Teisipäev, 28. veebruar 2006

Linnugripp ja Vormsi

Linnugripp läheneb. Täna Rootsis, mõne päeva või nädala pärast ka siin, Eestis ja Vormsis. Meil ei juhtuks küll midagi hullu, kui üle ei reageeriks ja kaine mõistuse säilitaks.
Esiteks ei tohiks igat surnut lindu käppima minema ja parem tast kauge kaarega mööda minna. Ei maksa ka üldjuhul kellelegi sellest teatada (eriti kui see part või luik on kõrvalisemas kohas): no saame endale linnugripi esmaavastaja au Eestis, mis me sellega peale hakkame. Iseasi muidugi, kui part on hinge heitnud otse vallamaja trepil; siis on see muidugi diversioon võimu ja rahva vastu ja meetmed tuleb tarvitusele võtta.
Oma kodulinnud (ega neid ju saarel palju polegi) oleks kaval lihaks teha ja sügavkülma panna. Ainult laudas kinnihoidmisest ei tarvitse piisata. Kui ikka juba kusagil Eestis mingi jama kodulindudega on, siis võib järgneda paanika ja kõigi lindude tapmine. Siis enam ei taha keegi seda liha osta ja isegi süüa.
Koolis peaks muidugi õpilastele rõhutama, et haiget parti ei käpitaks ja ei toodaks mingil juhul koju. Samuti vanemad oma eelkooliealistele lastele.
Tegelikult oleks see ju lausa saare rahvakoosoleku või siis isegi üldkoosoleku teema. Neid aga peetakse meil ainult järjekordse mobiilifirma mastipüstitamise huvides.

Esmaspäev, 20. veebruar 2006

Savisaar ja Ansip - koos ämbris?

Savisaar läks lahkeks kätte ära. Õnnelikud , äsja 500 kroonise saanud pensionärisilmad tulid meelde. Mõtles, et teeks meie vaese riigi kitsikuses harjutavad olümpiasangarid lõpuks ometi õnnelikuks. Pealegi seda rahanatukest rahva nimel andes teeb ju rahva endagi õnnelikuks. Sest ega me pole ju kadedad. Ikka anname. Eriti kui on tunne, et rehepaplikult saame seda teha võõrast rahakotist. Peaaegu tegigi ära. Ainult valitsuses vormistamise vaev. Pääses Andruse äraolekul peaministri asendajana riigi rahakoti kallale ja kohe lubas olümpiasangaritele makstava preemia tõsta 16 (loe:kuueteistkümne) kordseks. Üleüldise eufooria toel päris inimlik. Annaks isegi, kui käsitleks riigi rahakotti mingi ei tea kust tulnud peremehetu loodusannina. Aga üldiseltki ju teada ja Edgaril kindlasti, et sihukest abstraktset riigi rahakotti pole ju olemas, on põhiliselt kodanike maksutuludest laekuvad vahendid. Ja neid vahendeid sinna andvad maksumaksjad tahaks loomulikult ise ka natuke kaasa rääkida, mida nende rahaga teha. Nii-et nende käest võiks enne kuidagi küsida, et kas olete nõus loobuma osast oma lapsetoetusest, pensionist jm. sellisest , mida kodanik saab riigilt oma maksude eest tagasi. Või miks ma ei näe meie miljardäre tõepoolest OMA rahaga isiklikult sangareid premeerimas. Pealegi saaksid ju nemadki vabalt öelda, et teevad seda vaesema rahva nimel, kellel pole hetkel vaba raha sangarite toetuseks. Promo ja emotsioon missugune.
Selliste laiade zestide tagamaadega on veel keerukusi. Tippsport on ammu muutunud inimeste vabast kehalisest võidukatsumisest kiiresti arenevaks meelelahutustööstuse osaks. Kus kasumimarginaalid võivad olla väga suured, kus kõike seda reguleerivad seadused jäävad pidevalt ajast maha, kus pidevalt testitakse inimeste peal nii uusi teadusesaavutusi kui ka nende kasutamisest tulenevaid eetilisi piire.
Seda kahjuks isegi olümpial, mida peetakse ju vaid algselt idee järgi sõdade asendajana ausas võistluses rahvaste esindajate paremuse väljaselgitamiseks. Kus võitjad saavad kuulsuse ja au, mitte rikkuse.
Ka mina usun, olen peaaegu 100% kindel, et Kiku ja Andrus ei kasuta PRAEGU keelatud ainete nimekirjas olevaid medikamente. Ja nad on selles osas piisavalt vastutustundlikud. Aga samas olen peaaegu sama kindel, et nad kasutavad uusi, testimisjärgus taastusvahendeid, mis võidakse iga hetk sellesse nimekirja lisada. Ja nüüd kujutame ette situatsiooni, kus järgmisel aastal selgub, et keegi kolmas on vahele jäänud äsja dopinguainete nimekirja lisatud uue asjaga ja lisaks tilgub pahatahtlike (keda eesti rahva hulgas jätkub) suu läbi ka välja, et meiegi olümpiamedalid ja sellele järgnenud üüratud auhinnad tuginevad samale keemiale. Juriidiliselt on ju kõik korrektne. See vahelejäänud keegi kolmas on kurjategija, pätt ja kaabakas ning teenib ära meie rahva igavese põlguse. Täpselt sama moodi käitunud, sama palju treeninud, ja samu tablette söönud meie praegused sangarid oleksid aga kangelased edasi ja suure osa oma auhinnarahast nad kindlasti paneks nn. taustajõudude arendamisse. Teisisõnu, panustaks uute medikamentide katsetamiseks, et ikka sammuke dopinguküttidest ees olla.
Kuidagi kahtlaselt sarnane (kuigi näite ja analoogiana vist mitte eriti hea) olukorraga maksutulude kogumises, kus maksuamet ja vastav seadusloome on pidevalt sammukese maas maksude optimeerijatest. Sama harva, kui jäädakse vahele dopinguga, jäädakse vahele ka maksutulude varjamisega. Kas me peaks ka Hansmidti premeerima õnnestunud ,seaduse piiril toimunud laveerimise eest
Miskipärast tundub, et Edgar astus seekord ämbrisse. Eufooria möödudes taastub eesti rahva põhiomadus, kadedus igasugu sakste, tõusikute,edasipürgijate, rikaste ja ei tea veel kelle vastu . Mingil hetkel Edgari valijad tabavad; kurat, meie loodetud järjekordsed 500 krooni kogub kõik kokku ja annab miljunääridele.
Veel hullemini astus ämbrisse meie tark peaminister, kinnitades idee olevat arutamisväärt. Muidugi, kiiresti oli vaja otsustada ja kuna asjalikku nõu keegi lähikonnast ei suutnud anda, panustaski pääminister sellele, et Edgari populistlik vaist on kindlasti parem ja tasuks sellega kaasa minna.
Aga...äkki sai ta jälle tünga, sest Edgaril on muidugi elegantne võimalus ämbrist välja astuda, teatades, et ta tegi lihtsalt nalja. Millepeale jääb Andrus koos oma PR ja teiste selle sammu järelekiitmisest hoogusattunutega sinna ämbrisse edasi lobistama.

