Esmaspäev, 19. veebruar 2007

Vormsi jahi eripära

Vene jahi eripärast on lausa film vändatud. Üsna lõbus lugu. Eks kunagi vändatakse ka Vormsi jahi omapärast. Võiks ju stsenaariumi kirjutada. Kuid eriti lõbus see vist ei tule. Eks meie ja linnajahimehed on seda Vormsit juba vene ajast saati tõeliseks jahivabariigiks pidanud. Kus jahimehed otsustavad asju. Ülejäänute jaoks kipub ta siiski rohkem diktatuuriks kätte minema. Saarel liikudes on selline pidev jahilooma, uluki tunne. Kunagi ei tea, millise põõsa taga on mingi jahimees. Ja kas tal on kuul rauas, kas kaitseriiv on peal, kas ta silm veel seletab, keda või mida lasta. Sügisesel jahihooajal valisin rattasõiduks (avalikel teedel muide) teadlikult pärastlõunaseid aegu. Selleks ajaks olid tavaliselt paugud tehtud ja mehed jagasid juba saaki. Rõõmus jahimees on ikka ohutum. Õhtuhämarusse liikuma jääda on päris ohtlik. Siis käib varitsusjaht ja inimest päästab ainult see, et ta on teiste ulukite kõrval meil lihtsalt harvaesinev liik. Pealegi kohanenud, valel ajal oma nina eriti välja ei pista. Kuigi ohutuid kohti ja aegu jääb järjest vähemaks. Alles see oli, kui pereema avastas, et poeskäigu ajal on tema autoklaasi tekkinud kuuliauk.

Endagi kogemused on päris kõhedusttekitavad. Eelmisel aastal vast umbes samal talvisel päikesepaistelisel ajal tegin väikese rännaku Sviby ja Hosby vahelisele roostikualale. Suvel on sealkandis lausa võimatu liikuda, nii et talvekülma tuli kasutada. See koht on seal metssigade paradiis. Aga vist ka mõnele jahimehele oma privaatne nurgake. Igal juhul kohtasin ma esiteks sigu. Siis ilmusid koerad. Mingil hetkel jõudis teadvusse tõdemus, et kurat, kui on koerad, siis peab ju olema ka kuskil jahimees. Sõrm päästikul. Ja mina olen tema ja sigade vahel tulejoonel. Kas erinen (jahimehe jaoks) piisavalt palju seast? Kuhu suunas ja kuidas liikuda, et ohutusse kohta jõuda? Kuna kohest pauku ei tulnud, siis sai jahimees minu inimlikust päritolust vist sotti. Kuid ta ei näidanud oma asukohta, et anda sellega märku, mis suunas ma võiks ohutult liikuda. Pidin ise riskima, tegin end võimalikult pikaks ja liikusin läbi roostiku aeglaselt natuke kõrgema avatud koha poole. Seal sai siis jupp aega seistud ja arvatav jahimehe asukoht roostiku liikumise järgi ise kindlaks tehtud. Siis sai juba enam-vähem ohutus suunas eemalduda. Varsti kostus selja tagant ka võidukas pauk. Kes see jahimees oli, ei tea täpselt siiamaani. Koerte järgi otsustades võis ta olla Ivo. Miks ta ennast ei näidanud, jääb tema südametunnistusele.

