Opositsiooni viletsusest Vormsi Vürstiriigis

Vahepeale väike ülevaade ka poliitilisest seisust Vormsi Vürstiriigis. Kuna vahepeal on lisandunud selle blogi lugejatena ka teiste omavalitsuste inimesi, siis pakub see võrdlusena ka rohkem huvi.

Valimiste tulemuse ja resultaadina formeeruvad igas riigi- või omavalitsusüksuses koalitsioon ehk volikogu häälteenamusele tuginev valitsev enamus ja opositsioon ehk valitsemisest kõrvalseisja ehk vähemus. Kui on olemas mingigi demokraatia ja selle mõtteviisi kandjaid volikogudes, jätavad võimulepääsenud siiski mingid hoovad ka opositsioonile. See on elementaarne poliitiline kultuur. Tavaliselt on nendeks hoobadeks enamuse andmine revisjonikomisjonis ja sealt tulenev ka vastav komisjoni esimehe koht ning ka komisjonide aseesimeeste ning volikogu aseesimehe koht. Revisjonikomisjoniga antakse opositsioonile ainuke reaalne kontrollifunktsioon ja sekkumisvõimalus koalitsiooni tegemistesse. Komisjonide ja volikogu aseesimeeste kohad on rohkem tseremoniaalsed ja kindlustavad ainult normaalset tööõhkkonda tegelikult ju ühise asja ajamisel. Nii peaks olema ja teisiti ei olegi ju võimalik normaalset tööd teha. Väikestes kohtades juhtub muidugi igasugu asju, tingituna üksteist läbi ja lõhki tundvate inimeste juhindumisest pigem oma sümpaatiatest kui poliitilisest loogikast.
Samas on väga huvitav ja õpetlik sarnaste oludega sõsarsaare Kihnu näide, kus peamiselt altkäemaksuskandaali tõttu oma igipõliste poliitiliste konkurentide poolt võimult tõrjutud kihnlaste seas siiski väga populaarne Johannes Leas sai isegi revisjonikomisjoni esimeheks ja opositsioonile anti isegi volikogu esimehe koht. Tundub ju ebaloogiline – peaaegu vargaks tembeldatu panna ühiskassat valvama. Aga tegelikult märk võimukoalitsiooni kainest hinnangust: igasugu süüdistusi ei maksa eos võimendada. Küll siis, kui inimene on lõplikult süüdi mõistetud, saab teha muutusi ka selles revisjonikomisjonis. Selge märk soovist koos kõigi huvides edasi minna mitte hakates võidetuid mutta trampima. Aga see on Kihnu…
Vormsi Vürstiriigi kaasus on muidugi eriliseim erilistest. Siin moodustavad 9 liikmelise volikogu opositsiooni 3 Isamaaliidu nimekirjas volikokku pääsenut. Kui mitte kogu saare elanike, siis vähemalt volikogu liikmete hulgast kahtlemata kõige haritumad ja ka omavalitsustöös kõige kogenenumad inimesed, kellele ei ole seni suudetud inkrimineerida ka ühtegi plekki ega kapis vedelevat luukeret. Endine vallavanem, kes sai viimastel valimistel ca 15% valimas käinute häältest, endine teaduste magistrist volikogu esimees ja siseministeeriumi kohaliku omavalitsuse osakonna peaspetsialist.
Neile ei ole võimukoalitsioon ette näinud mingit rolli saare elus.
Sõnum on ju selge: te võite ju olla targad, kogenud ja isegi populaarsed. Võim on praegu meie, ja me teeme, mida tahame.
Tugev koosseis ju, nii arvuliselt (33% häältest) kui kvaliteedilt. Aga ära ei suuda teha vähimatki. Miks siis? Poliitikategemise kogemuse puudumine muidugi. Ülemäärane usk oma tarkusesse ja lootus, et võimulolijad ei vea niikuinii välja. Samas see, et valijad on arusaajad ja samuti targad ning ootavad. Aga kas see on ikka õige, oodata käed rüpes ja siis võimukoalitsiooni ebaõnnestumiste korral parastada. Sest need ebaõnnestumised maksavad kätte kõigile saare elanikele ühtmoodi.
Ja lõpptulemusena kaotavad õigustatult kaugemas perspektiivis ka oma valijate usalduse. Sest repressioonid nende valel pool oma hääle andnud valijate vastu on juba vallandunud ja võtavad järjest hoogu. Neli aastat on pikk aeg, selle aja jooksul jõuab sellises väikses kogukonnas nii mõnegi praeguse opositsiooni poolt hääletanu elu teha ikka põrguks küll. Sest siin Vormsis lahterdatakse kogu aeg inimesi omadeks ja võõrasteks. Osavad manipulaatorid kasutavad seda ära ja kindlustavad sellega oma, aga võõraste kätega teostatavat võimu.
Mida siis teha opositsioonil taolises olukorras. Ega muid valikuid ju polegi kui boikott selle erinevates vormides.
Oma tarkust pole ju mõtet käia seal pakkumas, kus seda niikuinii ei taheta ja vajata. Esinemisvajaduse rahuldamiseks on ju ka muid kohti. Ühiskondlik staatus ju volikogu liikmeks valituna säilib. Kohapeal kõik valijad saavad väga hästi aru (tundub et palju paremini kui austatud opositsionäärid), et tuuleveskitega pole mõtet võidelda.
Saare asja ajada ja oma valijate huve kaitsta saab volikogu liige väga paljudes kohtades mujal ja väga erinevate tegevustega, mitte ainult volikogu istungi tooli kulutamas käies ja siis võimurite käest seda närust istungitasu vastu võttes. Sest sellise suhtumise osaliseks saanuna kiidetakse võimu tegemised sisuliselt heaks, laiutades oma valijate suunas ainult teatraalselt käsi: a mis meie teha saame.
Minu kui valija pettumus on igal juhul suur.