Vormsi lammaste saaga koos Viio Aitsami ja Pressinõukoguga jätkub...

Niisiis, pressinõukogu otsustas, et sellest Vormsi talvisest lambapidamisest kirjutanud ajakirjaniku kutse-eetikaga on kõik korras.
Olgugi, et ta kirjutas selle loo pahatahtliku ja anonüümseks jäetud külaelaniku (kes muide ise polegi lambapidaja) kaebuse põhjal. Kasutas nii öelda ajakirjaniku õigust kaitsta oma allikat avalikustamise eest. Mida kasutatakse (õigustatult) juhul, kui sellele allikale võiks tundliku info avalikustamise eest sündida midagi halba. Naeruväärne, eriti kohapealt vaadates, et meile (s.t. selle looga ja lammastega seotud artiklis kritiseeritavatele) hästi teada ja tuntud laevakapten on nüüd siin Vormsis mingis ohus oma õiglase kriitika eest.
Olgugi et ajakirjanik sisenes varga kombel sellesama „anonüümse” loomapiinamise vastase saatel võõrale territooriumile selle omanikult luba küsimata, seda omanikku isegi eelnevalt informeerimata.
Pressinõukogu tööstiil on küll väga huvitav. Kaebus võetakse ärritatud kodanikult küll vastu ja seda nii-öelda menetletakse, saates kaebuse vastulause ja selgituste saamiseks kaebuse adressaadile. See saadud seletus saadetakse koos kaebuse materjalidega siis pressinõukogu liikmetele, kes siis kujundavad nende materjalide põhjal mingi arvamuse. Kuid ei saadeta (vähemalt mulle ei saadetud) seda vastulauset kaebuse autorile. Huvitav kohtupidamise (pressinõukogu tahab ju olla midagi vahekohtu taolist) vorm: kaebealuse argumendid on teada ainult kohtunikele. Kuna nii –öelda kohtunikud on ka tavaliselt ajakirjanike endi hulgast pärit „omad joped”, läheb neile patustanud ajakirjaniku ilukõne hästi peale ja otsus saab olla ainult üks: ajakirjanik on kõik teinud õieti, valetab ja vassib vaid tüütu kaebaja.
Noh, mitmekordse küsimise ja teabenõudega ähvardamise peale sain ma ju tagantjärele (peale otsuse tegemist) selle Viio Aitsami seletuskirja lõpuks kätte.
Selle ma siis nüüd siin avaldan. Esialgu jälle kommenteerimata kujul.
Kommentaarid ja selle loo edasistest arengutest hiljem.