Nüüd siis veel sellest laupäevasest loost. Vedasin mina autoga Kersletist Borrby heinapalle. Mööda Kersleti-Hullo vahelist riigimaanteed. Meelis oli abiks ja istus sõitude ajal kõrval. Tegime kokku vast 7 reisi. Mingi teise-kolmanda reisi ajal hakkasid jahimehed end selle riigimaantee servale tulejoonele sättima. Kuidagi kõhedaks võttis, sest tee on käänuline, nurga taha ei näe, ja kui jahimees isegi suudab reegleid järgides tulistada rohkem enda ette sektorisse kui kõrvale, võib nende teekäänakute tõttu ikkagi tee peal sõitja kuuli saada. Pealegi osadel meestel paistsid nagu vintrelvad olevat. Ja siis umbes viienda reisi ajal see juhtuski. Õnneks küll seekord mitte veel kuul. Tulin Kersleti poolt täislastis, jahimeeste ahelik jäi paremale ning vasakult ilmus metsast Ivo koos pundi koertega. Koerad jooksid tee peale ette ja sinna nad läheneva auto ette saba liputades seisma jäid. Püüa sa pidurdada talvisel teel täislastis autot kuidas saad ja tahad, päris pidama siiski ei saanud. Kummid küll täiesti korralikud ja lubatud MS, kuid võrreldes naeltega blokeeruvad hoopis kergemini. Nii ma siis blokkis ratastega autoga müksasingi vahetult enne seismajäämist üht laikat. Jäigi arusaamatuks, kas koer käis ka auto alt läbi või mitte. Igal juhul avasin autoukse, et selgusele saada, mis koerast sai. Samal ajal lähenes autole tulivihane püssiga Ivo, kes sõnadega "mis kimad siin, ei näe või, et jaht käib" hakkas mind riietest rebides autost välja kiskuma. Ilmse kavatsusega õiglus jalule seada ja mulle "molli" anda. Relvastatud mehega kaklema asuda pole just ahvatlev perspektiiv. Õnneks jättis ta aktsiooni pooleli. Kas nägi, et koeral pole häda midagi või jahutas teda natuke Meelise poolne korralekutsumine. Igal juhul lahkus ta paremale ära mingi "jobukarja" manamisega, kes maanteel sõidab. Ja ei lase meestel kohaliku volikogu esimehe isiklikul juhtimisel seal korralikult jahti pidada. Tõepoolest, siin on kujunemas uus õigusnorm. Kui vormsi meestel tekib tahtmine riigimaanteed laskeliinina kasutada, tuleb seal liiklejatel ise aru saada, et selleks ajaks tuleb sõidud katkestada või sõita läbi metsa. Tee peal käib jaht. Ja see on jaht vormsi moodi.

Laupäev, 10. veebruar 2007

Olukorrast Vormsi Vürstiriigis-vol5-talv2007

Talv lõpuks siiski saabus. Oli juba parajat pakast, lund ja tuisku. Eelmise nädalavahetuse sulale järgnes veel karmim pakane. Eks ta nii peabki minema. Ega talv taeva jää ja soojale suvele võib järgneda ka karm talv. enn pakkus siin vana aasta sees kõige karmimat külma lausa veebruari lõpuks. Ilmajaam lubab küll veebruari esimeseks pooleks-5-15 veebruar. Pani ses osas vist täppi. See tähendab praeguseks mitteametlikku , ja järgmiseks nädalavahetuseks vast juba ametlikku jääteed. Leedogi halastas hiidlastele ja ei saatnud oma praame Väinamere jääoludega lähemalt tutvuma.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Ilm, isegi pakaseline, on siin saarel küll kahjuks üks väiksemaid muresid. Kahe saareelanikele vast kõige olulisema asja , mandriga ühendusepidamine ja rannakalapüük, reguleerimine kohaliku võimu poolt on võtnud ikka päris kummalised vormid. Kohalik võim on oma rahva valitud võim, ja selleks valitud, et ajaks siis selle saarerahva ühisasja, haldaks ühist rahakotti, otsustaks asju üldistes huvides. Jne, jne. Riik teeb soodustusi ja annab teatud eeliseid väikesaarte elanikele. Ikka selle nimel, et elu väikesaartel jätkuks, eraldatusest tingitud igapäevamured oleks kergemini lahendatavad, et väikesaarte inimeste majanduslik tegevus oleks meie turumajanduses konkurentsivõimelisem. Sellised riigi meetmed on ka praamidotatsioon ja rannakalapüügi lubade jagamisel kohalike inimeste eelistamine. Neid riigi antavaid eeliseid ja toetusi saab ilusti arvestada ümber puhtaks rahaks, mida siis vallavalitsus oma inimestele jagab. Ja jagamise reeglid kehtestab seesama vallavalitsus. Sest ta peaks ju sisuliselt kohaliku rahva esindajana kõige täpsemalt teadma kuhu ja kellele seda raha vaja on. Riik üldjuhul sellesse väga sekkuda ei taha. Küll on aga Vormsi saare erinevate vallavalitsuste ja riigi esindajast Lääne Maavalitsuse suhted olnud kogu aeg sellised Suure Peetri ja Väikese Peetri vahelised suhted. Haapsalust tuleb kogu aeg üks ja seesama sõnum: te seal saarel olete ju lollid, ei oska tee midagi mõistlikku selle rahaga teha. Ja pakutakse end siis vahendajana välja. Oleks naiivne arvata, et sellist asja ainult suurest armastusest nende lollide vormsilaste suhtes tehakse. Rahad, ja suured rahad on muidugi mängus. Ja kui kohalikust võimust ei ole sellele survele vastuhakkajat, lähebki nii nagu minema peab. Suured saareelanikele mõeldud rahad ja kohalikele mõeldud eelised (mis ka sisuliselt raha) voogavad pidurdamatult neist mööda ja maabuvad ei tea kelle käes või taskus.

