Lääne maavanem maksab kätte?

Kuskil selle aasta juuli lõpupäevil, keset kuuma suve, saabus Vormsi vallavalitsusse ja asjaga seotud maa erastajatele maavalitsusest pakk pabereid. Suure puurimisega sai neist välja lugeda seda, et selle maaga, mille need inimesed olid juba 2002. aastal oma arust täitsa seaduslikult erastanud, mille mõõtmise nad olid kinni maksnud, mida nad juba kasutasid ja millega olid seotud nende edasised plaanid, on nüüd jokk. Kõik olevat olnud vallas tehtud valesti, ebaseaduslikult; et siis tahtsid raisad kohapealsed sullerid ärastada riigi vara. Õnneks said ausad riigi huve järgivad maakonnaametnikud viimasel hetkel käe vahele ja panid nüüd asja seisma.
Vormistati see asi siis nii, et Lääne maavanem algatas nende erastamiste suhtes maavanema järelevalve, sest tema hinnangul tehti Vormsi vallas suli, rikuti seadust ja seetõttu on need erastamised algusest peale õigustühised. Mis tähendab seda, et vald peab sisuliselt oma otsused erastamise osas tühistama ning inimestelt sellega ise need maad ära võtma. Sest muidu kaebab maavanem asja kohtusse ja saavutab ikka oma. Sest maavanema taga on ju Eesti riik ja mida sa selle riigiga ikka nii väga kohut käid. Senine praktika ei ole ka ju just kõige parem.
Eks imestama natuke paneb, et maavalitsuse ametnikel kulus umbes kolm aastat, et põhjalikult paberitesse süüvides lõpuks leida see kavalate sullerite nipp ja leida ka juriidilised vastumeetmed sellele, et see ikka läbi ei läheks. Nüüd tagantjärele saab aru, et tihedat koostööd sullerite paljastamisel tehti Riigi Maa-Ametiga ja ka muude institutsioonidega.
Näiteks selgitati välja , et oli salakaval plaan kaasomandi kaudu omale rohkem maid erastada, kui ette nähtud. Et Vormsi mees,kes koos naabriga tahtis erastada 20 ha maatükki (seaduse järgi ainult 10 ha per kärss), tahtis riigile teha tervelt 10 ha tünga. Sest seaduse järgi saavad nad ju mõlemad selle 20 ha tüki omanikuks. See, et reaalselt saavad mõlemad vaid kümme, ei huvita kedagi. Sulitembud ei tohi minna läbi!
Veel tuli igasugu andmebaasidest pika uurimisega välja, et mõni maa erastaja ei ole üldse nii kõva põllumees, nagu erastamise paberitel oli enda kohta öelnud. Näiteks oli keegi müünud mingil aruandeperioodil ainult ühe koorma kaalikaid, aga oleks pidanud müüma vähemalt kaks. Tal, sunnikul, tuli põhitulu hoopis IT alasest teenindamisest.
Neid nn. „põllumehi”, kes ei ole suutnud seni isegi kahte koormat kaalikaid oma senise põllumeheks olekuga varuda, riik muidugi oma kalli maa erastamise võimaldamisega toetada ei saa. See on järjekordne Vormsi meeste sulitemp, mida tuleb tõkestada seaduse kogu rangusega.
Nali naljaks, aga Lääne maavanema pidev tülinorimine Vormsi vallarahvaga on ikka imelik küll. Tundub, et on tahtmine iga hinna eest tüütutele ja iseteadlikele saarlastele„käru keerata”. Kusjuures Eesti riigi seisukohast (keda ju maavanem peaks esindama) on just tegemist väga tundliku piirkonnaga, kus maa lausalise tagastamisega endiste rannarootslaste järeltulijatele, Rootsi Kuningriigi kodanikele, piirati tunduvalt siinsete Eesti Vabariigi kodanikest (kelle huvisid maavanem peaks ju esmajärjekorras kaitsma) asukate majanduslikke ja lausa eksistentsiaalseid võimalusi. On palju räägitud tagastatud majade sundüürnike raskest saatusest, kes peavad taluma majaomanike terrorit. Aga seal tuli ju riik siiski mingilgi määral appi, kehtestades üüri piirmäärad.
