peaks olema suunatud sellele, et tekkiks loomapidamisest huvitatuid juurde, kuid kahjuks on tulemused vastupidised.

Näide 3. 2001. a. koostatud arengukava näeb ette vajadust suurendada sotsiaalset turvatunnet, tõsta med. teenuse kvaliteeti. Arengukava koostamise ajal oli Vormsis igal argipäeval töötav velskripunkt, apteegipunkt, med töötaja. Saarel oli üldhooldust vajavatele elanikele hooldekodu. Tänaseks ei ole neist alles ühtegi. Arusaamatuks jääb, miks sellises olukorras lükkavad otsustajad tagasi ettepanekuid, mis leevendaks oluliselt tekkinud olukorda.

Siin pean silmas enda esitatud ettepanekuid seoses vallapoolse regulaarse transpordi korraldamisega Haapsallu.

Osalesin Läänemaa Arengu Konverentsil, kus tõstatati vajadus siduda Vormsi saar tihedamini Haapsaluga, et Vormsi elanikel oleks võimalus osa saada maakonnakeskuses pakutavatest teenustest ja muudest võimalustest, mida kohapeal ei pakuta

Pealiskaudne suhtumine ja eesmärgi tu tegevus on omane ka ehitustegevuse korraldamises, eeskätt selles osas, mis puudutab suvekodude ehitamiseks "rohelise" tee andmisse. Uute suvekodude ehitamise buumi peaks vallajuhid suhtuma ettevaatlikult mitmel põhjusel. Toon mõned minu meelest olulisemad põhjused:

1.Lepingutes vedajaga (Kihnu Veeteed) oli vedaja kohustuste arvestuste aluseks üleveomahtude osas peamiselt püsielanike, saare ettevõtjate, vallavalitsuse poolt ettenähtud vajaduste ning sel ajal Vormsil suvekodu omavate inimeste vajaduste rahuldamine. Lepingu tingimuste aluseks võeti Saaremaa Laevakompanii viimase aasta veomaht, siiani ei ole lepingut mahtude(reiside arvu) osas suurendatud proportsioonis n.n. suvevormsilaste arvu suurenemisega. Harjumaa vallad on läinud seda teed, et nõuavad kinnisvara arendajatelt panustamist infrastruktuuri. Paralleeli tõmmates võiks Vormsi Vald enne ehitusloa väljaandmist suvekodu rajajatelt oodata, et nad seisaks selle eest, et laevafirma soostuks vedusid korraldama senisest suuremas mahus;

2.Jätkuv surve ehitada suvekodusid, selleks mittesobivatesse kohtadesse ( põldudele, metsa jne), vähendab loodusmaastike atraktiivsust, mitmekesisust.

3.Muutub maakasutuse otstarve, mis aastate pärast võib saada takistuseks uute töökohtade loomisel või teeb vajadusel võimatuks maa kasutuselevõtu esialgsel eesmärgil, mis on vastuolus arengukava eesmärkidega.

Pean vajalikuks, et volikogu tutvustaks oma seisukohti järgmistes olulistes küsimustes:

1.Kas volikogu peab prioriteediks püsielanikkonna suurenemise, nagu seda näeb ette kehtiv arengukava. Kui jah, siis mida tuleks selleks teha?

2.Mida võtab ette volikogu ja mida peaks tegema vallavalitsus, et suurenda elanike sotsiaalset turvatunnet ning, et tagada tänapäevasel tasemel elanikkonnale meditsiiniabi andmine?

3.Kas volikogu toetab suvilate massilist ehitamist? Kui jah, kas on arvestatud ka mõjudega, mis see Vormsi looduskeskkonnale ja Vormsi püsielanikele kaasa toob? Kui jah, siis kuidas?

4.Mida peaks volikogu ja vallavalitsus ette võtma, et säilitada Vormsile omapärane maastik ja taimestik?

Sihipäratu arendustegevuse vältimiseks pean vajalikuks, et volikogu töötaks aasta lõpul välja järgmise aasta tegevussuunad vallavalitsusele ja vallaametnikele, mis oleksid kooskõlas pikemaajalise arengukava eesmärkidega. On vajalik, et volikogu hindaks lõppenud aasta arengukava eesmärkide täitmise tulemuslikkust arengukavas välja toodud olulisemate näitajate põhjal.

Lugupidamisega

Ants Streng

Lisa pöördumisele 15.12.2008

Pean vajalikuks selgitada, et minu pöördumise ( 14.12.08) eesmärk oli juhtida tähelepanu vallaelu juhtimise vigadele paljude aastate jooksul ( praktiliselt kogu iseseisvusaeg), mille tagajärjel on tagasiminek olnud pidev olulisemate valla arengut kajastavate näitajate (elanike arv, kooliealiste ja noorte osatähtsus elanikkonnast, elanike elatustase, jt.) ja looduskeskkonna olukorra osas. Loodan väga, et minu pöördumine ei too kaasa sügavaid lahkhelisid, vaid annab tõuke ühiste asjakohaste arutelude ja tegevuste korraldamiseks, mille eesmärgiks on jõuda lahendusteni, mis suunaks valla arendustegevuse soovitud eesmärkide saavutamisele. Olen veendunud, et meie kogukond on tänaseks nii nõrk, et killustumine ja kapseldumine erinevatesse erakondadesse ( valimisliitudesse), tekitab ja süvendab lõhesid inimestevahelises suhetes, mis võtab meilt võimaluse kehvas olukorras vajalikke lahendusi leida.

Kuna olen osalenud kahe vallavalitsuse koosseisus, siis näen, et arendustegevuse taandarengu põhjused on suures osas eelkõige selles, et enamus vallavalitsuse ja volikogu liikmetest, kui ka vallaametnikest ei ole kursis vallatöö aluseks olevate dokumentidega, ei teata enda kohustusi ja õigusi ning puuduvad vajalikud teadmised ja nägemus piirkonna (väikesaare) normaalse elukorralduse alustest laiemalt.

Pean esmatähtsaks korraldada kõigile huvilistele ja eelkõige volikogu ja vallavalitsuse liikmetele, vallaametnikele õppepäev (ad), milles osalemise tulemusel on võimalik saavutada asjatundlikum ja efektiivsem vallaelu juhtimine.

Vormsi Vald võiks pöörduda koolitaja(te) leidmiseks abi saamiseks näiteks TaJJinna Ülikooli Haapsalu Kolledzi poole, kuna minu teada on piirkonnas asuvatele kõrgtaseme õppeasutustele antud kohustus tegelda uurimis- ja arendustööga regiooni hüvanguks.

Samuti oleks oluline kutsuda asjatundjad tutvustama kehtivat Eesti Vabariigi Regionaalarengu Strareegiat ja regionaalarengu uusimaid suundumusi ja võimalusi, et saada valla arengutegevuse korraldamiseks vajalikku informatsiooni ja nõuandeid.

Lugupidamisega

Ants Streng, Vormsi Vallavalitsuse liige

Avaldage julgelt oma arvamusi, kulla saarerahvas. Reeglid on lihtsad. Kommenteerimine on kõigile vaba, ka anonüümselt. Halvasti öelda võib ainult blogi autori kohta. Kõik ükskõik kui inetult minu kohta käivad asjad ma jätan siia üles, teiste, ehk kolmandate isikute sõimamine pole aga lubatud. Need kommentaarid kustutan kas täielikult või osaliselt. Mina ise püüan olla maksimaalselt konstruktiivne, isegi põhjendatud kriitikast püüan hoiduda. Nii et karta pole vast midagi. Muidugi, kui mind rünnatakse allapoole vööd, ei jää vastulöök siiski tulemata. Seda ei maksaks loota...

Head uut alanud...

Alustaks seda vahepeal tublisti takerdunud blogipidamise asja meenutuse ja väljavõtetega Presidendi aastavahetuskõnest...

Meie ma­jan­du­se mõõdumär­ki­de jär­gi võib al­gav aas­ta tul­la Ees­ti­le sel sa­jan­dil kõige kee­ru­li­sem. Me tä­na al­les las­ku­me ma­jan­dus­lan­gu­se oru põhja. Kui pikk on org ja kui kau­gel tõus – ma ei tea. Me kee­gi ei tea.

Me tea­me, et Ees­ti uus tõus tu­leb, kui os­ka­me en­das säi­li­ta­da mee­le­kind­lust ja mit­te ka­hel­da pea­mi­ses: oma rii­gis ja iseen­da os­kus­tes. Al­gav aas­ta on kui jär­je­kord­ne Ees­ti küpsu­sek­sam. See sel­gi­tab, mi­da me väärt ole­me; kui tar­gad ja kui et­tenä­ge­li­kud me ole­me; kas meie vaim peab vas­tu ka ras­ke­le aja­le

Aas­ta 2009 on ju ka in­no­vat­sioo­niaas­ta: uu­te idee­de, loo­va mõtle­mi­se ja teist­moo­di te­gut­se­mi­se aas­ta. Ai­nult meie ise saa­me ot­sus­ta­da, kui­das me eda­si lä­he­me.

Arvan, et Presidendi mõtted riigi ees seisvatest probleemidest sobivad päris hästi ka Vormsi väikese vürstiriigi konteksti...Ilmselt just see, alanud aasta, saab ka siin olema vähemalt mingis mõttes murranguline. Suure tõenäosusega otsustatakse just sellel alanud aastal , kas siinmail jätkatakse iseseisva omaotsustamisega, ja kui, siis mil määral. Kas muidugi üldse kohalikku arvamust keegi ka küsib. Aga kui ei küsitagi, arvamust võib ju ikka avaldada. Tegelikult lausa peaks. Ainult nii saab natukenegi mõjutada asjade käiku...See koht on siin just nende arvamuste jaoks

Ja veel ütles President...

Mit­te üks­ki ras­kus ei õigus­ta kõrval­tee­de ot­si­mist au­sa­le va­lit­se­mi­se­le, au­sa­le äri­le ja ko­da­ni­kuau­su­se­le. Hoo­pis õigem on va­ba­ne­da ülea­ru­sest ede­vu­sest, ah­nu­sest, võimui­hast, ka­de­du­sest ja muu­dest pa­he­dest.

Meil tu­leb va­ba­de ini­mes­te­na seis­ta vas­tu ag­res­siiv­se la­ba­su­se ja pseu­do­va­li­ku­te tul­va­le. Vas­tas­ti­ku­se ma­hat­ram­pi­mi­se ja mürgi­se ti­ge­du­se ase­mel va­ja­me me al­ga­val aas­tal üle kõige mõist­mist, mõtle­mist ja ja­lu­leai­ta­mist.

Tä­na ei ole enam üks­tei­se ma­ha­te­ge­mi­se või ku­na­gis­test lu­ba­dus­test kramp­li­ku kin­ni­hoid­mi­se aeg. Tä­na tu­leb igaühel meist oma plaa­ne kor­ri­gee­ri­da, unis­tu­si ja lu­ba­du­si tu­le­vik­ku lüka­ta

...Rasked ajad on tõepoolest tulemas, eks neist ei pääse ka siin, mere taga. Kuid alati on raskemate aegadega suurenenud ka ühtekuuluvustunne, üksteise toetamine. Loodame sellele ka siinmail, vahepeal ongi läinud ülemäära ärapanemiseks...

Jätkaks. Siiski.

Pärast üsna pikaaegset kahevahelolekut selle blogi jätkamise mõttekuse osas jäi peale (esialgne) seisukoht, et proovida ju korra veel võiks...eks ajendiks ole ka viimane võimuvahetus vallas, mille tulemusena tekib lootus,. et klannidevahelisele pidevale võitlusele tuleb siinmail vähemalt vaheaeg...Uus lätlasest kohapealsete olude ja inimestega lõdvemalt seotud vallavanem vaevalt kohe ja kiiresti mingi ühe grupi huvide esindajaks saab. Ma küll loodan.
Siinne edaspidigi järgnev sisu saab olema ka edaspidi paratamatult subjektiivne, sest see on minu blogi ja minu nägemus asjadest. Kuid luban olla vähem kriitilisem ja eelkõige konstruktiivne ettepanekute esitaja. Siinkohal oleks ka ettepanek vanadele lugejatele ja eriti neile, keda on nimepidi mainitud mu varasemates postitustes. Ma põhimõtteliselt jätaks kõik vanad asjad alles ja kättesaadavaks aga isikliku soovi kohaselt võin mõned kedagi häirivad vanad postitused ka kustutada.
Panin üles ka vastavasisulise küsitluse, paluks siis aktiivselt vastata

Saarevaht...

...on, üllatav küll, moodsa aja uus amet. Midagi olemuslikult sinnapoole, nagu vanasti olid majakavahid....Tänapäevases Eesti Vabariigis nimetatakse saarevahte ametisse väikesaarte seaduse alusel maavanemate poolt ja kohaliku omavalitsuse ettepanekul. Omamoodi riigi huvide esindaja maasekretäri alluvuses. Mark Soosaar nägi mitmed-setmed aastad vaeva selle mõiste seadusse surumisel....Tuntuim juba ametisse nimetatud saarevaht on kahtlemata Vilsandil resideeruv Jaan Tätte. Ette rutates, ei ole küll kuulnud, et seal selle nimetamise ümber mingeid segadusi ja konflikte oleks olnud...

Nüüd siis jõudis aeg kätte ka Vormsi saarevahi nimetamiseks...Ja kohe läheb põnevaks. Isegi nii põnevaks, et siit võib jaguda kohe veel mitme blogisissekande jaoks....Jätaks selle wabariigi wärgi, ja tegeleks jälle mõni aeg wormsi wärgiga...Asi selles, et sai ise ka selle koha peale avaldus kirjutatud. Tundus, et kogemus ja kvalifikatsioon sobivad, majakavahi elust ka nooruses huvitet...võiks ju proovida...Tähtaeg oli, et 20. kuupäevaks... Igasugu tähtaegadega on nagu meeles, et see 20. loetakse sisse ja enamgi veel, peaks sobima ka 20. kuupäeva postitempel. Panin kirja posti 19. kuupäeva õhtapoolikul, kuskil 4-5 paiku. Aega tundus olevat parasjagu, palju see 20 km läbimine maavalitsuseni ikka aega võtab. Pealegi, osalen riigi poolt välja kuulutatud konkursil ja postiteenust pakub meil ju sama riik....Kui neil seal midagi postikana tervisega juhtubki, eks nad vast ise klati. Kuid suur oli mu üllatus kui omavalitsusele ettepaneku tegemiseks saadetud kandidaatide nimekirjas olin mina ainukesena joone all...ei olevat jõudnud tähtajaks....Ette märgitud mees, läbipaistva vihjega valikute tegemiseks. Omavalitsuse vallavalitsuse pool tegutses ka nende kohta üllatava operatiivsusega. Ei neil old aega mult midagi täpsustavat küsida...Koguneti kohe, ja tehti seda, mida neilt ilmselt taheti: jätsid mind siis välja...Ei sest muud kui asjaajamise kultuur ja ärategemise prevaleerimine muude motiivide ees...

