Reede, 17. november 2006

Lääne maavanem maksiski kätte

Tõsi ta küll on, et ka kohalikke vormsilasi sellesse aktsiooni kõvasti kaasates. Nüüd on siis see tülitekitavate Puurmannide paikapaneku järjekordne etapp siin Vormsil teostunud. Et mis nad siin hüppavad ja peavad end paremateks kui teised. Tahavad, et asjad käiks seaduste järgi ja asju aetaks ausalt ja avalikult? Seda nad ju ei saa, ärgu lootkugi. Asju määrame ja korraldame siin edasi meie, kõrged ja vähem kõrged ametimehed.
See viimane maade erastamisega seotud lugu, mis päädis oktoobrikuise volikogu otsusega ainukesena paberite kordaajamisel mitte aidata just Ellet, on ikka selline lugu, mis väärib põhjalikku käsitlust.
Kõik sai alguse 2002. A. läbi viidud maade erastamise voorust. Maad erastada soovinute hulgas oli grupp inimesi (Eidi, Aasa, Elle, Teet ja Mall V., Tanel ja ka Saareväljad), kellel tekkisid erastamise vormistamisel hiljem probleemid, sest vallas ei viidud erastamist läbi vastavuses seadustele, vaid püüti mingitel senini arusaamatutel põhjustel midagi segaselt nihverdada. Vallavanem oli siis Ants Varblane ja volikogu esimees Meelis Mägi.
Seaduse järgi võis iga tingimustele vastav taotleja erastada kuni 10 ha metsamaad. (probleemid tekkisid just metsamaa erastamisel). See tähendas seda, et erastamisele ei oleks tohtinudki panna suuremaid katastriüksusi kui 10 ha. Suuremad üksused oleks veel enne erastamist pidanud pooleks jagama. Selline nõue oli otse seadusesse sisse kirjutatud. Millegipärast ei peetud Vormsis tollal jälle seadusest suurt midagi. Erastamisele pandi vähemalt kaks metsamaa katastriüksust, mille pindala oli suurem kui 10 ha. Millegipärast hästi ei usu, et maavalitsuses jäi see tollal märkamata. Ju olid seal mingid muud huvid mängus, et vahele ei astutud. Tänu sellisele „apsule” tekkisid hiljem probleemid nende suurte maatükkide erastajatel, Tanelil ja Saareväljal. Ka Ellel.
Teine oluline apsakas ja erastajate ilmselt tahtlik mitteinformeerimine võimalikust seaduserikkumisest oli see, et ei selgitatud erastajatele (kes on siiski tavalised inimesed, mitte juristid), et see, kui ma erastan naabrimehega kahe peale kahasse (kaasomandisse) näiteks 20 ha metsatüki, ei tähenda seda, et mõlemad saame 10 ha (ja mahume seega seaduses lubatud raamidesse), vaid siiski seda, et mõlemad saavad 20 ha (ehk siis rikuvad seadust). Eks ta tundub ebaloogiline, aga nii see on ja tegu pole veaga seadusandluses. Kurioosne on jällegi see, et see kaasomandi tõlgendus oli maareformi seadusesse ka otse sisse kirjutatud, eksida ei saanud, ja erastamise siinsetel läbiviijatel ja nende kontrollijatel maavalitsusest oli see vägagi hästi teada. Ometigi võeti rahulikult inimestelt vastu avaldusi erastamiseks juba algse soovina koheselt kaasomandisse (Eidi, Aasa, Teet ja Mall-kokku kaugelt üle 10 ha) ja vormistati ka hilisema kokkuleppe alusel toimunud Elle ja Saarevälja poolt 12 ha tüki erastamine. Ju olid mingid diilid ja kokkulepped maakonnaga juba tollal ja asjad oleks kenasti ka ära vormistatud....Kui ei oleks 2003. A. lajatanud see maaskandaal ja kohtuskäigud maavalitsusega. Nimelt tahtis tollane volikogu (mille esinaiseks oli Elle) jätta rootslastest vabaks jäävad maad eesti riigile. Maavalitsuse tegelastel ja nende taga seisjatel olid aga selle maaga ammu juba teised plaanid tehtud. Konflikt oli igatahes äge, ja kuna vallal õnnestuski päästa vaatamata formaalsele kohtukaotusele mitusada ha maad selle sattumisest hämara taustaga omanike kätte, ei jäänud ka kättemaks tulemata.
Nimelt hakati venitama eelpoolnimetatud isikute maade erastamise vormistamisega. Eelpoolnimetatud vallapoolsed seaduserikkumised kulusid selle põhjendamiseks nüüd marjaks ära. Väike ebakõla oli muidugi sellega, et mõned nimekirja sattunud polnud ju selles tähenduses maakonna silmis milleski süüdi. Näiteks Saareväli, temal vormistati see erastamine tegelikult siiski ka ära. Paradoks on nüüd muidugi selles, et see maatükk on kaasomandis just Ellega ja Elle edasine peedistamine võib viia ka probleemideni tema maa omandamise seaduslikkuses.
Tundub tagantjärele siiski sedamoodi, et asi oleks peale mõningast venitamist lahenenud. Maakond polnud tegelikult huvitatud avalikust tülist ja peale paariaastast venitamist oleks kõik paberid pandud kuidagi klappima ja inimesed oma maa kätte saanud.
