Kiri ekspressile seoses Savisaare ja Vormsiga

Teie EE-s käsitletud probleem tulenevalt KOV korralduse seaduse tõlgendamisest on lihtsalt üks näide mitmetimõistetavatest seadustest, millega tuleb KOV tasandil maadelda. Ja veel suhteliselt süütu näide, sest KOV-l jääb alati võimalus (kui muidugi tahetakse asju õieti s. t. ausalt ajada) sellisel juhul igaks juhuks vajalik vallavalitsuse liige kasvõi haigevoodist välja ajada või siis kasvõi telefoni teel arvamust küsida. Hilisemal vaidlusel asjaks seegi. Suurem jama on selles, et taolised asjad kirjutatakse seadustesse sisse ilmselt nimme. Ei saa ju olla, et targad inimesed (kelleks juristid kahtlemata on) koostavad lollakaid, süüdimatuid normatiivdokumente. Taoline asi annab aga teenistust (nii legaalset kui korruptiivset) loendamatutele tsunfti liikmetele, vallasekretärist riigikohtunikuni välja, vahepealsetest nurga- ja pärisadvokaatidest rääkimata.
Tegelikult ma tahtsin Teile kirjutada hoopis tõsisemast juhtumist KOV korralduse seaduse (KOKS) ja teiste seaduste tõlgendamisest sellega koosmõjus, mille järelmid (mis on ka seotud rahasummade poolest hoopis ulatuslikumad) vapustavad eesti ühiskonda varem või hiljem, ükskõik kui kaua selle avalikustamist püütakse edasi lükata.
Jutt on seaduse (Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse)alusel antud (seega õiguslikus mõttes seadusega samaväärne akt)
Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2002. a määrusega nr 189 maa tagastamisega seotud  toimingute tähtaegadest, kus muuhulgas p.56 (tegelikult põhiregulatsioonina) öeldakse:

Kohalik omavalitsus teatab tähtaja koos käesolevas korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult. Kui tähtaegselt ei ole võimalik maa tagastamise toiminguid lõpule viia, võib kohalik omavalitsus enne tähtaja möödumist otsustada tähtaja pikendamise. Õigustatud subjekt võib taotleda tähtaja pikendamist, näidates ära takistavad põhjused ja esitades tõendid nende olemasolu kohta. Kui kohalik omavalitsus leiab, et toimingute tegemata või lõpetamata jätmine ei olenenud õigustatud subjekti tahtest, pikendab ta maa tagastamise toimingute lõpuleviimise tähtaega. Kui näidatud takistavad põhjused ei ole mõjuvad või õigustatud subjekt ei taotle tähtaja pikendamist, loeb kohalik omavalitsus isiku omandireformi aluste seaduse paragrahvi 12 lõike 7 alusel nõudest loobunuks ja lõpetab korraldusega tagastamismenetluse.

Konkreetses vallas (kes korraldab seal maa- ja omandireformi riikliku ülesandena ja järelikult peab järgima ka riigi huve) saab määrust lugedes tekkida vaid kaks küsimust:
1. Kumb omavalitsusorgan, kas vallavalitsus või volikogu peaks sellega tegelema ja
2. Kuidas seda teha konkreetsete õigustatud subjektidega suheldes, et nende seaduslikud õigused saada pikendust oleks tagatud ja samas ka riigi huvid oleks kaitstud.

1. küsimuse osas tuleb loomulikult pöörduda KOKS-i poole, mille
§ 22. Volikogu pädevus punkt 2 ütleb
(2) Seadusega kohaliku omavalitsuse, kohaliku omavalitsusüksuse või kohaliku omavalitsusorgani pädevusse antud küsimusi otsustab kohaliku omavalitsuse volikogu, kes võib delegeerida nende küsimuste lahendamise valitsusele
ja
§ 30. Valla- ja linnavalitsuse pädevus
4) lahendab küsimusi, mis on käesoleva seaduse § 22 2. lõike alusel delegeeritud valitsusele.

Asi ju selge, ilma mingi keerulise tõlgenduseta.

2. küsimuse osas tuleb aru saada seaduse mõttest. Ka see ei tohiks olla keerukas. See on ju ilmselt selge, et pikendus tuleb anda neile, kellel on asjaajamised veninud neist endist mitteolenevate objektiivsete asjaolude tõttu ja loomulikult need pikenduste taotlejad peavad selliste asjaolude olemasolu ka kuidagi tõendama. Muud juhtumid lõpetatakse ja maa läheb riigi omandisse. Elementaarne.

Aga sõna otseses mõttes täiega korrumpeerunud Eesti õigussüsteemi jaoks pole siin midagi lihtsat. Vastupidi, seadused on mingi lolli, andestamatu  juhuse tõttu saanud liiga selged. Keegi nolk ei ole algteksti koostamisel ülesandest aru saanud. Või trehvas sinna tõepoolest aus jurist. Vaevalt, sellist eksemplari pole vist olemas, isegi Advokatuuri aukohtu liikmete seas.
Nii võib ju tõepoolest maa minnagi riigile, kuigi tahtjaid on teisigi, hoopis väärikamaid.