Arusaamatut on ses loos veel palju. Miks mind sinna nimekirja (joone alla) üldse lülitati, kui maavalitsus oli raudpoltkindel, et rikkusin tingimusi avalduse esitamise tähtaegade osas...Ma oleksin saanud siis protestida (tegelikult vaevalt viitsinuks), nüüd aga on selline ei liha ega kala olukord, olin nagu nimekirjas, kuid minu üle otsustati, erinevalt teistest, mitte sisuliste , vaid formaalsete kriteeriumide järgi...Tundub, et soperdatakse, nihverdatakse, et kellegile ebasobiv isik ellimineerida. Seda on siin ennemgi juhtunud...Sihuke vormsi värk...Või mudameeste värk...Eks näis, kuidas asjad edasi ...arenevad

Midagi uut ka vahepeal.Ühinege vormsi.ning.com

Kuna siia aeg-ajalt ikkagi tilgub külastajaid, nii keskmiselt tükki viis päevas, ja ilmsesti on nad kuidagi Vormsiga seotud või muidu huvilised...Siis neile oleks selline uudis. On avatud Vormsi teemaline virtuaalne sotsiaalvõrgustik aadressil vormsi.ning.com. No tegelikult selline Orkuti ja Facebooki moodi asi. Paluks siis vaadata ja ka ühineda (kui Vormsi saare ja siinsete tegemiste vastu tõsisem huvi on)
Aga seda, kas ma ka siia viitsin uuesti kirjutama hakata, mitte veel ei tea...Asi jääb lahtiseks...

Lõpetuseks?

Lõpetan, vähemalt mõneks ajaks, siin kribamise. Ei tuld suurt midagi välja. Maailma, veel vähem Vormsit nii lihtsalt ei paranda. Ilmsesti kadedusest ka ruhnlaste vastu. Nemad ajavad seda kohaliku asja edendamist blogide ja muu tänapäevase internetinduse kaudu ikka palju paremini. Selles võite veenduda aadressil www.ruhnlane.blogspot.com. Kinni päris veel ei pane, nii et vanu asju saab edasi lugeda.
Üks asi, mis kohalikel inimestel oluline ja mille kohta annavad nii vallavalitsus kui volikogu jätkuvalt inimestele valeinformatsiooni, vajab siiski veel õiendamist. Nimelt sai omal ajal Vormsis korraga tõstetud maamaks maksimunini ja samal ajal sisse viidud ka maahooldustoetuste maksmine kõigile neile, kes maa eest mingilgi määral hoolitsevad. Kuna vald on täiesti arusaadavatel põhjustel õigustatud maksma neid toetusi vaid oma elanikele, kütetakse siiamaani üles selle asja sellist tõlgendust, et sellega tehakse rahvuse järgi kuidagi ära meie rootsi maaomanikele, sest nemad ju kuidagi seda maahooldustoetust ei saavat saada. Saavad ikka küll ja ainukeseks tingimuseks on seesama: oma maa eest peab mingilgi määral hoolitsema. Minimaalsel määral hoolitsuseks loetakse saarel elamist ja juriidilises mõttes tähendab saarel elamine praegu seda, et inimene peab olema registreeritud valla elanike registris. Järelikult ka kõik siin registrisse kantud rootslased saavad taotleda minimaalse määraga maahooldetoetust juba selle registrikande fakti alusel. Ka need rootsi maaomanikud, kes pole registris ja kes siin pole isegi kunagi käinud, saavad sisuliselt ja sihtotstarbeliselt kasutada neid valla poolt eraldatavaid maahooldustoetuste vahendeid. Selleks tuleb leida elanike registris olev inimene, kelle kasuks teha näiteks üheaastane maa kasutamise leping ja lepingutasuks määrata seesama maahooldustoetusest tulev summa. Sellise lepingu alusel saab siis registrisse kantud reaalselt maad hooldav valla elanik taotleda maahooldustoetust ja selle tegelikule omanikule edasi anda.
Alles hiljaaegu selgus, et vald olevat taolise hooldustaotluse tagasi lükanud põhjendusel, et maahooldustoetuse taotleja ja maa omanik (või maamaksu maksja ) peaksid olema üks ja seesama isik. Nii see kindlasti ei ole. Maahooldustoetus makstakse maa reaalsele hooldajale, kellel on selleks seaduslik alus, ehk omaniku poolt antud õigus seal maa peal toimetada. Tõepoolest on olemas nõue, et hooldatava maa eest peab olema maamaks tasutud. Kuid see, kes selle maamaksu tasub, pole tähtis.
Siit siis soovitus kohalikele inimestele. Otsige rootslastest maaomanikega kontakti, pakkuge neile välja üheaastaseid maa kasutamise lepinguid (heinamaana, karjamaana). Nende lepingute ja rootslastepoolse kinnitusega maamaksu tasumise osas minge aasta lõpu poole vallamajja ja taotlege seda (oli see nüüd 70 või 75%) toetust (maamaksumäärast). Ja see raha (või vähem, või rohkem-vastavalt kuidas kokku lepite) kandke maaomanikule üle. Kasu on ju igal juhul kahepoolne. Õigemini kolmepoolne, sest kõige rohkem võidab avalik huvi, sest maad saavad hooldatud.

Soomlased päästavad Vormsi

Ma mõtlen seda tõsiselt. Tuleb tunnistada, et kui Aura ja Risto hakkasid selle metsavärgiga seoses allkirju koguma, suhtusin sellesse ikka väga skeptiliselt. Noh, saavad mõnikümmend allkirja kokku ja annavad need kuhugi ja kellelegi üle. Keda see kotib. Ennegi siin ju neid allkirjade kogumisi olnud, ei ole sest tolku. Siiski läks õnneks teisiti, ja seda muidugi tänu nende (Risto ja Aura) järjekindlusele ja pühendumusele ning kasuks tuli muidugi ka nende suhteliselt eriline staatus püsivalt elavate välismaalastena siin saarel. Igal juhul nad tõestasid, et õige initsiatiiv õigel ajal ja õigete inimeste poolt annab lootust, et kodanikuühiskonda ja sinnapoole püüdlemist on vara veelmaha matta. Fenomenaalne kogutud allkirjade arv (suhtes kogu publikuga, kes võiks üldse taolises seoses allkirja anda) ja see staatusega seotud eripära tagasid ka meedia huvi. Neid ei saanud enam ignoreerida. Meedia huvi oli siiski selline hillitsetud: keegi ei kavatsenudki sellest meediasündmust teha, pigem hoitakse neid Vormsist lähtuvaid uudiseid teatava lõa otsas- segavad suurte poiste mängu. Väga sümptomaatiline on siinkohal Eesti Ekspressi suhtumine - lugu saadeti tegema järjekordselt Madis Jürgen, kelle sõnumist (kui see üldse olemas on) on ikka väga raske aru saada. "Lääne Elu" käsitlus oli küll nende kohta isegi hea, ei ole võrreldav selle avaliku vassimisega, mida nad parvlaevadotatsioonide jagamise kohta kirjutasid.

Nagu öeldud, võib see Aura ja Risto initsiatiiv olla pöördepunktiks Vormsi edasises saatuses. Sest Vormsi põhiline ressurss ja rikkus nii praegustele kui järgnevatele põlvkondadele on mets. Mets ei ole ainult puu, mis kuulub eraomanikule. Metsas on palju seda, mis kuulub meile kõigile. Mets on sisuliselt siin kohalikele elukeskkonnaks ja ka kõigile kuuluv ressurss, mida müüakse edukalt turistidele. Muidugi saaks siin hoopis rohkem metsa ka raiuda, et sellest mingit häda ei sünniks. Kuid siis peab tegema seda peremehetundega. Ma ei kahtlegi, et need rannarootslased, kes metsa tagasi saanud, tahaksid olla head peremehed. Kuid ainult tahtmisest ei piisa, kui pole ikka enam võimalust, aega, tervist koha peal olla ja metsa ülestöötajate üle järele valvata, kooritakse nii omanikelt kui kohalikult rahvalt seitse nahka. Kohalikust vallavõimust kellegi ohjeldamisest pole üldse asja. Mitte ainult praegusest, vaid ka eelmisest polnud mingit asja.

Ainult nüüd ei tohiks loorberitele puhkama jääda. Asja tuleks edasi taguda. Vormsi metsi päästab vaid kõigi tehtud sigaduste avalikustamine. Iga raielangi juurde, nii hästi kui halvasti tehtu juurde peaks panema väikese teabetahvli infoga: kes omanik ja kuidas ta selleks sai, kes ja kuidas seda raius, milline ja mis väärtustega metsatüüp siin oli, mis ajal , kuidas ja kuhu veeti siit saadud puit. Jne. See on huvipakkuv nii turistidele, õppeekskursioonidele kui ka kohalikele endile. Ja distsiplineerib nii omanikke kui ülestöötajaid. Keegi ei taha näha oma- või firmanime silmaganähtavalt halvas kontekstis.

Rannakalapüügist Vormsi moodi

Vormsis on kohalikud ikka kala püüdnud. Rohkem võrkude ja põhjaõngedega kui spinninguga. See vahend on rohkem linnameeste jaoks ja eks sealt saab ka püügist suurema lõbu. Kes kindla peale kala lauale tahab, paneb võrgu või õnged merre. Kas siis loaga või ilma. Siin pole küll kunagi kellegil ülevaadet olnud, kes on seaduslik loaga püüdja ja kes illegaalist röövpüüdja. Polegi ju oluline, sest kala on vähe, jätkub heal juhul ainult oma perele ja oma külalistele. Mis seal siis naabrimeest kadestada, kes otsustanud püügivahendi tasu kokku hoida ja võtab omale riski (tegelikult suht väikese) inspektorile vahele jääda ja trahv kaela saada. Tegelikult trahvi saab vahelejäämisel pea alati ka püügiloaga mees. Reegleid on palju, osa neist päris nõmedaid, ja mingit neist reeglitest ju ikka rikud. Edasine trahvi suurus sõltub juba läbisaamisest inspektoriga. Vähemalt viimasel ajal on küll vist inspektorid suht mõistlikult käitunud. Ülemäära suuri trahve pole määratud. Kuid võrke merest kaob ja tagantjärele ju raske kindlaks teha, kas nad kadusid kontrollijate seadusliku tegevuse (kui polnud nõuetekohaselt märgistatud) või isehakanud seadusesilmade käte läbi. Et mis need Vormsi mehed siin ikka püüavad, niikuinii neil luba pole ja võtame võrgud parem omale.

Vast oskavad siinsed kontrollijad ka aru saada, mis on tegelik röövpüük ja mis oma tarbeks leivakõrvase hankimine. Totakate seaduste kiuste. Siinkohal tuleb meelde juhtum vene ajast suurel Siberi jõel Podkamennaja Tunguskal, kus me allavoolu parvetades ja kõikvõimalike keelatud vahenditega keelatud lõhelisi püüdes otse inspektoritele sülle kupatasime. Juhus on pime, nemad tegid tolle aasta ainukest ringkäiku sellel tuhandekilomeetrisel inimtühjal jõel. Ja nüüd meie oma keelatud püügiriistadega ja mõnekümne kilo keelatud ajal ja keelatud liiki kaladega. Omaarust oli meil seda kala vahelejäämisel hirmuäratavalt palju. Seaduse järgi oleksime sinna Siberisse trahvi maksma jäänudki. Püstolitega mehed imestasid ainult ühe asja üle: kuidas meil seda kala nii vähe on. Muhelesid ja itsitasid seepeale...ja asusime viina võtma. Viin oli nende poolt.

Vormsil on siiski olukord kohalike endi vahelises suhtlemises teine ja imelik. Kohati isegi mõistetamatu. Võtame võrdluseks sellesama jahipidamise. Jahiloomad on meil selgelt kohalik ressurss, oma valla territooriumil. Saare peal nad on ja siia nad jäävad seni kuni jahimehe kuul nad tabab. Neid, kes ujudes lahkuvad või siia saabuvad, on ikka vähe. Kohalikud peaks sellest tulenevalt kiivalt hoidma seda kohalikule kogukonnale kuuluvat ressurssi teiste eest. Noh, linnameeste eest. Mis toimub aga tegelikult? Linnast pärit jahimehed peremehetsevad siin ikka täiega. Ja mitte ainult seaduslikud jahimehed, vaid ka sulaselged salakütid. Kõigil kohalikel jahimeestel miskipärast suu vett täis, midagi ei julge öelda. Isegi riigi seadusesilmadele kaevata ei julge. Samas on juhtumeid, kus oma salaküttimist proovinud nolkidele väänati küll täie rauaga. Kuidagi võõrastav käitumine väikeses saare kogukonnas.

Nüüd kalapüügiga on ju lugu selline, et kalad ujuvad riigi meres. Kalad on kindlasti kõigile Eesti elanikele kuuluv ressurss. Mis sest et osa neist trehvab teinekord Vormsi rannale suht lähedale. Kuid neid kalu peab tüüpiline vormsilane millegipärast rohkem omale kuuluvaks kui metsas (isegi eramaal) ringilippavaid ulukeid. 90-ndate algupoole oli vist isegi juhus, kus kaldale liialt lähedale sattunud võõraid kalamehi kostitati kaldalt automaaditulega. Mis nad siia tulevad meie kalu püüdma. Ei ole küll kuulnud, et mõnele linnajahimehele endale oleks Vormsil kunagi üks korralik jaht peetud. Imelikud on ka lood nende kalapüügilubade jagamisega vallas. Viimastel valimistel lausa rõhutati seda, et peab vahet tegema selle õige talvituva pärisvormsilase ja siin ainult suvel elava inimese vahel. Just nende võrgulubade jagamise põhimõttes. Et suvitajatele ei tasuks nagu anda või anda siis viimases järjekorras. Kuigi makse maksavad kõik valla eelarvesse võrdselt. Ja kalavarudele teeb suvine pühapäevapüüdja küll kindlasti vähem kahju kui mõni "pärisvormsilane". Isegi nii kaugele on selle suvitaja vastase kadedusega mindud, et sellel ettekäändel suruti "Püsiasustusega väikesaarte seadusse" hääli jahtivate riigikogulaste kaasabil sisse selline mõiste nagu "väikesaare püsielanik". Jättes muidugi täpsustamata, mis elukas see selline on. Miskipärast arvan, et näiteks mina, kes ma olen siin järjepannu elanud 10 aastat ja saarelt käin lühiajaliselt ära vast nii paar korda aastas, selle mõiste väljamõtlejate arvates selle alla veel ei käi. Pole veel piisavalt "oma". Ja ilmselt selleks ei saagi. Muidugi ei tulene sellest ainult mõiste sisseviimisest suurt midagi. Annab ainult ettekäände lahterdada inimesi "omadeks" ja "võõrasteks" ja siis nagu põhjendada mingite hüvede jagamist "omadele jopedele". Sest soodustustega võrgupüügiluba on kahtlemata selline kohapeal jagatav hüve.