Tõelise „karuteene” tegi nii erastajatele kui vist isegi rohkem maakonnale Eidi, kes kaotas selle venitamise peale kannatuse ja pöördus eelmise, 2005. A. kevadel abi saamiseks õiguskantsleri poole. See omakorda küsis loomulikult selgitust ja asjaolude analüüsi Maa-Ametist. Kuna ei Vormsi vald ega ka maakond polnud Maa-Ametis kaugeltki heas kirjas eelkõige just selle rannarootslaste maade afääriga, kus ka Maa-Ametile jäi külge kõva plekk, pandi oma vastusega ikka täie rauaga. Kuna Eidi oli esitanud oma pöördumise enda, Aasa, Mall ja Teet V. nimel, võeti nende kogu see erastamise värk ette rangelt seaduslikkuse seisukohalt, ja nagu juba eelpool oli juttu, Vormsis on ju sellega kogu aeg olnud, nagu on. Paradoksaalne on see, et erastajana pole näiteks Eidi selles üldse süüdi, küll aga seda rohkem seaduslikkuse eest vastutava ametnikuna. Pole midagi öelda, omad vitsad peksavad.
Igal juhul ei piirdunud Maa-Amet oma olukorra hindamisel mitte ainult siin eelpool toodud seaduserikkumiste väljatoomisega, vaid hakkas kaevama ka selles, et kas nimetatud taotlejad vastavad ikka erastajatele esitatud tingimustele. Et kas on nad ikka põllu- ja metsamehed. Eks meile ole ju siin kõigile teada, kuipaljukest seda keegi on. Nii-et leiti veel hulgaliselt seaduserikkumisi ja kokkuvõttes tehti selle tulemusena 2005. A. juunis maavalitsusele ühene ja tegelikult vastuvaidlematu ettepanek algatada nende isikute erastamise suhtes maavanema järelevalve. Mis tähendaks praktiliselt erastamise tühistamist ja praktiliselt seda, et inimesed seda maad ei saagi. Rõhutan siinkohal, et Elle „pattudest” ehk valla poolt pealesurutud seaduserikkumistest polnud selles Maa-Ameti ettepanekus sõnagi.
Nüüd, rohkem kui aasta hiljem, sellel suvel reageeriski meie virk maavanem sellele Maa-Ameti kirjale järelevalve algatamisega nende selles kirjas nimetatud isikute erastamiste osas. Ja lisas sinna ainukesena ülejäänud „patustest” Elle.
Mis huvitavat siin siis selle vahepealse aasta jooksul on toimunud. Eelmise (200) aasta suvel, peale selle Maa-Ameti kirja laekumist, muutus kardinaalselt tollase volikogu liikme Teet V. käitumine. Teet, kes oli nende, maakonnaga lahkarvamusi põhjustanud eelpoolnimetatud kohtuasjadeni viinud volikogu otsuseid teinud enamikuga tollal olnud täiesti ühel meelel, muutis järsku meelt ja hakkas neid vanu otsuseid kritiseerima. Siis, n-ö lambist, võttis revisjonikomisjoni esimehena üllatuslikult ette minu lepingulised suhted vallaga , taustaks retoorika, kui palju ma vallale ikka kahju olen teinud. Vallavanem, kes oli mind tööle võtnud ja minu arusaamist mööda mu tööga rahul, istus laua otsas ja oli hästi kuss. Nagu pärast selgus, katkestati sellest ajast mulle lepingujärgse tasu ülekandmine. Ja seda kehtiva lepingu tingimustes, kus isegi formaalselt ei oldud minu tööle tehtud mingeid etteheiteid. Seda raha pole ma siiamaani näinud. Läks suvi, ja siis eelmise aasta sügisel olid teatavasti kohalikud valimised. Eks inimesed veel mäletavad, mis kõik jutte siis Puurmannide kohta räägiti. Kui palju on nad vallale kahju teinud. Kuidas varastavad, ostavad valijaid ära. Mõni lihtsameelne rääkis otse välja, et need jutud tulevad maakonnast. No päris ei aidanud selline masside töötlemine. Puurmannide protsent on uues volikogus ikkagi märkimisväärne.
Nüüd siis viimaste sündmuste juurde. Nagu eelpool oli juba juttu, reageeris maavanem aastase viivitusega Maa-ameti ettepanekule alustada teatud erastamiste osas järelevalvemenetlust. Maa-ameti poolt etteantud nimekirjale võimalikest seaduserikkujatest lisati omalt poolt Elle nimi. Selle möödunud aasta jooksul, mil nagu need esialgselt selles Maa-Ameti nimekirjas olnud erastajad on põhiliselt tegelenud Puurmannide (kes ju tegelikult nende saatusekaaslased) põhjamisega, on nad maavanema silmis end niipalju rehabiliteerinud, et nende tarbeks lasti juristidel välja mõelda juriidiline päästeventiil. Et nad paberite tagantjärele ümbervormistamisega ikkagi oma maa kätte saaks. Seda võimalust ei pakutud loomulikult Ellele, kuigi temale tema maa päästmine oleks olnud hoopiski lihtsam.
Nüüd on siis selle oktoobrikuuse volikogu otsusega selline situatsioon, et ainukesena jääb osast oma erastatud maast tõenäoliselt ilma Elle. Tema on ainuke, kes selle otsusega selgelt kaotab. Nagu tema oleks see kurja juur, et Vormsil on selle seadusetäitmisega nagu on. Samas oli olemas variante, kuidas päästa kõigi valla enda ametnike poolt sellesse erastamise segadikku kistud erastajate maad. See eeldanuks ainult sirgeselgsemat suhtlemist maakondlike nihverdajatega. Selle asemel on lihtsam muidugi omad maha müüa. Siinkohal isegi enam ei imestaks, kui isegi juhusliku kuuli teelelaskja näiteks kohalike jahimeeste hulgast leitakse. Tellijaid võib täitsa olla.
Sümptomaatiline oli muidugi ka selle kurikuulsa otsuse hääletamine, kus selle läbiminekuks andis oma kaaluka panuse selle ainult Ellele kahjuliku otsuse läbiminekusse just Meelis.

