Kägu ja Ojulandi lambad ning Vormsi

Siin kipub mingi seos olema. Just meie tublide kallutatud ajakirjanike kajastuste kaudu. Sest Päevaleht on ilmselt ette võtnud ristiretke Kägu ja Ojulandi vastu. Lammaste saatus seal Koipse saarel on ainult vahend ärategemiseks ja rünnakuks nende isikute maine vastu. Mõnevõrra naljakas seos Vormsi saarega tekib seetõttu, et Maaleht võttis juba 16. veebruaril vaevaks sekkuda lammaste pidamise teemaga Vormsi saare kohalikku poliitikasse sama meetodiga osade siinsete inimeste maine kahjustamiseks. See on ikka inetu küll üleriigilise muidu suhteliselt soliidselt ja asjalikult maaelu teemadel kirjutava nädalalehe poolt. Igal juhul tekkis selle artikli ilmumise tagamaade kohta hulgaliselt küsimusi , millest osa sai siis tollal ka kirja pandud ja saadetud meili teel artikli autori Viio Aitsami ja peatoimetaja Peeter Ernitsa aadressil. Kuna nad pole suvatsenud rohkem kui kuu aja jooksul isegi viisakusvastust saata, avaldan selle kirja siin:

Tere


Vastavalt meie reedesele jutuajamisele saadan Teile Teie "Maalehes" neljapäeval,16. veebruaril 2006 ilmunud artikli "Vormsilased karastavad lambaid" kohta mõned mõtted ja küsimused.


Te olete viimasel ajal avaldanud rida kirjutisi teatud probleemidest Vormsi metsanduses, praamiliikluses ja nüüd siis ka loomapidamises. Neis kõigis räägitakse riivamisi, nimesid nimetamata, mingitest eluvõõrastest loodusearmastajatest, maaigatsuslikest linnainimestest, kes nüüd Vormsile asununa torpedeerivad tervet majandamist ja nüüd tagatipuks (viimase lammaste loo valguses) petavad vaeseid koduloomi piinates välja veel ka igasugu karjatamis-ja muid toetusi. Ja muidugi ei austa siin sajandeid elanud rannarootslastest põlisasukaid.

Millegipärast tunnen, et jutt käib minust, minu lähikondlastest ja teistest meiega kuidagi seotud Vormsi inimestest. Parandage mind, kui ma eksin, põen paranoiat ja öelge ometi, kes need vaenlased siis on. Ma ei saa muidu öösel magadagi. Sest on täiesti arusaamatu, miks ei ole Te oma Vormsi käikudel kordagi püüdnud ühendust võtta oma artiklite varjatud "kangelastega". Kuidagi liialt palju on vihjeid, anonüümsust, ümber nurga ütlemist.


Ka kõnesoleva artikli peamine probleem on selles, et Te ei teinud katsetki saada informatsiooni ning selgitusi artiklis käsitletud probleemide asjaosalistelt endilt, vastulauseks ei ole samuti pakkunud mingit võimalust.

See oleks nüüd üldine ajakirjanduseetiline kontekst


Juriidilisest küljest on ka küsitavusi.

Kas te teadsite kõnealuse loomapidamiskoha territooriumile sisenedes, kellel on selle hoone ja maa kasutusõigus.

Kui jah, miks te ei võtnud ühendust selle kasutusõiguse omanikuga?

Kui ei, miks te ei püüdnud seda välja selgitada?

Kas kohapeal viibis ka kohaliku võimu esindaja?


Konkreetselt mind häirisid järgmised kohad artiklist.

Artiklit kokku võttev osa

Osa saareelanikke peab loomapidamist lumel loomade piinamiseks, kuid loomaarst väidab, et nii ei teki kopsupõletikku

Siit nähtub ja jääb selgelt kõlama, et loomi peetaksegi lumel, aga loomaarst ajab selget jama.

Kas see on Teie arvamus? Kelle arvamus?

ütles Vormsil elav, oma nime avaldamisest keeldunud endine laevakapten, kes esindab ka mitmete teiste vormsilaste arvamust.

Kelle teiste, kas sellise elu-olulise arvamuse esitaja peab tõesti olema anonüümne , ajakirjaniku poolt kaitstav allikas.

Ekskapteni arvates peab aga igal loomal olema vähemalt korralik varjualune, kuhu kõleda meretuule käest pageda ja karvu kuivatada.

