Tänases Maalehes ilmus siis teade Pressinõukogu õigeksmõistvast otsusest Maalehe artikli „Vormsilased karastavad lambaid” osas. Kuna Pressinõukogu tegi oma otsuse, tuginedes ajakirjaniku enda seletustele (avaldatud täies mahus siinsamas mõni postitus tagapool), ja, nagu nähtub otsuse sisust, võttes neid puhta kullana, pean vajalikuks avaldada osaliselt oma kommentaarid sellele seletuskirjale. Jääb veel lisada, et Pressinõukogu ei pidanud vajalikuks enne otsuse langetamist selle seletuskirja minuni toimetamist ja sellele kommentaari palumist, jättes mind taotluslikult kiusliku, paranoilise kaevupunni rolli.
Kirjutise "Vormsilased karastavad lambaid" (16. 2. 2006) ajendiks oli
Vormsi elaniku (toimetusel nimi teada) telefonikõne Maalehe toimetusse.
Helistaja väljendas tüüpilist, Eestis praegusel ajal sageli väljendatavat
arusaamatust uut moodi loomapidamisviisi (talvel väljas) suhtes.
Ja sellise puhtpraktilise, loomapidamist käsitleva kirjutiseni viiva signaali autor eelistab jääda ja jäetaksegi ajakirjaniku poolt anonüümseks! Milleks selline ajakirjandusliku allika kaitse? Kahtlemine naabri loomapidamisoskustes ja sellest ajakirjanikule rääkimine on Vormsil ohtlik infoallika julgeolekule ja tervisele?! Pealegi polnud ta ju Vormsi jaoks ise, ega tegutsenud sugugi anonüümselt vaid täiesti avalikult. Rääkis küla peal asjast, sõitis avalikult koos ajakirjanikuga ringi, on üldse tuntud ja sõnakas mees, kes ise kunagi mingit anonüümsust ei soovi ega pole kunagi soovinud.
Ei, seda allika anonüümsust oli vaja ajakirjanikule, et sisse panna väike vihje võimalikule põllumajandustoetuste väljapetmisele. Loomulikult sellist alusetut laimu ei saa otse kellegi suu kaudu esitada. Asi on tegelikult isegi selles, et see väide ei tule algselt isegi sellelt anonüümseks jäänud tegelaselt, vaid temagi esitas veel rohkem varju jäänud tegelaste konstruktsioone.
Ja ajakirjanik läheb nii lihtsalt õnge...Vaevalt.
Vormsil käisin puhkepäeval, jäätee ajal, kui saarel oli hulgaliselt ka teisi
uudistajaid. Loomade välipidamist oli võimalik kõigil näha.
Loomapidamiskohad jäid avalikult kasutatavate teede äärde ja kusagil nähtud kohtadest polnud keelusilte.
Kas siis nii tuldigi ettevalmistatult, saadud signaalile reageerides kirjutama probleemartiklit? Tundub nagu oleks satutud saarele juhuslikult. Juhuslikult kohtuti signaali autoriga, juhuslikult ei tulnud meelde helistadagi teiste nende loomapidamiskohtade ja loomade omanikele, millest tulevases probleemartiklis juttu peaks tulema? Sest keelusilte ju territooriumil ega hoonel ees ei ole ja pealegi on need kohad nii avalike teede lähedal. Milleks probleemi omanikust kirjutades veel teda ennast tülitada, eks nad siis pärast õiendavad, kui midagi ei meeldi.
Helistajalt sain teada, kes loomapidajad on, ja ka seda, et Kersleti küünis
peavad lambaid Elle Puurmann ja Ahto Kokk, kes on muu hulgas ka kohalik
loomaarst. Nii enne saarele sõitu kui ka saarele jõudes helistasin Ahto
Kokale, kes aga siis parasjagu oli jahil. Leppisime kokku hilisema kohtumise
Jaa.... üks loomapidaja ei saanud nagu tulla ise näitama, aga sellele teisele , kelle nimi on ajakirjanikule hästi teada ja ilmselt oli teada ka see, et just talle kuulub selle eriliselt kriitika alla sattunud lloomapidamiskoha kasutusõigus, sellele juba helistama ei hakka. Ei tee katsetki. Selle asemel õnnestus koos anonüümse kaebajaga kõnealloleva küüni juures ära käia täpselt selle paaritunnise ajavahemiku jooksul, mil omanikku seal ei viibinud. Ja ega pärastki polnud mingit ajakirjanduseetilist mõtet omanikku informeerida?
ja seni näitas helistaja mulle Vormsi saart, muu hulgas ka veiseid, lambaid ja küülikuid, keda välitingimustel peeti.
Kas kõiki, artikli järgi tundub olevat küll tehtud valik, milliseid kohti nimetada, milliseid mitte. Ja see valik ei ole tehtud sugugi loomade välipidamise teooria ja praktika näitlikustamise seisukohalt, nagu probleemartiklilt ootaks. Valik on tehtud „õigete” ja „valede” loomapidajate seisukohalt. Kohaliku poliitika kontekstis. „Õiged” on hetkel võimul ja neid ei näidata.
Lumest toidu otsimine on kirjutise kontekstist välja rebitud lause.
Tegelikult kirjeldasin lumest toidu otsimist, näitlikustamaks loomaarstist
lammaste omaniku Ahto Koka väidet, et lambad tahavad lumel olla ka siis, kui laut sealsamas. ("Aga kui eelmisel aastal pidasin lambaid kodu juures ja neil oli võimalus iga hetk lauta minna, tahtsid nemad ikkagi lumel magada," ütles Kokk. Tõepoolest: lambad kraapisid lumest näsimiseks kulu, kuigi küünis oleks saanud hoopis kergema vaevaga saagi kätte.)
