Ei osand tõesti arvata, et ennustused nii ruttu täituma hakkavad. Aga selguski, et selle maailma vägevaid ei rahulda mingil juhul Rüütel ka järgmise presidendina. Selline kogupauk "Pealtnägija" ja ajakirjanduse omanike poolt viib muidugi Rüütli pretendentide nimistust. Asjaga oodati niikaua, kui sai selgeks, et Villul ongi plaan Rüütel teist korda presidendiks panna. Ja asuti tegutsema. Taustaks loll jutt, et Rüütli venitamine oma otsuse teatavakstegemisega takistab väärikatel inimestel kandideerida ja parteidel ja rahval laialdast väärtuste alast debatti pidada. Miks ei taha need väärikad inimesed selgitada sõltumata Rüütli kandideerimisest, miks nad oleks paremad kui Rüütel?Mida arvata tulevasest presidendist, kes kandideerib vaid siis, kui eelnevad salajased parteikokkulepped lubavad talle mingit shanssi. Ta läheb ju sellisel juhul teenima neid kokkuleppe saavutanud parteisid, ega pretendeerigi kogu rahva presidendiks.
Rahva huvidega pole ju siin midagi pistmist. Sest rahvas valiks Rüütli. Ja ei teeks seda mitte armastusest Rüütli kommunistliku mineviku vastu, vaid sellepärast, et tunneb vaistlikult vaatamata tema segastele mõtteavaldustele, kohatisele selgrootusele ja mitte kõige paremale minevikule temas ära siiski sisimas ausa mehe. Mis ei tähenda seda, et meil ei oleks väärikamaid kandidaate. Neid on palju. Aga nad ei saa kunagi presidendiks.
Järgmiseks presidendiks saab tegelikult veel selgrootum tegelane.
Postitused
et siis tegemist oli fabritseeritud materjaliga? :)
VastaKustutaet siis oma tiraadiga ütled et rahvas valiks endale presidendiks siiski veidi juhmaka ning kahtlase minevikuga vanatoi? sest ta on aus Milles see väljendub? - sirgeseljaline kenade lokkidega. ei ütle miskit selget..... sry aga ei mõista
VastaKustutaEi, seda kindlasti mitte. Aga see värk ei oleks kunagi sellisel kujul avalikkuse ette jõudnud, kui Rüütel oleks varem loobumisest teatanud. Asjad ise toimusid ju mõni kuu tagasi ja kindlasti oli teadjaid hoopis rohkem kui Kersna ja Kärmas. Ajakirjandus oleks pidanud otsustama kohe, kas avaldada või mitte. Mõlema variandi poolt oli piisavalt argumente. Aga praegu sellise ajastusega astus ajakirjandus (õigemini omanikud)otse poliitikasse, või õigemini jälle politikaanlusesse
VastaKustutaLoomulikult rahvas valiks praegu Rüütli või kellegi teise, keda ei tahaks näha valdav enamus parteide tooniandvatest liikmetest. Muidu oleks ju rahvale see valikuõigus antud. Sest selle seaduse tagasilükkamise taga on ju hirm mitte enam konkreetselt Rüütli, vaid lihtsalt võimaliku ebasobiva kandidaadi pärast. Konkreetne juhmakas vanatoi jäi neile ette seoses hirmuga "põllu" ja Villu ees.
VastaKustutailmselt kaalutletud argumendid so
VastaKustutaKui A ei kandideeri siis milleks vanapaari veel rohkem nö ruineerida. samas kui kandideerib siis nad on avaliku elu tegelased ja nende ( sh lähedaste) elud on luubi all.
Küsida muidugi võiks, et kuivõrd mõjutab nt arnoldi oskust olla president see, et nende lapselapse sõbrad tantsivad laual või viskavad leili :) so arsti juurde minnes sa ju ei küsi kas ta on oma naist petnud kas lapsed käivad koolis jne.........
Kurb on muidugi tendents kus toimub nö kaine eelarvestus a’la selle luukere laseme välja alles märtsis , vahetult enne………..