Selle praamidotatsiooni sellise jagamisega mindi muidugi liiale. Sirgjooneliselt öeldi meie kohalikele olupoliitikutele, et mokk maas: see raha läheb metsaärikatele. Isegi maavalitsuse ametlik seisukoht on selline: kuna mujal Eestis on metsaärikatel metsade maharaiumiseks paremad tingimused kui seni Vormsis, siis tuleb neid ettevõtjate võrdse kohtlemise printsiibil ka Vormsi metsade maharaiumises järele aidata. Selline on siis meie riigi ametlike esindajate ametlik seisukoht. Kus siin on Vormsi elanike huvid, mida peaks praamidotatsiooni jagamine väljendama. Kelle Vormsi päriselanike, talvituvate sealjuures, huvi on siin lõhutud teed ja metsaalused, risu täis lageraielangid ja tänu neile suurenev tuulemurd. Kas turistid tulevad seda tõesti vaatama. Kui kohaliku metsa väljavedu sellisel viisil doteeritakse (loe: töötlemata ümarpuidu väljaveole makstakse peale), tähendab see kohalikele saekaatritele kõrgemat puidu kokkuostu hinda ja kaugemas perspektiivis puidu puudust. Samuti muutub saare puit kallimaks kohalikust elanikust kokkuostjale ja vahendajale. Mis kohaliku ettevõtja toetusest siin räägitakse. Tõepoolest, loll saab kirikuski peksta. Loll on siin see, kes seda tõesti usub, et see dotatsioon jagatigi nii saareelanikest ettevõtjate toetuseks. Ise küll arvan, et kohalike inimeste hulgas selliseid tegelikult polegi. Kes sellist juttu räägivadki, tegelikult kavaldavad. Ilmselt saavad nad oma osa sellest dotatsioonist kuidagi kõveraid teid pidi kätte. Aga teiste saareelanike arvel, kellel selliseid kõveraid võimalusi kasutada pole või ei pea sellist teed vastuvõetavaks.

Natuke teine lugu hakkab olema nüüd nende rannakalapüügi lubadega. Siin on kõrvalist mõju vähem. aga kunagi ei või ka teada. Jutt tuleb nüüd sellest, et järsku, üleöö on tekkinud meie keskele teistest kõvemad, tõsisemad kalamehed, n-ö ettevõtja-kalurid, saare tõeline sool (või tulevadki nad mujalt), kelle vahel on vallavalitsus otsustanud ära jagada pool kõigile mõeldud võrgulubadest. Ja seda 5 korda odavama hinnaga.

