Neljapäev, 29. juuni 2006

Veel lambapidamisest Vormsi Vürstiriigis

Tänases Maalehes ilmus siis teade Pressinõukogu õigeksmõistvast otsusest Maalehe artikli „Vormsilased karastavad lambaid” osas. Kuna Pressinõukogu tegi oma otsuse, tuginedes ajakirjaniku enda seletustele (avaldatud täies mahus siinsamas mõni postitus tagapool), ja, nagu nähtub otsuse sisust, võttes neid puhta kullana, pean vajalikuks avaldada osaliselt oma kommentaarid sellele seletuskirjale. Jääb veel lisada, et Pressinõukogu ei pidanud vajalikuks enne otsuse langetamist selle seletuskirja minuni toimetamist ja sellele kommentaari palumist, jättes mind taotluslikult kiusliku, paranoilise kaevupunni rolli.

Kirjutise "Vormsilased karastavad lambaid" (16. 2. 2006) ajendiks oli
Vormsi elaniku (toimetusel nimi teada) telefonikõne Maalehe toimetusse.
Helistaja väljendas tüüpilist, Eestis praegusel ajal sageli väljendatavat
arusaamatust uut moodi loomapidamisviisi (talvel väljas) suhtes.


Ja sellise puhtpraktilise, loomapidamist käsitleva kirjutiseni viiva signaali autor eelistab jääda ja jäetaksegi ajakirjaniku poolt anonüümseks! Milleks selline ajakirjandusliku allika kaitse? Kahtlemine naabri loomapidamisoskustes ja sellest ajakirjanikule rääkimine on Vormsil ohtlik infoallika julgeolekule ja tervisele?! Pealegi polnud ta ju Vormsi jaoks ise, ega tegutsenud sugugi anonüümselt vaid täiesti avalikult. Rääkis küla peal asjast, sõitis avalikult koos ajakirjanikuga ringi, on üldse tuntud ja sõnakas mees, kes ise kunagi mingit anonüümsust ei soovi ega pole kunagi soovinud.
Ei, seda allika anonüümsust oli vaja ajakirjanikule, et sisse panna väike vihje võimalikule põllumajandustoetuste väljapetmisele. Loomulikult sellist alusetut laimu ei saa otse kellegi suu kaudu esitada. Asi on tegelikult isegi selles, et see väide ei tule algselt isegi sellelt anonüümseks jäänud tegelaselt, vaid temagi esitas veel rohkem varju jäänud tegelaste konstruktsioone.
Ja ajakirjanik läheb nii lihtsalt õnge...Vaevalt.

Vormsil käisin puhkepäeval, jäätee ajal, kui saarel oli hulgaliselt ka teisi
uudistajaid. Loomade välipidamist oli võimalik kõigil näha.
Loomapidamiskohad jäid avalikult kasutatavate teede äärde ja kusagil nähtud kohtadest polnud keelusilte.


Kas siis nii tuldigi ettevalmistatult, saadud signaalile reageerides kirjutama probleemartiklit? Tundub nagu oleks satutud saarele juhuslikult. Juhuslikult kohtuti signaali autoriga, juhuslikult ei tulnud meelde helistadagi teiste nende loomapidamiskohtade ja loomade omanikele, millest tulevases probleemartiklis juttu peaks tulema? Sest keelusilte ju territooriumil ega hoonel ees ei ole ja pealegi on need kohad nii avalike teede lähedal. Milleks probleemi omanikust kirjutades veel teda ennast tülitada, eks nad siis pärast õiendavad, kui midagi ei meeldi.

Helistajalt sain teada, kes loomapidajad on, ja ka seda, et Kersleti küünis
peavad lambaid Elle Puurmann ja Ahto Kokk, kes on muu hulgas ka kohalik
loomaarst. Nii enne saarele sõitu kui ka saarele jõudes helistasin Ahto
Kokale, kes aga siis parasjagu oli jahil. Leppisime kokku hilisema kohtumise

Jaa.... üks loomapidaja ei saanud nagu tulla ise näitama, aga sellele teisele , kelle nimi on ajakirjanikule hästi teada ja ilmselt oli teada ka see, et just talle kuulub selle eriliselt kriitika alla sattunud lloomapidamiskoha kasutusõigus, sellele juba helistama ei hakka. Ei tee katsetki. Selle asemel õnnestus koos anonüümse kaebajaga kõnealloleva küüni juures ära käia täpselt selle paaritunnise ajavahemiku jooksul, mil omanikku seal ei viibinud. Ja ega pärastki polnud mingit ajakirjanduseetilist mõtet omanikku informeerida?

ja seni näitas helistaja mulle Vormsi saart, muu hulgas ka veiseid, lambaid ja küülikuid, keda välitingimustel peeti.

Kas kõiki, artikli järgi tundub olevat küll tehtud valik, milliseid kohti nimetada, milliseid mitte. Ja see valik ei ole tehtud sugugi loomade välipidamise teooria ja praktika näitlikustamise seisukohalt, nagu probleemartiklilt ootaks. Valik on tehtud „õigete” ja „valede” loomapidajate seisukohalt. Kohaliku poliitika kontekstis. „Õiged” on hetkel võimul ja neid ei näidata.