Ja kui siis juhtuski veel selline apsakas, et ühes konkreetses Vormsi vallas täitiski vallavõim oma ülesandeid vastavalt seaduse sättele ja mõttele, siis läks lahti:

1. Maavanema järelevalve, sest "teate, te lollakad seal Vormsis pole aru saanud, et seaduseandja on teinud kogemata vea, kirjutades sinna sõnaühendi "kohalik omavalitsus", tegelikult ta mõtles muidugi vallavalitsust. Et niipalju peaks teil seal küll oidu olema aru saamaks, mis seaduseandja tegelikult mõtles. Seepärast on selline käitumine täiesti seadusevastane ja tuleb karmilt tõkestada. Otsus tuleb tühistada, kui õigustühine algusest peale.
Jutt on järelevalve kehtestamisest Vormsi vallavolikogu otsusele, mis reguleeris tähtaegade pikendamise küsimust ja selline jutt ei ole nali, vaid maavanema põhiargumente. Selle jabura argumendiga mindi isegi kohtusse! ja kohus kordas seda kuulekalt.
2. Maavalitsuse ja advokaadibüroode palavikuline tegevus võimalike hagejate otsimisel ja kogumisel (isegi juba surnud esitasid hagi) ning kolme erineva kohtuprotsessi algatamisel Vormsi vallavõimude vastu, kus lõpptulemus oli juba suhteliselt algul protsessi ja kohtuniku juttu ning nägu jälgides ette teada (kohtunik oli muide kõigil kolmel protsessil üks ja ainus). Teevad ära. Tegidki. Kohus tunnistas kõigil kolmel korral vallavolikogu sekkumise eelpooltoodud VV määrusega nr.189 ettenähtud toimingutesse õigustühiseks algusest peale pädevuse puudumise tõttu. Ringkonnakohus takkapihta sedasama. Kohtuasi 2-3/649/04 (1. astme kohtuasi 3-471/04). Segaseks jäi ainult see, kas selline kohtu otsus käib ainult ilmselgelt aktiivsetest idiootidest koosneva Vormsi rahva poolt valitud vallavolikogu kohta, keda mingil tingimusel ei või lasta midagi otsustada, või laieneb kõigile volikogudele, kes mujal valdades analoogilisi otsuseid vastu võtsid ja ellu viisid. Ju vist ainult Vormsi kohta, sest pole kuulnud, et kusagil mujal mõni volikogu oleks selle pretsedendi tulemusena oma otsuseid ise tühistanud.
Siiski mingi lootus oli Riigikohtul, et no seal on ju ikka auväärsed ja mõtlevad inimesed, kes peatavad sellise seaduste ja rahva poolt valitud võimuorganite üle irvitamise. Aga võta näpust. Riigikohus ei võtnud asja isegi menetlusse, vilistades rõõmsalt Halduskohtumenetluse seadustiku  § 60 p.2-le, mis ütleb
§ 60. Kaebuse menetlusse võtmine

(1) Riigikohus võtab kaebuse menetlusse, kui:

1) kaebuses vaidlustatakse materiaalõiguse normi kohaldamise õigsust või taotletakse kohtulahendi tühistamist kohtumenetluse seaduste sätete olulise rikkumise tõttu, mis on toonud kaasa või oleks võinud kaasa tuua ebaõige kohtulahendi;

2) Riigikohtu otsus on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohalt.

sest see, et teile seal kaugel Vormsis tehti täiesti külmalt ja erandlikult liiga, ei koti ju kedagi. Pealegi ju meie siin Riigikohtus ju tõlgendame seadusi, ka neid, mis käivad meie endi kohta. Meil on õigusriik.

Peale seda rauges ka survest räsitud volikogu tahe õiglust jalule seada. Kaua sa seda riigi asja ikka ajad, kui kõik riiki ennast esindavad institutsioonid on vastu. Minna Euroopa kohtusse oma riigi vastu oma riigi huve kaitsma. Jäi minemata, kuigi oleks pidanud.

Nüüd tekib seda juttu lugedes õigustatult küsimusi. Aga milles asi? Point?
Lihtne ja elementaarne meie täielises eesti vabariigis. Hulk maid, kümneid tuhandeid hektareid, oli ripakil. Ja vallavalitsuste kaudu on korruptiivseid asjaajamisi ikka lihtsam toimetada, kui hakata volikogudes klaarima, kus võib esineda isegi opositsioon. Seepärast oligi vaja toetada mõtet vallavalitsuste prioriteedist nende asjadega tegelemisel ja näidata koht kätte isepäisele Vormsi vallavolikogule, kes ei jaganud neid maid välja vasakule ja paremale, vaid tahtis jätta riigile. Eesti riigil pole mingeid maid vaja, ametnikud teavad seda une pealt.

Lootes, et Te olete selle pikavõitu kirja siiamaani siiski läbi lugenud, ei taha ma Teilt muud ,kui vastaksite, et Te seda tegite. Ma olen ses suhtes juba mõnevõrra hell, sest Teie kolleegidelt Madis Jürgenilt, Sulev Vedlerilt, Janar Filippovilt, Anneli Ammaselt, Priit Hõbemäelt, Kai Kalamehelt, Toivo Tänavsuult, Toomas Kümmelilt ja veel mõnelt ning ka päeva- ja nädalalehtede peatoimetajatelt pole ma hoopis lühemate sama teemat käsitlevate kirjadele saanud paremal juhul mingit vastust, halvemal juhul aga paranoiasüüdistuse. Probleem on ju tühine.
Ma ei taotle selle või selle osade avaldamist ja olen otse vastu avaldamisele Hillar Kohvi rubriigis. Uuriv ajakirjandus võiks, kui Savisaarest aega üle jääb, teemaga tegelda. See on ainuke soov.
Saadan koopia ka eelpoolnimetatud adressaatidele ja lisaks veel Kesknädalale, sest kõhutunde järgi tunnevad nemad vast teema vastu huvi.
Samuti teen kättesaadavaks blogis aadressil vormsi.blogspot.com

Parimat

Toomas Puurmann
Vormsi Vallavalitsuse liige aastatel 2002-2005