Kurb et eestis puuduvad avalikud kirjutajad nö siseringist a’la mõni kantselei töötaja kes kirjutab oma päevast. Või nt rahandusministeeriumi ametnik kes riputab välja e-maili kus minister selgelt annab korraldusi mis ei ole tema õiguses. See oleks väärtus mida blogist ootan
nõus, tõepoolest valik rahvas rüütli...... Suure tõenäosusega poleks saanud nt Laar elluviia oma maj. reforme kui ta oelsk seda küsinud rahvalt. Samas aga naudime selle positiivseid vilju senimaani. Demokraatia on kummaline vorm kus aktiivne vähemus võib prevalveerida passiivse enamuse üle ja ikkagi räägitakse kogu rahva võimust
VastaKustutaPraegusel juhul käitus ajakirjandus täieliku mafioosse struktuurina. Shantazeeris Eesti Vabariigi Presidenti. Sõnum oli ju ühene ning kindlasti piisavalt vara ja selgelt edastatud: kui sa ei loobu ise, me tapame sinus tulevase vabariigi presidendi pretendendi. Ja viidigi täide. Tegudeinimesed, nagu maffia muiste.
VastaKustutapüüame leida mingisuguse lahenduse..... ajakirjanikule satub kätte nimetatud materjal. küsimus nüüd kas seda avaldada või mitte. Kui avaldada loetakse seda poliitiliseks rünnakuks ja sopavalamiseks kui mitte siis seda kinnimätsimiseks....
VastaKustutaTEGU sic! on toimunud
Kuidas, milles sa näed lahendust?
Isiklikust vaatenurgast: On suhteliselt lapsik käitumine kui mõni poliitik on "sitaga" hakkama saanud siis ütleb ta, et selle avaldamine on poliitiline rünnak sopaga loopimine
Laari majandusreformid oleksid tollal idee poolest ilmselt saanud ka otse rahvalt heakskiidu. Aga nendest tulenev enam ei meeldinud ja tulemus enam ei meeldinud sellepärast, et neisse reformidesse kirjutas nii mõnigi mees ja grupp tasakesi sisse oma salajased soovid. Juba idee poolest oli vale Laari teise aja infrastruktuuri erastamise jamad. Loota on, et Laar saab selle eest väärilise karistuse. Valede ideede eest karistatakse ajaloos kindlamini, ainult natuke hiljem, kui õige idee kehvavõitu tulemuse eest.
VastaKustutaSee viide Laari majandusreformidele sunnib arutlema teemal kas on lubatud räpane mäng õilsate eesmärkide nimel. Ise kaldun arvama, et see vast olekski aktsepteeritav kui tegu on tõepoolest õilsate eesmärkidega. Rüütli juhuse puhul on tegu ainult näiliselt õilsa eesmärgiga: vabastada eesti rahvas kommunistliku mineviku taaga võrdkujust. Sest tegelikult need sellest taagast vabastajad teavad vägagi hästi: Rüütli asemele kokkulepitav president saab olema kas veel ilmetum või otseselt nn. esimese Eesti teenistuses olev isik.
VastaKustutapigem ootan vastust ajakirjaniku dilemmale kuivõrd arutlust kas eesmärk pühendab abinõu. arvan et seda caset ei peaks käsitlema selles fookuses
VastaKustutaMitte siin ja mitte praegu so sina oma blogiga ei tee poliitikat vaid avaldad arvamsut seepärast küsingi mida oleks pidanud ajakirjanik tegema sinu arvates
Lahendus on ju lihtne ja ilmselt olemas ka igasugustes kirjapandud või kirjutamata ajakirjaniku eetikanormides. Taolise materjali saamisel peab ajakirjanik otsustama vastavalt oma eetilistele tõekspidamistele kohe: kas avaldada või mitte. Praegune juhus on ajakirjaniku jaoks ju isegi lihtsam , sest ilma mingi süümepiinata võib valida ükskõik kumma variandi poolt. Argumente ja põhjendusi ei leiaks ainult lausloll. Praegu on konks selles, et ajakirjanik(ud) leppisid või delegeerisid oma eetilise valiku tegemise toimetajatele, väljaandjatele, parteibossidele...kellele iganes. Nõustusid oma koha säilitamise huvides kellegi arvamusega, et ärme sellest PRAEGU räägime.