Nüüd siis toimus viimati nn. kutselistele kaluritele soodusvõrgulubade jagamine. Muidu maksab väikesaare elanikule luba 50 krooni. Nüüd jagati pooled saarele eraldatud load valitud seltskonna vahel hinnaga 10 krooni võrgu kohta, e. siis 5 korda väiksema hinnaga. Küsimus pole neis meestes, kes need load said. Täiesti võimalik, et nad ongi kõige õigemad mehed sellise soodustuse saamiseks. Küsimus on selles, et õigeaegselt ei jagatud informatsiooni sellise võimaluse olemasolu kohta kõigile saare elanikele (elanike registrisse kantuile, mis on siiani ainus seaduslik saareelaniku määratlus). Kui ka kusagil oli kuulutus, ei tähenda see ju võrdset kohtlemist. Sest on ju avalik saladus, et osadele inimestele teatati sellest võimalusest vallavalitsuse poolt personaalselt ja seletati neile ka ära, mida peab õigeaegselt selleks tegema, et sest võimalusest kinni hakata. Ma pole küll päris kindel, et nüüd nagu kutselisena selle soodustuse saajad hakkavadki tõelisteks kutselisteks. Mida oleks ju Vormsile tõesti vaja, et vähemalt suvekuudel siit ka kala oleks võimalik osta. Tundub küll, et vähemalt osa mehi pani selle kutseliseks hakkamisega lihtsalt igaks juhuks teistele võimalused lukku. Sest ma kujutaks küll asja õiget ja loogilist lahendust pigem sellisena, et sellest võimalusest oleks teavitatud just eraldi ja spetsiaalselt elanikeregistris olevaid suvitajaid. Nii mõnigi oleks vast otsustanud hakata siis siin pärisvormsilasena ka tõeliselt kutselisena kala püüdma. Võitnud oleks kõik, mitte ainult osa "omasid", kes said võimaluse jätkata sedasama oma tarbeks kalapüüki odavamalt ja kutselise nime all.

Olukord muutub muidugi eriti hulluks siis kui kala tõesti märgatavalt rohkem hakkab olema ja huvi võrgulubade vastu suureneb. Kui pooled load on käputäie meeste vahel juba jaotatud, ei jätku enam teistele tahtjatele. Suureneb nii röövpüük kui ka nn. kutseliste soov lõigata oma praegu kättesaadud õigusest suuremat tulu. Kaassaarlaste arvelt.

Vormsi jahi eripära

Vene jahi eripärast on lausa film vändatud. Üsna lõbus lugu. Eks kunagi vändatakse ka Vormsi jahi omapärast. Võiks ju stsenaariumi kirjutada. Kuid eriti lõbus see vist ei tule. Eks meie ja linnajahimehed on seda Vormsit juba vene ajast saati tõeliseks jahivabariigiks pidanud. Kus jahimehed otsustavad asju. Ülejäänute jaoks kipub ta siiski rohkem diktatuuriks kätte minema. Saarel liikudes on selline pidev jahilooma, uluki tunne. Kunagi ei tea, millise põõsa taga on mingi jahimees. Ja kas tal on kuul rauas, kas kaitseriiv on peal, kas ta silm veel seletab, keda või mida lasta. Sügisesel jahihooajal valisin rattasõiduks (avalikel teedel muide) teadlikult pärastlõunaseid aegu. Selleks ajaks olid tavaliselt paugud tehtud ja mehed jagasid juba saaki. Rõõmus jahimees on ikka ohutum. Õhtuhämarusse liikuma jääda on päris ohtlik. Siis käib varitsusjaht ja inimest päästab ainult see, et ta on teiste ulukite kõrval meil lihtsalt harvaesinev liik. Pealegi kohanenud, valel ajal oma nina eriti välja ei pista. Kuigi ohutuid kohti ja aegu jääb järjest vähemaks. Alles see oli, kui pereema avastas, et poeskäigu ajal on tema autoklaasi tekkinud kuuliauk.

Endagi kogemused on päris kõhedusttekitavad. Eelmisel aastal vast umbes samal talvisel päikesepaistelisel ajal tegin väikese rännaku Sviby ja Hosby vahelisele roostikualale. Suvel on sealkandis lausa võimatu liikuda, nii et talvekülma tuli kasutada. See koht on seal metssigade paradiis. Aga vist ka mõnele jahimehele oma privaatne nurgake. Igal juhul kohtasin ma esiteks sigu. Siis ilmusid koerad. Mingil hetkel jõudis teadvusse tõdemus, et kurat, kui on koerad, siis peab ju olema ka kuskil jahimees. Sõrm päästikul. Ja mina olen tema ja sigade vahel tulejoonel. Kas erinen (jahimehe jaoks) piisavalt palju seast? Kuhu suunas ja kuidas liikuda, et ohutusse kohta jõuda? Kuna kohest pauku ei tulnud, siis sai jahimees minu inimlikust päritolust vist sotti. Kuid ta ei näidanud oma asukohta, et anda sellega märku, mis suunas ma võiks ohutult liikuda. Pidin ise riskima, tegin end võimalikult pikaks ja liikusin läbi roostiku aeglaselt natuke kõrgema avatud koha poole. Seal sai siis jupp aega seistud ja arvatav jahimehe asukoht roostiku liikumise järgi ise kindlaks tehtud. Siis sai juba enam-vähem ohutus suunas eemalduda. Varsti kostus selja tagant ka võidukas pauk. Kes see jahimees oli, ei tea täpselt siiamaani. Koerte järgi otsustades võis ta olla Ivo. Miks ta ennast ei näidanud, jääb tema südametunnistusele.

Nüüd siis veel sellest laupäevasest loost. Vedasin mina autoga Kersletist Borrby heinapalle. Mööda Kersleti-Hullo vahelist riigimaanteed. Meelis oli abiks ja istus sõitude ajal kõrval. Tegime kokku vast 7 reisi. Mingi teise-kolmanda reisi ajal hakkasid jahimehed end selle riigimaantee servale tulejoonele sättima. Kuidagi kõhedaks võttis, sest tee on käänuline, nurga taha ei näe, ja kui jahimees isegi suudab reegleid järgides tulistada rohkem enda ette sektorisse kui kõrvale, võib nende teekäänakute tõttu ikkagi tee peal sõitja kuuli saada. Pealegi osadel meestel paistsid nagu vintrelvad olevat. Ja siis umbes viienda reisi ajal see juhtuski. Õnneks küll seekord mitte veel kuul. Tulin Kersleti poolt täislastis, jahimeeste ahelik jäi paremale ning vasakult ilmus metsast Ivo koos pundi koertega. Koerad jooksid tee peale ette ja sinna nad läheneva auto ette saba liputades seisma jäid. Püüa sa pidurdada talvisel teel täislastis autot kuidas saad ja tahad, päris pidama siiski ei saanud. Kummid küll täiesti korralikud ja lubatud MS, kuid võrreldes naeltega blokeeruvad hoopis kergemini. Nii ma siis blokkis ratastega autoga müksasingi vahetult enne seismajäämist üht laikat. Jäigi arusaamatuks, kas koer käis ka auto alt läbi või mitte. Igal juhul avasin autoukse, et selgusele saada, mis koerast sai. Samal ajal lähenes autole tulivihane püssiga Ivo, kes sõnadega "mis kimad siin, ei näe või, et jaht käib" hakkas mind riietest rebides autost välja kiskuma. Ilmse kavatsusega õiglus jalule seada ja mulle "molli" anda. Relvastatud mehega kaklema asuda pole just ahvatlev perspektiiv. Õnneks jättis ta aktsiooni pooleli. Kas nägi, et koeral pole häda midagi või jahutas teda natuke Meelise poolne korralekutsumine. Igal juhul lahkus ta paremale ära mingi "jobukarja" manamisega, kes maanteel sõidab. Ja ei lase meestel kohaliku volikogu esimehe isiklikul juhtimisel seal korralikult jahti pidada. Tõepoolest, siin on kujunemas uus õigusnorm. Kui vormsi meestel tekib tahtmine riigimaanteed laskeliinina kasutada, tuleb seal liiklejatel ise aru saada, et selleks ajaks tuleb sõidud katkestada või sõita läbi metsa. Tee peal käib jaht. Ja see on jaht vormsi moodi.

Olukorrast Vormsi Vürstiriigis-vol5-talv2007

Talv lõpuks siiski saabus. Oli juba parajat pakast, lund ja tuisku. Eelmise nädalavahetuse sulale järgnes veel karmim pakane. Eks ta nii peabki minema. Ega talv taeva jää ja soojale suvele võib järgneda ka karm talv. enn pakkus siin vana aasta sees kõige karmimat külma lausa veebruari lõpuks. Ilmajaam lubab küll veebruari esimeseks pooleks-5-15 veebruar. Pani ses osas vist täppi. See tähendab praeguseks mitteametlikku , ja järgmiseks nädalavahetuseks vast juba ametlikku jääteed. Leedogi halastas hiidlastele ja ei saatnud oma praame Väinamere jääoludega lähemalt tutvuma.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Ilm, isegi pakaseline, on siin saarel küll kahjuks üks väiksemaid muresid. Kahe saareelanikele vast kõige olulisema asja , mandriga ühendusepidamine ja rannakalapüük, reguleerimine kohaliku võimu poolt on võtnud ikka päris kummalised vormid. Kohalik võim on oma rahva valitud võim, ja selleks valitud, et ajaks siis selle saarerahva ühisasja, haldaks ühist rahakotti, otsustaks asju üldistes huvides. Jne, jne. Riik teeb soodustusi ja annab teatud eeliseid väikesaarte elanikele. Ikka selle nimel, et elu väikesaartel jätkuks, eraldatusest tingitud igapäevamured oleks kergemini lahendatavad, et väikesaarte inimeste majanduslik tegevus oleks meie turumajanduses konkurentsivõimelisem. Sellised riigi meetmed on ka praamidotatsioon ja rannakalapüügi lubade jagamisel kohalike inimeste eelistamine. Neid riigi antavaid eeliseid ja toetusi saab ilusti arvestada ümber puhtaks rahaks, mida siis vallavalitsus oma inimestele jagab. Ja jagamise reeglid kehtestab seesama vallavalitsus. Sest ta peaks ju sisuliselt kohaliku rahva esindajana kõige täpsemalt teadma kuhu ja kellele seda raha vaja on. Riik üldjuhul sellesse väga sekkuda ei taha. Küll on aga Vormsi saare erinevate vallavalitsuste ja riigi esindajast Lääne Maavalitsuse suhted olnud kogu aeg sellised Suure Peetri ja Väikese Peetri vahelised suhted. Haapsalust tuleb kogu aeg üks ja seesama sõnum: te seal saarel olete ju lollid, ei oska tee midagi mõistlikku selle rahaga teha. Ja pakutakse end siis vahendajana välja. Oleks naiivne arvata, et sellist asja ainult suurest armastusest nende lollide vormsilaste suhtes tehakse. Rahad, ja suured rahad on muidugi mängus. Ja kui kohalikust võimust ei ole sellele survele vastuhakkajat, lähebki nii nagu minema peab. Suured saareelanikele mõeldud rahad ja kohalikele mõeldud eelised (mis ka sisuliselt raha) voogavad pidurdamatult neist mööda ja maabuvad ei tea kelle käes või taskus.

Selle praamidotatsiooni sellise jagamisega mindi muidugi liiale. Sirgjooneliselt öeldi meie kohalikele olupoliitikutele, et mokk maas: see raha läheb metsaärikatele. Isegi maavalitsuse ametlik seisukoht on selline: kuna mujal Eestis on metsaärikatel metsade maharaiumiseks paremad tingimused kui seni Vormsis, siis tuleb neid ettevõtjate võrdse kohtlemise printsiibil ka Vormsi metsade maharaiumises järele aidata. Selline on siis meie riigi ametlike esindajate ametlik seisukoht. Kus siin on Vormsi elanike huvid, mida peaks praamidotatsiooni jagamine väljendama. Kelle Vormsi päriselanike, talvituvate sealjuures, huvi on siin lõhutud teed ja metsaalused, risu täis lageraielangid ja tänu neile suurenev tuulemurd. Kas turistid tulevad seda tõesti vaatama. Kui kohaliku metsa väljavedu sellisel viisil doteeritakse (loe: töötlemata ümarpuidu väljaveole makstakse peale), tähendab see kohalikele saekaatritele kõrgemat puidu kokkuostu hinda ja kaugemas perspektiivis puidu puudust. Samuti muutub saare puit kallimaks kohalikust elanikust kokkuostjale ja vahendajale. Mis kohaliku ettevõtja toetusest siin räägitakse. Tõepoolest, loll saab kirikuski peksta. Loll on siin see, kes seda tõesti usub, et see dotatsioon jagatigi nii saareelanikest ettevõtjate toetuseks. Ise küll arvan, et kohalike inimeste hulgas selliseid tegelikult polegi. Kes sellist juttu räägivadki, tegelikult kavaldavad. Ilmselt saavad nad oma osa sellest dotatsioonist kuidagi kõveraid teid pidi kätte. Aga teiste saareelanike arvel, kellel selliseid kõveraid võimalusi kasutada pole või ei pea sellist teed vastuvõetavaks.

Natuke teine lugu hakkab olema nüüd nende rannakalapüügi lubadega. Siin on kõrvalist mõju vähem. aga kunagi ei või ka teada. Jutt tuleb nüüd sellest, et järsku, üleöö on tekkinud meie keskele teistest kõvemad, tõsisemad kalamehed, n-ö ettevõtja-kalurid, saare tõeline sool (või tulevadki nad mujalt), kelle vahel on vallavalitsus otsustanud ära jagada pool kõigile mõeldud võrgulubadest. Ja seda 5 korda odavama hinnaga.

Taustaks niipalju, et väikesaarte elanikele on erandina lubatud püüda rannikumeres kala kuni kolme võrguga. Oma tarbeks, õigemini lõbuks. Sest selline püük loetakse tõeliselt lollaka kalapüügiseaduse järgi harrastus- e. hobipüügiks. Et siis mehed lähevad idee järgi merele siin selleks, et oma lõbuks kalu tappa. Hobivärk on teadagi kallis värk, ja et siis vaestele väikesaarte elanikele kuidagi vastu tulla, on ka võrguloa hind siin kolmandiku võrra väiksem kui muidumeestel. Kuid hobi jääb hobiks. Kui võrkude ja võrgu kasutusloa hind kokku lüüa, on odavam kala muidugi poest osta. Ainuke viga, et poes seda kala ei ole. Ja ega siis muud kohalikel eriti üle jäägi kui tegeleda loata võrgupüügi ehk seaduse järgi röövpüügiga. Või sõita linna kala järele. Selge see, et kui nüüd neid kalleid võrgulube enam vallavalitsusest väljagi ei võetud, muutus olukord hapuks kätte ära. Saare jaoks võib tähendada see lubade arvu üldist vähendamist. Kuigi riigil oleks olnud lihtsam vähendada loamaksu ühtlaselt mõistliku määrani, on mindud mingi erilise jaburduseni ja selge see et see ettepanek on tulnud kelleltki kavalpealt kuskilt väikesaarelt endilt. Või siis jälle nendelt, kes tiirlevad väikesaartele mõeldud dotatsioonide jagamise juures. Keegi tahab priskelt teenida kaassaarlaste või saareelanike arvelt.