Lumest toidu otsimine on kirjutise kontekstist välja rebitud lause.
Tegelikult kirjeldasin lumest toidu otsimist, näitlikustamaks loomaarstist
lammaste omaniku Ahto Koka väidet, et lambad tahavad lumel olla ka siis, kui laut sealsamas. ("Aga kui eelmisel aastal pidasin lambaid kodu juures ja neil oli võimalus iga hetk lauta minna, tahtsid nemad ikkagi lumel magada," ütles Kokk. Tõepoolest: lambad kraapisid lumest näsimiseks kulu, kuigi küünis oleks saanud hoopis kergema vaevaga saagi kätte.)


Huvitav, huvitav...Sedasama „kontekstist väljarebitud” lauset kasutab „Maalehe” toimetus ise ja uuesti, kui ta iseloomustab kõnealust artiklit oma 29.juuni lehes ilmunud teadaandes Pressinõukogu õigeksmõistva otsuse kohta.

Lumme poegimist pole kirjutises väidetud. Jutt on kõledas küünis poegimisest. Küünis oli sel talvel tõepoolest tuuletõmme ja seda, et küüni kordategemine on pooleli, tunnistas ka Ahto Kokk.

Huvitav, kuidas see tuuletõmbe fakt kindlaks tehti, vaatles ju ajakirjanik küüni kaugelt, avaliku tee pealt?

2) "Nii-öelda vastaspoole (ehk siis lambapidaja enda) seisukoht on avaldatud läbi kohaliku loomaarsti selgituste..." Mul ei olnud mingitki põhjust kahelda selles, et Ahto Kokk, kes on ka loomaarst, on üks Kersleti küüni lambapidaja.


Sulaselge häma. Tegelikuks vastaspooleks on need inimesed, kes on toonud mitmesuguste looduskaitseprojektidega saarele kariloomi ja need inimesed on kellelegi pinnuks silmas. Ja neile sõna ei anta.

3) Arvamine, nagu oleks loomade pidamine lumel loomade piinamine ja et loomade pidamine Vormsil on hoogustunud karjatamistoetuste tõttu, kuulub helistajale, Vormsi elanikule, kes sellega väljendas tüüpilist loomade välipidamise vastu olevate inimeste hoiakut. Seda, et loomad ei piinle, selgitab sealsamas Ahto Kokk.

Jälle kerge häma. Artikli tegelik lause „Tema meelest on Vormsil võimust võtnud huvi hõlpsalt karjatamistoetusi saada, unustades ära, et loomade eest tuleb ka hoolitseda.”
ei ole ju sugugi nii heatahtlik ja lause võimalikku autorit teades võib kindel olla, et tegelik ajakirjanikule esitatud jutt ja sõnum olid hoopis karmima sõnastusega. Milleks see ajakirjaniku poolne pidev pehmendamine. Kui ta peab vajalikuks selle inimese arvamust esitada, esitagu ehedal kujul.
Ma ei tea midagi rahvaliitlasest vallavanema käigust küüni juurde ja ma tõesti ei arva, et iga kirjutist peaks kommenteerima ka kohaliku omavalitsuse juht.

Keegi pole rääkinud „igast kirjutisest”. Jutt oli sellest, et kui üleriigilises lehes räägitakse ühe valla näitel probleemsest loomapidamisviisist ja on tõesti andmeid, et vallavanem oli juba niikuinii kuidagi seotud selle artikli saamislooga, oleks ilmselt asjakohane saada ka tema seisukoht. Seda kinnitab ka peale artikli ilmumist toimunu, kus vallavalitsus on algatanud just nende artiklis mainitud loomapidamiskohtade rendilepingute lõpetamise või ülevaatamise.

Pärast kirjutise ilmumist Toomas Puurmann tõepoolest helistas mulle. Päris kindlasti ei ähvardanud ma teda - see on täielik väljamõeldis.

No milleks pidada siis ajakirjaniku küll leebes toonis tehtud vihjet sellele, et mida ta kõike küll meist on kuulnud ja et see kõnesolev artikkel on ju nii heatahtlik, et mul pole küll mingit mõtet pahandada. Eks see tähendab ikka seda, et „mida kõike võin ma veel teie kohta kirjutada, kui palju kobisete”

Ma hoopis püüdsin selgitada, et uut moodi lambapidamisviisi harrastajad on Eestis pioneerid ja et nagu iga uus asi tekitab vastuseisu, on päris loomulik, et seda tekitab ka talvine lammaste välipidamine. Ja et sellest tuleb rääkida, et inimesed kohaneksid uute asjadega. Kui ma õigesti mäletan, siis ma selgitasin selle väga pika jutuajamise jooksul ka seda, miks valisin asjast rääkimiseks just Ahto Koka (kuna ta on ise loomaarst). Kindlasti proovisin Toomas Puurmannile selgitada, et mul pole mingisugustki alust rünnata isiklikult teda ja et ma pole seda teinudki.
Vat kui erinevalt võivad inimesed oma telefonivestlust mäletada ja kommenteerida. Peaks vist kõneeristuse välja nõutama. Minu mäletamist mööda oli kõne suhteliselt lühike, rahulikus toonis. Mina esitasin väga lühidalt oma peamised pretensioonid ja teatasin talle ka seda, et esitan need põhjalikumalt ka kirjalikult. Palusin talt siis ka kinnitust, et ta aega leiaks ja mulle ikka vastaks. Mingit diskussiooni lambapidamise strateegiast ja taktikast polnud ollagi, koheseid vastuseid oma pretensioonidele ma ei saanud, ainult püüti seletada, et tema ju ei tahtnud halba, et ärgu olgu ma kuri (kuigi kuri ma ju polnudki- vähemalt tollal) ja siis see eelpooltoodud jutt, et ta oleks võinud kirjutada hullemini ja millest veel...