Täiendatud 01.03 EPL-i kommentaariumis ilmunud tundmatu kommentaatori arvamusega Savisaare seal ilmunud eneseõigustuse kohta,...millega tuleb nõustuda

tat_vam_asi, 14:45 01.03.2006

Kuule populist. Häbi on sinu pärast! Mitte et ma oleksin vastu olümpiavõitjate preemiate tõstmisele. Aga see, kuidas sa kavatsed sellest iseendale polittilist profiiti võita, on pehemelt öeldes ebameeldiv.

See, et olümpiavõidust tehakse poliitiline sündmus, näitab suurt eneseimetlemist ja egot. Olegm ausad, kes meist mäletab mõnda Rumeenia, Albaania, Moldova jne olümpiavõitjat. Kuidas me küll aru ei taha saada, et väljastpoolt ei ole need medalid kuidagi nii kuldsed ega tõsta olulisel määral Eesti mainet. Palju enam mõjub Lääne-Euroopa ja Ameerika inimesele teade Eesti pangaröövlitest Soomes või Norras jne jne. Seda suurt eelarvamust, mis reaalistlikult läänlasel idariikide kohta on, ei kaalu üles ühe (juhusliku) tubli inimese saavutus. Savisaar, sa ei ole loll, sa oled kuritahtlikult salakaval ja demagoogiline. Väga suur häbi on sinu pärast. Küsi endalt, mida sa tahad? Mida sul on vaja siin elus, mis (kelle) asja sa õieti ajad?

\"...kuid see on koht, kus saame nendele nende töös veidikegi kaasa aidata\". Kui treeninglaagrite ja ladusa elamise raha on koos, siis on see elu palju parem kui paljudel nendel, kes sm populisti on valimas käinud.

Sellel tasemel sportlane peaks olema rahul, sest elab elu, mida vähesed saavad nautida - ta teeb asja, mis talle meeldib ja saab ka normaalselt elatud. Lisaks tekib karjääri jooksul meeletult palju huvitavaid ja ka kasulikke tutvusi, mida enam-vähemgi hakkaja alati peale sportlaskarjääri lõppu ära kasutab.

\"Kui maailmas ringi vaadata, pole Eesti olnud kuigi heldekäeline\". Kas võrdlemegi Itaaliaga, USA-ga... jne. Miks me ei vaata Albaaniat või Rumeeniat? Igal pool on oma elu ja midagi ei saa võrrelda. See on üks sinu lemmikvõtteid, sm populist, võrrelda võrreldamatuid asju.

\"Näiteks 2001. aastal maailmameistriks tulnud ja Salt Lake City olümpial pronksi saanud itaallastest iluuisutajapaarile Barbara Fusar Polile ja Maurizio Margagliole maksis Itaalia miljon eurot ...\". Kuskil tehti midagi, teeme ka?

Olümpiakomitee maksab olümpiavõitjale võidust alates elu lõpuni 5000 krooni iga kuu. Kas see on vähe või palju... sõltub hindajast.