Sellist riigi appitulekut maakohas, Vormsi vallas, kus mingigi tootmise arendamiseks, üldse hakkamasaamiseks on siiski vajalik maa kasutamise võimalus, siin küll näha ei ole. Rootslastele on tasuta kitsaste siiludena välja mõõdetud 80% saarest. Sellele maale ei ole rohkem kui kümne aasta jooksul asunud elama, ka mitte tegutsema praktiliselt ühtegi Rootsist tagasipöördujat. Kohalikel pole õnnestunud sõlmida nendega ka ühtegi lõplikult vettpidavat maakasutus- või rendilepingut. Enamus sellest maast on söötis. Riigi e. siis ka tema kohapealse esindaja, maavanema asi see ei ole. Tundub et, tema põhiline huvi on millegipärast võimalikult rohkem maid just välismaalastele kantida. Seadusi peab meil väga täpselt järgima (nagu eelpool juba näha oli) ja nad pidid meil ka välismaalastele ühtmoodi kehtima. Tekib küll väike kiuslik küsimus, et kuidas on rootslastele maa tagastamise asjade ajamisel järgitud näiteks keeleseaduse nõudeid. Kus on maavanema, Eesti riigi esindaja, järelevalve, siin kohapeal on nad ju välismaalastega asju ajades kindla peale seda rikkunud. Ja kas nad ei ole saanud isegi pisukest meelehead selle eest. Kus on KAPO? Riik peaks ju ennast kaitsma oma territooriumi igasuguste seadusevastaste ülesostmiste eest, eriti just võõrriigi kodanike poolt.
Eriti võikaks muutus olukord rannarootslaste soosimisega 2003. aastal, kus tollane vallavõim keeldus vastavalt seadusele tagastamast maid neile rannarootslastele, kes ei vaevunud isegi üldse mingeid asju ajama, et see Eesti riigilt saadud kingitus ära vormistada. Lasid mööda kõik tähtajad ja ei viitsind isegi avaldust tähtaja pikendamiseks esitada. Siis kui vallavõim need maad riigi omandisse jättis (eks väike lootus oli ju kohalikel muidugi ka, et riik vähemalt osagi sellest maast kohalikele edasi erastamiseks annab), oli maavanema järelevalve ja kohtuskäigud kiired tulema. Et see kuni Riigikohtuni kulgenud asi siiski päris ühepoolselt ei lõppenud (ca 250 ha sai Eesti Vabariigile siiski päästetud), on okas sügavalt maavanema südames. Seda ta ei andesta.
Ja ta kasutab iga pisukest võimalust, et Vormsi vallarahvale koht kätte näidata.
Kõigepealt kasutas võimalust ja blokeeris viimase maa erastamisvooru läbiviimise Vormsil. Lihtsalt ei saatnud Vormsile erastamiseks lubatud maade nimekirja tagasi Vormsile. Järelepärimisele vastas otse, et kui teie julgete maavanemaga kohut käia, siis ei saa te midagi. Ilmselt ainukesena vabariigis ei saanud Vormsi päriselanikud selles viimases voorus maid erastada. Kuigi seaduse järgi pidid saama ja maadki olid selleks juba määratud. Lihtsalt Läänemaal teeb maavanem ise seadusi, või siis vähemalt tõlgendab.
Järgnevalt toimus pikk, aasta veninud juntimine Vormsi üldplaneeringu kinnitamisega. Mingi formaalsusega hoiti kinni valla võimalusi saada projektidele raha. Sest tihtipeale on erinevate projektide rahastamistingimustes kirjas kehtiva üldplaneeringu kohustus.
Viimasest, käimasolevast jamast, oli eelpool juttu aga meelde tuleb ka varasemaid imelikke intsidente.
Kuskil 96-97 aastal ei suudetud tolleaegse vallavanema Teet Vainolaga ära jagada puhastusseadmete ehituseks mõeldud PHARE eurorahasid, mida maavanem jälle mingit oma õigust kasutades kinni hoidis ja sundis sellega valda ise arveid tasuma. Konflikt oli äge ja sealt on pärit laialt levinud legend sellest, et Vormsi vald on pankrotis.
2001. -2002.a. paiku tahtsid rootslased kohtu kaudu ära võtta talunikelt taluseaduse alusel antud maid. Vald käis kohut ja ka talunikud maksid suurest hirmust advokaatidele. Juriidiline aps aga, millele rootslased rõhusid, oli tehtud just maavalitsuse poolse asjaajamise käigus aga sealt kostus aina soovitusi rootslastele järgi anda. Vald eraldaski väheste vabaks jäävate maade arvelt rootslastele kompensatsiooniks hulga maid. Osa talumehi kaotasid siiski osaliselt oma maa ja advokaatidele makstud raha.
Kõige kurioossem oli see, et kui vald lõpuks ju isegi kohtus osaliselt võitis, olid igasugused „targad” järeleandmised maakonna soovitusel juba tehtud, talunikud olid kohtus alla andnud ja advokaadid oma papi tasku pistnud.
Nii-et kogu iseseisvusaja on riigi (maavalitsuse) ja Vormsi vallavõimude suhete ajalugu olnud ka maa pärast toimuvate konfliktide ajalugu, kus Eesti riik on kohaliku maavalitsuse näol olnud pidevalt mitte oma kodanike, vaid ennem välismaalaste poolel.
Miks see nii on olnud, võib muidugi igaüks kolm korda arvata.