Huvitav, huvitav...Sedasama „kontekstist väljarebitud” lauset kasutab „Maalehe” toimetus ise ja uuesti, kui ta iseloomustab kõnealust artiklit oma 29.juuni lehes ilmunud teadaandes Pressinõukogu õigeksmõistva otsuse kohta.
Lumme poegimist pole kirjutises väidetud. Jutt on kõledas küünis poegimisest. Küünis oli sel talvel tõepoolest tuuletõmme ja seda, et küüni kordategemine on pooleli, tunnistas ka Ahto Kokk.
Huvitav, kuidas see tuuletõmbe fakt kindlaks tehti, vaatles ju ajakirjanik küüni kaugelt, avaliku tee pealt?
2) "Nii-öelda vastaspoole (ehk siis lambapidaja enda) seisukoht on avaldatud läbi kohaliku loomaarsti selgituste..." Mul ei olnud mingitki põhjust kahelda selles, et Ahto Kokk, kes on ka loomaarst, on üks Kersleti küüni lambapidaja.
Sulaselge häma. Tegelikuks vastaspooleks on need inimesed, kes on toonud mitmesuguste looduskaitseprojektidega saarele kariloomi ja need inimesed on kellelegi pinnuks silmas. Ja neile sõna ei anta.
3) Arvamine, nagu oleks loomade pidamine lumel loomade piinamine ja et loomade pidamine Vormsil on hoogustunud karjatamistoetuste tõttu, kuulub helistajale, Vormsi elanikule, kes sellega väljendas tüüpilist loomade välipidamise vastu olevate inimeste hoiakut. Seda, et loomad ei piinle, selgitab sealsamas Ahto Kokk.
Jälle kerge häma. Artikli tegelik lause „Tema meelest on Vormsil võimust võtnud huvi hõlpsalt karjatamistoetusi saada, unustades ära, et loomade eest tuleb ka hoolitseda.”
ei ole ju sugugi nii heatahtlik ja lause võimalikku autorit teades võib kindel olla, et tegelik ajakirjanikule esitatud jutt ja sõnum olid hoopis karmima sõnastusega. Milleks see ajakirjaniku poolne pidev pehmendamine. Kui ta peab vajalikuks selle inimese arvamust esitada, esitagu ehedal kujul.
Ma ei tea midagi rahvaliitlasest vallavanema käigust küüni juurde ja ma tõesti ei arva, et iga kirjutist peaks kommenteerima ka kohaliku omavalitsuse juht.
Keegi pole rääkinud „igast kirjutisest”. Jutt oli sellest, et kui üleriigilises lehes räägitakse ühe valla näitel probleemsest loomapidamisviisist ja on tõesti andmeid, et vallavanem oli juba niikuinii kuidagi seotud selle artikli saamislooga, oleks ilmselt asjakohane saada ka tema seisukoht. Seda kinnitab ka peale artikli ilmumist toimunu, kus vallavalitsus on algatanud just nende artiklis mainitud loomapidamiskohtade rendilepingute lõpetamise või ülevaatamise.
Pärast kirjutise ilmumist Toomas Puurmann tõepoolest helistas mulle. Päris kindlasti ei ähvardanud ma teda - see on täielik väljamõeldis.
No milleks pidada siis ajakirjaniku küll leebes toonis tehtud vihjet sellele, et mida ta kõike küll meist on kuulnud ja et see kõnesolev artikkel on ju nii heatahtlik, et mul pole küll mingit mõtet pahandada. Eks see tähendab ikka seda, et „mida kõike võin ma veel teie kohta kirjutada, kui palju kobisete”
Ma hoopis püüdsin selgitada, et uut moodi lambapidamisviisi harrastajad on Eestis pioneerid ja et nagu iga uus asi tekitab vastuseisu, on päris loomulik, et seda tekitab ka talvine lammaste välipidamine. Ja et sellest tuleb rääkida, et inimesed kohaneksid uute asjadega. Kui ma õigesti mäletan, siis ma selgitasin selle väga pika jutuajamise jooksul ka seda, miks valisin asjast rääkimiseks just Ahto Koka (kuna ta on ise loomaarst). Kindlasti proovisin Toomas Puurmannile selgitada, et mul pole mingisugustki alust rünnata isiklikult teda ja et ma pole seda teinudki.
Vat kui erinevalt võivad inimesed oma telefonivestlust mäletada ja kommenteerida. Peaks vist kõneeristuse välja nõutama. Minu mäletamist mööda oli kõne suhteliselt lühike, rahulikus toonis. Mina esitasin väga lühidalt oma peamised pretensioonid ja teatasin talle ka seda, et esitan need põhjalikumalt ka kirjalikult. Palusin talt siis ka kinnitust, et ta aega leiaks ja mulle ikka vastaks. Mingit diskussiooni lambapidamise strateegiast ja taktikast polnud ollagi, koheseid vastuseid oma pretensioonidele ma ei saanud, ainult püüti seletada, et tema ju ei tahtnud halba, et ärgu olgu ma kuri (kuigi kuri ma ju polnudki- vähemalt tollal) ja siis see eelpooltoodud jutt, et ta oleks võinud kirjutada hullemini ja millest veel...
Olen peaaegu kindel, et selle pika jutuajamise vältel soovitasin tal, kui asi ikkagi kripeldab, lehte vastulause kirjutada, sest selle võimaluse pakkumine on niisugustel puhkudel loomulik.
No seda küll ei olnud. Võimalusest vastulauseks Maalehele võtaks kohe kinni. Ainult seda ei pakuta sealt mulle kunagi. Mitte selle lamba loo pärast, vaid sellepärast, et ma seoks äkki oma vastulause teiste probleemidega, millest Maaleht ei taha kuidagi rääkida.
Ruhnu lood 1
3 kuud tagasi
Postitused