\"... kui suur on tänapäeval tippsportlase tiim, kuhu kuulub kümneid inimesi – ja kui vähe jääb olümpiavõitjale järele siis, kui ta on tasunud oma meeskonnale.\" Klassikaline argument populistilt... me kõik usume, et Kristina jaotab oma miljonid nüüd kogu meeskonnaga ja maksab oma tiimi töötajatele palka!!!

Palju õnne veelkord Kristinale ja Andrusele. Te olete eestlastele suureks eeskujuks. Mis puudutab Eesti mainesse, ütlen veelkord, olgem realistid.

Laupäev, 18. veebruar 2006

"Maaleht" - tegija räpases mängus?

Näidati kunagi mingit seepi "Räpane Mackey" politseivärgis (kindlasti ka meil) üsna laialt levinud nähtusest, kus kurikaelte valvamiseks seatud tegelased asuvad oma huvides koostööle kurikaelte endiga. Need tegelased olid inimlikult isegi sümpaatsed. Kaua mõtlesin, et küll miks? Aga vist sellepärast, et nad tegutsesid nii selles karmis maailmas oma ja oma pere huvides. Seda huvi ei saa ju pahaks panna.
Segasem lugu on meie ajakirjandusega. Alles (küll ca 2 aastat tagasi) oli Vormsi saare tollane kohalik võim meie "sõltumatu" ajakirjanduse lipulaevade "Eesti Ekspressi" ja "Eesti Päevalehe" lausrünnaku all sellepärast, et kohalikul võimul tekkis mingi võimalus päästa Eesti Vabariigile mingi 10% saarest, mis paistis libisevat välismaiste sahkerdajate kätte. Täpsemalt sellest loost aadressil avalik.blogspirit.com. Tollal säilitas "Maaleht" stoilise hauavaikuse, kuigi teema oleks olnud täpselt "Maalehe" teema.
Seda imelikum on lugeda "Maalehest" nüüd, kui siin võimul on tolleaegsete sahkerdamiste kaasosalised ja isegi EE ning EPL on Vormsi temaatika koha pealt vait kui kuldid rukkis, järjest lugusid , kus pidevalt vihjatakse mingitele tumedatele jõududele; loodusearmastajatele, kes takistavad normaalset metsamajandust (http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=metsaleht&artikkel=315), normaalset praamiliiklust ( http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=artikkel&artikkel=4579) ja nüüd siis veel piinavad ka vaeseid lambaid, et ikka loodushoiutoetusi välja petta (http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=artikkel&artikkel=5059). Kusjuures need tumedad saatanlikud jõud on ikka nii võimsad, et kogu aeg käib jutt ainult vihjetena. Saatana nime suhu muidugi ei võeta. Samuti käiakse artiklikestele materjale kogudes neist kauges kaares mööda, isegi telefoni teel vastaspoole arvamust küsida paistab olevat ohtlik.
Kuigi kohapeal ja ka kaugemal on ju teada, kelledest on jutt. Ja ka see, et üks nendest olen mina.
See "Maalehe" mäng avaliku arvamuse kujundamisega teatud grupi huvides on alatu ja räpane. Eks aeg annab arutust, mis tasandil see mäng käib, kas ajakirjaniku, toimetuse või väljaandja.

Kolmapäev, 15. veebruar 2006

Partide vandenõu tõstab tuure.

Segane värk selle naftareostusega. Tagant järele mõeldes ja uusi uudiseid kuulates järjest segasemaks läheb. Isegi Kristiina suurepärane esitus Torinos ja Ingrid Tähismaa endise mehe libido probleemid ei hajuta kahtlusi suurejoonelise partide vandenõu olemasolust. Asjaolud on ikka väga imelikud.

Kui mäletate, siis alguses püüti edastada massiivset sõnumit avalikkusele :niikuinii süüdlasi ei leita, laevu on nii palju, sada vähemalt jne. Sõnagi sellest, kas NATO liikmena järelepärimine luureinfo saamiseks juba tehtud, sest taoline asi võiks ka terrorirünnakuks sobida. Siia juurde hiljem nähtud vana merekaru Ninnase kinnitus, et kuidagi ei ole võimalik süüdlasi leida. Kuigi Ninnas oleks võinud oma teadmiste baasil ilmselt kinnitada ka vastupidist sama tõepäraselt. Nüüd siis veel tore uudis sellest, kui operatiivselt prokuratuur ja keskkonnainspektsioon juba 10. veebruaril otsustasid seda „Fawlessi” lausa renditud eralennukiga mööda maailma taga ajama sõita. Tõsi küll, reostus oli juba rannas KAKS nädalat tagasi ja maksma läks see pool miljonit. See on muidugi alles algus.

Meie naabrite Soome ja Rootsi kummaline vaikimine ja tegelikult ju ka abi mittepakkumine. Sest siia oleks olnud enne viimase külmalaine saabumist vaja mitte vabatahtlikke kühvlitega,vaid professionaalseid päästetöötajaid õige tehnikaga. Ka need välismaalastest linnupesijad on vist enamuses pärit rohkem Lõuna-Euroopast. Soomlasi -rootslasi väga polegi, kuigi mingi loogika järgi võiks ju olla.