Vormsi internetiseerimine-käestlastud võimalus?

Vormsis on ainukese omavalitsusena Eestis juba kõik tehtud selleks, et iga elanik, suvitaja või külastaja pääseks mobiilselt tasuta võrku või saaks omale püsiühenduse minimaalsete kulutustega. Või peaaegu kõik, sest asi on jäänud mõttetult toppama kahel põhjusel:
Esiteks on mõnedele juurdepääsupunktidele (accsess point) paigutatud sobimatud, et mitte öelda valed signaali edastavad antennid. Ringdiagrammiga e. omniantennid (need valge pulga kujulised) sobivad ainult külade keskele ja samas tuleb ka jälgida, et neid ei paigutata liiga kõrgele. Tavalise maja katuseharja kohal ongi see ülim kõrgus. Kõrgemalt hajub ka signaal tavaseadmete ja mastita kliendile kättesaamatutes kõrgustes. Eriti vale on nende paigutamine Saxby ja Norby tuletorni üle kolmekümne meetri kõrgusele. See tavaline internetti kasutada tahtev inimene (klient siis firma või ka valla jaoks) võib sealt küll selle vajaliku signaali kätte saada, kuid ta peab selleks tegema üüratuid kulutusi. Milleks, küsib inimene? Lubati ju lausa tasuta internetti. Loomulikult on selline olukord kasulik neile, kes paigaldavad inimestele neid internetti pääsu võimaldavaid seadmeid. Näiteks kui seadmed ise maksavad 2000 krooni, tundub ju täiesti normaalne, kui veel 500 krooni töörahaks küsitakse. Aga kui seadmed ise maksaks ainult 500, siis oleks ju raskem veel 500 selleks töörahaks küsida. Piinlik ikkagi.
Külast kaugemate või ka külaäärsete juurdepääsupunktide seadmestamisel oleks tulnud kasutada sektordiagrammiga suundantenne, mis oleks selle vajaliku piisava tugevusega signaali suunanud otse tarbija e. külaelaniku suunas, mitte ei oleks laotanud ühtlaselt seda internetti sisaldavat kiirgust üle metsa ja maa. On seal siis tarbijaid või mitte. Pealegi oleks seda tüüpi antennid olnud hoopis odavamad, praktiliselt kaks korda. Samas oleks vähemalt pooled võimalikud tarbijad pääsenud kulutustega , mis igal juhul mõõdetakse sadades kroonides, mitte tuhandetes.
Teiseks muutis me uus, rahva poolt valitud võim seda eelmise võimu poolt paika pandud põhimõtet, et vähemalt algul on valla poolt vallarahvale pakutav piiratud kiirusega internet vallarahvale püsiühendustes ja külalistele mobiilsetes seadmetes (laptopid, pihuarvutid, telefonid jmt.) täiesti tasuta. Kehtestati hoopis hinnakiri. Küll mitte eriti kõrge, aga piisavalt kõrge selleks, et panna inimene kahtlema, kas mul on seda ikka nii väga vaja. Ja inimesed kulutavadki hoopis palju rohkem raha ja aega, veetes päevi linnas pangakontorites ja ametiasutustes käies, või siis kirjade ja posti teel mingeid asju ajades. Kuigi interneti teel saaks palju asju hoopis kiiremini ja turvalisemaltki ära aetud.
Arusaamatu poliitika vallavõimude poolt praegusel ajal, kui maksude laekumine on ülihea ja raha selle interneti kinnimaksmiseks on küll ja küll. Raha oleks ka nii palju, et igale vallaelanikule, no vähemalt pensionäridele jalavaeva vähendamiseks ja kooliskäivate lastega peredele võiks osta valla poolt interneti tarbeks ka pruugitud arvuti ning kinni maksta ka need seadmed, mis liitumiseks vajalikud.
Sellist käitumist on võimalik põhjendada vaid kas siis sellega, et keegi püüab sellest Vormsi internetiseerimisest lõigata vaid isiklikku kasu või siis tõepoolest kardetakse inimeste informeerituse tõusu. Et mida küll nad võivad sealt internetist teada saada, kui see neile koju kätte tuleb. Loevad äkki veel sedasamagi blogi ja kirjutist siin.