Olen peaaegu kindel, et selle pika jutuajamise vältel soovitasin tal, kui asi ikkagi kripeldab, lehte vastulause kirjutada, sest selle võimaluse pakkumine on niisugustel puhkudel loomulik.

No seda küll ei olnud. Võimalusest vastulauseks Maalehele võtaks kohe kinni. Ainult seda ei pakuta sealt mulle kunagi. Mitte selle lamba loo pärast, vaid sellepärast, et ma seoks äkki oma vastulause teiste probleemidega, millest Maaleht ei taha kuidagi rääkida.

Teisipäev, 27. juuni 2006

Eesti Õiguskantsler blogipidamisest Vormsi Vürstiriigis

Vean väikest ja vaikset vägikaigast Vormsi Vürstiriigiga selles osas, et võimaldada vürstiriigi alamatele ka muud informatsiooni kui see, mis neil ametlikul kodulehel üleval. Kui nüüd keegi viitsis sinna kiigata, eks siis nägi, et erilise sisu ja värskusega see koht just ei hiilga. Sai siis mõni aeg tagasi pöördutud selles küsimuses sõbraliku naaberriigi vastavate struktuuride poole, kelle ülesandeks on ka selle protektoraadialuse territooriumi võimukandjate tegevuse jälgimine üldiste demokraatlike vabaduste kaitsel. Sain nüüd ka vastuse, millest avaldan asja kokku võtva alguse ja lõpu, jättes keskosa paragrahvirägastiku esialgu välja.

Vastus avaldusele

Austatud härra Puurmann

Pöördusite minu poole avaldusega, milles soovisite saada õiguskantsleri hinnangut, kas Vormsi valla ametivõimude tegevus rikub inimeste õigust saada vabalt informatsiooni ja avaldada vabalt oma arvamust.
Selgitan Teie avaldusega seoses järgmist. Analüüsinud kehtivat õiguslikku regulatsiooni ning tutvunud avalduses toodud ning minu poolt kogutud teabega, ei tuvastanud ma Vormsi valla ametivõimude tegevuses õigusvastasust.

I.Faktilised asjaolud
Te peate avalikku veebipäevikut, mis asub veebiaadressil www.vormsi.blogspot.com. Kuni 2005. aasta novembri lõpuni oli Vormsi valla avalikul veebilehel (aadressil www.vormsi.ee) üleval viide Teie veebipäevikule. Novembri lõpupäevadel kõrvaldati viide Vormsi valla lehelt. Väidetavalt otsustas Vormsi vald viite kõrvaldada Teid sellest ette hoiatamata, samuti otsust ametikult motiveerimata.
..
.........
Vahepealseks kommentaariks niipalju, et õiguskantsler käsitleb siin väga põhjalikult minu küsimuse seda poolt, mis puudutas minu õigusi arvamusavaldusele. Selles osas nõustun härra Jõksiga täielikult. Kuid vähem on käsitletud minu küsimuses tõstatatud teist probleemi, mis puudutab just teiste kohapealsete inimeste õigusi saada vabalt igasugust informatsiooni. Selles osas diskussioon ilmselt jätkub.
...........
Avaliku võimu (riigi või kohaliku omavalitsuse) poolt peetava veebilehe näol on tegemist n.ö avaliku ressursiga ning seda peetakse avalike ülesannete täitmise eesmärgil. Juurdepääs avalikule ressursile peaks olema tagatud võrdsuse põhimõttel ja selgetel alustel. Juurdepääs veebilehel ei pruugi seisneda üksnes n.ö passiivses juurdepääsus veebilehel olevatele andmetel, vaid sõltuvalt asjaoludest seisneda ka veebilehe aktiivses käsutamises - nt võimalus lisada sinna asjakohaseid viiteid. Aktiivne juurdepääs edendaks küll sõna- ja väljendusvabadust, samas ei saa selle mittevõimaldamist pidada automaatselt sõna- ja väljendusvabaduse rikkumiseks. Põhiõigustesse sekkumisel tuleb arvestada põhiseaduse § 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet. Sellest tulenevalt on rikutakse põhiõigusi siis, kui põhiõigustesse sekkumiseks puudus legitiimne eesmärk või oli sekkumine ebaproportsionaalselt tugev.
Arvestades asjaolu, et seadusest ei tulene isiku õigust nõuda, et vald avaldaks oma avalikul veebilehel viiteid isikute veebilehtedele, ei tuvastanud ma Vormsi valla ametivõimude tegevuses õigusvastasust. Valla veebilehelt viite kõrvaldamine küll puudutas Teie sõna- ja väljendusvabadust, kuid leian, et selline riive ei olnud ebaproportsionaalselt tugev. Teil on olnud ja on edaspidi võimalik realiseerida oma sõna-ja väljendusvabadust veebipäevikut pidades või muid kanaleid käsutades.
Tänan Teid, et tõstatasite oma avaldusega põhiõiguste kaitse seisukohalt tähelepanuvääriva küsimuse. Oma edaspidises töös teabevabaduse ja sõna- ning väljendusvabaduse probleemidega kokku puutudes võtan Teie poolt tõstatatud küsimust arvesse.
Austusega
Allar Jõks