Ansipi soolo oma eraviisiliselt kuuldu edastamisega otse valitsuse pressikonverentsil on ikka päris omaette ooper. Milleks oli vaja seda „Fawlessi” prokuratuurineiu ja ministrite ilmseks meelehärmiks sisse tuua ja tema (mootorlaeva) roll üldse selles segases loos.

Selle reostustõrje simulaatoriga käis ka ju mingi mäng. Selle õppeotstarbelise riistaga nüüd küll ei saa nii täpselt näidata kusagilt 100 km kaugusel merel lahtipääsenud, tuulte ja hoovuste meelevallas oleva õlilaigu jõudmist randa täpselt seal , kus ta jõudiski. Nii ju asja serveeriti: laevalt saadi intsidendi koordinaadid ja sealt tuligi see laik täpselt Keibu randa. Ainult et laev pidi ju siis andmagi ÕIGED koordinaadid.
Ilmselt on lugu hoopis vastupidine: Keibu rannas oleva reostuse järgi otsiti ajas tagasi minnes kellelegi sobivaid koordinaate rahvusvahelisel laevateel.

Toimub ka pidev hämamine pideva seire ja tagantjärele avastamise võimaluste segiajamisega. On ilmunud spetsialistide kirjutisi, kui raske ja kallis on omada reaalajas infot reostuste kohta ja teha pidevat seiret. Muidugi õige, aga praegu on ju rohkem juttu süüdlaste tagantjärgi avastamisest. Et nad ei jäänud ühelegi satelliidipildile, ühtegi ärevakstegevat raadiovestlust või muud infovahetust NATOja Venemaa piirialas ei registreeritud?! Ärge ajage naerma. Kui liitlased ei taha miskipärast infot välja anda, teeks seda Venemaa.

Lätlasedki avastavad kaks ja pool nädalat hiljem, et neile pole miskit öeldud. Neil on ju ilmselt õigus, ega ei saa aru, miks nad kohe järgmisel päeval peale ajalehtede lugemist ametliku teabe mittesaamise osas hädakisa ei tõstnud
Ja kui nüüd balletiartistid ka lähevad veel linde pesema valmis kinnitusega huulil, et teevad seda vabatahtlikult ajal,kus üle Euroopa leitakse linnugrippi surnud neidsamu kühmnokk –luiki.
Tuleb kuidagi tuttav ette veneaegseid katastroofe ja nende kajastusi meenutades.
Ilmselt on tegemist partide vandenõuga inimkonna väljasuretamise eesmärgil. Linnugripp on vaid vahend, nagu on ju vahend ka islami enesetaputerrorism. Selle analoogia järgi pole ju mingi ime, et pardid naftaloigust just meie randadele surema tõttasid. Pealegi on neil siin lausa inimeste endi seas kaasosalisi, kõrgetel riiklikel kohtadel olevaid kaasosalisi...

Laupäev, 11. veebruar 2006

Opositsiooni viletsusest Vormsi Vürstiriigis

Vahepeale väike ülevaade ka poliitilisest seisust Vormsi Vürstiriigis. Kuna vahepeal on lisandunud selle blogi lugejatena ka teiste omavalitsuste inimesi, siis pakub see võrdlusena ka rohkem huvi.