enn nägi und -Rüütel loobub

enn laekus äsja ja ütless, et nägi öösel und Rüütli loobumisest edasi kandideerimast. Asjal võib olla jumet, sest on ka muid märke. Näiteks Rein Sikk tänases Päevalehes on lausa Rüütli eest loobumiskõne ära pidanud. Ja ka hommikuses terevisioonis ei näinud Rüütel välja sugugi mehena, kes oleks täis tahtmist seda ametit pidada. Nii-et see vabastav (ennekõike presidendile endale) teade võibki tulla üsna peatselt.

Vormsi rikkuse saladus

Tänases Postimehes on ilmunud lõpuks ülevaade sellest, kuidas sattus paljude tavaarusaama järgi juba ammu permanentses pankrotis olema pidanud Vormsi vald vabariigi rikkaimate hulka. Ekspressi arvutuste ja tabeli järgi lausa kolmandaks. Mingi kaheksa aasta tagused ajalehtede pealkirjad a`la "Vormsi vald on pankrotis" oleks ju võinud ajakirjanikku natuke inspireerida minema nähtuse käsitlemisel sügavuti. Kusjuures õpetlikku oleks siin ka teistele valdadele palju.

Põhimõtteliselt on kõik õige: rikkuse taga on järsult suurenenud maksutulud, eriti üksikisiku tulumaksu ja maamaksu osas. Kuid see maksubaas on üleriigiliste seadustega reguleeritud ja kehtib ühtviisi kõikide omavalitsuste kohta. Millest siis selline hüpe suhteliselt vaesemate hulgast kõige rikkamate hulka.

See ei ole tulnud iseenesest, selle taga on olnud üsna sihikindel poliitika.

Esiteks püüti aastatel 2002-05 tõsta au sisse põhimõtet, et uued aktiivsed inimesed on saarele teretulnud, isegi need, kes ei talvitu saarel. See andis ka tulemusi, ainukesena Läänemaa omavalitsustest kasvas neil aastatel just Vormsil elanike arv. Ja eelkõige tublide maksumaksjate arvel. Praegust poliitikat selles küsimuses iseloomustab kõige rohkem võimuloleva valimisliidu nimi "Ka talvel Vormsil". Elanike arv on uuesti hakanud vähenema.

