Marionettide paraad

Marionetid on nähtamatute niitide abil liigutatavad hüpiknukud. Nüüd volikogu võimukoalitsiooni koosseisu ja esmaspäeval kinnitatavat vallavalitsuse koosseisu vaadates ja nende inimeste võimalikke sinna kogudesse mineku motiive analüüsides tekib tahtmatult selline võrdlus. Ärge kohe pahandage. Selgitan kohe lähemalt aga enne seda veel üldisem selgitus selle kohta, et kuna volikogu ja vallavalitsuse liikmed teostavad avalikku võimu, siis on nad ka avalikud inimesed. Ja nende nimepidi nimetamine käib asja juurde.
Motiiv avalikus võimus osaleda saab olla ju tegelikult üks ja ainumas: teha midagi ühiste huvide nimel. Just nimelt enda ja teiste (s.o. siis kasvõi valijate) ühiste huvide nimel. Tihtipeale, ja eesti rehepappide praktikas tegelikult vaata et alati on ka väike salajane motiivike endale privaatselt midagi kõrvale panna. Tegelikult polegi sellest midagi hullu, kui nopitakse ühiskatlast pudenenud raasukesi, kasutades oma juuresoleku eelist. Olla usklikum kui rooma paavst on üldse raske, ja seda nõuda keeruline ning mõttetu ja silmakirjalik. Asi ei ole kunagi must-valge ja ei lähe sellest maailm hukka, kui mõne inimese hind on odavam kui teistel. Küll aga on teine asi see, kui lausa suure kulbiga küüniliselt üle teiste peade käiakse manti võtmas.
Vormsis tundub asi veel hoopis hullem olevat, siin ei võeta isegi ise, vaid lastakse lausa võõrad ühisvara kallale ja kummardatakse tänulikult nende poolt näidatud pudenenud raasukeste peale.
Sest mis- ja kelle asja ajavad volikogus Ivo, Arvo, Monika, Toivo, Ellen. Väliselt paistab muidugi, et nad ajavad Teedu asja, kes neid ette ja taha instrueerib ja juhendab. Aga kelle asja ajab Teet? Ainult oma asja kindlasti mitte, sellest oleks kohe aru saadud ja talle koht kätte näidatud. Ju tal on selja taga teisi, varju jäävaid tegijaid, kelle mõju ja võim (vahendid) on piisav eelpoolnimetatud volikogu liikmete kuulekateks käsutäitjateks muutmisel. Sellest on äärmiselt kahju, sest muidu tublidele meestele ja naistele polegi ju muud ette heita kui asjatut riskimist võõraste pattude nimel sest oma rollist kasvõi kogemata väljalangemisel võivad nad rängalt viga saada.
Teet tuntud avantüristina on muidugi ette võtnud tõelise „võimatu missiooni” hoida ohjes kogu kunstlikult loodud võimupüramiidi ja seda oma kõikuvas asendusliikme staatuses. Praegugi paistab tal juba parasjagu muresid olevat Aime tõrjumisel oma seaduslikule kohale asumisel. Oma kaheldamatuid võimeid inimeste mõjutamisel võiks Teet siiski tõepoolest mitte tundmatute „heategijate”, vaid saare üldistes huvides kasutada.
Mis puutub tulevasse vallavalitsusse, siis siin torkavad kohe silma mitu asja.
Esiteks, kogu see jama igasugu konkursside ja muuga näitab vaid üht, paaniliselt otsiti (kellelegi) sobivat vallavanemat ja see viimane teostunud variant oli lihtsalt hädalahendus, sest Ene jääb oma olematu rahva mandaadi poolest tõepoolest nõrgaks eelseisvate keerukate küsimuste lahendamisel. Ju siis kõvemad tegijad olid piisavalt targad oma käsi mitte määrimaks.
Mulle on ette heidetud ja väidetavalt koristati valla kodulehelt viidegi sellele leheküljele just sellepärast, et ma olevat halvasti öelnud uue vallavanema kohta. Ma puudutasin omaarust ainsa negatiivse asjana tema tegusid oma metsa ja maa rahakstegemisel. Siin võin üle seletada.