.......
Kõnealuse blogiviite saatuse kohta veel niipalju, et küsisin kirjalikult volikogu liikmetelt nende isiklikku arvamust, kas selline viide võiks olla valla kodulehel, või mitte. Nagu ikka ebamugava küsimuse lahendamisel, suunati see.....majanduskomisjoni. Kust tuli umbes selline vastus, et selle viite lisamine koormaks üle vormsi serveri ja tekitaks sellega Vormsi vallale korvamatut majanduslikku kahju.....Nojah...

Neljapäev, 22. juuni 2006

Vormsi lammaste saaga koos Viio Aitsami ja Pressinõukoguga jätkub...

Niisiis, pressinõukogu otsustas, et sellest Vormsi talvisest lambapidamisest kirjutanud ajakirjaniku kutse-eetikaga on kõik korras.
Olgugi, et ta kirjutas selle loo pahatahtliku ja anonüümseks jäetud külaelaniku (kes muide ise polegi lambapidaja) kaebuse põhjal. Kasutas nii öelda ajakirjaniku õigust kaitsta oma allikat avalikustamise eest. Mida kasutatakse (õigustatult) juhul, kui sellele allikale võiks tundliku info avalikustamise eest sündida midagi halba. Naeruväärne, eriti kohapealt vaadates, et meile (s.t. selle looga ja lammastega seotud artiklis kritiseeritavatele) hästi teada ja tuntud laevakapten on nüüd siin Vormsis mingis ohus oma õiglase kriitika eest.
Olgugi et ajakirjanik sisenes varga kombel sellesama „anonüümse” loomapiinamise vastase saatel võõrale territooriumile selle omanikult luba küsimata, seda omanikku isegi eelnevalt informeerimata.
Pressinõukogu tööstiil on küll väga huvitav. Kaebus võetakse ärritatud kodanikult küll vastu ja seda nii-öelda menetletakse, saates kaebuse vastulause ja selgituste saamiseks kaebuse adressaadile. See saadud seletus saadetakse koos kaebuse materjalidega siis pressinõukogu liikmetele, kes siis kujundavad nende materjalide põhjal mingi arvamuse. Kuid ei saadeta (vähemalt mulle ei saadetud) seda vastulauset kaebuse autorile. Huvitav kohtupidamise (pressinõukogu tahab ju olla midagi vahekohtu taolist) vorm: kaebealuse argumendid on teada ainult kohtunikele. Kuna nii –öelda kohtunikud on ka tavaliselt ajakirjanike endi hulgast pärit „omad joped”, läheb neile patustanud ajakirjaniku ilukõne hästi peale ja otsus saab olla ainult üks: ajakirjanik on kõik teinud õieti, valetab ja vassib vaid tüütu kaebaja.
Noh, mitmekordse küsimise ja teabenõudega ähvardamise peale sain ma ju tagantjärele (peale otsuse tegemist) selle Viio Aitsami seletuskirja lõpuks kätte.
Selle ma siis nüüd siin avaldan. Esialgu jälle kommenteerimata kujul.
Kommentaarid ja selle loo edasistest arengutest hiljem.