Teiseks oli suur probleem rannarootslastele tagastatud maadega. Vormsil oli ca 80% maadest ülikitsaste siiludena välja mõõdetud, kupitsaid täis pikitud söötis ja umbrohtunud põllud või risustunud metsasiilud. Nende meretagused omanikud ei tundnud selle maaga suuremat seost, kui tulla umbes kord aastas nostalgiliselt vaatama ja ka kohalikke äpusid kiruma, et miks vald midagi ei korrasta. Samas maamaksu määr oli nende rootsi taset arvestades naeruväärne. Kohalikul omavalitsusel on õigus teatud piirides tõsta maamaksu määra, aga loomulikult ei saa seda teha selektiivselt. Et rootslastelt niipalju, ja eestlastelt naapalju. Seepärast oli kohalike vastuseis maamaksu tõusule ka väga suur. Aga see tehti ära ja maksimummääradega. Sealt siis maksutulu kasv kordades. See maksis ka tollasele võimule kätte viimastel kohalikel valimistel, kui neil tuli kolida opositsiooni. Aga näe imet, uus võimukoalitsioon ei ole sugugi maamaksu määrasid tagasi keeranud, kuigi lubasid seda oma valijatele.

Suurenenud tulude arvel sai vald hakata maksma maahooldustoetusi ja selle meetme tulemused on kõigile näha, kes Vormsil käinud. Isegi rannarootslaste järeltulijad on hakanud rohkem huvi tundma oma maade seisukorra kohta ja on muutmas ka oma suhtumist maa rendile andmise osas. Sest tõepoolest nad maksavad suurt maamaksu. Aga maaomand ka kohustab.

Demokraatia õppetund Vormsilt

Pisike Vormsi vald andis täna eeskuju demagoogiasse uppuvaisse valijameeste valimistele. Isepäised vallavolinikud ei allunud pealinnast saabunud emissaride meelitustele.
Valiti 2 kandidaadi vahel, üks volikogu lihtliige opositsioonist ja teine volikogu esimees. Koalitsiooni ja opositsiooni suhe on Vormsi üheksaliikmelises volikogus 6:3. Koalitsiooni moodustavad Rahvaliit koos Keskerakonna ja kohaliku valimisliiduga. Opositsioonis on Isamaaliit.
Esimene ütles otse välja oma esialgse eelistuse (Ilves) ja selle, et ta arvestab volikogu arvamust lõpliku otsuse kujundamisel.
Otsustati kõigepealt valida valijamees ja seejärel selgitada volikogu seisukoht presidendikandidaadi suhtes. Häältega 5:4 valiti valijameheks (küll naiseks) opositsiooni esindaja, kes ütles veel end enne hääletamist toetavat Ilvest ja järgneval hääletusel selgitas volikogu välja oma eelistuse presidendikandidaadi suhtes: häältega 5:4 toetab Vormsi volikogu Arnold Rüütlit.
Pealtnäha vastuoluline tulemus, kuid ainult esialgsel vaatlusel. Volikogu liikmed näitasid selle valikuga, et nad pigem ise Rüütli toetajatena toetavad valijamehena Ilvese toetajat, sest usuvad tema lubadust arvestada volikogu arvamust. Ennem kardeti seda, et volikogu esimees teise valijamehe kandidaadina võib neid haneks tõmmata.
Nii et Vormsi kohta ei saa kumbki pool seda häält oma poolele liita. Et nüüd Villu või Ansip tõmbaks kuhugi järjekordse risti.See jääb valijamehe südametunnistusele ja ka igaveseks saladuseks, kui ainult „Estoniasse” saadetu seda ise ei avalda.
Nii peakski olema, kui me tahame omale demokraatlikult valitud presidenti, mitte mingit klannide kombinatoorika produkti.

Seppik Vormsis?-valijameest otsimas?