Taustaks niipalju, et väikesaarte elanikele on erandina lubatud püüda rannikumeres kala kuni kolme võrguga. Oma tarbeks, õigemini lõbuks. Sest selline püük loetakse tõeliselt lollaka kalapüügiseaduse järgi harrastus- e. hobipüügiks. Et siis mehed lähevad idee järgi merele siin selleks, et oma lõbuks kalu tappa. Hobivärk on teadagi kallis värk, ja et siis vaestele väikesaarte elanikele kuidagi vastu tulla, on ka võrguloa hind siin kolmandiku võrra väiksem kui muidumeestel. Kuid hobi jääb hobiks. Kui võrkude ja võrgu kasutusloa hind kokku lüüa, on odavam kala muidugi poest osta. Ainuke viga, et poes seda kala ei ole. Ja ega siis muud kohalikel eriti üle jäägi kui tegeleda loata võrgupüügi ehk seaduse järgi röövpüügiga. Või sõita linna kala järele. Selge see, et kui nüüd neid kalleid võrgulube enam vallavalitsusest väljagi ei võetud, muutus olukord hapuks kätte ära. Saare jaoks võib tähendada see lubade arvu üldist vähendamist. Kuigi riigil oleks olnud lihtsam vähendada loamaksu ühtlaselt mõistliku määrani, on mindud mingi erilise jaburduseni ja selge see et see ettepanek on tulnud kelleltki kavalpealt kuskilt väikesaarelt endilt. Või siis jälle nendelt, kes tiirlevad väikesaartele mõeldud dotatsioonide jagamise juures. Keegi tahab priskelt teenida kaassaarlaste või saareelanike arvelt.

Lugu siis selles, et kavatsetakse merel käivad mehed-naised jaotada kutselisteks ja ülejäänud jääks siis harrastajateks edasi. Ja võrguload nende vahel pooleks. Kusjuures kutseline mitte ainult ei või vaid lausa peab seaduse järgi võtma välja vähemalt 10 võrgu loa. Meie õiglane vallavalitsus siis on otsustanud, et näiteks praegune limiit 90 võrku jaotatakse 45 ja 45. Mis on muidugi jabur, sest jaotus saab olla vaid kas siis50:40 või 40:50. Sest iga kutseline peab võtma vähemalt 10 võrku. Ehk lähiajal leitakse meie hulgast need 4 või 5 tõupuhast kutselist rannakalurit, kelle vahel jagatakse ära oluline osa kogu Vormsi lähiümbruse vete kalaressursist. Kes need teistest selgelt väljapaistvamad isendid on. Kas keegi oskab nimetada. Ma kipun arvama, et kalapüük kalapüügiks. Tähtis on võimule lähedal olek.

Meie vallavalitsus hakkab nüüd tegema vahet, lausa näpuga näitama, sina oled õige ja lugupeetud kalur, sina püüad oma pere ja ettevõtluse tarbeks (sul on ka kala edasimüügiõigus) ja sulle anname võrguloa 10 krooniga; vat aga sina pole jälle mingi mees, sina püüad ainult oma lõbuks, tapad niisama kalu ja sulle anname selle võrguloa (kui üldse anname) 50 krooniga. Oleks jällegi naiivne arvata, et selline püügilubade jagamise idiootlik kord oleks tekkinud lihtsalt niisama. Lambist, nagu öeldakse. Ei, siin püütakse osadele inimestele (omadele jopedele, nagu öeldakse) jagada nende kasuks ümber kalapüügiõigust. See ümberjagamine oleks teatud määral isegi lõplik. Piiratud ressursi (milleks kalavarud kahtlemata on) juures uusi tulijaid enam kampa ei võeta. Nemad saavad ainult seda õigust nende käest omakorda osta , kellele nüüd vallavalitsus kavatseb seda jagada. Nii kui saare ümber kalavarude olukord natukenegi paraneb, muutuvad need praegu sisuliselt tasuta jagatavad õigused reaalseks rahaks. Ja suureks.

Selline olukord siis enne järjekordset umbusaldusavaldust vallavõimule. Millest vaevalt mingeid muutusi sünnib.