Seletuskiri

Kirjutise "Vormsilased karastavad lambaid" (16. 2. 2006) ajendiks oli
Vormsi elaniku (toimetusel nimi teada) telefonikõne Maalehe toimetusse.
Helistaja väljendas tüüpilist, Eestis praegusel ajal sageli väljendatavat
arusaamatust uut moodi loomapidamisviisi (talvel väljas) suhtes.
Vormsil käisin puhkepäeval, jäätee ajal, kui saareloli hulgaliselt ka teisi
uudistajaid. Loomade välipidamist oli võimalik kõigil näha.
Loomapidamiskohad jäid avalikult kasutatavate teede äärde ja kusagil nähtud
kohtadest polnud keelusilte.
Helistajalt sain teada, kes loomapidajad on, ja ka seda, et Kersleti küünis
peavad lambaid Eile Puurmann ja Ahto Kokk, kes on muu hulgas ka kohalik
loomaarst. Nii enne saarele sõitu kui ka saarele jõudes helistasin Ahto
Kokale, kes aga siis parasjagu oli jahil. Leppisime kokku hilisema kohtumise
ja seni näitas helistaja mulle Vormsi saart, muu hulgas ka veiseid, lambaid ja
küülikuid, keda välitingimustel peeti.
Hiljem kohtusime Ahto Kokaga tema kodus. Leppisime kokku, et
kordusringsõitu enam ei tee, vaid ta selgitab omalt poolt lammaste ja veiste
(neid pidas ta kodu juures välitingimustes) välipidamist.
Minuloleva info põhjal rääkisingi Ahto Kokaga kui lambapidajaga, kes peab
lambaid Kersleti küünis (peale tema pidas seal siis lambaid ka Eile
Puurmann). Muu hulgas ütles ta, et Kersleti küüni kordategemine on pooleli ja
et ta ise selle kordategemisega tegeleb.
Vastuseks Toomas Puurmanni väidetele:
1) "... kes söögipuudusel otsivad lumes kahlates toitu ja
sinnasamasse lumme poegivad..."
Lumest toidu otsimine on kirjutise kontekstist välja rebitud lause.
Tegelikult kirjeldasin lumest toidu otsimist, näitlikustamaks loomaarstist
lammaste omaniku Ahto Koka väidet, et lambad tahavad lumelolla ka
siis, kui laut sealsamas. ("Aga kui eelmisel aastal pidasin lambaid kodu
juures ja neiloli võimalus iga hetk lauta minna, tahtsid nemad ikkagi
lumel magada," ütles Kokk. Tõepoolest: lambad kraapisid lumest
näsimiseks kulu, kuigi küünis oleks saanud hoopis kergema vaevaga
säägi kätte.)
Lumme poegimist pole kirjutises väidetud. Jutt on kõledas küünis
poegimisest. Küünis oli sel talvel tõepoolest tuuletõmme ja seda, et küüni
kordategemine on pooleli, tunnistas ka Ahto Kokk.
2) "Nii-öelda vastaspoole (ehk siis lambapidaja enda) seisukoht on
avaldatud läbi kohaliku loomaarsti selgituste..." Mul ei olnud mingitki
põhjust kahelda selles, et Ahto Kokk, kes on ka loomaarst, on üks
Kersleti küüni lambapidaja.
3) Arvamine, nagu oleks loomade pidamine lumelloomade piinamine
ja et loomade pidamine Vormsil on hoogustunud karjatamistoetuste tõttu,
kuulub helistajale, Vormsi elanikule, kes sellega väljendas tüüpilist loomade
välipidamise vastu olevate inimeste hoiakut. Seda, et loomad ei piinle,
selgitab sealsamas Ahto Kokk.
4) "... ei teinud katsetki kontakteeruda loo tegeliku "kangelasega"..."
5) Kindlasti ei valinud ma "teadlikult külastusaega". Kõik
loomapidamiskohad olid avaliku tee ääres. Kusagil ei olnud keelusilte ja
põhimõtteliselt teadis Ahto Kokk mu saarel viibimisest. Ma ei tea midagi
rahvaliitlasest vallavanema käigust küüni juurde ja ma tõesti ei arva, et
iga kirjutist peaks kommenteerima ka kohaliku omavalitsuse juht.
6)"Õigeaegselt tõkestada selle tendentsliku..."
See väide ei ole õige. Enne kirjutise ilmumist sai tervet teksti lugeda Ahto
Kokk ja kõikide märkide järgi luges seda ka Eile Puurmann. Ahto Kokk
helistas pärast lugemist mulle ja ütles, et teda häirib väljend "poollagunenud
küün". Kuna ta sealsamas tekstis ise selgitab, et küüni kordategemine on
pooleli, jäi väljend teksti sisse. Sellest oli Ahto Kokk teadlik ja selle saime me
räägitud telefoni teel.
Tõepoolest jõudis meilikirjaga (Ahto Kokait, kiri oli adresseeritud ka Eile
Puurmannile) hiljem, teisipäeva õhtul, veel tagantjärele parandusi, ent kirjutis
oli selleks ajaks juba toimetuses ja küljendamisel. Erakorraliseks, viimase
hetke parandamiseks alust ei näinud, kuna parandused puudutasid
sõnavalikut. Näiteks ei meeldinud parandajale väljend "kraapisid lumest kulu,
mida näsida". Ta selgitas, et küünis oli loomadel ju hein ees. See tuleb ka
tekstist välja.
Samuti oleks parandaja tahtnud lisada, milliseid söötasid täpselt Kersleti
küüni lambad saavad. See ei olnud antud teematõstatuse puhul kõige
tähtsam asi.
Kokkuvõtteks
Kirjutise eesmärk ei olnud anda täielikku ülevaadet, kuidas vormsilased
loomi peavad, vaid rõhutada uue pidamisviisi pinnal tekkivaid arusaamatusi.
Ekspert ehk lambakasvatuse spetsialist Peep Piirsalu oma arvamusega
pigem toetas vormsilasi kinnitades, et lammaste välipidamine Eestis talvistel
tingimustel on täiesti võimalik. (Kirjutisest: "Kui on olemas koht, kus tuule ja
vihma eest varjuda, on võimalik ka Eestis lambaid väljas pidada. Sest külma
lammas ei karda," ütles lambakasvatuse asjatundja, dotsent Peep Piirsalu.
Loomulikult peavad loomad saama kõvasti süüa, et väljas raisatud energia
tasa teha. Kui tali saab pärast sündimist utega omaette olles ternespiima
kätte, võib ta ka külmatingimustes terveks ja tugevaks jääda, ent Peep
Piirsalu soovitus on välilammaste poegimisaeg hilisema paaritamisega
nihutada siiski rohkem märtsi-aprilli.")
Pärast kirjutise ilmumist Toomas Puurmann tõepoolest helistas mulle. Päris
kindlasti ei ähvardanud ma teda - see on täielik väljamõeldis. Ma hoopis
püüdsin selgitada, et uut moodi lambapidamisviisi harrastajad on Eestis
pioneerid ja et nagu iga uus asi tekitab vastuseisu, on päris loomulik, et seda
tekitab ka talvine lammaste välipidamine. Ja et sellest tuleb rääkida, et
inimesed kohaneksid uute asjadega. Kui ma õigesti mäletan, siis ma
selgitasin selle väga pika jutuajamise jooksul ka seda, miks valisin asjast
rääkimiseks just Ahto Koka (kuna ta on ise loomaarst). Kindlasti proovisin
Toomas Puurmannile selgitada, et mul pole mingisugustki alust rünnata
isiklikult teda ja et ma pole seda teinudki.
Olen peaaegu kindel, et selle pika jutuajamise vältel soovitasin tal, kui asi
ikkagi kripeldab, lehte vastulause kirjutada, sest selle võimaluse pakkumine
on niisugustel puhkudelloomulik. Toomas Puurmann ütles, et ta saadab mulle
kirjalikult konkreetsed küsimused ja soovib, et ma nendele vastaksin.