Kõlakad liiguvad, et Seppik (Ain) teeb täna järjekordse visiidi Vormsile. Päev enne valijamehe valimist kohalikus volikogus. Saare kordumatu ilu ja lahked inimesed lausa sunnivad teda siia uuesti ja uuesti tagasi pöörduma. Ta on üks tuntumatest tegelastest, kes saart tihtipeale väisavad. Kas tuleb ta parandama rahvaliitlasest regionaalministri Õunapuu tehtud viga, kes alles äsja siin käies ei andnudki paari miljonit mõne kohaliku tegelase arvates saarele nii tähtsa bensujaama rajamiseks. Nii võib ju valijamehest lausa ilma jääda. Nüüd ongi siis Seppik platsis, erakonnakaaslastega kohtumas. Tõepoolest, üks keskerakondlasest volikogu liige ju siin on-Toivo Hokkonen. Tea, millest Toivo ja Enn rääkida võiks. Keskerakonna strateegia ja taktika kontseptuaalsetest nüanssidest presidendivalimiste kontekstis ilmselt. Keskerakonna positsioonid Vormsis tahaksid ka ilmselt tugevdamist, eriti pärast tugeva vana tegija Valeri Kääpa lahkumisele saarelt rajoonikeskusesse, tugevdamaks sealset parteiorganisatsiooni.
Nali naljaks, aga asi on vist kriitiline. Nii volikogu esimees Ivo Sarapuu (kellele Õunapuu ei andnud bensujaama) kui ka Toivo Hokkonen ei tundu just olema Rüütli fännid. Ja niipalju mune peaks neil ju olema, et nendeks ainult Seppiku mesijutu peale saada.

Valijamees Vormsilt-mida oodata

Presidendi valijamees Vormsist (või naine, ei sedagi tea) on kaalult võrdne Valga Linna valijamehega. Mõlemist omavalitsusest läheb presidenti valima 1 inimene. Aga Valgast pärit saadik esindab ca 10000 inimest, Vormsist pärit ca 300. Kuigi need pole veel isegi äärmuslikud arvud selles tähenduses. Tallinna valijamees esindab 30000 ja Ruhnu oma 60 inimest. See rist, mille ta valimissedelile sobiva kandidaadi taha teeb, on siiski alati ühesuguse kaaluga. Ja pinged selle valijamehe eelistuse saamiseks on samuti samasugused nii Vormsis kui Tallinnas. Kui sellel eelistusel on turul ka konkreetne hind, siis peaks tegelikult ka see olema sama nii Tallinnas kui Vormsil. Kaup, mida ju osta tahetakse (kui tahetakse-kuid siiski ilmselt ja kahjuks tahetakse), on ju täpselt sama. Siiski kipub jääma mulje, et päris kolkas ei võidelda nii väga selle hääle pärast, kui suuremates keskustes (nagu Loksa). Kõik toimub kuidagi varjatult ja ilmselt on midagi juba varem kokku lepitud.
Konkreetselt Vormsi puhul võib see kokkulepe jääda juba aastatagusesse kohalike valimiste aega. Siis juhtus küll üsna huvipakkuv asi. Nimelt pakkus peale valimisi Rahvaliidu maakonnapealik koalitsiooni seni võimul olnud Isamaaliidule. Sest ei saanud asja ja Rahvaliit tegi koalitsiooni hoopis selgelt Isamaaliidule vastandunud kohaliku valimisliiduga. Nüüd võib siis reedesel volikogu istungil selguda, kas tollal lepiti juba kokku ka see, kes läheb presidenti valima. Kui valimisliidust tulnud praegune volikogu esimees Ivo Sarapuu teeb ettepaneku saata sinna Rahvaliidu soosik, on asi selge. Kui ta tahab sinna ise minna, on asi keerulisem, sest mitte ei usu, et Ivo läheb Rüütli poolt hääletama. Isegi kui ta kõige pühalikumalt seda Rahvaliidule lubaks. See ei tähenda muidugi seda, et poleks üldse vahendeid ja võimalusi teda selles suunas kallutada.
Taolises segases ja kahtlusi tekitavas olukorras oleks muidugi kõige õigem selline variant, et valijameeste kandidaadid ütleksid volikogus enne hääletamist ausalt ära, kelle poolt nad hääletavad kas siis südametunnistuse või mõnel muul ajendil. Siis on vähemalt enam-vähem kindel, et see presidendikandidaat saab Vormsilt hääle, kelle poolt on Vormsi volikogu enamus.