Miks ei ole nimetatud seda kohta, kus see on tõepoolest nii. Aga jäetakse mulje, et see käib just artiklis käsitletud juhtude kohta.

Talled kalpsavad uttede kannul hangest hange ja sealsamas käib imetamine.

Jälle jäetakse mulje, et lammastel polegi kuhugi minna.

Tema meelest on Vormsil võimust võtnud huvi hõlpsalt karjatamistoetusi saada, unustades ära, et loomade eest tuleb ka hoolitseda.

Läbi lillede anonüümse allika poolt esitatud süüdistus, et teatud, Vormsis äratuntavad inimesed petavad välja toetusi. Miks peab ajaleht seda võimendama.

Need oleks nüüd esmapilgul minus hämmastust tekitanud ajakirjaniku poolse suhtumise ja edastatava sõnumi näited.

Loomulikult, probleem võib olla mitte Teis endis, vaid üldises ajakirjandusliku töö kvaliteedis. Seetõttu saadan koopia sellest kirjast ka Teie lugupeetud peatoimetajale.



Siiralt parimaga

Toomas Puurmann



Sellel lool on, tundub vähemalt, eellugu, mis seletaks teatud määral ka kõnesoleva artikli sündi ja Maalehe toimetuse käitumist. Nimelt olen ka varasemalt mitmel korral pöördunud Maalehe toimetuse poole ettepanekuga kirjutada Vormsi saarel rannarootslastele tagastatud maade ümber toimuvast (avalik.blogspirit.com). Ma ei saanud ka siis toimetuselt mingitki tagasisidet. Ju on riigivarastamise kinnimätsimine kellelegi nii tähtis, et ajakirjanduse roll ja ülesanne demokraatlikus ühiskonnas läheb päris meelest.

Märt Rask, ajakirjandus ja tavaline riigivargus

Kaks võimu, Pressinõukogu kui ajakirjanduseetika valvekoer ning Riigikohtu esimees kui kohtusüsteemi eestkõneleja arutasid Tartus omavahelisi asju õigluse kajastamisel ja jaluleseadmisel . Huvitav, lehtedesse pole asi jõudnud aga teles lasti pidevalt Raski tsitaati selle kohta, et ajakirjandus peaks rohkem kajastama just igasugu tapmiste ja muu kõmu asemel haldus- ja tsiviilasju, sest just nende asjade lahendamise praktika läbi oleks kodanikel ka kasu ja midagi õppida. Jutt jumala õige, sest vaevalt jätab potentsiaalne tapja kedagi tapmata ainult sellepärast, et nägi telekast või luges ajalehest, kui hirmus see tapatöö on. Küll aga oleks vähem sulisid ja igasugu riigivargaid, kui nende tegemised ja vahelejäänute asjade arutamine oleks paremini nähtav.

Aga tegelikult ei saa ju see Rask oma jutuga midagi teha (ega vist tegelikult siiralt tahagi), sest teab ta ju hästi, et suurte riigivaraste tegude kinnimätsimisel teevad nii ajakirjandus kui kohtusüsteem tulemuslikku koostööd. Nagu näitas see Vormsi surnud rannarootslastele tagastatud maade ümber toimunu (avalik.blogspirit.com)

