Rannakalapüügist Vormsi moodi

Vormsis on kohalikud ikka kala püüdnud. Rohkem võrkude ja põhjaõngedega kui spinninguga. See vahend on rohkem linnameeste jaoks ja eks sealt saab ka püügist suurema lõbu. Kes kindla peale kala lauale tahab, paneb võrgu või õnged merre. Kas siis loaga või ilma. Siin pole küll kunagi kellegil ülevaadet olnud, kes on seaduslik loaga püüdja ja kes illegaalist röövpüüdja. Polegi ju oluline, sest kala on vähe, jätkub heal juhul ainult oma perele ja oma külalistele. Mis seal siis naabrimeest kadestada, kes otsustanud püügivahendi tasu kokku hoida ja võtab omale riski (tegelikult suht väikese) inspektorile vahele jääda ja trahv kaela saada. Tegelikult trahvi saab vahelejäämisel pea alati ka püügiloaga mees. Reegleid on palju, osa neist päris nõmedaid, ja mingit neist reeglitest ju ikka rikud. Edasine trahvi suurus sõltub juba läbisaamisest inspektoriga. Vähemalt viimasel ajal on küll vist inspektorid suht mõistlikult käitunud. Ülemäära suuri trahve pole määratud. Kuid võrke merest kaob ja tagantjärele ju raske kindlaks teha, kas nad kadusid kontrollijate seadusliku tegevuse (kui polnud nõuetekohaselt märgistatud) või isehakanud seadusesilmade käte läbi. Et mis need Vormsi mehed siin ikka püüavad, niikuinii neil luba pole ja võtame võrgud parem omale.

Vast oskavad siinsed kontrollijad ka aru saada, mis on tegelik röövpüük ja mis oma tarbeks leivakõrvase hankimine. Totakate seaduste kiuste. Siinkohal tuleb meelde juhtum vene ajast suurel Siberi jõel Podkamennaja Tunguskal, kus me allavoolu parvetades ja kõikvõimalike keelatud vahenditega keelatud lõhelisi püüdes otse inspektoritele sülle kupatasime. Juhus on pime, nemad tegid tolle aasta ainukest ringkäiku sellel tuhandekilomeetrisel inimtühjal jõel. Ja nüüd meie oma keelatud püügiriistadega ja mõnekümne kilo keelatud ajal ja keelatud liiki kaladega. Omaarust oli meil seda kala vahelejäämisel hirmuäratavalt palju. Seaduse järgi oleksime sinna Siberisse trahvi maksma jäänudki. Püstolitega mehed imestasid ainult ühe asja üle: kuidas meil seda kala nii vähe on. Muhelesid ja itsitasid seepeale...ja asusime viina võtma. Viin oli nende poolt.

Vormsil on siiski olukord kohalike endi vahelises suhtlemises teine ja imelik. Kohati isegi mõistetamatu. Võtame võrdluseks sellesama jahipidamise. Jahiloomad on meil selgelt kohalik ressurss, oma valla territooriumil. Saare peal nad on ja siia nad jäävad seni kuni jahimehe kuul nad tabab. Neid, kes ujudes lahkuvad või siia saabuvad, on ikka vähe. Kohalikud peaks sellest tulenevalt kiivalt hoidma seda kohalikule kogukonnale kuuluvat ressurssi teiste eest. Noh, linnameeste eest. Mis toimub aga tegelikult? Linnast pärit jahimehed peremehetsevad siin ikka täiega. Ja mitte ainult seaduslikud jahimehed, vaid ka sulaselged salakütid. Kõigil kohalikel jahimeestel miskipärast suu vett täis, midagi ei julge öelda. Isegi riigi seadusesilmadele kaevata ei julge. Samas on juhtumeid, kus oma salaküttimist proovinud nolkidele väänati küll täie rauaga. Kuidagi võõrastav käitumine väikeses saare kogukonnas.

