Neljapäev, 21. oktoober 2010

Pealtnägemiseni….

Täna käis siis lõpuks saarel “Pealtnägija” saategrupp M.Kärmasega eesotsas. Teemaks nn. valimisturism, millest siinseski blogis suht palju juttu olnud. Eks siis vast järgmisel kolmapäeval ole näha, palju sellest M. Kärmase väitel juba kevadest töös olnud teemast otseselt Vormsit puudutatakse. Saate hoiakud ja tonaalsus on suht ettearvatavad “tänu” minu kätte natuke kõverteid pidi sattunud üleeelmise vallavanema D. Jüristo , kes olevat juba ka andnud intervjuu “Pealtnägijale”, M. Kärmasele adresseeritud kirja kaudu. Kuna see kiri pole kaugeltki mingi erakiri, vaid pretendeerib lausa Vormsi ühiskondliku elu kõikehõlmavaks analüüsiks, avaldan selle siinkohal täies mahus. Pealegi räägitakse seal kirjas ju peamiselt sellest , kui palju halba nii mina kui mu perekond on siin Vormsil teinud. Eks ma enda kaitseks tulevikus, peale saate eetrisolekut, ikka midagi kostan ka, aga praegu vabandan Daina eest Elleni ees, sest Ellenit puudutav lõik on selgelt ülekohtune. Algul mõtlesin isegi Ellenit puudutava osa välja jätta aga see oleks lõhkunud asja terviklikkuse ja minagi oleks võinud saada selga süüdistuse tendentslikkuses. Siin see kiri siis on…