Inimene, keda pannakse (valitakse) ühise vara järelevaatajaks, peab loomulikult eeskuju näitama oma vara eeskujuliku peremehena. Mets ja maa pole, ega pole olnud kunagi ja kusagil inimese eraomand selle klassikalises tähenduses, sest alati on mingi osa maa ja metsa kasutusõigusest jagatud teiste kogukonna liikmetega. Konkreetselt eesti seaduste järgi näiteks igameheõiguse kaudu. Seega oma metsas hetkekasu nimel lageraide tegemine riivab rängalt teiste inimeste huve, kes ka kasutasid seda ja igati seaduslikult.
Ma olen kaugel sellest, et hakata võimendama külajutte sellest, kuidas keegi oma maad sai. Sest see pole kuigi oluline saare elus ja edasises arengus. Kellegi oma peab ju maa olema. Olulisem on see, kuidas inimene oma saadud varaga (s.o. siis siinses kontekstis oma maa ja metsaga) käitub, kuidas ta arvestab seal teiste huve. Sest segases omandireformi segadikus sõltus maa saamine rohkem juhusest, ajastatusest ja loomulikult asjadel juuresolekust ehk õigeaegsest informatsioonist kui teadlikust ja kavalast sahkerdamisest. Etteheited ja jutud maa saamise kõveratest teedest tulevad valdavalt puhtast ja ehedast kadedusest. Tõeliselt kuritegelikud on teadlikult planeeritud suured skeemid, kus mängus on sajad ja tuhanded hektarid ning sama suurusjärku miljonid kroonid.
Mis puutub uude vallavalitsusse, siis ma mõni aeg tagasi teatavasti pakkusin, et selle kokkupanekuga võib tekkida raskusi ja et korralikud inimesed sinna ei kipu. Nüüd, kui uus vallavalitsus on koos ja suurearvuline ja tulvil korralikest inimestest, peaks vist endale tuhka pähe raputama. Aga ei tee seda mitte, sest arvan edasi, et kõik need korralikud inimesed ei kippunud sinna kohe kuidagi, vaid lasid end ära rääkida. Kahju muidugi, sest needsamad motiivid seal olla jäävad ikka täiesti segaseks. Sest näiteks milliseid häid initsiatiive ei saanud Valvi ja Ege Meelise vallavalitsuse juures ametnikena läbi viia, et nüüd peaks tingimata seal olema. Või pean ma uskuma, et Andres ja Ants Varblane vanade juba vallavanema ametit pidanutena lausa põlevad soovist õlg alla panna Ene juhitavale valitsusele, teades nende kriitilist suhtumist Ene eelmisse valitsemisperioodi. Heakene küll, Strengi Antsust võib aru saada: maja tahaks merele lähemale ehitada. Kuid asjast pisut teadliku naabrimehena võin öelda: sellest vallavalitsuse liikme osast ei tarvitse abi olla. Ainukesena jääb arusaadava ja usutava motiiviga sõelale Ada, keda suhteliselt uue inimese, ühe valdkonna eest vastutajana ja eelmise vallavalitsuse liikmena ka teatud järjepidevuse kandjana on küll raske kahtlustada muus kui õilsates kavatsustes.
Järeldus kipub olema küll selline, et kellelegi on olnud hirmsasti vaja näidata uut vallavalitsust respektaabli ja võimekana. Tegelikku koostöövõimet no kohe kuidagi ei usu. Aga võib-olla eksin.
Järjest rohkem jääb siiski mulje, et see mäng siin on „tants tiigriga”, kusjuures nähtamatu tiigriga. Osalistel tuleks teadmiseks võtta järjest rohkem ümberringi kinnitust leidev tõsiasi, et „väikesed sulid võllas ja suured tõllas”. Muud saatust pole ka kohalikel tegijatel tegelikult loota. Hea, et ise selles supis enam pole.