Lugu siis selles, et kavatsetakse merel käivad mehed-naised jaotada kutselisteks ja ülejäänud jääks siis harrastajateks edasi. Ja võrguload nende vahel pooleks. Kusjuures kutseline mitte ainult ei või vaid lausa peab seaduse järgi võtma välja vähemalt 10 võrgu loa. Meie õiglane vallavalitsus siis on otsustanud, et näiteks praegune limiit 90 võrku jaotatakse 45 ja 45. Mis on muidugi jabur, sest jaotus saab olla vaid kas siis50:40 või 40:50. Sest iga kutseline peab võtma vähemalt 10 võrku. Ehk lähiajal leitakse meie hulgast need 4 või 5 tõupuhast kutselist rannakalurit, kelle vahel jagatakse ära oluline osa kogu Vormsi lähiümbruse vete kalaressursist. Kes need teistest selgelt väljapaistvamad isendid on. Kas keegi oskab nimetada. Ma kipun arvama, et kalapüük kalapüügiks. Tähtis on võimule lähedal olek.

Meie vallavalitsus hakkab nüüd tegema vahet, lausa näpuga näitama, sina oled õige ja lugupeetud kalur, sina püüad oma pere ja ettevõtluse tarbeks (sul on ka kala edasimüügiõigus) ja sulle anname võrguloa 10 krooniga; vat aga sina pole jälle mingi mees, sina püüad ainult oma lõbuks, tapad niisama kalu ja sulle anname selle võrguloa (kui üldse anname) 50 krooniga. Oleks jällegi naiivne arvata, et selline püügilubade jagamise idiootlik kord oleks tekkinud lihtsalt niisama. Lambist, nagu öeldakse. Ei, siin püütakse osadele inimestele (omadele jopedele, nagu öeldakse) jagada nende kasuks ümber kalapüügiõigust. See ümberjagamine oleks teatud määral isegi lõplik. Piiratud ressursi (milleks kalavarud kahtlemata on) juures uusi tulijaid enam kampa ei võeta. Nemad saavad ainult seda õigust nende käest omakorda osta , kellele nüüd vallavalitsus kavatseb seda jagada. Nii kui saare ümber kalavarude olukord natukenegi paraneb, muutuvad need praegu sisuliselt tasuta jagatavad õigused reaalseks rahaks. Ja suureks.

Selline olukord siis enne järjekordset umbusaldusavaldust vallavõimule. Millest vaevalt mingeid muutusi sünnib.

Valetajate paraad

Vormsil toimus üritus ettevõtjatele. Midagi seoses teemaga ettevõtluse arengust saarel. Üritusest osavõtt oli vist küll ainult kutsete alusel. Seega valitutele. Iusasti kujundatud muuseas. Avalikku kuulutust ma kusagil ei trehvanud, aga võib-olla ka kuskil oli. Kuna ka meie peresse vastav kutse tuli, siis ma sain asjast teada. Natuke häiris, et miks mulle pole kutset saadetud. Ma ju ka FIE ja tegutsen saarel. Küll ettevõtjana natuke äpardunud, kuid just neile peaksid ju taolised üritused olema rohkem mõeldudki. Mida tarka on taolistel üritustel saada niigi edukatel ettevõtjatel. Peale oma aja magamapaneku. Veel selgus, et ka Meelis, kes ei ole üldse ettevõtja, sai siiski selle heal paberil koostatud kutse. Heakene küll, ta vana vallavanem, sai vanade teenete eest. Aga minagi olin ju vana vallavalitsuse liige, kes pealegi surus oma närvide hinnaga läbi just need ettevõtlusmeetmed, mis kohalikke ettevõtjaid selles karmis maailmas üldse elus hoiavad. Nii maahooldustoetused kui ettevõtlustoetused on minu initsiatiiv ja ka praegune vallavalitsus laseb neil oma ettevõtjate sõbralikkuse näitamisega liugu.

Niipalju siis kutsest või selle puudumisest. Igal juhul läksin kohale, sest kahtlane see värk oli, ja Vormsi inimesi tundes võis arvata, et panus on tehtud mingile ajuloputuskampaaniale, midagi olulist püütakse varjata ja inimestele järjekordselt kärbseid pähe ajada. Sellisel üritusel on muidugi minu, kes ma asjade toimimise tausta siiski päris hästi tean, osavõtt ebasoovitav, ja seda püütigi vältida. Mul polnud kohale minnes algul vähimatki tahtmist diskussiooni sekkuda (kutsumata külaline võiks vähemalt vait olla), kuid ürituse arenedes varjamatu demagoogia ja otsene valetamine ajasid kopsu üle maksa ja nii ei saandki lõpuni vait jääda ja ka üritusel lõpuni viibida.

Kohale oli transporditud ka maakonna mõistes raskekahurvägi: maavalitsuse arendusosakonna juhataja Helena Järviste, Läänemaa arenduskeskuse juhataja Neeme Suur ja ettevõtluskonsultant (nimi ei jäänd meelde).

Jäin siis ka huviga kuulama, kuidas asi areneb. Algus oli suhteliselt kena ja siivas. Õhtut juhtinud Neeme Suur korjas inimestelt probleeme ja ettepanekuid. inimesed olid kenasti aktiivsed, arutelu täiesti toimis. Esimene märguanne, et asjal on mingi tagamõte, ilmnes küll ka kohe algul, kus diskussiooni vedaja üsna osavalt saare suurimate probleemide väljatoomisel suunas publikut selles vajalikus suunas, et probleem on ikka transpordis. ühesõnaga, rahvale püüti kohe alguses pähe määrida ideed, et see viimane praamidotatsioonide selline jagamine maavalitsuse ja vallavalitsuse poolt, kus lõviosa läheb välismaalastest metsaomanike ja kodumaiste metsaärikate taskusse, on nagu probleemide lahendamine. Osavalt juhiti tähelepanu kõrvale sellest, et Vormsi peamine probleem on siiski Eestis üsna ainulaadne maaomandi- ja kasutuse olukord, millele kohalolijad ka korduvalt tähelepanu juhtisid.

Edasi läks hullemaks. Kostusid otsesed süüdistused, et ettevõtjate ja vist siis ka vallavalitsuse hädades on süüdi põhiliselt meie perekonna baasil funktsioneeriv mittetulundusühing. et miks me ei aita ikka kohalikke ja ei tee koostööd. Mitte sõnagi sellest, et edasisest vallavalitsuse ja MTÜ koostööst keeldus kategooriliselt ja resoluutselt just praegune vallavõim. Kohe kui võimule said ja ka praegu püüab seesama vallavõim veel kaikaid kodarasse loopida ükskõik millistele selle MTÜ enda ettevõtmistele. Seda olukorda teavad väga hästi nii Helena Järviste kui ka Neeme Suur. Oleks võinud siis olukorda kuidagi tasakaalustada ja püüda diskussiooni käigus leida mingeid lahendusi. Selline avameelse diskussiooni võimalus oleks olnud ju olemas. Kuid nad eelistasid arutelu sellel teemal mitte jätkata, mis tekitab järjekordselt küsimuse, mis eesmärgil nad siia Vormsi üldse tulid.

Edasi veel hullemaks. Paratamatult kerkib väikesaare arengut käsitlevatel aruteludel üles väikesadamate ja paadilautrite korrastamise ja arendamise probleemide ring. Vormsi puhul on olukord kurioosne seetõttu, et on olemas mitu valmiskirjutatud valla projekti, mis saaksid praegusel eurorahadest tiinel ajal praktiliselt kohese rahastuse. Ainuke viga on nende kasutamisel see, et need on kirjutanud vale mees. Nii vale mees, et tema nimegi ei julge keegi välja öelda. Vallavanem vassib ja valetab saalitäie rahva ees, et kuigi ta teab (küll ühe) projekti olemasolust, ei tea tema kes selle kirjutas ja et vallavalitsuses seda pole. Saalitäis rahvast, kellest enamus teab või vähemalt aimab, kellest on jutt, on haudvaikne. Keegi (võimalikest kahtlejatest näiteks) ei pöördu minu poole selgituste saamiseks. Järelikult teavad tegelikult kõik, milles asi. Kuid on vait. Jah, mina kirjutasin need projektid, kuid miks mina peaks selle ise välja ütlema. Kõik ju niikuinii teavad. Ja ka mina olin vait. Ka jutt, et vallavalitsuses neid projekte pole, on täielik bullshitt. Vaadaku oma arvutitesse, mis seal üldse on. Kui ei ole, küsigu vanalt vallavanemalt, kus ta nad pani. Kui ka sealt ei saa, küsigu minult. Eks kuskil mõni koopia leidub. Minu poole pole keegi pöördunud. Sest ei julge. Sest projektide kirjutamise eest on arved vallavanema poolt senini klaarimata. Aga avalikult laimata saalitäie rahva ees julgeb. Ja ega saadikud maakonnast ka paremad pole. Nad teavad väga hästi, mis projektidest on jutt, ja mis asjaoludel neid omal ajal ei rahastatud. Sest tollal olid Vormsi valla eesotsas just maakonna silmis valed inimesed. Siis loobiti just maakonnast neile projektidele kaikaid kodaratesse. Nüüd siis püütakse omale sobiliku vallavalitsuse ajal sisuliselt ideid varastada ja oma kasuks tööle panna. Alles oli Päevalehes positiivne artikkel sellest, kuidas meie tark ja aktiivne vallavanem päästab Prestvike rannajärve. Ajakirjanikult sain teada huvitava tõsiasja, et seda, kes projekti kirjutas, ta jällegi ei teadnud, ei mäletanud.

Kuid seegi pole veel kõik. Õied alles tulevad. Kolmas vihastamaajav seik oli see praamidotatsioonide jaotuse käsitlus. Siin omandas valetamine juba sellised mõõtmed, et enam ei kannatanud tõesti välja, ja sekkusin vastupidi varasemale plaanile isegi liialt emotsionaalselt. Mispeale vabandan. Aga tõepoolest, järjest rohkem tundub, et kogu see üritus oligi selleks mõeldud, et Vormsi rahvale nende oma raha eest teha selgeks see, kui hea on neile see kui nendele mõeldud ja ka antud raha antakse tarkade maakonna- ja vallaametnike poolt edasi otse rootslastest metsaomanikele ja metsaärikatest metsa väljavedajatele. Selline hale vale, et nii pole veel otsustatud, ja me hakkame seda rahade jaotust veel arutama, on ikka üle mõistuse. Püüan siis veelkord puust ja punaselt asja olemust selgitada. Vormsi praamiühenduse toetuseks anti 800000 krooni. Selle summa katteks peab praamikompanii esitama kalkulatsiooni, kuhu see raha läheb. Põhimõtteliselt võib see raha minna kas liikluse tihendamiseks või teenuse tarbijale odavamaks tegemiseks. Selle kalkulatsiooni kooskõlastavadki nii vallavalitsus kui maavalitsus. Alla paberile kirjutab küll maavalitsus, kuid see ei tähenda seda, et vallavalitsuse arvamust ei küsita või ei arvestata. Keegi on vallast selle kooskõlastanud. Kui juba vallavalitsuse liikmed seda ei teadnud, siis saab see isik olla ainult vallavanem. Kooskõlastatud asi on, paberid on alla kirjutatud , ja uus hinnakiri selle rahajagamise skeemi alusel toimib 22. jaanuarist alates. Avalikult on teada antud seda, et metsaveoautode üleveo tariife vähendati selle dotatsiooni arvel poole võrra, s.o. minu esialgse arvutuse kohaselt 760 krooni iga üleveetud auto osas. Kõik me teame, palju on saarel sel aastal juba metsa raiutud. Kui see kõik veetakse välja raskete metsaveoautodega (mis peale otsese Vormsi rahvale mõeldud raha ärastamisele lõhuvad halastamatult ka meie teid), siis on selleks vaja sadu kordi neid autosid üle vedada. 100 auto pealt on dotatsiooni metsaärikate kaukasse kantimise summa 76000 krooni, 200 korra pealt 152000 krooni, 400 korra pealt 304000 krooni jne. Kuna kogusumma oli ju 800000, siis on selge, et lõviosa dotatsioonist sinna lähebki. Silmapetteks on tehtud soodustus kõigile vabariigi pensionäridele. Kuid selle soodustuse koguväärtuseks on pakutud ainult mingi 50000 krooni. Eks seal ole mingeid pisemaid jaotusi veel, on räägitud ettevaatlikult tõesti hädavajalikust suvisest praamigraafiku tihendamisest . Kuid eriti hoolsa metsa väljaveo korral on see raha suveks juba otsakorral ja mingit märgatavat praamigraafiku tihendamist tulla ei saa. Ei ole võimalik. Praamikompanii ei hakka tegema seda oma tulude arvel. Kui juba Vormsi rahvas on nii loll, et annab selle raha neile, kes lagastavad meie metsi ja lõhuvad meie teid, siis pole ju midagi teha.

Mida oleks siis võimalik sellise rahaga teha.

1. Kohalikele (Vormsis elavatele) ettevõtjatele suuregabariidilised (kasvõi needsamad metsaveoautod) täiesti tasuta ülevedu.

2. Kohalikele pensionäridele täiesti tasuta ülesõit ja teistele EV pensionäridele sooduspilet (soodustaks pensionäride turismi saarele)

3. Jäätee (ametliku või mitteametliku ) perioodil kõigile kohalikele tasuta ülesõit-miks peaksid inimesed riskima mingi 100 krooni pärast.

4.Praamigraafiku märgatav tihendamine suveperioodil

Kuid valik on kellegi poolt juba tehtud. Suure tõenäosusega meie vallavanema poolt. Ja sellist valet suust välja ajada, et midagi pole otsustatud, ja me alles hakkame asja arutama, on ikka liig mis liig. Samuti see, kuidas nii Kalle Suur kui Helena Järviste püüdsid nii halvasti lehkavat asja siluda.

Lääne maavalitsus koos Vormsi vallavalitsusega varastasid ...

vast pea pool miljonit riigi poolt Vormsi elanikele antud rahast. Mida oli kokku 800 000 ja mis oli mõeldud eelkõige kohalike saareelanike tarbeks mandriga ühenduskulude osaliseks kompenseerimiseks. Vormiliselt on see nn. parvlaevadotatsioon, mida makstakse riigi poolt Sviby-Rohuküla liinil opereerivale firmale "Kihnu Veeteed". Oli aegu, kus see dotatsioon maksti osaliselt kohalikele inimestele kätte isegi sularahas, aga kuna see oli ametnikele tülikas ja ka varastada oli selle dotatsioonisaaja otsese huvi ja kontrolli tõttu keerukas, ongi mindud kaudsete dotatsioonide teed, kus inimene saab oma raha kätte sellega, et pilet on odavam ja see raha jääb rahakotti lihtsalt alles. Seda riigi poolt kohalikele elanikele antavat raha on muidugi kogu aeg osaliselt virutatud ja kõrvale toimetatud, kuid seekordne juhtum on eriti nahaalne, varjamatu ja nii pinnal, et annaks isegi krooni täpsusega välja arvutada.