Valimiste tulemuse ja resultaadina formeeruvad igas riigi- või omavalitsusüksuses koalitsioon ehk volikogu häälteenamusele tuginev valitsev enamus ja opositsioon ehk valitsemisest kõrvalseisja ehk vähemus. Kui on olemas mingigi demokraatia ja selle mõtteviisi kandjaid volikogudes, jätavad võimulepääsenud siiski mingid hoovad ka opositsioonile. See on elementaarne poliitiline kultuur. Tavaliselt on nendeks hoobadeks enamuse andmine revisjonikomisjonis ja sealt tulenev ka vastav komisjoni esimehe koht ning ka komisjonide aseesimeeste ning volikogu aseesimehe koht. Revisjonikomisjoniga antakse opositsioonile ainuke reaalne kontrollifunktsioon ja sekkumisvõimalus koalitsiooni tegemistesse. Komisjonide ja volikogu aseesimeeste kohad on rohkem tseremoniaalsed ja kindlustavad ainult normaalset tööõhkkonda tegelikult ju ühise asja ajamisel. Nii peaks olema ja teisiti ei olegi ju võimalik normaalset tööd teha. Väikestes kohtades juhtub muidugi igasugu asju, tingituna üksteist läbi ja lõhki tundvate inimeste juhindumisest pigem oma sümpaatiatest kui poliitilisest loogikast.
Samas on väga huvitav ja õpetlik sarnaste oludega sõsarsaare Kihnu näide, kus peamiselt altkäemaksuskandaali tõttu oma igipõliste poliitiliste konkurentide poolt võimult tõrjutud kihnlaste seas siiski väga populaarne Johannes Leas sai isegi revisjonikomisjoni esimeheks ja opositsioonile anti isegi volikogu esimehe koht. Tundub ju ebaloogiline – peaaegu vargaks tembeldatu panna ühiskassat valvama. Aga tegelikult märk võimukoalitsiooni kainest hinnangust: igasugu süüdistusi ei maksa eos võimendada. Küll siis, kui inimene on lõplikult süüdi mõistetud, saab teha muutusi ka selles revisjonikomisjonis. Selge märk soovist koos kõigi huvides edasi minna mitte hakates võidetuid mutta trampima. Aga see on Kihnu…
Vormsi Vürstiriigi kaasus on muidugi eriliseim erilistest. Siin moodustavad 9 liikmelise volikogu opositsiooni 3 Isamaaliidu nimekirjas volikokku pääsenut. Kui mitte kogu saare elanike, siis vähemalt volikogu liikmete hulgast kahtlemata kõige haritumad ja ka omavalitsustöös kõige kogenenumad inimesed, kellele ei ole seni suudetud inkrimineerida ka ühtegi plekki ega kapis vedelevat luukeret. Endine vallavanem, kes sai viimastel valimistel ca 15% valimas käinute häältest, endine teaduste magistrist volikogu esimees ja siseministeeriumi kohaliku omavalitsuse osakonna peaspetsialist.
Neile ei ole võimukoalitsioon ette näinud mingit rolli saare elus.
Sõnum on ju selge: te võite ju olla targad, kogenud ja isegi populaarsed. Võim on praegu meie, ja me teeme, mida tahame.
Tugev koosseis ju, nii arvuliselt (33% häältest) kui kvaliteedilt. Aga ära ei suuda teha vähimatki. Miks siis? Poliitikategemise kogemuse puudumine muidugi. Ülemäärane usk oma tarkusesse ja lootus, et võimulolijad ei vea niikuinii välja. Samas see, et valijad on arusaajad ja samuti targad ning ootavad. Aga kas see on ikka õige, oodata käed rüpes ja siis võimukoalitsiooni ebaõnnestumiste korral parastada. Sest need ebaõnnestumised maksavad kätte kõigile saare elanikele ühtmoodi.
Ja lõpptulemusena kaotavad õigustatult kaugemas perspektiivis ka oma valijate usalduse. Sest repressioonid nende valel pool oma hääle andnud valijate vastu on juba vallandunud ja võtavad järjest hoogu. Neli aastat on pikk aeg, selle aja jooksul jõuab sellises väikses kogukonnas nii mõnegi praeguse opositsiooni poolt hääletanu elu teha ikka põrguks küll. Sest siin Vormsis lahterdatakse kogu aeg inimesi omadeks ja võõrasteks. Osavad manipulaatorid kasutavad seda ära ja kindlustavad sellega oma, aga võõraste kätega teostatavat võimu.
Mida siis teha opositsioonil taolises olukorras. Ega muid valikuid ju polegi kui boikott selle erinevates vormides.
Oma tarkust pole ju mõtet käia seal pakkumas, kus seda niikuinii ei taheta ja vajata. Esinemisvajaduse rahuldamiseks on ju ka muid kohti. Ühiskondlik staatus ju volikogu liikmeks valituna säilib. Kohapeal kõik valijad saavad väga hästi aru (tundub et palju paremini kui austatud opositsionäärid), et tuuleveskitega pole mõtet võidelda.
Saare asja ajada ja oma valijate huve kaitsta saab volikogu liige väga paljudes kohtades mujal ja väga erinevate tegevustega, mitte ainult volikogu istungi tooli kulutamas käies ja siis võimurite käest seda närust istungitasu vastu võttes. Sest sellise suhtumise osaliseks saanuna kiidetakse võimu tegemised sisuliselt heaks, laiutades oma valijate suunas ainult teatraalselt käsi: a mis meie teha saame.
Minu kui valija pettumus on igal juhul suur.

Neljapäev, 9. veebruar 2006

Partide vandenõu Eesti Vabariigi Valitsuse vastu.

Eile sai televiisoriekraanilt näha siis selle surmava naftalaigu oletatavat teekonda õnnetuspaigast kuni meie randade pärli – Keibu ja Nõva liivarandadeni. See tarkade inimeste ja aparaatide (reostuse leviku simulaatorite), tuuli ja hoovusi arvestav ühistööna valminud naftalaigu liikumise trajektoor algab õnnetuspaigast, Hiiumaast loode pool asuva rahvusvahelise laevatee punktist (väga lähedal „Estonia” hukkumispaigale) ja kulgeb algul mööda laevateed tagasi kirdesse ning seejärel keerab Osmussaarest põhja poolt otse läände, sihiks meie kaunid rannad. Selle, et see asi just nii võis olla, tõenäosust kinnitab ka omaaegne „Estonialt” lahtipääsenud päästevahendite ja muude esemete hilisem leidmine just neis paigus, kus me praegu leiame määrdunud parte. Eriti tähelepanuväärne on see, et just kõige paksema praeguse nafta leidmise koha – Keibust põhjapoolse Alliklepa lahekese vahetust naabrusest, Pakri saare edelarannast – leiti omal ajal kõige rohkem neid „Estonia” jäänuseid ja isegi vist üks hukkunu. Seletamatu on vaid üks detail, kuidas kõik pardid, sukeldudes korraks sellesse tegelikult pisikesse naftalõiku, võtsid kõik üksmeelselt suuna ca 100 km kaugusel asuvate eesti randade suunas. Keegi ei tahtnud pea sama kaugel olevaile Rootsi, Ahvenamaa või Soome randadele. Kus ju ometi oleks ees oodanud paremad shampoonid ja mullivannid, kui siin hädaorus. Selline partide üksmeelne käitumine on seletatav vaid eesmärgiga kukutada Eesti Vabariigi Valitsus. Kes seisab aga partide taga ja tõmbab niite, selgitavad meie juurdlusorganid kindlasti peatselt välja.