Seletuskiri

Kirjutise "Vormsilased karastavad lambaid" (16. 2. 2006) ajendiks oli
Vormsi elaniku (toimetusel nimi teada) telefonikõne Maalehe toimetusse.
Helistaja väljendas tüüpilist, Eestis praegusel ajal sageli väljendatavat
arusaamatust uut moodi loomapidamisviisi (talvel väljas) suhtes.
Vormsil käisin puhkepäeval, jäätee ajal, kui saareloli hulgaliselt ka teisi
uudistajaid. Loomade välipidamist oli võimalik kõigil näha.
Loomapidamiskohad jäid avalikult kasutatavate teede äärde ja kusagil nähtud
kohtadest polnud keelusilte.
Helistajalt sain teada, kes loomapidajad on, ja ka seda, et Kersleti küünis
peavad lambaid Eile Puurmann ja Ahto Kokk, kes on muu hulgas ka kohalik
loomaarst. Nii enne saarele sõitu kui ka saarele jõudes helistasin Ahto
Kokale, kes aga siis parasjagu oli jahil. Leppisime kokku hilisema kohtumise
ja seni näitas helistaja mulle Vormsi saart, muu hulgas ka veiseid, lambaid ja
küülikuid, keda välitingimustel peeti.
Hiljem kohtusime Ahto Kokaga tema kodus. Leppisime kokku, et
kordusringsõitu enam ei tee, vaid ta selgitab omalt poolt lammaste ja veiste
(neid pidas ta kodu juures välitingimustes) välipidamist.
Minuloleva info põhjal rääkisingi Ahto Kokaga kui lambapidajaga, kes peab
lambaid Kersleti küünis (peale tema pidas seal siis lambaid ka Eile
Puurmann). Muu hulgas ütles ta, et Kersleti küüni kordategemine on pooleli ja
et ta ise selle kordategemisega tegeleb.
Vastuseks Toomas Puurmanni väidetele:
1) "... kes söögipuudusel otsivad lumes kahlates toitu ja
sinnasamasse lumme poegivad..."
Lumest toidu otsimine on kirjutise kontekstist välja rebitud lause.
Tegelikult kirjeldasin lumest toidu otsimist, näitlikustamaks loomaarstist
lammaste omaniku Ahto Koka väidet, et lambad tahavad lumelolla ka
siis, kui laut sealsamas. ("Aga kui eelmisel aastal pidasin lambaid kodu
juures ja neiloli võimalus iga hetk lauta minna, tahtsid nemad ikkagi
lumel magada," ütles Kokk. Tõepoolest: lambad kraapisid lumest
näsimiseks kulu, kuigi küünis oleks saanud hoopis kergema vaevaga
säägi kätte.)
Lumme poegimist pole kirjutises väidetud. Jutt on kõledas küünis
poegimisest. Küünis oli sel talvel tõepoolest tuuletõmme ja seda, et küüni
kordategemine on pooleli, tunnistas ka Ahto Kokk.
2) "Nii-öelda vastaspoole (ehk siis lambapidaja enda) seisukoht on
avaldatud läbi kohaliku loomaarsti selgituste..." Mul ei olnud mingitki
põhjust kahelda selles, et Ahto Kokk, kes on ka loomaarst, on üks
Kersleti küüni lambapidaja.
3) Arvamine, nagu oleks loomade pidamine lumelloomade piinamine
ja et loomade pidamine Vormsil on hoogustunud karjatamistoetuste tõttu,
kuulub helistajale, Vormsi elanikule, kes sellega väljendas tüüpilist loomade
välipidamise vastu olevate inimeste hoiakut. Seda, et loomad ei piinle,
selgitab sealsamas Ahto Kokk.
4) "... ei teinud katsetki kontakteeruda loo tegeliku "kangelasega"..."
5) Kindlasti ei valinud ma "teadlikult külastusaega". Kõik
loomapidamiskohad olid avaliku tee ääres. Kusagil ei olnud keelusilte ja
põhimõtteliselt teadis Ahto Kokk mu saarel viibimisest. Ma ei tea midagi
rahvaliitlasest vallavanema käigust küüni juurde ja ma tõesti ei arva, et
iga kirjutist peaks kommenteerima ka kohaliku omavalitsuse juht.
6)"Õigeaegselt tõkestada selle tendentsliku..."
See väide ei ole õige. Enne kirjutise ilmumist sai tervet teksti lugeda Ahto
Kokk ja kõikide märkide järgi luges seda ka Eile Puurmann. Ahto Kokk
helistas pärast lugemist mulle ja ütles, et teda häirib väljend "poollagunenud
küün". Kuna ta sealsamas tekstis ise selgitab, et küüni kordategemine on
pooleli, jäi väljend teksti sisse. Sellest oli Ahto Kokk teadlik ja selle saime me
räägitud telefoni teel.
Tõepoolest jõudis meilikirjaga (Ahto Kokait, kiri oli adresseeritud ka Eile
Puurmannile) hiljem, teisipäeva õhtul, veel tagantjärele parandusi, ent kirjutis
oli selleks ajaks juba toimetuses ja küljendamisel. Erakorraliseks, viimase
hetke parandamiseks alust ei näinud, kuna parandused puudutasid
sõnavalikut. Näiteks ei meeldinud parandajale väljend "kraapisid lumest kulu,
mida näsida". Ta selgitas, et küünis oli loomadel ju hein ees. See tuleb ka
tekstist välja.
Samuti oleks parandaja tahtnud lisada, milliseid söötasid täpselt Kersleti
küüni lambad saavad. See ei olnud antud teematõstatuse puhul kõige
tähtsam asi.
Kokkuvõtteks
Kirjutise eesmärk ei olnud anda täielikku ülevaadet, kuidas vormsilased
loomi peavad, vaid rõhutada uue pidamisviisi pinnal tekkivaid arusaamatusi.
Ekspert ehk lambakasvatuse spetsialist Peep Piirsalu oma arvamusega
pigem toetas vormsilasi kinnitades, et lammaste välipidamine Eestis talvistel
tingimustel on täiesti võimalik. (Kirjutisest: "Kui on olemas koht, kus tuule ja
vihma eest varjuda, on võimalik ka Eestis lambaid väljas pidada. Sest külma
lammas ei karda," ütles lambakasvatuse asjatundja, dotsent Peep Piirsalu.
Loomulikult peavad loomad saama kõvasti süüa, et väljas raisatud energia
tasa teha. Kui tali saab pärast sündimist utega omaette olles ternespiima
kätte, võib ta ka külmatingimustes terveks ja tugevaks jääda, ent Peep
Piirsalu soovitus on välilammaste poegimisaeg hilisema paaritamisega
nihutada siiski rohkem märtsi-aprilli.")
Pärast kirjutise ilmumist Toomas Puurmann tõepoolest helistas mulle. Päris
kindlasti ei ähvardanud ma teda - see on täielik väljamõeldis. Ma hoopis
püüdsin selgitada, et uut moodi lambapidamisviisi harrastajad on Eestis
pioneerid ja et nagu iga uus asi tekitab vastuseisu, on päris loomulik, et seda
tekitab ka talvine lammaste välipidamine. Ja et sellest tuleb rääkida, et
inimesed kohaneksid uute asjadega. Kui ma õigesti mäletan, siis ma
selgitasin selle väga pika jutuajamise jooksul ka seda, miks valisin asjast
rääkimiseks just Ahto Koka (kuna ta on ise loomaarst). Kindlasti proovisin
Toomas Puurmannile selgitada, et mul pole mingisugustki alust rünnata
isiklikult teda ja et ma pole seda teinudki.
Olen peaaegu kindel, et selle pika jutuajamise vältel soovitasin tal, kui asi
ikkagi kripeldab, lehte vastulause kirjutada, sest selle võimaluse pakkumine
on niisugustel puhkudelloomulik. Toomas Puurmann ütles, et ta saadab mulle
kirjalikult konkreetsed küsimused ja soovib, et ma nendele vastaksin.