Niisiis, riik andis parvlaevakompaniile 2007.a. lisadotatsiooni 800 000 krooni. Selle summa võrra peavad piletid olema siis odavamad. Dotatsiooni mõte ja sisu on toetada eelkõige kohalikke inimesi ja ka riigi seisukohalt tähtsat elu jätkumist ja arenemist väikesaarel. See raha peab olema siis lõppkokkuvõttes ära jaotatud nende vahel, kes oma tegevusega (kus on ka sees vajadus saare ja mandri vahet sõita) toetavad neid eesmärke. Nagu siis öeldud, eelkõige kohalikke nende igapäevases elus-olus ja ka majandustegevuses. Toetada võib (ja seda ka tehakse) ka teiste inimeste (mitte ainult kohalike ja mitte ainult EV kodanike) liikumist saare ja mandri vahet. See annab parema võimaluse kohalike elanike sugulastele ja ka saart külastavatele turistidele. Just neil põhimõtetel toimuva rahajagamise jälgimiseks ongi tööl hulk ametnikke nii riigi poolt (maavalitsus) kui ka kohalike elanike poolt valitud omavalitsuse poolt. Kuid raha nähes või isegi haistes hakkavad näpud ametnikel sügelema...Lääne maavalitsus ja Vormsi vallavalitsus kooskõlastasid hinnakirja muudatused, kus hinnanguliselt vähemalt pool riigilt saadud 800000 kroonist maabub lõpuks metsaärimeeste ja Vormsi metsade välismaalastest omanike kaukasse. Nimelt muudeti hinnakirjas kõige olulisemalt just metsaveoautode üleveo tariife. Vähendati nimelt täpselt poole võrra. Iga auto pealt jääb kellelegi eelpoolnimetatud seltskonnast pea 1000 krooni puhast kätte. Oleks küll ääretult naiivne arvata, et ametnikud tegid oma sellised kooskõlastused kas puhtast lollusest või ainult ilusate silmade eest. Enamgi veel. Sellised üleveo tariifide muudatused ei ole kindlasti ka praamikompanii enese initsiatiiv, vaid see suruti kellegi mõjuka ametniku poolt sinna sisse. Praamikompanii pole siin küll milleski süüdi. Nemad veaksid kindlasti sama raha eest parema meelega sõiduautosid ja reisijaid, kui pealelaadimisel keerukaid operatsioone nõudvaid ja isegi teistele reisijatele ohtlikke täislastis metsaveoautosid.

Selle raha oleks vabalt võinud kulutada näiteks selleks, ja sellest oleks küllaga jätkunud, et võimaldada talveperioodil kohalikele ülesõit täielikult tasuta. Inimesed ei peaks mõttetult riskima nõrga jää või lumetormi korral mingi sajakroonise kokkuhoiu pärast. Kui ikka vallavõim hooliks oma siin talvituvatest valijatest...

Või alandada märkimisväärselt üldist piletite hinnataset. Kui tahetaks seda, et nii kohalikel oleks kergem ja ka turiste, kes siia siiski raha ju toovad, käiks rohkem.

Selle asemel toetatakse selle kohalikele mõeldud Eesti riigi rahaga niigi pururikkaid metsaärikaid ja välismaalastest metsaomanikke. Varastatakse häbenematult oma vaesematelt kodanikest saareelanikelt ja kanditakse see raha miljonäride kaukasse. Selline avalik võim siis...

Lääne maavanem maksiski kätte

Tõsi ta küll on, et ka kohalikke vormsilasi sellesse aktsiooni kõvasti kaasates. Nüüd on siis see tülitekitavate Puurmannide paikapaneku järjekordne etapp siin Vormsil teostunud. Et mis nad siin hüppavad ja peavad end paremateks kui teised. Tahavad, et asjad käiks seaduste järgi ja asju aetaks ausalt ja avalikult? Seda nad ju ei saa, ärgu lootkugi. Asju määrame ja korraldame siin edasi meie, kõrged ja vähem kõrged ametimehed.
See viimane maade erastamisega seotud lugu, mis päädis oktoobrikuise volikogu otsusega ainukesena paberite kordaajamisel mitte aidata just Ellet, on ikka selline lugu, mis väärib põhjalikku käsitlust.
Kõik sai alguse 2002. A. läbi viidud maade erastamise voorust. Maad erastada soovinute hulgas oli grupp inimesi (Eidi, Aasa, Elle, Teet ja Mall V., Tanel ja ka Saareväljad), kellel tekkisid erastamise vormistamisel hiljem probleemid, sest vallas ei viidud erastamist läbi vastavuses seadustele, vaid püüti mingitel senini arusaamatutel põhjustel midagi segaselt nihverdada. Vallavanem oli siis Ants Varblane ja volikogu esimees Meelis Mägi.
Seaduse järgi võis iga tingimustele vastav taotleja erastada kuni 10 ha metsamaad. (probleemid tekkisid just metsamaa erastamisel). See tähendas seda, et erastamisele ei oleks tohtinudki panna suuremaid katastriüksusi kui 10 ha. Suuremad üksused oleks veel enne erastamist pidanud pooleks jagama. Selline nõue oli otse seadusesse sisse kirjutatud. Millegipärast ei peetud Vormsis tollal jälle seadusest suurt midagi. Erastamisele pandi vähemalt kaks metsamaa katastriüksust, mille pindala oli suurem kui 10 ha. Millegipärast hästi ei usu, et maavalitsuses jäi see tollal märkamata. Ju olid seal mingid muud huvid mängus, et vahele ei astutud. Tänu sellisele „apsule” tekkisid hiljem probleemid nende suurte maatükkide erastajatel, Tanelil ja Saareväljal. Ka Ellel.
Teine oluline apsakas ja erastajate ilmselt tahtlik mitteinformeerimine võimalikust seaduserikkumisest oli see, et ei selgitatud erastajatele (kes on siiski tavalised inimesed, mitte juristid), et see, kui ma erastan naabrimehega kahe peale kahasse (kaasomandisse) näiteks 20 ha metsatüki, ei tähenda seda, et mõlemad saame 10 ha (ja mahume seega seaduses lubatud raamidesse), vaid siiski seda, et mõlemad saavad 20 ha (ehk siis rikuvad seadust). Eks ta tundub ebaloogiline, aga nii see on ja tegu pole veaga seadusandluses. Kurioosne on jällegi see, et see kaasomandi tõlgendus oli maareformi seadusesse ka otse sisse kirjutatud, eksida ei saanud, ja erastamise siinsetel läbiviijatel ja nende kontrollijatel maavalitsusest oli see vägagi hästi teada. Ometigi võeti rahulikult inimestelt vastu avaldusi erastamiseks juba algse soovina koheselt kaasomandisse (Eidi, Aasa, Teet ja Mall-kokku kaugelt üle 10 ha) ja vormistati ka hilisema kokkuleppe alusel toimunud Elle ja Saarevälja poolt 12 ha tüki erastamine. Ju olid mingid diilid ja kokkulepped maakonnaga juba tollal ja asjad oleks kenasti ka ära vormistatud....Kui ei oleks 2003. A. lajatanud see maaskandaal ja kohtuskäigud maavalitsusega. Nimelt tahtis tollane volikogu (mille esinaiseks oli Elle) jätta rootslastest vabaks jäävad maad eesti riigile. Maavalitsuse tegelastel ja nende taga seisjatel olid aga selle maaga ammu juba teised plaanid tehtud. Konflikt oli igatahes äge, ja kuna vallal õnnestuski päästa vaatamata formaalsele kohtukaotusele mitusada ha maad selle sattumisest hämara taustaga omanike kätte, ei jäänud ka kättemaks tulemata.
Nimelt hakati venitama eelpoolnimetatud isikute maade erastamise vormistamisega. Eelpoolnimetatud vallapoolsed seaduserikkumised kulusid selle põhjendamiseks nüüd marjaks ära. Väike ebakõla oli muidugi sellega, et mõned nimekirja sattunud polnud ju selles tähenduses maakonna silmis milleski süüdi. Näiteks Saareväli, temal vormistati see erastamine tegelikult siiski ka ära. Paradoks on nüüd muidugi selles, et see maatükk on kaasomandis just Ellega ja Elle edasine peedistamine võib viia ka probleemideni tema maa omandamise seaduslikkuses.
Tundub tagantjärele siiski sedamoodi, et asi oleks peale mõningast venitamist lahenenud. Maakond polnud tegelikult huvitatud avalikust tülist ja peale paariaastast venitamist oleks kõik paberid pandud kuidagi klappima ja inimesed oma maa kätte saanud.
Tõelise „karuteene” tegi nii erastajatele kui vist isegi rohkem maakonnale Eidi, kes kaotas selle venitamise peale kannatuse ja pöördus eelmise, 2005. A. kevadel abi saamiseks õiguskantsleri poole. See omakorda küsis loomulikult selgitust ja asjaolude analüüsi Maa-Ametist. Kuna ei Vormsi vald ega ka maakond polnud Maa-Ametis kaugeltki heas kirjas eelkõige just selle rannarootslaste maade afääriga, kus ka Maa-Ametile jäi külge kõva plekk, pandi oma vastusega ikka täie rauaga. Kuna Eidi oli esitanud oma pöördumise enda, Aasa, Mall ja Teet V. nimel, võeti nende kogu see erastamise värk ette rangelt seaduslikkuse seisukohalt, ja nagu juba eelpool oli juttu, Vormsis on ju sellega kogu aeg olnud, nagu on. Paradoksaalne on see, et erastajana pole näiteks Eidi selles üldse süüdi, küll aga seda rohkem seaduslikkuse eest vastutava ametnikuna. Pole midagi öelda, omad vitsad peksavad.
Igal juhul ei piirdunud Maa-Amet oma olukorra hindamisel mitte ainult siin eelpool toodud seaduserikkumiste väljatoomisega, vaid hakkas kaevama ka selles, et kas nimetatud taotlejad vastavad ikka erastajatele esitatud tingimustele. Et kas on nad ikka põllu- ja metsamehed. Eks meile ole ju siin kõigile teada, kuipaljukest seda keegi on. Nii-et leiti veel hulgaliselt seaduserikkumisi ja kokkuvõttes tehti selle tulemusena 2005. A. juunis maavalitsusele ühene ja tegelikult vastuvaidlematu ettepanek algatada nende isikute erastamise suhtes maavanema järelevalve. Mis tähendaks praktiliselt erastamise tühistamist ja praktiliselt seda, et inimesed seda maad ei saagi. Rõhutan siinkohal, et Elle „pattudest” ehk valla poolt pealesurutud seaduserikkumistest polnud selles Maa-Ameti ettepanekus sõnagi.
Nüüd, rohkem kui aasta hiljem, sellel suvel reageeriski meie virk maavanem sellele Maa-Ameti kirjale järelevalve algatamisega nende selles kirjas nimetatud isikute erastamiste osas. Ja lisas sinna ainukesena ülejäänud „patustest” Elle.
Mis huvitavat siin siis selle vahepealse aasta jooksul on toimunud. Eelmise (200) aasta suvel, peale selle Maa-Ameti kirja laekumist, muutus kardinaalselt tollase volikogu liikme Teet V. käitumine. Teet, kes oli nende, maakonnaga lahkarvamusi põhjustanud eelpoolnimetatud kohtuasjadeni viinud volikogu otsuseid teinud enamikuga tollal olnud täiesti ühel meelel, muutis järsku meelt ja hakkas neid vanu otsuseid kritiseerima. Siis, n-ö lambist, võttis revisjonikomisjoni esimehena üllatuslikult ette minu lepingulised suhted vallaga , taustaks retoorika, kui palju ma vallale ikka kahju olen teinud. Vallavanem, kes oli mind tööle võtnud ja minu arusaamist mööda mu tööga rahul, istus laua otsas ja oli hästi kuss. Nagu pärast selgus, katkestati sellest ajast mulle lepingujärgse tasu ülekandmine. Ja seda kehtiva lepingu tingimustes, kus isegi formaalselt ei oldud minu tööle tehtud mingeid etteheiteid. Seda raha pole ma siiamaani näinud. Läks suvi, ja siis eelmise aasta sügisel olid teatavasti kohalikud valimised. Eks inimesed veel mäletavad, mis kõik jutte siis Puurmannide kohta räägiti. Kui palju on nad vallale kahju teinud. Kuidas varastavad, ostavad valijaid ära. Mõni lihtsameelne rääkis otse välja, et need jutud tulevad maakonnast. No päris ei aidanud selline masside töötlemine. Puurmannide protsent on uues volikogus ikkagi märkimisväärne.
Nüüd siis viimaste sündmuste juurde. Nagu eelpool oli juba juttu, reageeris maavanem aastase viivitusega Maa-ameti ettepanekule alustada teatud erastamiste osas järelevalvemenetlust. Maa-ameti poolt etteantud nimekirjale võimalikest seaduserikkujatest lisati omalt poolt Elle nimi. Selle möödunud aasta jooksul, mil nagu need esialgselt selles Maa-Ameti nimekirjas olnud erastajad on põhiliselt tegelenud Puurmannide (kes ju tegelikult nende saatusekaaslased) põhjamisega, on nad maavanema silmis end niipalju rehabiliteerinud, et nende tarbeks lasti juristidel välja mõelda juriidiline päästeventiil. Et nad paberite tagantjärele ümbervormistamisega ikkagi oma maa kätte saaks. Seda võimalust ei pakutud loomulikult Ellele, kuigi temale tema maa päästmine oleks olnud hoopiski lihtsam.
Nüüd on siis selle oktoobrikuuse volikogu otsusega selline situatsioon, et ainukesena jääb osast oma erastatud maast tõenäoliselt ilma Elle. Tema on ainuke, kes selle otsusega selgelt kaotab. Nagu tema oleks see kurja juur, et Vormsil on selle seadusetäitmisega nagu on. Samas oli olemas variante, kuidas päästa kõigi valla enda ametnike poolt sellesse erastamise segadikku kistud erastajate maad. See eeldanuks ainult sirgeselgsemat suhtlemist maakondlike nihverdajatega. Selle asemel on lihtsam muidugi omad maha müüa. Siinkohal isegi enam ei imestaks, kui isegi juhusliku kuuli teelelaskja näiteks kohalike jahimeeste hulgast leitakse. Tellijaid võib täitsa olla.
Sümptomaatiline oli muidugi ka selle kurikuulsa otsuse hääletamine, kus selle läbiminekuks andis oma kaaluka panuse selle ainult Ellele kahjuliku otsuse läbiminekusse just Meelis.

Olukorrast Vormsi Vürstiriigis-vol4-sügis2006

Sügis on käes. Isegi lumi on juba nüüd, novembri alguses, maas. Kas on varajane talv tulekul?

Ka kohalikus poliitikas on täieline sügis, mis paratamatult kipub üle minema talveks. Kui veel suvel oli märke sellest, et sügisel võib miskit muutuda kohalikul poliitilisel maastikul kas siis võimuvahetuse või koostööle asumise teel, siis nüüdseks on selge, et võim jääb paika, opositsioon on lõplikult alla andnud. See kulmineerub ja väljendub ilmsesti ka volikogu koosseisu muutumisega, kus osa volikogu opositsiooni kuuluvaid liikmeid peatab oma tegevuse või lahkub hoopis volikogust. Ja see ei tähenda vähemalt siin Vormsil muud, kui veel rohkemat vaikset vimma ja usaldamatust volikogu nn. võimukoalitsiooni sees, kelle kooshoidvaks teguriks oligi ju põhiliselt võitlus nii-öelda "Puurmannide maffia" vastu. Ega see üldisele õhustikule volikogus midagi head ei too ja üksmeel volikogus vaevalt suureneb. Kokkuvõttes pole see muidugi kellelegi siin saarel hea, aga nii juba väikevaldades (ja Vormsil eriti) kipub see kohalik poliitika minema.