Teisipäev, 7. veebruar 2006

Jumalik tuul päästab eesti valitsuse?

Jumalik tuul (tai-fun) päästis omal ajal jaapanlased mongolite käest. Seekord on lootust, et taevalikud jõud tulevad appi meie rehepappidele.
Nimelt on asjaga nüüd ju sedamoodi, et kõigepealt oli naftareostus (teadmata, aga kindlasti kordi kordi suurem väljaöeldust); siis tulid ligased linnud, nafta ja päästjad ning päästmist imiteerijad randa; siis tuli külm ja lumi ja linnud surid seal jääpankade vahele maha ning külmusid kinni; rebased, kotkad ja päästjad kisklesid nende laipade pärast (päästjate saagiks on seni loetud 3200 – rebastele-kotkastele vast rohkem, aga nemad ei oska lugeda); nüüd tõuseb jumalik tuul jumalikust suunast, kangutab lahti jääpangad koos naftalöga ja linnulaipadega ja viib need Läänemere avarustele; meile jääb talviselt puhas ja karge mererand ning euroopas kõige paremini säilinud loodusega riigi kuulsus. Ja loomulikult valitsus, kes on selle heaks nii palju teinud.

Pühapäev, 5. veebruar 2006

Nafta, linnud, poliitika ja moraal

Kui presidendilossi skandaali põhjused ja isegi selle tulemused võis ära arvata praktiliselt järgmisel päeval pärast „Pealtnägija” esimest saadet selle kohta, siis kogu see jama „ootamatu ja selguseta” reostuse avastamisega ja eriti sellest tulenevad edasised sündmused on täiesti äraarvamatud ja prognoosimatud.
Asi on väga valesti. Selgelt on algusest peale varjatud mingit olulist, aga ilmselt väga tundlikku ja delikaatset infot. No minge kuu peale. Ajal, mil me maailmaajaloo võimsaima ja tehniliselt täiuslikuima sõjalise organisatsiooni täieõigusliku liikmena võime (loomulikult põhjendades oma soovi) saada lähimineviku kohta käivat ruumiinfot iga soovitud punkti ja ajahetke kohta, ei saa rääkida sellist lolli juttu, et reostajat ei ole võimalik avastada. Satelliite on üleval, nii et tapab ja erinevates spektrivahemikes skaneerimise võimalustest võiks keegi valitsuses ka kuulnud olla. Ei maksa viriseda, et meie kuulsusrikka õhuväe ainukesse lennukisse ei olnud parajasti petrooli valada, ja nii jäigi käimata ja reostus avastamata. Tegelikult silmaga nähtavad esimesed märgid olid ju rannas vist juba reede õhtul. Järgnenud ilusa ilmaga puhkepäevadel ei saadetud seda ainukest lennukit vaatama, et kustpoolt solk tuleb. Alles esmaspäeval uduse ilmaga püüti midagi otsida. Ise nägin.
See tundub väga kuritahtliku venitamisena, et tegelik süüdlane ikka Taani väinadest läbi jõuaks. See „Fawless”, või mis ta oli, on vist mingi suitsukate, kellele lõpuks saadaksegi määrata mingi trahvike selle 1.5 tonni eest.
Selgusetuks on jäänud ka reostuse ulatus ja iseloom. Määritud linde leidub Saaremaalt kuni Tallinnani. Rannajoone (jää-ääre, millele kahjustatud linnud ronivad) pikkus ei ole mitte kümneid, vaid on sadu kilomeetreid. Vormsi avamere poolsel rannikul (ca 20 km rannajoont) oli kahjustatud linde vähemalt sadu. Lihtne arvutus näitab, et tegelik kahjustatud lindude arv ületab tõenäoliselt ka seni kõige pessimistlikuma prognoosi -10000- piiri.
See viitab millelegi väga suurele või vähemalt kahele enam-vähem üheaegsele reostuskoldele. Kahtlane, kas ka kogu aine on masuut, sest linnud on lähima rannikuni lennates läbinud suuri vahemaid, mida masuudisena teha on vist keeruline. Võib-olla eksin – pole ka ise lind, et selle koha peal nokk lahti teha.
Samuti saab võimaliku naftaolluse hulk olla pigem sadu kui kümneid tonne.
Reageerimine on alla igasugust arvestust. Riigistruktuurid kaotasid pea ja jooksid laiali. Vabatahtlikud asusid paljaste kätega asemele. Nagu vaenlase maale tuleku korral sõjavägi jookseks kohe laiali ja viskaks püssid võssa. Nende asemele asuvad võsast korjatud ja kodust võetud jahipüssidega partisanid. Või kujutluspilt kevadel saabuvast linnugripist, kus arstid lahkuvad Soome ja Rootsi laevadega ja vabatahtlikud veavad laipu ja veel elusolevaid kuhugi kuuri kokku ja püüavad pidada lootusetut võitlust.
Sest nii ongi, see partide shampooniga pesemine on ju humanistlik ja inimlikult mõistetav, aga reaalset tulu saavad jälle poliitikud, seekord rohelisema poole pealt. Tekibki lootus partei asutamiseks 1000 hinge kokku saada. Pesijad saavad enamjaolt jõuetuse tunde ja depressiooni.
No ma ei saa tõesti aru, miks ei piiranud meie sõjavägi veel soojade ilmadega piirkonda sisse, lasknud maha kõik praktiliselt surmale määratud reostatud sulestikuga pardid, kogunud nad ja naftaklombid kokku ja põletanud ära. Veendudes muidugi, et pardid on ikka surnud. Takistades sellega reostuse leviku esialgu kotkastele ja väikekiskjatele ja sealt edasi nende järeltulevatele põlvedele. Et polnud jahihooaeg ja eeskirju tuleb täita. Nüüd täidame punktuaalselt tuhandete inimtundide ja nendesamade vabatahtlike psühholoogilise stressi hinnaga loomakaitseseadust, jättes tuhanded laibad kotkaste ja rebaste kätte.
Eesti riik on ikka naljanumber, adekvaatselt olukorrale ei suuda enam keegi reageerida. Kõik püüavad kõigile ära panna. Rohelised püüavad nüüd ära panna Villule. Eks tal ole patte omajagu. Aga eesmärk, päästa suure meediakära taustal paarsada parti, ja määrata ajafaktori tõttu vaiksele hukule kotkaste ja väikekiskjate teadmata hulgad põlvkonnad.
Villu ei rabele siit küll niikuinii välja, küsimus ainult selles, et kas tõmbab kaasa kogu valitsuse või ainult Laaneti. Üksi ta end patuoinaks teha ei lase ja õieti teeb. Sest see värk on liialt mastaapne värk.