Ma kontakteerusin lambapidajaga Vormsiit, kelle arvamistele lisas kaalu see,
et ta on ka loomaarst.

Saingi Tooman Puurmannilt meilikirja konkreetsete küsimustega. Ma ei ole
sellele kirjale tänaseni vastanud. Vormiliselt pidanuksin seda tegema, aga see
kiri tekitas minus (telefonikõne jätkuna, kus enamikuje küsimustest vastata
püüdsin) suurt nõutust. Kui inimene leiab tekstist, milles teda ei mainitagi ja
mille kirjutamise ajal pole temast kordagi juttu olnud, otseseid oma isiku Oa
abikaasa) vastaseid asjaolusid, poliitilist võitlust jne, tunnistades samas, et
tema suhtumine võib olla paranoiline, ei oska mina teda aidata. Mulle tundus,
et mida põhjalikumalt ma talle vastaksin, seda põhjalikumad oleksid uued
küsimused.
Toomas Puurmanni väidetele teiste Maalehes ilmunud kirjutiste asjus,
on raske vastata. Kunagi varem ei ole ta minuga kontakti võtnud. Ma tõesti
pole olnud sellest teadlik, et igast kirjutisest, mida ma olen Vormsi teemadel
kirjutanud, tunneb Toomas Puurmann ennast puudutatuna.
Viia Aitsam

Neljapäev, 15. juuni 2006

Tarmu Tammerk ja lambapidamine Vormsi Vürstiriigis

Et mis seos. Otsene. Tarmu Tammerki poolt allkirjastatud Pressinõukogu otsus nimelt kinnitab, et Maalehe ajakirjanik Viio Aitsam käsitles Maalehe talvises artiklis lambapidamise keerukusi Vormsi saarel talvetingimustes igati objektiivselt, tasakaalustatult ja eelarvamustevabalt (s.t.-kas nad seal Vormsis ikka lambaid pidada oskavad) ja kaebus on üks kiusuajamine tubli Rahvaliidu suhtes.
Et asjale kiretult läheneda, avaldan alljärgnevalt oma kaebuse ja Pressinõukogu vastuse sellele muutmatul kujul.
Kommenteerin (ja kirglikumalt) mõne päeva pärast.