Mis siis juhtus, mis pani viimase põntsu lootustele ajada siiski mingit ühist asja, ühiste huvide nimel? Ega muud, kui et viimases  volikogus vastu võetud otsusega praegu võimul olevatel (ja rohkem tegelikult kogu aeg, igasuguse võimu ajal, siin maaasjades määraval positsioonil olnud) inimestel õnnestus koostöös maavalitsusega ja nende targal juriidilisel suunamisel  keerata tagasi Elle juba nagu toimunud maade erastamine. Et põhimõte Vormsil on see: meie (vanad olijad maakonna nõustajad ja suunajad) määrame selle, kes saab siin maad erastada, ja kes ei saa. Kui kaua nad siin ikka oma lammaste ja hobustega ilma maata vastu peavad. Võib-olla õnnestuks nad päris välja süüa, saaks rahus vanamoodi edasi toimetada. Vaevalt see asi nüüd niikaugele küll läheb, ega nüüd maa omamises ka see õnn pole. Kuigi eks ta keerukam toimetada ju ole.

Aga volikogus jätkamine koos nendega, kes noa hea meelega selga löövad või teevad näo, et ei saa toimuvast aru, ei ole küll eriti mõtekas.

Kangur, Vormsi ja KAPO

Ajutiselt ametist kõrvaldatud Maa-Ameti peadirektor istub hetkel kinnimajas kahtlustatuna KAPO poolt igasugu maa-afäärides. Eks ta oli ka suur Vormsi maade fänn. Küll tuli omal ajal tema allkirjaga taotlusi vallalt maade äravõtmiseks riigi omandisse (mida siis juba tema sisuliselt jagas); küll oli ta võtmetegelane nendes paari aasta tagustes kohtuprotsessides, kus kohus sundis valda just tänu tema seadusetõlgendustele tagastama hulga maid mitte ainult neile rootslastele, kellel endal selleks mingit huvi polnud, vaid ka nende isehakanud kaugetele sugulastele või lausa juhuslikele inimestele; küll blokeeris ta Vormsi kohalikele maa erastamise ja viimase asjana just "tänu" tema seisukohtadele keerati Lääne Maavanema poolt tagasi ka juba peaaegu lõpule viidud maa erastamine osadele kohalikele inimestele.
Eks mingi lootus ole, et KAPO ka neis asjus mingi selguse loob, kuigi peamine uurimine käib ikka looduskaitsealuste maade hämarate vahetustega seoses. Ega sellestki Vormsi puutumata pole. Nimelt tahtis Vormsil hästi tuntud Bo Stenholm alles hiljaaegu vahetada oma looduskaitse all oleva Rälby kandi maaüksuse mõne teise vastu. Kusjuures tal oli ennem õnnestunud rootslaste metsaühistu abil ja keskkonnainspektsiooni läbi sõrmede vaatamise poliitika tõttu seal korralik röövraie organiseerida ja puit kenasti kätte saada. Nüüd siis, kui see vana mets, milles asuva kotkapesa pärast see ala oligi looduskaitse alla võetud, sai maha võetud, mindigi sõprade juurde keskministeeriumi ja maa-ametisse: andke teine tükk, kus mets veel peal, selle vana annan tagasi. Mingi lootus on, et vähemalt see asi jääb tal nüüd toppama. Kuid pole viga, on juba kuulda, et kohalike abil, kes ise ei hooli ei Vormsi metsast ega maast, vaid rohkem Stenholmilt saadavast papist, on tal juba uued õnged vees.

Vormsi probleem

Kunagi suve hakul väisas Vormsit esinduslik Riigikogu delegatsioon, kelle kohtumisel rahvaga püüti siis ka uurida, mis on Vormsi probleemid. Praegune vallavõim püüdis suruda arutelu intensiivselt sinnakanti, et Vormsi suurim probleem on see, et käigusolev praam mahutab liialt vähe metsaveoautosid ja metsa väljavedu on kallis. Et siis äraseletatult Vormsil maa tagasi saanud rannarootslastest metsaomanikud ei saa piisava kiiruse ja tulukusega oma metsi lagedaks raiuda. Et Eesti riik ka ei aita neid selles piisavalt ja neile peaks ka laienema Eesti maksumaksja poolt antav praamiliikluse dotatsioon.
Eks selline mulje Vormsi kogu probleemistikust riigikogulastele vist kippuski jääma. Siiski kostus rahva seast ka arglikke hääli sellest, et maaomandi- ja kasutusega on ka väikseid probleeme. Sest tõepoolest, kuidas peaksid end siin kohapeal elavad inimesed majandama tingimustes, kus 80 % saare maast kuulub välismaalastele ja veel 10% riigile, kes veeretab nendegi maade erastamisele kohalike poolt mitmeid takistusi, samuti kui ka maade munitsipaliseerimisele.
Sellest Vormsi saare ja rannarootslastega seotud probleemistikust on räägitud väga pealiskaudselt. Keegi ei taha tunnistada põhiliselt 90-ndatel tehtud vigu ja möödalaskmisi. Keegi ei taha võtta poliitilist vastutust kujunenud olukorra eest.
Ajaloost
Vormsi (koos Ruhnuga) oli omal ajal kompaktsemaid ranna-rootsi asualasid. Nn. Esimese Eesti Vabariigi ajalgi elas siin eestlasi väga vähe, alla 10% elanikest. Needki ei olnud siin tavaliselt põlisasukad, vaid seoses mingi riigiteenistusega saarele sattunud. Nii-et täielikult rootslaste maa, seda enam, et ka maaomand kuulus valdavalt rootsi kogukonnale. Kuid need rootslased olid Eesti kodanikud, ja selles tähenduses ei olnud probleemi välismaalaste omandiga.
Olukord muutus kardinaalselt Teise Maailmasõja perioodil, kus Rootsi Kuningriik ja Eestit parajasti okupeeriv Saksa Reich leppisid üle olematu või teovõimetu Eesti valitsuse ja ka üle seda maad enne Saksa okupatsiooni annekteerinud ja administreerinud Nõukogude valitsuse (kuigi see pole isegi päris kindel) peade kokku selles, et Rootsi Kuningriik evakueerib etnilise (mitte kodakondsusliku!) kuuluvuse järgi siinsed rootslased läheneva rinde eest Rootsi. Nii Saksa kui Rootsi informeeritud ametivõimudele oli hästi teada, et need rootslased lahkuvad siit suure tõenäosusega igaveseks. Seda ei saadud nii küll selgitada siin aastasadu elanud lahkujatele, sest vastasel juhul oleks kogu see operatsioon inimeste vastuseisu tõttu läbi kukkunud. Nii lahkusidki need inimesed korras taludest, kuhu olid varakult palganud lepinguga järelevaatajad, teadmise ja lootusega (kuigi ähmase), et vast õnnestub sõja lõppedes siiski siia tagasi tulla. Küll ei arvestanud sellega Rootsi ametivõimud, kellel oli valmis programm rannarootslaste (kes tegelikult rääkisid isegi teist keelt, kui riigirootslased) sulandamiseks Rootsi ühiskonda. See sulandumine ei olnudki neile kerge ja see vanade aegade säilinud mälestus ongi paradoksaalsel viisil üks praeguste probleemideni viinud põhjusi.
Sest kui nüüd Eesti taasiseseisvus ja ka omandisuhetes võeti eesmärgiks taastada olukord enne nõukogude okupatsiooni, tekkis ka rannarootslastel, kui endistel eesti kodanikel võimalus. Väliselt ja formaalselt olid nad samasuguses seisus kui sõja ajal Rootsi lahkunud eestlased, keda meil tavatseti liigitada kategooriasse „väliseestlased”. Kuid ainult esmapilgul. Tegelikud erinevused olid suured.
Nn. väliseestlased olid lahkunud üldjuhul tõepoolest viimasel hetkel ja omal riisikol sõja jalust, olles sunnitud jätma oma maa ja vara siia ilma pisimagi juriidilise tagatiseta selle säilimiseks ja tagasisaamiseks. Rannarootslastel olid taskus siiski mingidki lepingulised tagatised, mida tunnustasid nii Saksa okupatsioonivõimud kui ka Rootsi Kuningriik. Ja üllatus-üllatus, ilmselt olid olemas mingid kokkulepped ka Rootsi Kuningriigi ja Nõukogude Liidu vahel, mille tulemusena õnnestus veel Nõukogude ajastu pimedamal ajal Rootsi kolida ka neil rannarootslastel, kes olid omal ajal kas mobilisatsiooni või sundevakuatsiooni tõttu sattunud sõja ajaks nõukogude tagalasse ja kel õnnestus sealt eluga Vormsile tagasi jõuda.
Kas selle tehingu hinnaks oligi Rootsi sattunud osade eesti meeste nõukogude poolele väljaandmine ja hilisem surm Siberi vangilaagrites, võiks ju olla ajaloolaste huvi objektiks.
Väliseestlasi ja rannarootslasi käsitlesid neid vastu võtnud Rootsi ametivõimud täiesti erinevate kategooriatena, tehes neil vahet just etnilisel alusel. Nende jaoks olid erinevad programmid ja erinev suhtumine. Selles tähenduses olid rannarootslased oma õiguslikult seisundilt omandireformi ideoloogia kontekstis lähedased rohkem baltisakslastele (kelle omandi ümber on kired lõõmanud ja veel hakkavad lõõmama).
Omandireformi ideoloogia tugines seisukohale, et Eesti taasiseseisvumisega taastus ka kodanikkond ja taastusid kodanike õigused siia jäänud varale. Võimalus vara tagasi saada oli ka välismaalastel, kes suutsid tõestada, et nende vara võeti ära õigusvastaselt. Ehk äravõetud vara eest ei makstud omal ajal kompensatsiooni. Tavaliselt olid siit riikidevaheliste lepingute raames lahkujatel taskus mingid garantiid, kas neid pidada kompensatsioonideks või mitte, selles on muidugi küsimus. Nii baltisakslased kui rannarootslased lahkusid siit vabatahtlikult riikidevaheliste lepingute (kus ühekski osapooleks ei olnud eesti riik) alusel. Miks peaks olema eesti riik neile midagi võlgu? Hea küll, eesti riik võiks vastu tulla neile oma andunud toetajatele, kes hoidsid ka võõrsil alles seda kodakondsust, või kes taastasid selle esimesel võimalusel ja loobusid mõne muu riigi vahepeal omandatud kodakondsusest.
Samas Eesti seadused ei luba topeltkodakondsust ja seetõttu vaikimisi oodati-loodeti, et kõik need taastatud eesti kodanikud loobuvad oma asukohariigi kodakondsusest ja võtavad välja hoopis sinise passi. Paljud nn. väliseestlased seda ka tegid (meie praeguse presidendiga eesotsas), rannarootslastest küll vist mitte ükski. Osa neist kasutas küll Rootsi seaduste järgset võimalust ja meie poolset haldussuutmatust topeltkodakondsuseks, võttes Rootsi passi kõrvale veel ka selle sinise passi. Neid sinise passi omanikelt ei ole Eesti riik nõudnud oma seaduste täitmist ja tegeliku topeltkodakondsuse korral ühest kodakondsusest loobumist.
Ka maade tagastamine rannarootslastele ei klappinud hästi vähemalt Omandireformi aluste seaduse mõttele, kirjatähega on nii nagu on. Nii mitu juristi, nii mitu tõlgendust. Igal juhul ei kiirustanud rannarootsi alade kohalikud omavalitsused selle maade tagastamise alustamisega ja nii Vormsil kui ka näiteks Padise valla haldusalal olevatel Pakri saartel venitati sellega lausa 1995- nda aastani välja. Siis hakati tagastama mingi poliitilise otsuse järgi. Millise, ja kuidas see poliitiline otsus kohalikele omavalitsustele kaela määriti, pole veel viitsinud uurida. Aga asi ära kuidagi tehti ja tagastamine läks lahti täie rauaga. Täie rauaga laiendati rannarootslastele ka nn. „lehma lellepoja” seaduseparandusi, kus subjektide ringi laiendati kaugete sugulasteni. See viis väga huvitavate kaasusteni, kus näiteks Uus-Meremaal asuv mees sai teate, et tal on Vormsis maa. See oli veel väga harvaesinev õnnelik juhus, kus seda meest juhtumisi tõepoolest huvitas see temale kaugevõitu maatükk. Igal juhul see loodusega sinasõber olev mees veetis siin selle suve, elades oma tagastatud maatükil telgis. Ja ei ole võimatu, et tulebki päriseks. Kuid selliseid juhtumeid on praktiliselt üksikuid, võrreldes vähemalt üle tuhande küündivat rootslastest maaomanike üldarvu nende mõnekümnega, kes siin ka mõne aja elavad. Seda päris alalist, talvituvat, keda meie uus vallavõim peaks oma programmi järgi ju soosima, tagasitulnud rannarootslast pole olemaski. Pooled maaomanikud pole vast siin üldse käinudki.
Selline olukord, kus Eesti riigi koosseisu kuuluv väikesaar jagati lihtsalt välismaalaste vahel ära, sai olla ainult kas suur poliitiline möödalask või ettekavatsetud kuritegelik plaan. Poliitiline möödalask siis, kui kogu asja taga oli valearvestus. Et arvati, anname neile rootslastele selle väheasustatud saare tagasi, las tulevad tagasi siia elama ja küll nad siis ka investeerivad kohalikku majandusse. Nii ei juhtunud, tagasitulijaid pole, nn. investorid on pisitegijad, kelle ainsaks sooviks on röövida saare ressursse, peamiselt metsa. Kogu asja taga võis olla ka kellegi kaval arvestus, et selles segaduses, kus üldjuhul riigikeelt mitteoskavad ja , mis seal salata, ka tihtipeale vanadusest nõdrad „subjektid”, kes ei oma ka mingit arusaamist meie nn. üleminekuaja seadustest, lasevad end ametnikel igakülgselt lüpsta. Seda on ikka ju tehtud küll, ega see maade tagasisaamine neil lihtsalt käinud. Küll ajapikku hakkavad välja ujuma igasugu skeemid ja skeemikesed, kus rannarootslased olid seatud mitte eriti tänuväärsesse tankisti rolli. Sümptomaatiline on siin muidugi ka Maa-ameti peadirektori Kalev Kanguri sage sekkumine rannarootslaste maadega seotud asjadesse.
Kuid peamist kahju on kogu selle tagastamise saaga jooksul kandnud eesti kodanikest kohalikud elanikud, kellel oli olnud õnnetus asuda elama kohta Eesti Vabariigis, kus mingist hetkest selgus, et kõik ümberringi väljaspool õuemaad kuulub välismaalastele. Analoogne olukord niinimetatud sundüürnikega, kui osade inimeste jaoks selgus, et nende kodu on teise mehe oma. Sundüürnikele olid vähemalt mingidki kompensatsioonid, laenuvõimalused, munitsipaaleluaseme võimaluski. Aga mida on pakutud Vormsi saarel maata jäänud Eesti kodanikele kompensatsiooniks. Maainimesele on ju maa sama tähtis kui linnainimesele eluase. Ainult võimalus osta nendesamade rootslaste käest, kes ammuste eurooplastena tahavad selle eest ka euroopa hinda. Või siis erastada üldistel alustel. Ja kui ongi mujal saarel mõningaid vabaks jäänud maid, siis nendegi erastamisega (mitte tasuta tagastamise nagu rannarootslastele, vaid raha eest erastamisega) on hulgaliselt probleeme. Eesti riik ja tema ametnikud teevad kõik selleks, et kohalikud eesti kodanikest siin alaliselt elavad inimesed saaksid võimalikult vähese maa omanikeks. Just selliselt tõlgendavad järjekindlalt seadusi nii Lääne maavanem kui ka ajutiselt kinnimajas olev Maa-ameti peadirektor. Kelle huvides, härrased?
Kelle huvides on see, et maa tagasisaanud rootslased suhtuvad sellesse kui sülle kukkunud kingitusse (mis on ju tõsi ja rootslasi endid ei saagi selles süüdistada), mis omakorda viib röövraieteni metsades, põldude söötijäämiseni jne. Kuidas kohapeal toime tulla, kuidas tootmist arendada tingimustes, kus kaugel asuvate välismaalaste omandis olev maa on hakitud kitsasteks siiludeks ja iga siilu kasutusõigust taotledes pead neid omanikke mööda maailma taga ajama. Ja ega seda välismaist omanikku kohe kuidagi ei huvita lepinguga oma maade väljarentimine kohalikele. Sest see välismaine omanik ootab lihtsalt sobivat hetke ja hinda, et see maa edasi müüa. Kehtiv rendileping oleks takistuseks ja vähendaks ka maatüki eest saadavat hinda.
Milline on tulevik? Millega see jama lõpeb? Kindlasti ei ole tulevikuks rannarootsi asustuse taassünd. Selleks on aeg mööda lastud. Maade omanikud on valdavalt juba rannarootslaste nooremad põlvkonnad, kel pole selle kohaga enam isegi nostalgilist sidet. Kuna maad on müügis rahvusvahelisel turul, siis on saare tulevikuks ka rahvusvaheline, sesoonsele saarel viibimisele orienteeritud asustus. Selle märke on juba selgelt näha. Praegu siis soomlaste ja sakslaste näol. Suure tõenäosusega laieneb siia ka vene uusasustus, nii kohapealsete eestimaa venelaste kui ka Venemaa jõudukoguva keskklassi näol, kes otsib omale kinnisvara Euroopa Liitu kuuluvates uusliikmetes, kus räägitakse veel vene keelt. Ega see perspektiiv iseenesest polegi paha: siia tulevad rahvusest sõltumata need, kes otsivad rahulikku keskkonda. Aga miks peab seda tegema kohaliku eesti asustuse arvelt. Sest ilma maata kohalikest jäävad saarele ainult need kes teenindavad nii sesoonselt saarel viibivaid maaomanikke kui ka puhtalt turiste. Kuigi praegu oleks veel võimalus suunata Vormsi asustust eestikesksemaks, andes kohalikele ja teistele eestlastele võimalus soodsalt erastada vabaks jäänud ja riigile läinud maid. Siis oleks siin mingigi võimalus ka muuks tegevuseks kui turistide teenindamiseks.