Laupäev, 4. november 2006

Olukorrast Vormsi Vürstiriigis-vol4-sügis2006

Sügis on käes. Isegi lumi on juba nüüd, novembri alguses, maas. Kas on varajane talv tulekul?

Ka kohalikus poliitikas on täieline sügis, mis paratamatult kipub üle minema talveks. Kui veel suvel oli märke sellest, et sügisel võib miskit muutuda kohalikul poliitilisel maastikul kas siis võimuvahetuse või koostööle asumise teel, siis nüüdseks on selge, et võim jääb paika, opositsioon on lõplikult alla andnud. See kulmineerub ja väljendub ilmsesti ka volikogu koosseisu muutumisega, kus osa volikogu opositsiooni kuuluvaid liikmeid peatab oma tegevuse või lahkub hoopis volikogust. Ja see ei tähenda vähemalt siin Vormsil muud, kui veel rohkemat vaikset vimma ja usaldamatust volikogu nn. võimukoalitsiooni sees, kelle kooshoidvaks teguriks oligi ju põhiliselt võitlus nii-öelda "Puurmannide maffia" vastu. Ega see üldisele õhustikule volikogus midagi head ei too ja üksmeel volikogus vaevalt suureneb. Kokkuvõttes pole see muidugi kellelegi siin saarel hea, aga nii juba väikevaldades (ja Vormsil eriti) kipub see kohalik poliitika minema.

Mis siis juhtus, mis pani viimase põntsu lootustele ajada siiski mingit ühist asja, ühiste huvide nimel? Ega muud, kui et viimases  volikogus vastu võetud otsusega praegu võimul olevatel (ja rohkem tegelikult kogu aeg, igasuguse võimu ajal, siin maaasjades määraval positsioonil olnud) inimestel õnnestus koostöös maavalitsusega ja nende targal juriidilisel suunamisel  keerata tagasi Elle juba nagu toimunud maade erastamine. Et põhimõte Vormsil on see: meie (vanad olijad maakonna nõustajad ja suunajad) määrame selle, kes saab siin maad erastada, ja kes ei saa. Kui kaua nad siin ikka oma lammaste ja hobustega ilma maata vastu peavad. Võib-olla õnnestuks nad päris välja süüa, saaks rahus vanamoodi edasi toimetada. Vaevalt see asi nüüd niikaugele küll läheb, ega nüüd maa omamises ka see õnn pole. Kuigi eks ta keerukam toimetada ju ole.

Aga volikogus jätkamine koos nendega, kes noa hea meelega selga löövad või teevad näo, et ei saa toimuvast aru, ei ole küll eriti mõtekas.