Reede, 3. veebruar 2006

Allikate kaitsjad Eesti Ekspressis

No viimane proua Kaalepi lugu (lausa juhtkiri) EE-s ajab harja ikka täitsa punaseks.
Või nüüd asuvad nemad kõigi kõige pühamate EV institutsioonide kaitsjat kaitsma EV politsei ja teiste juurdlusorganite omavoli eest. Et Eesti Vabariigi õiguskaitseorganid hakkavad vaest Marekit taga kiusama selle eest, et ta rääkis südamest oma murest . Seda ju nad seal EE-s arvasid, kui selle jutu avaldasid, igasuguse loogika järgi ju. Või oli sõltumatu nädalalehe, uuriva ajakirjanduse lipulaeva, loogika see, et poiss ajab ikka täitsa pada küll, aga avaldame ikka ja paneme teisi toetavaid artiklikesi ka juurde. Näis, mis lollid lugejad arvavad ja siis itsitame lihtsalt pihku. Igal juhul nalja saab.
Tegelikult on asi Ekspressi jaoks ikka väga tõsine, ja nad püüavad seda vaest Marekit tõepoolest kaitsta kõikide võimalike vahenditega aga täiesti omakasupüüdlikult just võimalike politseipoolsete (ma loodaks väga, et KAPO) küsimuste eest selle saatusliku artikli saamisloo kohta. Sest kui nüüd välja tuleb et EE on riigipöördekatse eesmärgil otsinud, ette valmistanud ja koolitanud provokaatoreid....
Allikate kaitsjad...
Tuleb meelde iseenda kuskil suvine kogemus "allikate kaitsmisega" EE-s, kus saatsin ühele, või isegi mitmele, EE "uurivale" ajakirjanikule üsna põhjalikult argumenteeritud vihje võimalikust suuremastaabilisest petuskeemist (sellest on juttu avalik.blogspirit.com).
Ei kippu ega kõppu...mingitki vastust, et on üldse kirja kättegi saanud..kuni juhuslikult loen seda täies mahus koos kõigi isikuregaalidega EE-s kirjade rubriigis. Asi kohe algusest selge: asi ongi nii tõsine, et oli vaja mind avalikustada kui Hillar Kohvi seltskonda sobivat inimest (keda ei saa ju tõsiselt võtta). Küsin siis selleltsamalt peatoimetajalt (proua Kaalep) ja ajakirjanikelt: mis värk, kas nii käibki "töö allikatega". Proua ei suvatse muidugi vastata, üks ajakirjanikest moka otsast pobiseb, et läks jah natuke sitasti, aga nemad arvanud ja kiire ka kogu aeg...
Seal EE-s käib kogu aeg üks lõputu kaalumine ja kombineerimine, mida ja kuidas avaldada, et see oleks ikka kasulik oma äri- ja poliitikasõpradele ja vastupidiselt, et saaks aga vastaspoolele ära teha.

Sõltumatu ajakirjandus ja Eesti Vabariigi huvid...my ass...