VastaKustutamina jällegi väidan, et tegemist oli niivõrd kuuma looga, et see poleks saanud sedavõrf kaua tekiall seista!
VastaKustutame mõlemad vehime vaid arvamustega. vahet pole kas ta tegiseda täna või oleks pidanud tegema 3 kuud tagasi... Tulemus oleks olnud täpselt sama a'la poliitiline poriloopimine jne vaht.
Kas sina pead õigeks säänse informatsiooni mitteavaldamist, et vältida nt rahva võõrandumist oma valitsejatest?
Mina ajakirjanikuna (hüpoteetiliselt) oleks sellest rääkinud kohe. Kui oma toimetus oleks palunud oodata, oleks leidnud teise väljundi (kasvõi blogis). Sest minu arvates selliste asjade presidendilossis toimumisest ei saa vaikida.Aga ma mõistaks ka ajakirjanikku, kes ei avaldaks,ja jääks enesele kindlaks:ainult mitte mina ja mitte minu suust, sest on tõesti ka delikaatseid asjaolusid.
VastaKustutaAga mitte ei mõista taolist käitumist, kus kuskil parteikontorites antud "dobro" peale pannakse lint käima. Ja koordineeritult peatoimetajate avaldusega.
kas pole mitte jyrilinalik kahtlustada igalpool parteikontorite halle, punaseid kardinale kes viibivad igapäevaselt toimetuste koosolekutel ning jälgivad kes ja mida ja kunas avaldab. Ilmselt oli tegemist siiski materjaliga mis sattus see kuu alles ajakirjanike kätte ning kes tegelesid selle taustainfo uurimisega so leida ikkagi inimesed ja mitte üks kes nõus asja kommenteerima! on vaata kuidas tahad suur töö
VastaKustutaLoomulikult on "parteikontorid" utreeritud lähenemine aga otsus, kas avaldada ja millal, võeti kindlasti vastu mitte ajakirjanike endi peakoludes, vaid kusagil mujal. Ja otsuse vastuvõtmiselolid määravad poliitilised motiivid. Äärmiselt taunitav ja seda tahtsingi öelda. Jüri Lina võitleb minu teada vabamüürlusega...isegi ei tea, kas nad on üldse olemas.
VastaKustutaOot-oot! Nii ei lähe. Tomi esimeses lauses on kohe mitu klassikalist demagoogiavõtet. "Kindlasti" on üldse sõna, mis ei maksa pennigi, kui seda pole kindlaks tehtud väga tõsiste argumentiga. "Kusagil mujal" on päris naljanumber. Kui juba läks jutuks, siis olgu öeldud kus, mitte et kusagil on, aga ma ei ütle, mõelge ise, niikunii teavad kõik, aga mina seda ütlema ei hakka jne. See on juba päris Villu moodi jutt.
VastaKustutaNo et demagoogia...See on vast ikka liig...Nende väljendite kasutamise pärast saaks mind demagoogias süüdistada siis, kui lp. "salal" oleks kindlalt teada see, et ma ei avalda siin mitte oma arvamust, vaid kirjutan mingi varjatud muu eesmärgiga (et näiteks kellelegi ära teha). Igaüks mõtleb muidugi oma rikutuse piirides.
VastaKustutaKinnitan siis üle, et sõna "kindel" tähendabki minu kindlat arvamust ja on kasutatud selle kindluse rõhutamiseks, ning sõnaühend "kusagil mujal" tähendab seda, et ma tõesti ei tea, kus täpselt, mitte et ma ei taha öelda. Ütleks kohe, kui teaks. Aga arvata, ja veendunult veel vast võib...