Kaebus „Maalehe” ajakirjaniku Viio Aitsami ja peatoimetaja Peeter Ernitsa tegevuse suhtes.
Austatud pressinõukogu
Üleriigilise levikuga ja suuretiraazilises "Maalehes" ilmus neljapäeval,16. veebruaril 2006. a „Maalehe” ajakirjaniku Viio Aitsami artikkel "Vormsilased karastavad lambaid" (http://www.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=5059).
Lugu sellest, kuidas Vormsi saarel mahajäetud lagunenud kõledas saras peetakse talvel lambaid, kes söögipuudusel otsivad lumes kahlates toitu ja sinnasamasse lumme poegivad.
Lugu tugineb anonüümseks jääda soovinud inimese (aga loomulikult kohapeal hästi teada inimese) signaalile ja siis kohapeal käinud ajakirjaniku vestlusele temaga. Nii-öelda vastaspoole (ehk siis lambapidaja enda) seisukoht on avaldatud läbi kohaliku loomaarsti selgituste ja tõdemuse, et KA tema peab seal saras lambaid. Kuid mitte sõnagi sellest, KES siiski seal tegelikult lambaid peab ja kellele kuulub laudana kasutatava sara kasutusõigus. Küll aga vihjatakse sellele, et need varju jäänud lambapidajad on ühed pahad loomapiinajad ja sisuliselt petavad oma looduskaitseprojektidega saarele toodud lammastele välja karjatamistoetusi.
Lambaid peab seal seal minu abikaasa , Elle Puurmann, vallavolikogu endise koosseisu esimees ja praeguse volikogu opositsioonis olev liige. Temale kuulub ka pidamiseks kasutatava hoone kasutusõigus. Saarele rannaniitude majandamiseks vajalikke loomi on saarele toodud tõepoolest mitmesuguste looduskaitseprojektidega, ja nende väljatöötamisel ning elluviimisel olen ka mina küllaltki aktiivselt osalenud. Loomulikult on see saarel kõigile teada ja oli väga hästi teada ka ajakirjanikule ning loomulikult puudutab nii see artikkel kui ka sama ajakirjaniku teised Vormsi teemalised artiklid (näit sama ajalehe lisas „Metsaleht”-http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=metsaleht&artikkel=315, http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=artikkel&artikkel=4579) mind otse ja isiklikult. Kuigi ajakirjanik väldib mind ja minu abikaasat nimepidi nimetamast, pole kunagi püüdnudki võtta kontakti ega mingitest arvamustest ja kommentaaridest huvitunud. Kas selleks, et vihjetega mingitele segastele, sulikalduvustega loodusarmastajatele-kaitsjatele , anonüümsete ja kontrollimata-kinnitamata arvamustele ja ütlustele tuginedes karistamatult laimata maine allakiskumise eesmärgil kellegi poliitilisi vastaseid?
Ajakirjanik Viio Aitsam ei teinud konkreetsel juhtumil katsetki kontakteeruda tegeliku loo „kangelasega” ja isegi sisenes võõrale territooriumile informatsiooni ja piltide saamiseks ilma territooriumi valdaja loata. Pealegi teiste kõrvaliste isikute saatel (kelleks oli see anonüümseks jääda soovinud laevakapten). On täielik alus ajakirjaniku hoone juures kohalkäigu aja järgi arvata, et ajakirjanik valis teadlikult külastusaja sellise, kus ta ei kohtuks territooriumi valdajaga, kes erinevalt artiklist jäävast muljest hoolitses oma loomade eest eranditult igapäevaselt. On ka pealtnägijaid sellele, et seal olevat millegipärast kohal käinud praegune vallavanem Ene Sarapuu (Rahvaliit). Kellelt pole siiski loos mingit kommentaari.
Aga ju võiks. Kui oleks olnud tegu katsega kirjutada probleemartiklit näiteks lambapidamisest (ja eriti talvetingimustes vabapidamisest) Vormsis. Võiks ju võrrelda saare teiste pidajate ja pidamise tingimustega ja anda seejärel asi hinnata eksperdile. Praegu anti eksperdile hindamiseks ette juba eelnevalt kallutatud, subjektiivne ja ühepoolne informatsioon.
Õigeaegselt tõkestada selle tendentsliku artikli ilmumist ja kasvõi vastulauset nõuda polnud ka siin eelpool väljatoodud põhjustel võimalik nõuda, sest enne artikli ilmumist polnud selge, kellest või millest seal juttu tuleb ja ka artiklis mainitud kohaliku loomaarsti poolt pakutud parandused lükati vist enamuses tagasi. Nagu ikka põhjendusel, et kahjuks ei jõua parandusi enam sisse viia.
Artikli ilmumise järel pidasin ennast Elle Puurmanni abikaasana ja seega asjaga küllaltki otseselt ja sisuliselt seotuna olevana end õigustatuks helistama ajakirjanik Viio Aitsamile ja paluma talt selgitusi artikli tagamaade kohta.
Ajakirjanik vastulauseks võimalust ei pakkunud, vaid jutuajamise käigus tehti leebes toonis ähvardus paljastada veelgi sigadusi, mida me abikaasaga saarel teinud oleme ja mille kohta ta olevat saarel käies igasugu jutte kuulnud. Ainuke, mida ma selle jutuajamisega saavutasin, oli põiklevas toonis antud lubadus vastata minu kirjalikule selgitusetaotlusele. Selle ma lisan ka käesoleva dokumendi juurde. Kuna minu küsimused puudutasid ka teisi Vormsit puudutavaid probleeme käsitlevaid „Maalehe” artikleid, saatsin koopia ka „Maalehe” peatoimetajale hr. Peeter Ernitsale.
Kummaltki neilt pole ma saanud siiamaani mingit vastust.
Eelpooltoodust küsimused austatud pressinõukogule:
Kuidas Te hindate kõneallolevat minu kaebuse esilekutsunud „Maalehe” artiklit objektiivsuse, osapooltele sõnaandmise ja tasakaalustatuse seisukohalt?
Kuidas Te hindate ajakirjaniku töömeetodeid materjali kogumisel ja artikli ettevalmistamisel?
Kuidas Te hindate ajakirjaniku ja peatoimetaja suhtlemisstandardeid oma lehe artiklites riivatud ja puudutatud inimestega
Loomulikult on minu nägemus asjadest subjektiivne ja seda subjektiivsust teravdavad ka varasemad kokkupuuted ajakirjandusega, mis on kahjuks sama negatiivsed. Siiski ei suuda välja mõelda põhjust, miks maaelu käsitlev ajaleht ei võiks olla avatud diskussiooniks aktuaalsetel maaelu teemadel inimestele nende õigete nimede all. Praegu konkreetsel juhtumil on üleriigiliselt võimendatud anonüümset negatiivset arvamust kellegi teise, kohapeal äratuntava inimese, tegevuse suhtes. Kas selliste meetoditega parandab lambapidamise kvaliteeti? Või ei saa lambapidamises teisiti tõesti korda kuidagi majja, kui iga kiusliku naabri kaebus pannakse kohe lehte, ja veel anonüümselt, et teda mitte laimu eest vastutusele võtta ei saaks?
Selle artikli eesmärgiks pole minu arvates ju lambapidamise meetodite tutvustus ja kriitika. Eesmärgiks on laimu levitamine teatud inimeste maine allakiskumiseks. Maine on aga tähtis just kohalikus poliitikas.
Seetõttu viimase subjektiivse mõtteavaldusena tundub mulle, et vastab tõele see, et „Maaleht” on muutunud ühe poliitilise partei häälekandjaks, kes ei põlga ära ka sekkuda ühe partei huvides kohalikku poliitikasse isegi nii kauges ja kõrvalises kohas kui Vormsi.
Loodan, et austatud pressinõukogu ei lähe kaasa minu subjektiivse lähenemisega ja läheneb asjale mitmekülgsemalt, ning ma saan Teilt objektiivse, kaalutletud ja argumenteeritud vastuse minu esitatud küsimustele ja ka üldise kokkuvõtva hinnangu.
Lugupidamisega
Toomas Puurmann