Lääne maavanem maksab kätte?

Kuskil selle aasta juuli lõpupäevil, keset kuuma suve, saabus Vormsi vallavalitsusse ja asjaga seotud maa erastajatele maavalitsusest pakk pabereid. Suure puurimisega sai neist välja lugeda seda, et selle maaga, mille need inimesed olid juba 2002. aastal oma arust täitsa seaduslikult erastanud, mille mõõtmise nad olid kinni maksnud, mida nad juba kasutasid ja millega olid seotud nende edasised plaanid, on nüüd jokk. Kõik olevat olnud vallas tehtud valesti, ebaseaduslikult; et siis tahtsid raisad kohapealsed sullerid ärastada riigi vara. Õnneks said ausad riigi huve järgivad maakonnaametnikud viimasel hetkel käe vahele ja panid nüüd asja seisma.
Vormistati see asi siis nii, et Lääne maavanem algatas nende erastamiste suhtes maavanema järelevalve, sest tema hinnangul tehti Vormsi vallas suli, rikuti seadust ja seetõttu on need erastamised algusest peale õigustühised. Mis tähendab seda, et vald peab sisuliselt oma otsused erastamise osas tühistama ning inimestelt sellega ise need maad ära võtma. Sest muidu kaebab maavanem asja kohtusse ja saavutab ikka oma. Sest maavanema taga on ju Eesti riik ja mida sa selle riigiga ikka nii väga kohut käid. Senine praktika ei ole ka ju just kõige parem.
Eks imestama natuke paneb, et maavalitsuse ametnikel kulus umbes kolm aastat, et põhjalikult paberitesse süüvides lõpuks leida see kavalate sullerite nipp ja leida ka juriidilised vastumeetmed sellele, et see ikka läbi ei läheks. Nüüd tagantjärele saab aru, et tihedat koostööd sullerite paljastamisel tehti Riigi Maa-Ametiga ja ka muude institutsioonidega.
Näiteks selgitati välja , et oli salakaval plaan kaasomandi kaudu omale rohkem maid erastada, kui ette nähtud. Et Vormsi mees,kes koos naabriga tahtis erastada 20 ha maatükki (seaduse järgi ainult 10 ha per kärss), tahtis riigile teha tervelt 10 ha tünga. Sest seaduse järgi saavad nad ju mõlemad selle 20 ha tüki omanikuks. See, et reaalselt saavad mõlemad vaid kümme, ei huvita kedagi. Sulitembud ei tohi minna läbi!
Veel tuli igasugu andmebaasidest pika uurimisega välja, et mõni maa erastaja ei ole üldse nii kõva põllumees, nagu erastamise paberitel oli enda kohta öelnud. Näiteks oli keegi müünud mingil aruandeperioodil ainult ühe koorma kaalikaid, aga oleks pidanud müüma vähemalt kaks. Tal, sunnikul, tuli põhitulu hoopis IT alasest teenindamisest.
Neid nn. „põllumehi”, kes ei ole suutnud seni isegi kahte koormat kaalikaid oma senise põllumeheks olekuga varuda, riik muidugi oma kalli maa erastamise võimaldamisega toetada ei saa. See on järjekordne Vormsi meeste sulitemp, mida tuleb tõkestada seaduse kogu rangusega.
Nali naljaks, aga Lääne maavanema pidev tülinorimine Vormsi vallarahvaga on ikka imelik küll. Tundub, et on tahtmine iga hinna eest tüütutele ja iseteadlikele saarlastele„käru keerata”. Kusjuures Eesti riigi seisukohast (keda ju maavanem peaks esindama) on just tegemist väga tundliku piirkonnaga, kus maa lausalise tagastamisega endiste rannarootslaste järeltulijatele, Rootsi Kuningriigi kodanikele, piirati tunduvalt siinsete Eesti Vabariigi kodanikest (kelle huvisid maavanem peaks ju esmajärjekorras kaitsma) asukate majanduslikke ja lausa eksistentsiaalseid võimalusi. On palju räägitud tagastatud majade sundüürnike raskest saatusest, kes peavad taluma majaomanike terrorit. Aga seal tuli ju riik siiski mingilgi määral appi, kehtestades üüri piirmäärad.
Sellist riigi appitulekut maakohas, Vormsi vallas, kus mingigi tootmise arendamiseks, üldse hakkamasaamiseks on siiski vajalik maa kasutamise võimalus, siin küll näha ei ole. Rootslastele on tasuta kitsaste siiludena välja mõõdetud 80% saarest. Sellele maale ei ole rohkem kui kümne aasta jooksul asunud elama, ka mitte tegutsema praktiliselt ühtegi Rootsist tagasipöördujat. Kohalikel pole õnnestunud sõlmida nendega ka ühtegi lõplikult vettpidavat maakasutus- või rendilepingut. Enamus sellest maast on söötis. Riigi e. siis ka tema kohapealse esindaja, maavanema asi see ei ole. Tundub et, tema põhiline huvi on millegipärast võimalikult rohkem maid just välismaalastele kantida. Seadusi peab meil väga täpselt järgima (nagu eelpool juba näha oli) ja nad pidid meil ka välismaalastele ühtmoodi kehtima. Tekib küll väike kiuslik küsimus, et kuidas on rootslastele maa tagastamise asjade ajamisel järgitud näiteks keeleseaduse nõudeid. Kus on maavanema, Eesti riigi esindaja, järelevalve, siin kohapeal on nad ju välismaalastega asju ajades kindla peale seda rikkunud. Ja kas nad ei ole saanud isegi pisukest meelehead selle eest. Kus on KAPO? Riik peaks ju ennast kaitsma oma territooriumi igasuguste seadusevastaste ülesostmiste eest, eriti just võõrriigi kodanike poolt.
Eriti võikaks muutus olukord rannarootslaste soosimisega 2003. aastal, kus tollane vallavõim keeldus vastavalt seadusele tagastamast maid neile rannarootslastele, kes ei vaevunud isegi üldse mingeid asju ajama, et see Eesti riigilt saadud kingitus ära vormistada. Lasid mööda kõik tähtajad ja ei viitsind isegi avaldust tähtaja pikendamiseks esitada. Siis kui vallavõim need maad riigi omandisse jättis (eks väike lootus oli ju kohalikel muidugi ka, et riik vähemalt osagi sellest maast kohalikele edasi erastamiseks annab), oli maavanema järelevalve ja kohtuskäigud kiired tulema. Et see kuni Riigikohtuni kulgenud asi siiski päris ühepoolselt ei lõppenud (ca 250 ha sai Eesti Vabariigile siiski päästetud), on okas sügavalt maavanema südames. Seda ta ei andesta.
Ja ta kasutab iga pisukest võimalust, et Vormsi vallarahvale koht kätte näidata.
Kõigepealt kasutas võimalust ja blokeeris viimase maa erastamisvooru läbiviimise Vormsil. Lihtsalt ei saatnud Vormsile erastamiseks lubatud maade nimekirja tagasi Vormsile. Järelepärimisele vastas otse, et kui teie julgete maavanemaga kohut käia, siis ei saa te midagi. Ilmselt ainukesena vabariigis ei saanud Vormsi päriselanikud selles viimases voorus maid erastada. Kuigi seaduse järgi pidid saama ja maadki olid selleks juba määratud. Lihtsalt Läänemaal teeb maavanem ise seadusi, või siis vähemalt tõlgendab.
Järgnevalt toimus pikk, aasta veninud juntimine Vormsi üldplaneeringu kinnitamisega. Mingi formaalsusega hoiti kinni valla võimalusi saada projektidele raha. Sest tihtipeale on erinevate projektide rahastamistingimustes kirjas kehtiva üldplaneeringu kohustus.
Viimasest, käimasolevast jamast, oli eelpool juttu aga meelde tuleb ka varasemaid imelikke intsidente.
Kuskil 96-97 aastal ei suudetud tolleaegse vallavanema Teet Vainolaga ära jagada puhastusseadmete ehituseks mõeldud PHARE eurorahasid, mida maavanem jälle mingit oma õigust kasutades kinni hoidis ja sundis sellega valda ise arveid tasuma. Konflikt oli äge ja sealt on pärit laialt levinud legend sellest, et Vormsi vald on pankrotis.
2001. -2002.a. paiku tahtsid rootslased kohtu kaudu ära võtta talunikelt taluseaduse alusel antud maid. Vald käis kohut ja ka talunikud maksid suurest hirmust advokaatidele. Juriidiline aps aga, millele rootslased rõhusid, oli tehtud just maavalitsuse poolse asjaajamise käigus aga sealt kostus aina soovitusi rootslastele järgi anda. Vald eraldaski väheste vabaks jäävate maade arvelt rootslastele kompensatsiooniks hulga maid. Osa talumehi kaotasid siiski osaliselt oma maa ja advokaatidele makstud raha.
Kõige kurioossem oli see, et kui vald lõpuks ju isegi kohtus osaliselt võitis, olid igasugused „targad” järeleandmised maakonna soovitusel juba tehtud, talunikud olid kohtus alla andnud ja advokaadid oma papi tasku pistnud.
Nii-et kogu iseseisvusaja on riigi (maavalitsuse) ja Vormsi vallavõimude suhete ajalugu olnud ka maa pärast toimuvate konfliktide ajalugu, kus Eesti riik on kohaliku maavalitsuse näol olnud pidevalt mitte oma kodanike, vaid ennem välismaalaste poolel.
Miks see nii on olnud, võib muidugi igaüks kolm korda arvata.

Vormsi internetiseerimine-käestlastud võimalus?

Vormsis on ainukese omavalitsusena Eestis juba kõik tehtud selleks, et iga elanik, suvitaja või külastaja pääseks mobiilselt tasuta võrku või saaks omale püsiühenduse minimaalsete kulutustega. Või peaaegu kõik, sest asi on jäänud mõttetult toppama kahel põhjusel:
Esiteks on mõnedele juurdepääsupunktidele (accsess point) paigutatud sobimatud, et mitte öelda valed signaali edastavad antennid. Ringdiagrammiga e. omniantennid (need valge pulga kujulised) sobivad ainult külade keskele ja samas tuleb ka jälgida, et neid ei paigutata liiga kõrgele. Tavalise maja katuseharja kohal ongi see ülim kõrgus. Kõrgemalt hajub ka signaal tavaseadmete ja mastita kliendile kättesaamatutes kõrgustes. Eriti vale on nende paigutamine Saxby ja Norby tuletorni üle kolmekümne meetri kõrgusele. See tavaline internetti kasutada tahtev inimene (klient siis firma või ka valla jaoks) võib sealt küll selle vajaliku signaali kätte saada, kuid ta peab selleks tegema üüratuid kulutusi. Milleks, küsib inimene? Lubati ju lausa tasuta internetti. Loomulikult on selline olukord kasulik neile, kes paigaldavad inimestele neid internetti pääsu võimaldavaid seadmeid. Näiteks kui seadmed ise maksavad 2000 krooni, tundub ju täiesti normaalne, kui veel 500 krooni töörahaks küsitakse. Aga kui seadmed ise maksaks ainult 500, siis oleks ju raskem veel 500 selleks töörahaks küsida. Piinlik ikkagi.
Külast kaugemate või ka külaäärsete juurdepääsupunktide seadmestamisel oleks tulnud kasutada sektordiagrammiga suundantenne, mis oleks selle vajaliku piisava tugevusega signaali suunanud otse tarbija e. külaelaniku suunas, mitte ei oleks laotanud ühtlaselt seda internetti sisaldavat kiirgust üle metsa ja maa. On seal siis tarbijaid või mitte. Pealegi oleks seda tüüpi antennid olnud hoopis odavamad, praktiliselt kaks korda. Samas oleks vähemalt pooled võimalikud tarbijad pääsenud kulutustega , mis igal juhul mõõdetakse sadades kroonides, mitte tuhandetes.
Teiseks muutis me uus, rahva poolt valitud võim seda eelmise võimu poolt paika pandud põhimõtet, et vähemalt algul on valla poolt vallarahvale pakutav piiratud kiirusega internet vallarahvale püsiühendustes ja külalistele mobiilsetes seadmetes (laptopid, pihuarvutid, telefonid jmt.) täiesti tasuta. Kehtestati hoopis hinnakiri. Küll mitte eriti kõrge, aga piisavalt kõrge selleks, et panna inimene kahtlema, kas mul on seda ikka nii väga vaja. Ja inimesed kulutavadki hoopis palju rohkem raha ja aega, veetes päevi linnas pangakontorites ja ametiasutustes käies, või siis kirjade ja posti teel mingeid asju ajades. Kuigi interneti teel saaks palju asju hoopis kiiremini ja turvalisemaltki ära aetud.
Arusaamatu poliitika vallavõimude poolt praegusel ajal, kui maksude laekumine on ülihea ja raha selle interneti kinnimaksmiseks on küll ja küll. Raha oleks ka nii palju, et igale vallaelanikule, no vähemalt pensionäridele jalavaeva vähendamiseks ja kooliskäivate lastega peredele võiks osta valla poolt interneti tarbeks ka pruugitud arvuti ning kinni maksta ka need seadmed, mis liitumiseks vajalikud.
Sellist käitumist on võimalik põhjendada vaid kas siis sellega, et keegi püüab sellest Vormsi internetiseerimisest lõigata vaid isiklikku kasu või siis tõepoolest kardetakse inimeste informeerituse tõusu. Et mida küll nad võivad sealt internetist teada saada, kui see neile koju kätte tuleb. Loevad äkki veel sedasamagi blogi ja kirjutist siin.

enn nägi und -Rüütel loobub

enn laekus äsja ja ütless, et nägi öösel und Rüütli loobumisest edasi kandideerimast. Asjal võib olla jumet, sest on ka muid märke. Näiteks Rein Sikk tänases Päevalehes on lausa Rüütli eest loobumiskõne ära pidanud. Ja ka hommikuses terevisioonis ei näinud Rüütel välja sugugi mehena, kes oleks täis tahtmist seda ametit pidada. Nii-et see vabastav (ennekõike presidendile endale) teade võibki tulla üsna peatselt.