Praegu oleks küll riigi õiguskaitseorganitel olemas suurepärane võimalus koht kätte näidata poliitikat teha püüdvale ajakirjandusele ja hoida iga võim oma liistude juures. Kahjuks erilisi lootusi selleks ei ole, sest õiguskaitse ripub poliitikute lõa otsas ja need omakorda ajakirjandusmagnaatide tõugata-lükata.

Neljapäev, 2. veebruar 2006

Villu tehti patuoinaks

See oleks esimene reaktsioon äsjasele uudisele. No mis värk on, PEAminister saab MITTEAMETLIKKE kanaleid pidi teada, et nädal tagasi toimus avarii ja tema alluv Villu hoiab infi kinni. On ikka Villu kõva mees, ilma tema teadmata ei julge keegi PEAministrile öelda.
Villule tehti ära sellepärast, et segas oma Rüütli presidendiks pakkumisega mängu.

Kärmas - pervert või äpardunud poliitiline tööriist?

Või mõlemat korraga. Muid võimalusi peale eileõhtust "Pealtnägijat" enam ei ole. No kuhu veel peale presidendi magamistuppa piilumist on võimalik edasi minna. Ainult presidendi alaealiste lapselaste suguelu lahkamiseni meie avalik-õiguslikus televisioonis.
Sinnani vast ei minda ja siis on lootust, et asi piirdub Kärmase poliitilise tööriista staatusega. On ainult küsimus, kas ta on seda vabast tahtest, või tõmmati teda tillist. See sahmimine ja oma käikude mitteläbimõtlemine viitavad pigem teisele võimalusele. Kärmas ei taha tunnistada, et tema edevust pürgida esipaljastaja rolli kasutati külmalt ära. Teda võib lohutada vaid sellega, et ta on üks paljudest, väga paljudest. Meil Vormsiski on kohe mitu tükki.
Nüüd on kõik koos, niipoliitikud kui nende tööriistad, rõõmsalt koos ühes purgis. V.a. Keskerakond,mida oli ka Foorumi saates Kadri Musta näost kenasti näha.

Kolmapäev, 1. veebruar 2006

"Pealtnägijat" oodates

Magus ärevus on sees. Täna õhtul jälle kõike pealt nägevad poisid.
Üle-eelmine kord nägid seda, kuidas lausa presidendilossis riigilipu peale kusti, narkotsi pandi ja salapaberitega perset pühiti. Me kõik teadsime (vähemalt aimasime) seda kõike muidugi varem ja ammu, aga näe fakte ei olnud ja lihtinimest keegi ju ei lase ka sinna lossi seda sabatit vaatama. Hea, et on olemas veel sellised ausad ajakirjanikud, kes oskavad isegi igasugu äri- ja poliitikasulleritega suheldes jääda läbinisti ausaks ja äraostmatuks ja siis kõike seda nähtut ka rahvaga jagavad.
Eelmine kord näidati meile tõeliselt positiivset kangelast, äraostmatut Riigikohtu esimeest, kes kogu selles hädaorus peab veel võitlema kiusliku kaebajaga, mingist jobust riigiametnikust negatiivse kangelasega. Kes ei saa aru, et oma enda tühise, mitte kedagi huvitava, õiguse tagaajamisega surub ta kooma kogu meie avaliku sektori ja Eesti Vabariigi toimimine on üldse tõsises ohus.
Isegi olen riivamisi kannatanud selle masskaebaja õõnestustöö tulemusena, kui Riigikohus ei võtnud menetlusse üht asja, millest sõltus, kas sajad miljonid voolavad riigi- või erakaukasse.
Nad rikkusid sellega küll otseselt seadust, aga ilmselt selle masspostitaja rünnakust tulenenud tähelepandamatusest. Seepärast peabki sellised intrigandid risti lööma, mida poisid ka elegantselt tegid.
Ainult raske on poisse aidata nende tänuväärses töös. Meilipostkastid ummistuvad ja kõigile vihjetele, mida valvsad kodanikud saadavad, pole ju võimalik reageerida. See oli ju lihtsalt õnnelik juhus, et 3.jaanuaril Kärmase natuke väsinud silm jäi peatuma vabariigi kõige pühamate institutsioonide saatuse pärast südantvalutava Mareki e-kirja peale. Ja siis piisas kogenud proffidel muidugi nädalast, et hoolikalt lihtinimeste ja eriti ajakirjanike pilgu alt varjatud rõvedad orgiad päevavalgele tuua.
Ma saan sellest aru, kuigi väikese inimesena olen lootnud, et poisid märkaksid ka minu saadetud 2 rida, mille ma oma apluses ka silma paista rahvavaenlaste, kes sadu miljoneid vasakule jagavad, paljastamisel, olin saatnud. Sai siis poistega ühendust otsitud isegi nõidade abiga aga poisid jahutasid mu kihku: see värk ja nii väikesed summad ei paku mingit ühiskondlikku huvi. Ja pealegi ei maksa olla kade, kõik läheb õigetele inimestele ja natuke saavad ju rannarootslasedki, kelle me omal ajal ebaõiglaselt siit välja kihutasime.
Väike hirm on ka südames, äkki see stagnandist esimese eesti tallalakkuja Ruussaar püüab takistada tõe ilmsikstulekut.
Seniks aga
Pealtnägemiseni!