Valimistest nii ja naapidi. Kokkuvõtteks.

Valimistest nii- ja naapidi. Kokkuvõtteks viimane pikem kirjutis.

Kohaliku omavalitsuse valimised Vormsi vallas on siis selleks korraks läbi ja järgmine kord saabub alles nelja aasta pärast. Igaüks on oma valiku teinud; kas siis valijana otsustades kas üldse valida ja kui valida, keda nimelt; või siis volikokku kandideerijana otsustanud seda, kellega koos ja mille nimel seda kõike teha. Neid nüüdseks tehtud valikuid on valijatel võimatu tagasi võtta (kuna oma valitud saadikut kehtiv valimisseadus tagasi kutsuda ei võimalda) ja volikokku pääsenud saadikuil jällegi väga raske muuta. Sest kindlasti ei vaata valijad hästi sellele, kui keegi kergekäeliselt loobub inimeste usaldusega kätte tulnud volikogu kohast või hakkab volikokku saades rääkima hoopis teist juttu, kui sinna kandideerides tegi.
Tulemustest rääkides torkab esimesena silma, et võitjaid nagu polekski. Antud häälte järgi Vormsi kohta päris suure ülekaaluga valimised võitnud valimisliit „Ka talvel Vormsil” sai „tänu” valimisseaduses mandaatide jagamisel kasutatavale d`Hondti metoodikale võrdselt (3) mandaate tublisti vähem hääli saanud Isamaaliidu nimekirjaga ja ei saanud seega volikogus selget enamust.
Ei tea kas see pettumus või miski muu takistas võitnud valimisliitu vastu võtmast õigeaegseid pragmaatilisi otsuseid, kuidas sellises olukorras jätkata, säilitamaks oma näo ja tagades ka võimu stabiilsuse järgnevaks perioodiks. Nimelt pole ju ilmselt mingi saladus, et Isamaaliit oli valmis võimu jagamises selliselt, et valimisliit saaks volikogu esimehe palgalise koha, samuti nende valikul volikogu komisjonide esimeeste kohad, ainukesel tingimusel, et vallavanemana jätkab Meelis. Mõeldav oleks vast olnud ka valimisliidule sobilike muudatuste tegemine tulevases vallavalitsuses. Loomulikult ainult kokkuleppel mõlemale poolele sobivate inimeste leidmisel. Vallavalitsuse, ehk oma meeskonna, kujundab siiski vallavanem ise. Muidu pole ta vallavanem, vaid kellegi hüpiknukk. Selle pragmaatilise lahenduse asemel mindi Isamaaliidu ja vallavanema iga hinna eest kõrvale tõrjumise teele, sõlmides sellealase kokkuleppe Teet Vainolaga Rahvaliidust ja Toivo Hokkoneniga Keskerakonnast. Loomulikult ei saanud Isamaaliit sellise kokkuleppe ilmsikstulekul enam toetada ka Ivo Sarapuu kandidatuuri volikogu esimehe kohale ja seadis üles omapoolse kandidaadi. Kokkulepped pidasid nii volikogu esimehe äravalimisel kui ka järgmisel istungil Meelise vallavanemana mahahääletamisel, ja kriipsõhukese enamusega häältevahekord 5:4 jääb ilmselt pidama vähemalt uue vallavanema (kelle isik on ilmselt Ene Sarapuu näol juba kokku lepitud) äravalimiseni. Konkursi kaudu tulnud teistele mandrilt pärit kandidaatidele (Indrek Paavle ja Enda Elbre) jääb ilmselt statisti tänamatu roll. Iseasi on muidugi edasine asjade käik ja järgnevad volikogu hääletused, sest teades inimeste omavahelisi keerukaid suhteid, on raske ette kujutada algavat konstruktiivset koostööd saare huvides. Edaspidi võib iga oluline hääletus kutsuda esile järjekordse võimukriisi.
Seega ootavad nii valimiste võitjaid oma võimu kindlustamisel kui ka Vormsi rahvast, kes selle mandaadi neile andis, ees keerulised ja ebastabiilsed ajad. Sest kõrvaletõrjutud ja lahkuvalt vallavanemalt oleks ju patt nõuda kasvõi intriigidega võimule tagasitrügimist. See mäng ega isegi palk ei vääri küünlaid ja samad sõnad käivad ka opositsiooni tõrjutud Isamaaliidu nimekirjas volikokku pääsenud Elle, Marise ja Jaana kohta (vast ka olulistel hääletamistel nendega ühinenud Ellen), kes volikogu töös samuti vaevalt midagi rohkemat teevad, kui vaid tugeva opositsioonina uuel võimul silma peal hoiavad ja ilmselgete lolluste läbiminekut püüavad takistada. Kes võtab võimu, see võtab ka vastutuse ja sellest ei õnnestu kuidagi kõrvale hiilida.
Kuidas siis küll sellise valimistulemuse ja ilmse patiseisuni jõuti?