Vormsi rikkuse saladus

Tänases Postimehes on ilmunud lõpuks ülevaade sellest, kuidas sattus paljude tavaarusaama järgi juba ammu permanentses pankrotis olema pidanud Vormsi vald vabariigi rikkaimate hulka. Ekspressi arvutuste ja tabeli järgi lausa kolmandaks. Mingi kaheksa aasta tagused ajalehtede pealkirjad a`la "Vormsi vald on pankrotis" oleks ju võinud ajakirjanikku natuke inspireerida minema nähtuse käsitlemisel sügavuti. Kusjuures õpetlikku oleks siin ka teistele valdadele palju.

Põhimõtteliselt on kõik õige: rikkuse taga on järsult suurenenud maksutulud, eriti üksikisiku tulumaksu ja maamaksu osas. Kuid see maksubaas on üleriigiliste seadustega reguleeritud ja kehtib ühtviisi kõikide omavalitsuste kohta. Millest siis selline hüpe suhteliselt vaesemate hulgast kõige rikkamate hulka.

See ei ole tulnud iseenesest, selle taga on olnud üsna sihikindel poliitika.

Esiteks püüti aastatel 2002-05 tõsta au sisse põhimõtet, et uued aktiivsed inimesed on saarele teretulnud, isegi need, kes ei talvitu saarel. See andis ka tulemusi, ainukesena Läänemaa omavalitsustest kasvas neil aastatel just Vormsil elanike arv. Ja eelkõige tublide maksumaksjate arvel. Praegust poliitikat selles küsimuses iseloomustab kõige rohkem võimuloleva valimisliidu nimi "Ka talvel Vormsil". Elanike arv on uuesti hakanud vähenema.

Teiseks oli suur probleem rannarootslastele tagastatud maadega. Vormsil oli ca 80% maadest ülikitsaste siiludena välja mõõdetud, kupitsaid täis pikitud söötis ja umbrohtunud põllud või risustunud metsasiilud. Nende meretagused omanikud ei tundnud selle maaga suuremat seost, kui tulla umbes kord aastas nostalgiliselt vaatama ja ka kohalikke äpusid kiruma, et miks vald midagi ei korrasta. Samas maamaksu määr oli nende rootsi taset arvestades naeruväärne. Kohalikul omavalitsusel on õigus teatud piirides tõsta maamaksu määra, aga loomulikult ei saa seda teha selektiivselt. Et rootslastelt niipalju, ja eestlastelt naapalju. Seepärast oli kohalike vastuseis maamaksu tõusule ka väga suur. Aga see tehti ära ja maksimummääradega. Sealt siis maksutulu kasv kordades. See maksis ka tollasele võimule kätte viimastel kohalikel valimistel, kui neil tuli kolida opositsiooni. Aga näe imet, uus võimukoalitsioon ei ole sugugi maamaksu määrasid tagasi keeranud, kuigi lubasid seda oma valijatele.

Suurenenud tulude arvel sai vald hakata maksma maahooldustoetusi ja selle meetme tulemused on kõigile näha, kes Vormsil käinud. Isegi rannarootslaste järeltulijad on hakanud rohkem huvi tundma oma maade seisukorra kohta ja on muutmas ka oma suhtumist maa rendile andmise osas. Sest tõepoolest nad maksavad suurt maamaksu. Aga maaomand ka kohustab.

Demokraatia õppetund Vormsilt

Pisike Vormsi vald andis täna eeskuju demagoogiasse uppuvaisse valijameeste valimistele. Isepäised vallavolinikud ei allunud pealinnast saabunud emissaride meelitustele.
Valiti 2 kandidaadi vahel, üks volikogu lihtliige opositsioonist ja teine volikogu esimees. Koalitsiooni ja opositsiooni suhe on Vormsi üheksaliikmelises volikogus 6:3. Koalitsiooni moodustavad Rahvaliit koos Keskerakonna ja kohaliku valimisliiduga. Opositsioonis on Isamaaliit.
Esimene ütles otse välja oma esialgse eelistuse (Ilves) ja selle, et ta arvestab volikogu arvamust lõpliku otsuse kujundamisel.
Otsustati kõigepealt valida valijamees ja seejärel selgitada volikogu seisukoht presidendikandidaadi suhtes. Häältega 5:4 valiti valijameheks (küll naiseks) opositsiooni esindaja, kes ütles veel end enne hääletamist toetavat Ilvest ja järgneval hääletusel selgitas volikogu välja oma eelistuse presidendikandidaadi suhtes: häältega 5:4 toetab Vormsi volikogu Arnold Rüütlit.
Pealtnäha vastuoluline tulemus, kuid ainult esialgsel vaatlusel. Volikogu liikmed näitasid selle valikuga, et nad pigem ise Rüütli toetajatena toetavad valijamehena Ilvese toetajat, sest usuvad tema lubadust arvestada volikogu arvamust. Ennem kardeti seda, et volikogu esimees teise valijamehe kandidaadina võib neid haneks tõmmata.
Nii et Vormsi kohta ei saa kumbki pool seda häält oma poolele liita. Et nüüd Villu või Ansip tõmbaks kuhugi järjekordse risti.See jääb valijamehe südametunnistusele ja ka igaveseks saladuseks, kui ainult „Estoniasse” saadetu seda ise ei avalda.
Nii peakski olema, kui me tahame omale demokraatlikult valitud presidenti, mitte mingit klannide kombinatoorika produkti.

Seppik Vormsis?-valijameest otsimas?

Kõlakad liiguvad, et Seppik (Ain) teeb täna järjekordse visiidi Vormsile. Päev enne valijamehe valimist kohalikus volikogus. Saare kordumatu ilu ja lahked inimesed lausa sunnivad teda siia uuesti ja uuesti tagasi pöörduma. Ta on üks tuntumatest tegelastest, kes saart tihtipeale väisavad. Kas tuleb ta parandama rahvaliitlasest regionaalministri Õunapuu tehtud viga, kes alles äsja siin käies ei andnudki paari miljonit mõne kohaliku tegelase arvates saarele nii tähtsa bensujaama rajamiseks. Nii võib ju valijamehest lausa ilma jääda. Nüüd ongi siis Seppik platsis, erakonnakaaslastega kohtumas. Tõepoolest, üks keskerakondlasest volikogu liige ju siin on-Toivo Hokkonen. Tea, millest Toivo ja Enn rääkida võiks. Keskerakonna strateegia ja taktika kontseptuaalsetest nüanssidest presidendivalimiste kontekstis ilmselt. Keskerakonna positsioonid Vormsis tahaksid ka ilmselt tugevdamist, eriti pärast tugeva vana tegija Valeri Kääpa lahkumisele saarelt rajoonikeskusesse, tugevdamaks sealset parteiorganisatsiooni.
Nali naljaks, aga asi on vist kriitiline. Nii volikogu esimees Ivo Sarapuu (kellele Õunapuu ei andnud bensujaama) kui ka Toivo Hokkonen ei tundu just olema Rüütli fännid. Ja niipalju mune peaks neil ju olema, et nendeks ainult Seppiku mesijutu peale saada.

Valijamees Vormsilt-mida oodata

Presidendi valijamees Vormsist (või naine, ei sedagi tea) on kaalult võrdne Valga Linna valijamehega. Mõlemist omavalitsusest läheb presidenti valima 1 inimene. Aga Valgast pärit saadik esindab ca 10000 inimest, Vormsist pärit ca 300. Kuigi need pole veel isegi äärmuslikud arvud selles tähenduses. Tallinna valijamees esindab 30000 ja Ruhnu oma 60 inimest. See rist, mille ta valimissedelile sobiva kandidaadi taha teeb, on siiski alati ühesuguse kaaluga. Ja pinged selle valijamehe eelistuse saamiseks on samuti samasugused nii Vormsis kui Tallinnas. Kui sellel eelistusel on turul ka konkreetne hind, siis peaks tegelikult ka see olema sama nii Tallinnas kui Vormsil. Kaup, mida ju osta tahetakse (kui tahetakse-kuid siiski ilmselt ja kahjuks tahetakse), on ju täpselt sama. Siiski kipub jääma mulje, et päris kolkas ei võidelda nii väga selle hääle pärast, kui suuremates keskustes (nagu Loksa). Kõik toimub kuidagi varjatult ja ilmselt on midagi juba varem kokku lepitud.
Konkreetselt Vormsi puhul võib see kokkulepe jääda juba aastatagusesse kohalike valimiste aega. Siis juhtus küll üsna huvipakkuv asi. Nimelt pakkus peale valimisi Rahvaliidu maakonnapealik koalitsiooni seni võimul olnud Isamaaliidule. Sest ei saanud asja ja Rahvaliit tegi koalitsiooni hoopis selgelt Isamaaliidule vastandunud kohaliku valimisliiduga. Nüüd võib siis reedesel volikogu istungil selguda, kas tollal lepiti juba kokku ka see, kes läheb presidenti valima. Kui valimisliidust tulnud praegune volikogu esimees Ivo Sarapuu teeb ettepaneku saata sinna Rahvaliidu soosik, on asi selge. Kui ta tahab sinna ise minna, on asi keerulisem, sest mitte ei usu, et Ivo läheb Rüütli poolt hääletama. Isegi kui ta kõige pühalikumalt seda Rahvaliidule lubaks. See ei tähenda muidugi seda, et poleks üldse vahendeid ja võimalusi teda selles suunas kallutada.
Taolises segases ja kahtlusi tekitavas olukorras oleks muidugi kõige õigem selline variant, et valijameeste kandidaadid ütleksid volikogus enne hääletamist ausalt ära, kelle poolt nad hääletavad kas siis südametunnistuse või mõnel muul ajendil. Siis on vähemalt enam-vähem kindel, et see presidendikandidaat saab Vormsilt hääle, kelle poolt on Vormsi volikogu enamus.

Poliitiline korruptsioon vol1 - Peksari juhtum

Nüüd on siis see Läänemaal ennegi teada olnud tüüpiline poliitilise korruptsiooni juhtum ka keskmeediasse jõudnud.
Hanila vallavanem Arno Peksar vahetas parteid ja astus Keskerakonda. Erinevalt teistest ülekargajatest teatas tema aga otsekoheselt, et tegi seda raha pärast. Valda tulla võivate investeeringute pärast, mis sõltuvad paljus erakonnapoliitikute otsustest. Praegusel võimuvahekordade perioodil siis paljus Keskerakonna poliitikute suvast. Ei hakand siin midagi keerutama maailmavaatelistest väärtustest ja muust jahust. Mitte nagu see Lääne-Viru maavanem, kes maailmavaateliste probleemide pärast juba kolmandat korda parteid vahetab. Kui ikka selline maailmavalu ja eneses selguseotsimine on, kas ei peaks siiski riigiameti asemel hoopis buda mungana Tiibetisse mediteerima minema.
Lühidalt öeldes, teatas Peksar avalikkusele, et talle pakuti Keskerakonna poolt altkäemaksu. Ja et ta oli nõus selle altkäemaksu vastu võtma tingimusega, et see läheb avalikku, valla, rahakotti.
Kas nüüd Peksar tegi selle avalikustamise teadlikult või lapsesuuna, on iseküsimus. Igal juhul õieti tegi. Kuigi kui ta tegi seda lapsesuuna ja tõemeeli loodab niiviisi vallale raha saada, siis tema ja vallarahvas saavad küll pettumuse osaliseks. Just siis sel juhul kui keskerakond tulevaste Hanila valda puudutavate rahastamisotsuste juures ongi. Siis nad ei saa nüüd (peale Peksari lapsesuud) kohe kindlasti midagi. Sest vastasel juhul oleks keskerakond kohe vahel. Kujutage ette, et altkäemaksu andmist kavandavale isikule saab teatavaks, et see, kellele ta altkäemaksu kavatses anda, on vahepeal KAPO –sse pöördunud. Ainult loll teeks nii. Käed pandaks ju kohe raudu.
Loodan, et Peksar on kraad kavalam mees. On välja arvutanud, et keskerakonnaga on tegelikult kööga ja raha jagavad tulevikus hoopis teised mehed. Ja neil meestel on väga lihtne, ohutu ja suure aplombiga poliitilisest erapooletusest seda just Hanila vallale teha. Ja tõsine vallamees, kel tegelikult kama kaks, millisesse parteisse kuuluda, võib ju ka selles põlatud Keskerakonnas olla. Peaasi, et vallale raha tuleb.

Hullo on ilus sõna, ja võib sisse tuua...

Sihuke uudis siis....Alles see oli, kui "elioni" ja vist ka "elisa" sõnade kasutamise eest kenakest pappi nõutati...Tõsi küll, vist nime õigeaegse registreerimise tasuks eraomanike kaukasse. Nüüd oleks võimalus avalikul võimul, omavalitsusel näiteks internetiseerida ja interneti -telofoniseerida vähemalt saare keskasula (Hullo nimelt) või ka kogu saar. Pealegi oleks see vabaturumajandust ülistav ja sümboolnegi: Skype`i vaata et kodumaal mingi internetitelefoni teenust pakkuv firma tegutsemas...