Ma kontakteerusin lambapidajaga Vormsiit, kelle arvamistele lisas kaalu see,
et ta on ka loomaarst.

Saingi Tooman Puurmannilt meilikirja konkreetsete küsimustega. Ma ei ole
sellele kirjale tänaseni vastanud. Vormiliselt pidanuksin seda tegema, aga see
kiri tekitas minus (telefonikõne jätkuna, kus enamikuje küsimustest vastata
püüdsin) suurt nõutust. Kui inimene leiab tekstist, milles teda ei mainitagi ja
mille kirjutamise ajal pole temast kordagi juttu olnud, otseseid oma isiku Oa
abikaasa) vastaseid asjaolusid, poliitilist võitlust jne, tunnistades samas, et
tema suhtumine võib olla paranoiline, ei oska mina teda aidata. Mulle tundus,
et mida põhjalikumalt ma talle vastaksin, seda põhjalikumad oleksid uued
küsimused.
Toomas Puurmanni väidetele teiste Maalehes ilmunud kirjutiste asjus,
on raske vastata. Kunagi varem ei ole ta minuga kontakti võtnud. Ma tõesti
pole olnud sellest teadlik, et igast kirjutisest, mida ma olen Vormsi teemadel
kirjutanud, tunneb Toomas Puurmann ennast puudutatuna.
Viia Aitsam