Kaebus nr 140
Pressinõukogu otsus 14.06.2006
Maaleht ei rikkunud head ajakirjandustava
ressinõukogu arutas Toomas Puurmanni kaebust Maalehes 16. veebruaril 2006 ilmunud artikli „Vormsilased karastavad lambaid” peale ning otsustas, et leht ei ole rikkunud head ajakirjandustava.

Maalehe artiklis on juttu sellest, et Vormsi saarel peetakse mahajäetud lagunenud laudas talvel lambaid, kes lume seest sööki otsivad. Artiklis on saanud sõna nii lambakasvatajast loomaarst kui ka lammaste välipidamise vastane, kelle nime ei avaldata.
Toomas Puurmanni sõnul on Vormsil kõigile ja ka Maalehe ajakirjanikule Viio Aitsamile teada, kes saarel lambaid peavad, kuid kommentaari saamiseks tema kui ühe lambakasvataja poole ei pöördutud. Kaebaja leiab, et artikli eesmärk ei olnud lambapidamise meetodite tutvustus ja kriitika, vaid laimu levitamine ja poliitilise maine kahjustamine kohaliku omavalitsuse kontekstis. Kaebaja ei pea ka õigeks, et ajakirjanik käis loata eramaal lambaid uudistamas.
Maaleht selgitas, et artikli eesmärk oli kõnelda uue lambapidamisviisi pinnal tekkinud arusaamatustest. Artiklis on sõna saanud üks lambakasvataja ja samuti lammaste välipidamise vastane. Maalehe kinnitusel käis artikli autor ise Vormsi saarel ning tutvus lammaste eluga, kuid kuna loomapidamiskohad jäid avalikult kasutatavate teede äärde ja keelusilte ei olnud, ei pidanud ajakirjanik vajalikuks kelleltki luba küsida. Lisaks oli ajakirjaniku Vormsil viibimisega kursis üks lambakasvatajast loomaarst, kes sai artiklis sõna.
Pressinõukogu otsustas, et Maaleht ei ole rikkunud head ajakirjandustava. Pressinõukogu leiab, et artikkel ei ole negatiivse alatooniga ning sõna on antud nii lambakasvatajale kui välipidamise vastasele. Artiklist ei nähtu, et see on kirjutatud kaebuse esitaja halvustamiseks; artiklis pole tehtud sellesuunalisi vihjeid, rääkimata kaebuse esitaja nimepidi mainimisest. Selgelt on esiplaanil väitlus lammaste välipidamise teemal. Lammaste väljas pidamise toetajaks on artiklis valitud kohalik loomaarst, kelle amet lisab tema ütlustele kaalu. Seega ei saa mingil juhul väita, et artikkel oleks kaldu lammaste välipidamise kriitikute suunas.
Pressinõukogu ei saa tuvastada, kas ajakirjanik sisenes kaebaja maavaldusse ebaseaduslikult või mitte.
Mis puudutab ajalehe suhtlemist isikuga, kes end ajalehe artiklist puudutatud tunneb, siis leiab Pressinõukogu, et head tooni näitab kriitikale reageerimine. Kaebuse esitaja heidab ette, et ta ei saanud ajalehelt vastust oma kirjalikele küsimustele. Ent ajakirjaniku sõnul toimus kaebuse esitaja ja ajakirjaniku vahel põhjalik telefonivestlus, kus kirjas esitatud küsimused läbi arutati. Ajakirjaniku kirjalik vastus oleks siiski võinud kaasa aidata vaidluse lahenemisele.

Pressinõukogu esimees Tarmu Tammerk