Kõigepealt nüüd tagantjärele tundub, et kogu eelmise perioodi sisuliselt võimul olnud Isamaaliidu nimekiri eesotsas vallavanemaga kas lasi end tahtmatult lõdvaks või mingil põhjusel uue perioodi võimu nii väga ei igatsenudki. Igal juhul nimekiri kuivas kokku, mõni eelmise korra hea häältetooja, nagu Ants Rajando, enam ei kandideerinud ja nii mõnigi nagu Andres Koch, avastas end hoopis konkureerivast nimekirjast. Lisaks veel muudel põhjustel lahkujad. Igal juhul on vähemalt Vormsi puhul raudkindel, et koos inimestega lähevad ka hääled. Kui lisada siia veel ka vallavalitsuse liikmete ja vallaametnike eelistused olla koos oma häältega pigem konkureerivas nimekirjas kui vallavanema omas, siis läks ju Isamaaliidul niigi üle mõistuse hästi. Seda loomulikult tänu vallavanema isiklikule populaarsusele ja selle toel saadud häältele.
Teiseks, need Isamaaliidu nimekirja hädad tulenesid paljuski peamise konkurendi-valimisliidu „Ka talvel Vormsil” heast tööst inimestega just nimekirjade kokkupaneku etapil. Milliseid meetodeid seal inimeste veenmiseks kasutati ja milliseid lubadusi on jagatud, peaks hakkama selguma lähiajal. Igal juhul on huvitav tõsiasi seegi, et üldiselt väikeste kulutustega valimiskampaania käigus andsid kõik nimekirjad välja vähemalt tutvustavad trükised, v.a. võimulolev Isamaaliit, kes ei kulutanud vist sentigi, kuigi võimuloleva ja uuesti võimuletahtja puhul võiks pigem olla vastupidi. Emapartei toetust polnud üldse märgata, kuigi Meelis on ju tegev ka Isamaaliidu maakonnaorganisatsiooni juhina.
Kolmandaks tuleb valimistulemuste mõjutajana siiski märkida ka valimistega seonduvat räpast ja vastikut külge. See on teadlik vale ja laimu levitamine. Seda kasutatakse otse kandideerivate isikute vastu eesmärgiga külvata kahtlusi nende isikuomaduste suhtes, mitte nende vaadete või tõekspidamiste arvustamiseks. Nagu võiks ju valimiskampaaniast oodata.
Sporditerminoloogiast laenatuna: mängitakse meest, aga mitte palli.
Mulle on ette heidetud siinse blogi tekstides avalduvat isiklikku kibestumist. Ei tea kuidas varem, aga praegu valimiste sellest küljest rääkides on see paratamatus.
Sest igal juhul laim on väga isiklik ja sellest saabki rääkida vaid isiklikule kogemusele tuginedes. Seda kogemust oli ikka küllaga.
Algas kõik kenal kesksuvisel ajal, kui aia taha nõjatus naabrimees Jan Kopõlov ja ilma eriliselt tseremoonitsemata kõrgendatul toonil teatas, et Tiit Muistla kurvas juhtumis lasub kogu süü Ellel, kes olevat viinud inimese enesetapuni. Silmagi pilgutamata esitati hoovis viibivaid võõraidki häbenemata (aga võib-olla just neid adressaadina silmas pidadeski) mõrvasüüdistus. Seda, et selline asi võiks olla seotud lähenevate valimistega, pakkus versioonina välja asja menetlenud konstaabel. Ju tal oli paremaid infoallikaid. Ise selle peale kohe ei taibanud tullagi, mõeldes et mees on lihtsalt lolliks läinud. Tagantjärele tarkusena muidugi vana äraproovitud võte; võimalikke tulevasi kandidaate juba varakult poriga loopima hakata, utsitades lihtsameelse omaarust karmi tõtt ütlema. Õiguskaitseorganid hindasid tollase volikogu liikme avaliku laimamise suulise märkuse vääriliseks ja Jan käib edasi ringi kui õige mees kunagi.
Teine juhtum oli juba valimiskampaania käigus, kus Olev Piirsalu hakkas mind noomima selle eest, et meie perest kandideerijad, ja eriti jälle Elle, ostvat hääli kokku. Minu küsimise peale, kus ta sellist jama kuulnud on , vastas tegelikult ausameelne Olev, et õde rääkis. Praegu, teades tegelikku valimistulemust ja häältesaaki, on muidugi asi naljakas. Aga parema tulemuse korral olekski inimestesse külvatud kahtluseuss: näe, juba enne valimisi räägiti, et ostab, kus ta muidu need hääled sai. Vastik.
Kolmas juhtum oli alles hiljaaegu, juba peale valimisi, kus kergelt napsune ja seega täiega oma sõnade ning tegude eest vastutav Valmi Ants esitas ühtse paketina kogu ilmselt valimiste ajal räägitud laimavate kuulujuttude kogumi, kus põhirõhk oli MTÜ Läänerannik kahtlastel, kogu saart ja valda paljaksröövivatel tegemistel, ja tipnes minu otsesõnu vargaks ja petiseks tituleerimisega. Pole just meeldiv kogemus.
Kõige masendavam ongi, et oma rikutuse tasandil igasugu jutte produtseerivad tegelased püüavad jääda ja tihtipeale õnnestunult ise varju, lükates sõnumitoojatena ette kergeusklikke, kes siis omaarust õiget asja ajades vahendavad selget valet. Ja isegi vale allikat ei taha muidu kui kohtu sunnil avaldada.
Reedel saab vast siis valimiskampaania vähemalt ajutiselt kuni esimese võimukriisini siiski läbi ja saaks vähemalt selle blogi kaudugi minna konstruktiivsemaks saare asjade üle rääkimisel. Sest volikogus seda vaevalt tegema hakatakse.