Olukorrast Vormsi Vürstiriigis. Vol2. Märts2006

Vaatamata ammu alanud kevadekuule kestab Vormsis sügav talv. Ka võim on endiselt ja mõneti isegi üllatuslikult kindlalt valimisliidu „Ka talvel Vormsil” käes. Seetõttu kattuvad ka lähituleviku ilmastiku- ning poliitprognoosid: talv jätkub. Juulikuus võib tulla lund ja „talvitujate” valimisliit elab edukalt üle ka natuke vabameelsema suve.
Nüüd siis lähemalt uue võimu ettevõtmistest ja opositsiooni viletsusest nende tõrjumisel.
Esiteks, nagu ikka, on uue võimu esimene asi torgata oma käsi ühisesse rahakotti ja määrata omale enda arvates väärilised palgad ja hüvitised. See on nüüdseks ka tehtud. Märgatavalt tõusid vallavanema ja ametnike palgad, volikogu esimees ja volikogu sekretär (võimuliidu poolt paika panduna) on sisuliselt palgalised. Komisjonide esimehed (kõik võimuliidust) saavad hüvitisi. Opositsiooni osaks jääb volikogu lihtliikmele makstav istungitasu. Selle mõnesaja krooni eest istungi kohta müüs siis opositsioongi maha teatud demokraatlikud põhimõtted. Veel enam, toetas vaikides isegi seaduserikkumisi.
Sest volikogu sekretär, nagu vallasekretärgi, peaks olema poliitiliselt sõltumatu. Mida ju Koit „talvitujate” suure häältetooja ja potentsiaalse volikogu võimuliidu asendusliikmena kindlasti ei ole. Ka rikuti otseselt seadust, kui volikogu esimees ja komisjonide esimehed ei taandanud ennast omale hüvitise määramise hääletusest.
Teiseks võimuliidu ettevõtmiseks on Tele2 masti maaletoomine otse Vormsi ainukese suurema asula (Hullo) külje alla. Kus juba kahe teise konkureeriva firma mastid püsti ja seadmed kohalikke aborigeenne kiiritamas. Tele2-l on sügavalt ükskõik, kuhu Vormsil oma mast püsti panna ja millisele maaomanikule renti maksma hakata. Vallal on olemas kasutuseta hõreda asustusega piirkonnas asuvad munitsipaalmaad, kuhu saaks selle masti kohalike tervist ohustamata rahulikult püstitada. Ja see hakkaks igaaastast tulu tooma vallale (loe:kõigile valla inimestele), mitte aga ainult volikogu esimehele, kelle maale praegu seda masti surutakse. Praeguse seisuga teeb Vormsi Vürst oma alamate tervise krabisevaks rahaks.
Kolmandaks võimuliidu ettevõtmiseks on vana Hullo kaupluse väljasuretamine selleks, et kogu kauplemismonopol läheks oma toetajast Külapoe omaniku kätte. Mis sest, et alamate jaoks tõusevad sellest ainult hinnad, väheneb saadaolevate kaupade sortiment, kaovad töökohad. Peaasi, et „oma jope” kasumid kasvavad.
Neljandaks käib mingi arusaamatu tegevus juba valimiste ajal väljakäidud tankla rajamise plaaniga otse selle ainukese suurema asula Hullo südamesse. Totramat ja teostumatut mõtet on nagu raske välja mõelda ja algul tunduski see lihtsalt tüüpilise valimisteaegse populismina, mis niikuinii unustatakse. Aga et kuna pole unustatud, siis midagi siin taga on. Kõige tõenäolisemalt on tegu kellegi sooviga oma mõttetult tühjalt seisev maatükk vallale maha müüa. Kindel see, et see on järjekordne „oma jope”, kellele siis makstakse ühisest rahakotist niivõrd tähtsa objekti rajamiseks vajaliku maa eest nagu oleks see Tallinnas asuva ärimaa hind. Kuigi vallal on oma maad piisavalt. Selle maa omandamise etapiga ilmselt „tanklaprojekt” lõpebki.
Viiendaks töötab võimuliit usinalt selle nimel, et rootslastest uuskolonistid saaks siin saarel kõigile kuuluvat ühist metsaressurssi võimalikult omakasupüüdlikult majandada ja odavalt teiste saareelanike arvelt ka välja vedada. Ka maakonnas on seni veel Eesti riigi koosseisu kuuluva Vormsi Vürstiriigi loodusressursside välismaale mahaparseldamise osas tugevaid riigiametnikest toetajaid. Kuidas teisiti hinnata pidevaid katseid sundida praamiveo operaatorile peale madalaid metsaveoautode üleveo tariife. Kuigi kõigile ju teada, et seda saab teha ainult tavaliste saareelanike (mitte metsaomanike, keda on saareelanike hulgas kaduvvähe) ning turistidest külastajate (kes käivadki siin ju metsa, mitte raielanke imetlemas) rahakoti ja mugavuse arvelt.
Ja kuuendaks on kõige masendavam see, et kõiki neid asju tehes püütakse seda serveerida rahva tahtena. Kutsutakse kokku nn. rahvakoosolekuid, mis peaks siis tegelikult sellistele räpastele, tegelikult enamuse huvidele selgelt vastutöötavatele asjadele andma nagu rahva õnnistuse. Samal ajal on valla interneti koduleht juba mitu nädalat inimestele kättesaamatu, volikogu ja vallavalitsuse istungite protokollid raskesti kättesaadavad, ja ka kättesaadult vigased, sisutühjad, üldsõnalised. Võimuliidu ja opositsiooni vaikival kokkuleppel ei tea enamus inimesi sedagi, et sellises väikeses kohas oleks parim võimalus saada tõest informatsiooni rahvaasemike tegelikest mõtetest ja sebimistest otse volikogu istungil kohal viibides.
Nukker aeg see talvine aeg, eriti kui kevad paistab veel kaugel olevat.