Nüüd kalapüügiga on ju lugu selline, et kalad ujuvad riigi meres. Kalad on kindlasti kõigile Eesti elanikele kuuluv ressurss. Mis sest et osa neist trehvab teinekord Vormsi rannale suht lähedale. Kuid neid kalu peab tüüpiline vormsilane millegipärast rohkem omale kuuluvaks kui metsas (isegi eramaal) ringilippavaid ulukeid. 90-ndate algupoole oli vist isegi juhus, kus kaldale liialt lähedale sattunud võõraid kalamehi kostitati kaldalt automaaditulega. Mis nad siia tulevad meie kalu püüdma. Ei ole küll kuulnud, et mõnele linnajahimehele endale oleks Vormsil kunagi üks korralik jaht peetud. Imelikud on ka lood nende kalapüügilubade jagamisega vallas. Viimastel valimistel lausa rõhutati seda, et peab vahet tegema selle õige talvituva pärisvormsilase ja siin ainult suvel elava inimese vahel. Just nende võrgulubade jagamise põhimõttes. Et suvitajatele ei tasuks nagu anda või anda siis viimases järjekorras. Kuigi makse maksavad kõik valla eelarvesse võrdselt. Ja kalavarudele teeb suvine pühapäevapüüdja küll kindlasti vähem kahju kui mõni "pärisvormsilane". Isegi nii kaugele on selle suvitaja vastase kadedusega mindud, et sellel ettekäändel suruti "Püsiasustusega väikesaarte seadusse" hääli jahtivate riigikogulaste kaasabil sisse selline mõiste nagu "väikesaare püsielanik". Jättes muidugi täpsustamata, mis elukas see selline on. Miskipärast arvan, et näiteks mina, kes ma olen siin järjepannu elanud 10 aastat ja saarelt käin lühiajaliselt ära vast nii paar korda aastas, selle mõiste väljamõtlejate arvates selle alla veel ei käi. Pole veel piisavalt "oma". Ja ilmselt selleks ei saagi. Muidugi ei tulene sellest ainult mõiste sisseviimisest suurt midagi. Annab ainult ettekäände lahterdada inimesi "omadeks" ja "võõrasteks" ja siis nagu põhjendada mingite hüvede jagamist "omadele jopedele". Sest soodustustega võrgupüügiluba on kahtlemata selline kohapeal jagatav hüve.

Nüüd siis toimus viimati nn. kutselistele kaluritele soodusvõrgulubade jagamine. Muidu maksab väikesaare elanikule luba 50 krooni. Nüüd jagati pooled saarele eraldatud load valitud seltskonna vahel hinnaga 10 krooni võrgu kohta, e. siis 5 korda väiksema hinnaga. Küsimus pole neis meestes, kes need load said. Täiesti võimalik, et nad ongi kõige õigemad mehed sellise soodustuse saamiseks. Küsimus on selles, et õigeaegselt ei jagatud informatsiooni sellise võimaluse olemasolu kohta kõigile saare elanikele (elanike registrisse kantuile, mis on siiani ainus seaduslik saareelaniku määratlus). Kui ka kusagil oli kuulutus, ei tähenda see ju võrdset kohtlemist. Sest on ju avalik saladus, et osadele inimestele teatati sellest võimalusest vallavalitsuse poolt personaalselt ja seletati neile ka ära, mida peab õigeaegselt selleks tegema, et sest võimalusest kinni hakata. Ma pole küll päris kindel, et nüüd nagu kutselisena selle soodustuse saajad hakkavadki tõelisteks kutselisteks. Mida oleks ju Vormsile tõesti vaja, et vähemalt suvekuudel siit ka kala oleks võimalik osta. Tundub küll, et vähemalt osa mehi pani selle kutseliseks hakkamisega lihtsalt igaks juhuks teistele võimalused lukku. Sest ma kujutaks küll asja õiget ja loogilist lahendust pigem sellisena, et sellest võimalusest oleks teavitatud just eraldi ja spetsiaalselt elanikeregistris olevaid suvitajaid. Nii mõnigi oleks vast otsustanud hakata siis siin pärisvormsilasena ka tõeliselt kutselisena kala püüdma. Võitnud oleks kõik, mitte ainult osa "omasid", kes said võimaluse jätkata sedasama oma tarbeks kalapüüki odavamalt ja kutselise nime all.

Olukord muutub muidugi eriti hulluks siis kui kala tõesti märgatavalt rohkem hakkab olema ja huvi võrgulubade vastu suureneb. Kui pooled load on käputäie meeste vahel juba jaotatud, ei jätku enam teistele tahtjatele. Suureneb nii röövpüük kui ka nn. kutseliste soov lõigata oma praegu kättesaadud õigusest suuremat tulu. Kaassaarlaste arvelt.