"Pealtnägijat" oodates

Magus ärevus on sees. Täna õhtul jälle kõike pealt nägevad poisid.
Üle-eelmine kord nägid seda, kuidas lausa presidendilossis riigilipu peale kusti, narkotsi pandi ja salapaberitega perset pühiti. Me kõik teadsime (vähemalt aimasime) seda kõike muidugi varem ja ammu, aga näe fakte ei olnud ja lihtinimest keegi ju ei lase ka sinna lossi seda sabatit vaatama. Hea, et on olemas veel sellised ausad ajakirjanikud, kes oskavad isegi igasugu äri- ja poliitikasulleritega suheldes jääda läbinisti ausaks ja äraostmatuks ja siis kõike seda nähtut ka rahvaga jagavad.
Eelmine kord näidati meile tõeliselt positiivset kangelast, äraostmatut Riigikohtu esimeest, kes kogu selles hädaorus peab veel võitlema kiusliku kaebajaga, mingist jobust riigiametnikust negatiivse kangelasega. Kes ei saa aru, et oma enda tühise, mitte kedagi huvitava, õiguse tagaajamisega surub ta kooma kogu meie avaliku sektori ja Eesti Vabariigi toimimine on üldse tõsises ohus.
Isegi olen riivamisi kannatanud selle masskaebaja õõnestustöö tulemusena, kui Riigikohus ei võtnud menetlusse üht asja, millest sõltus, kas sajad miljonid voolavad riigi- või erakaukasse.
Nad rikkusid sellega küll otseselt seadust, aga ilmselt selle masspostitaja rünnakust tulenenud tähelepandamatusest. Seepärast peabki sellised intrigandid risti lööma, mida poisid ka elegantselt tegid.
Ainult raske on poisse aidata nende tänuväärses töös. Meilipostkastid ummistuvad ja kõigile vihjetele, mida valvsad kodanikud saadavad, pole ju võimalik reageerida. See oli ju lihtsalt õnnelik juhus, et 3.jaanuaril Kärmase natuke väsinud silm jäi peatuma vabariigi kõige pühamate institutsioonide saatuse pärast südantvalutava Mareki e-kirja peale. Ja siis piisas kogenud proffidel muidugi nädalast, et hoolikalt lihtinimeste ja eriti ajakirjanike pilgu alt varjatud rõvedad orgiad päevavalgele tuua.
Ma saan sellest aru, kuigi väikese inimesena olen lootnud, et poisid märkaksid ka minu saadetud 2 rida, mille ma oma apluses ka silma paista rahvavaenlaste, kes sadu miljoneid vasakule jagavad, paljastamisel, olin saatnud. Sai siis poistega ühendust otsitud isegi nõidade abiga aga poisid jahutasid mu kihku: see värk ja nii väikesed summad ei paku mingit ühiskondlikku huvi. Ja pealegi ei maksa olla kade, kõik läheb õigetele inimestele ja natuke saavad ju rannarootslasedki, kelle me omal ajal ebaõiglaselt siit välja kihutasime.
Väike hirm on ka südames, äkki see stagnandist esimese eesti tallalakkuja Ruussaar püüab takistada tõe ilmsikstulekut.
Seniks aga
Pealtnägemiseni!