Seaduse ees on kõik võrdsed. Ka Kadriorus?

Selline säte on vist vaata et kõikide maade põhiseadustes kirjas. Ega teda kusagil ju sajaprotsendiliselt ei täideta ja ega saagi. Elu ei saa elada ainult seaduste järgi. Aga püüdma ju peaks ja seda arenenud ühiskondades ka tehakse.
Nüüd, kui lõpetati vähemalt kuu aega kestnud (ju väga keeruline asi) väärteomenetlus Kadrioru pidude asjus, jääb tulemuse kohta avaldatud pressiteadet lugedes karp ikka lahti küll.
Esiteks, osalised on salastatud, nende nimesid ei avalikustata. Ilma seda sammu põhjendamata. Isegi täiskasvanud, vastutusvõimeliste inimeste omi, kes sinna alaealiste peole trügisid. Aga miks siis avalikustati osa , valitud nimesid, nende seas ka alaealisi, ajakirjanduses. Kas ei peaks siis selle eest vähemalt ajakirjanikke ka vastutusele võtma.
Teiseks, karistusmäärad ei näita küll mingit võrdsust seaduse ees. Kas siis tõesti ongi avalikus kohas suitsetava või joomase alaealise keskmine karistusmäär 120 krooni. No ei usu. Või on see, et see kõik toimus Eesti Vabariigi Presidendi residentsis, süüd märkimisväärselt kergendav asjaolu. Eriti tobe.
Või karistataksegi igal pool alaealisi purju jootvaid täisealisi ainult 240 krooniga, või tehakse seda ainult nendega, kes seda presidendilossis juhtuvad tegema.
Ja mis kuradi pidu see üldse oli, kus ainult kolm täisealist 18-nest viina võtsid, mida need ülejäänud 15 seal lossis tegid? Nuuskisid paberites, paigaldasid mikrofone, tegid pilte? Selle eest ei karistatagi? Ja kes nad üldse olid, et nende nimigi nii suur saladus on?
Täiendatud 04.03.06

Nonii, ühe vana tuttava nimi tuli siis välja. Kõige pühamate institutsioonide tulihingeline kaitsja - Marek Paulson. Tema osalust selgitav lõik tänases "Postimehe" artiklis tasub täies mahus äratoomist, sest sealt selgubki (vastupidiselt küll "Postimehe" soovile) kogu tõde selle jama kohta:

Üks neist oli Marek Paulson (20), kes möödunud sügisel presidendi Kadrioru lossi erakorteris toimunud noortepeod jaanuaris avalikkuse ette tõi. 70 mahlaka sisuga pilti peomöllust «Pealtnägijale» vahendanud skandaalipaljastaja ütles eile, et on teenitud karistusega päri ega kavatse seda vaidlustada.

Paulsoni sõnul kaalub teenitud karistus igal juhul üles eesmärgi, miks ta lossipeod avalikkuse ette tõi. «Nagu näha, tunnistavad presidendilossi puudulikku turvakontrolli nüüd kõik need, kes selle eest vastutama peavad,» lausus ta. «Seega – skandaal lõppes nii, nagu see minu arvates lõppema pidi.»

Kokkuvõtvalt ja lahtiseletatult oli siis Marek Paulson kellegi poolt pidudele saadetud viina ja fotokaga varustatud provokaator (õigemini vist üks provokaatoritest, sest tõenäoliselt oli ka teisi), kes siis alaealisi jootes neid nendele laiduväärsetele tegudele õhutas. See, et ta oli vaid tööriist kellegi kätes, on nüüd pärast trahvisumma määramist enam kui 100% kindel.
Või arvab veel mõni, näiteks Mareki käitumist stiihilise institutsioone kaitsva kodanikualgatusena hinnanud "Eesti Ekspress" või Mihkel Kärmas, et 240 krooni ongi õige karistus ja trahvisumma Eesti Vabariigi Presidendi residentsi presidendi lastelaste täisjootmise ja Eesti Vabariigi sümbolite mõnitamise eest. Sest teadlikult selliste piltide tegemine ja nende publitseerimine seda kahtlemata on.
See naeruväärne trahvisumma määrati ju vaid selleks, et ta suu kinni hoiaks ja tellijaid ei paljastaks.
Poliitikute tööriistaks olevate politseiametnike pärast on tõeliselt häbi.