Lugupeetud hr Kärmas,
Need on mõtted, mis tekkisid pärast meie esimest telefonivestlust 23 septembril.
Eelmises vallavolikogus oli samuti üheksa liiget ja mittemingisuguse üksmeele saavutamine nende vahel polnud võimalik.
Pr Ellen Järv oli volikogu liikmetest ainuke, kel saarel päris oma kodu polegi. Ta elab vanas metskonna majas, mis jäi erastamata ja on jätkuvalt RMK omandis. 2008 aastal teda saadeti pensionile (koht koondati), mis sotsiaalselt aktiivsel ja organiseerimisvõimelisel Jahiseltsi esinaisel oli suur hoop. Jäi ainult töö volikogus, võimalusega ennast  välja elada. „Elleni esinemine“ on saarel saanud käibeväljendiks, mis iseloomustab arutut, kõike ja kõigi süüdistavat tundidepikkust kriiskamist. Seda pidi taluma temaga samast erakonnast kandideerinud vallavanem Ene Sarapuu, seda pidin taluma mina ja, arusaadavalt, tema kaasvolinikud. Et saada sellest aimu, kõige parem on proovida kuulata mõnda katket volikogu istungite lindistustes. Tervet istungi lindistust vaevalt keegi suudab läbi kuulata, sest nad tavaliselt kestsid kuus tundi. 
Perekond Puurmann on olnud poliitiliselt väga, väga aktiivne. Elle ja Toomas ning nende tütar Maris Puurmann on eri aegadel ja eri aktiivsusega osalenud vallaelus. Ajal, kui Elle Puurmann oli volikogu eesotsas, valla juhtimises tehti rida otsuseid, mis ilmselt ei olnud just kõige paremad saare igapäevaelu silmas pidades.: Otsustati mitte tagastada õigusvastaselt võõrandatud maid rootslastele, mis oli väga kahetsusväärne  just rahvussuhteid silmas pidades; samuti kohtuprotsessid võtsid kopsaka summa vallaeelarvest ning rahval tekkis ebaterve suhe võimuga. Vallavanem Meelis Mägi aga seadis sisse väga omapärase vallavalitsuse mudeli, kus antud institutsioon koosnes (ja teatud mõttes jätkuvalt koosneb) mitte valla igapäevaelu juhtivatest ametnikest , vaid täiesti suvalistest inimestest. Valla arengu eest hoolt kandis Toomas Puurmann, kes oli arengunõunik. Enamus projekte, mida ta kirjutas ja mis leidsid kinnitust, suunati MTÜ Läänerannik teostada. Nimetatud MTÜ-d esindavad Meelis Mägi ja Elle Puurmann. (Selle MTÜ tegevus on üleüldse olnud viljakas, aga meetodeid, mida nad kasutasid, ei tohiks õigustada. Aga see on täiesti eraldi teema ja läheb nii rahvusküsimuste kui ka põllumajanduse valdkonna.) Sellel ajal oli veel viimased võimalused aktiivselt erastada maid, metsi ja peremeheta varasid.
2005 aasta valimistel uueks vallavanemaks sai Ene Sarapuu. Selleks ajaks oli leping Toomas Puurmaniga ammu lõpetatud. Ene ise oli ja on tugev struktuurfondide ja nende finantsvõimaluste tundja (praegu Läänemaa LEADER juht) ning alguses erilist abi ka ei vajanud. Volikogu esimeheks sai Ivo Sarapuu (pole omavahel sugulased!), kes ametit on pidanud korduvalt ja edukalt. Tõsi, volikogu töö oli paralüseeritud juba algusest peale – Meelis Mägi, Elle Puurmann ja Maris Jõgeva ei kiitnud heaks ühtegi Ka Talvel Vormsil poolt tulnud ettepanekut, aktiivselt laideti maha ka Rahvaliidu algatusi, tõsi, aega-ajalt liitudes nendega Ka Talvel Vormsil vastu. Kuskil 2006 aasta paiku (vt Toomase blogi, seal on täpsed andmed) Ene Sarapuu palkas arengunõunikuks Urmas Pau. Urmas sai ja saab väga hästi hakkama nii valla igapäeva praktiliste küsimustega, kui ka nt Siseministeeriumi poolt valdadele võimaldatud rahataotlustega. Ta on praktiline äriinimene ja mitmed kohaliku elu erilisused hakkasid riivama tema korraarmastust. Nt hoonete rendilepingud - tasuta ning õigusega neid erastada (ka tasuta). Enamus neist oli juba jäädavalt valla bilansist läinud, aga mõned olid alles (kahjuks just Elle Puurmani omad). Lepinguid katkestati kui vallale kahjulikud.
Igatahes, Urmase vallandamine oli puhas kättemaksu žest (eespool mainitud nelja inimese poolt). Põhjenduseks kokkuhoid, aga summad, mis Urmasele tuli välja maksta, kaugelt ületasid seda, mis ta oleks saanud, kui vallavolikogu oleks olnud nõus ta jätma poole kohaga, millega tema ise oli väga nõus.  Urmasest, kui tegusast inimesest, oli väga lugu pidama hakanud Ivo Sarapuu, Ka Talvel Vormsil ja volikogu esimees, ja juba mai kuus oli täiesti selge, et sügisesteks valimisteks Urmas kandideerib selles valimisliidus.
Hääletajate eest ta  väga muretsema  ei pidanud. Saare tulumaksu laekumistest 88 % moodustavad nende inimeste maksed, keda mitte keegi mitte kunagi pole näinud, välja arvatud Eidi Leht – vallasekretär, kui ta neid sisse kirjutas.  Või, ütleme, vaiksete suvitajate makstud maksud. Neid samu suvitajaid oli olemasolev volikogu jooksutanud, alandanud ja mõnitanud iga kord, kui nad soovisid nt puukuuri ehitada. Urmas oli neile meelde jäänud kui väga mõistlik mees ja miks nad ei oleks pidanud  tema poolt hääletama, kui on täiesti selge, et tema tulekuga asjaajamine vallas muutub inimlikuks. Väga ei usu, et Urmasel, või, veel enam, Ivo Sarapuul oleks kellegi hääli lisaks tarvis olnud. Igatahes, kui keegi ka ennast Urmase pärast sisse kirjutas, siis tegi ta seda püstipäi ja vanaviisi – vallamajas.
Teine lugu on kahe uue mängijaga – Owe Koskaga ja Jaak Kaabliga. Owe on saarel täiesti uus mees, tema omaduses on maatükk, mille peal on vagunelamu. Kontrollimata andmetel selle maatüki ostis ta Jaagu käest. Owe eesmärk oli ja on selge – tuulikud saarel. Ning tema algatusel oli ka terve Ka Talvel Vormsil lubadus ehitada saarele bensiinijaam, tagasihoidlikult ütlemata jättes, et vastutasuks volikogu loa eest tuulikuid püstitada.  On ütlemata selge, et keegi niisama ei hääleta mehe eest, kes on ennast saarel esimest korda sissekirjutanud  vahetult  enne valimisi. 
Mis olid või on Jaagu soovid, ei tea mina öelda.  Ilmselt väga suured ja väga mitmekesised.  Isiklikult arvan, et saare jaoks hukatuslikud, aga, nii „Eesti mõistes“  täiesti tavaline noor ärimees, kes sööb  kõiki ja kõikjalt välja. Ei saa eitada, et tema tegutsemiseks saarel oli MTÜ Läänerannik loonud „suurepärase“  keskkonna.
Selge on see, et eelmise sügise valimistel väga aktiivselt osales 88 % seltskond. Kelle poolt hääletada, oli neil ilmselge – Ka Talvel Vormsil.  Sest teised võimalused ei olnud ei atraktiivsed ega ka vastuvõetavad – enamuse jaoks on Keskerakonna poolt hääletamine välistatud, sest see on see, mille eest nad ju Tallinnast ennast protestimärgiks on välja kirjutanud. IRL, või, ütleme saare-päraselt, Rumpo seltskond assotsieerub arutu rohelisusega ja sama arutute sotsiaalsete teemade esiletõstmisega (praktilise elu loosung oleks:  „Kogu valla raha pensionäridele ja Vormsi lasteaiale!“). Kaks üksikkandidaadi – Toomas Puurmann ja Ellen Järv samuti olid neile vastuvõetamatud.
Ilmselt kõik oleks olnud suurepärane, kui ... kui mitte just kaks uut mängijat, keda Ka Talvel Vormsil oma ridades avasüli vastu oli võtnud. Tuulikute areenile ilmumine ajas tagajalgadele rõhuva enamuse tavalistest võõrhääletajates ehk meie tavalisest 88 %, kes oli hääletanud ühe või teise endale rohkem tuttava Ka Talvel Vormsil kandidaadi poolt. Arusaadavalt nad polnud oodanud, et nende valitud valimisliit hakkab usinalt hävitama saare elukeskkonna, puutumatust ja vaikust – asju, mille pärast nad seda kohta oma suvekoduks olid valinud. See oli liiast ja  www.petitsioon.ee  on selle tõendus. Kas ja kelle poolt nad hääletavad järgmistel valimistel, näitab aeg
.