Tarmu Tammerk ja lambapidamine Vormsi Vürstiriigis

Et mis seos. Otsene. Tarmu Tammerki poolt allkirjastatud Pressinõukogu otsus nimelt kinnitab, et Maalehe ajakirjanik Viio Aitsam käsitles Maalehe talvises artiklis lambapidamise keerukusi Vormsi saarel talvetingimustes igati objektiivselt, tasakaalustatult ja eelarvamustevabalt (s.t.-kas nad seal Vormsis ikka lambaid pidada oskavad) ja kaebus on üks kiusuajamine tubli Rahvaliidu suhtes.
Et asjale kiretult läheneda, avaldan alljärgnevalt oma kaebuse ja Pressinõukogu vastuse sellele muutmatul kujul.
Kommenteerin (ja kirglikumalt) mõne päeva pärast.

Kaebus „Maalehe” ajakirjaniku Viio Aitsami ja peatoimetaja Peeter Ernitsa tegevuse suhtes.
Austatud pressinõukogu
Üleriigilise levikuga ja suuretiraazilises "Maalehes" ilmus neljapäeval,16. veebruaril 2006. a „Maalehe” ajakirjaniku Viio Aitsami artikkel "Vormsilased karastavad lambaid" (http://www.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=5059).
Lugu sellest, kuidas Vormsi saarel mahajäetud lagunenud kõledas saras peetakse talvel lambaid, kes söögipuudusel otsivad lumes kahlates toitu ja sinnasamasse lumme poegivad.
Lugu tugineb anonüümseks jääda soovinud inimese (aga loomulikult kohapeal hästi teada inimese) signaalile ja siis kohapeal käinud ajakirjaniku vestlusele temaga. Nii-öelda vastaspoole (ehk siis lambapidaja enda) seisukoht on avaldatud läbi kohaliku loomaarsti selgituste ja tõdemuse, et KA tema peab seal saras lambaid. Kuid mitte sõnagi sellest, KES siiski seal tegelikult lambaid peab ja kellele kuulub laudana kasutatava sara kasutusõigus. Küll aga vihjatakse sellele, et need varju jäänud lambapidajad on ühed pahad loomapiinajad ja sisuliselt petavad oma looduskaitseprojektidega saarele toodud lammastele välja karjatamistoetusi.
Lambaid peab seal seal minu abikaasa , Elle Puurmann, vallavolikogu endise koosseisu esimees ja praeguse volikogu opositsioonis olev liige. Temale kuulub ka pidamiseks kasutatava hoone kasutusõigus. Saarele rannaniitude majandamiseks vajalikke loomi on saarele toodud tõepoolest mitmesuguste looduskaitseprojektidega, ja nende väljatöötamisel ning elluviimisel olen ka mina küllaltki aktiivselt osalenud. Loomulikult on see saarel kõigile teada ja oli väga hästi teada ka ajakirjanikule ning loomulikult puudutab nii see artikkel kui ka sama ajakirjaniku teised Vormsi teemalised artiklid (näit sama ajalehe lisas „Metsaleht”-http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=metsaleht&artikkel=315, http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=artikkel&artikkel=4579) mind otse ja isiklikult. Kuigi ajakirjanik väldib mind ja minu abikaasat nimepidi nimetamast, pole kunagi püüdnudki võtta kontakti ega mingitest arvamustest ja kommentaaridest huvitunud. Kas selleks, et vihjetega mingitele segastele, sulikalduvustega loodusarmastajatele-kaitsjatele , anonüümsete ja kontrollimata-kinnitamata arvamustele ja ütlustele tuginedes karistamatult laimata maine allakiskumise eesmärgil kellegi poliitilisi vastaseid?
Ajakirjanik Viio Aitsam ei teinud konkreetsel juhtumil katsetki kontakteeruda tegeliku loo „kangelasega” ja isegi sisenes võõrale territooriumile informatsiooni ja piltide saamiseks ilma territooriumi valdaja loata. Pealegi teiste kõrvaliste isikute saatel (kelleks oli see anonüümseks jääda soovinud laevakapten). On täielik alus ajakirjaniku hoone juures kohalkäigu aja järgi arvata, et ajakirjanik valis teadlikult külastusaja sellise, kus ta ei kohtuks territooriumi valdajaga, kes erinevalt artiklist jäävast muljest hoolitses oma loomade eest eranditult igapäevaselt. On ka pealtnägijaid sellele, et seal olevat millegipärast kohal käinud praegune vallavanem Ene Sarapuu (Rahvaliit). Kellelt pole siiski loos mingit kommentaari.
Aga ju võiks. Kui oleks olnud tegu katsega kirjutada probleemartiklit näiteks lambapidamisest (ja eriti talvetingimustes vabapidamisest) Vormsis. Võiks ju võrrelda saare teiste pidajate ja pidamise tingimustega ja anda seejärel asi hinnata eksperdile. Praegu anti eksperdile hindamiseks ette juba eelnevalt kallutatud, subjektiivne ja ühepoolne informatsioon.
Õigeaegselt tõkestada selle tendentsliku artikli ilmumist ja kasvõi vastulauset nõuda polnud ka siin eelpool väljatoodud põhjustel võimalik nõuda, sest enne artikli ilmumist polnud selge, kellest või millest seal juttu tuleb ja ka artiklis mainitud kohaliku loomaarsti poolt pakutud parandused lükati vist enamuses tagasi. Nagu ikka põhjendusel, et kahjuks ei jõua parandusi enam sisse viia.
Artikli ilmumise järel pidasin ennast Elle Puurmanni abikaasana ja seega asjaga küllaltki otseselt ja sisuliselt seotuna olevana end õigustatuks helistama ajakirjanik Viio Aitsamile ja paluma talt selgitusi artikli tagamaade kohta.
Ajakirjanik vastulauseks võimalust ei pakkunud, vaid jutuajamise käigus tehti leebes toonis ähvardus paljastada veelgi sigadusi, mida me abikaasaga saarel teinud oleme ja mille kohta ta olevat saarel käies igasugu jutte kuulnud. Ainuke, mida ma selle jutuajamisega saavutasin, oli põiklevas toonis antud lubadus vastata minu kirjalikule selgitusetaotlusele. Selle ma lisan ka käesoleva dokumendi juurde. Kuna minu küsimused puudutasid ka teisi Vormsit puudutavaid probleeme käsitlevaid „Maalehe” artikleid, saatsin koopia ka „Maalehe” peatoimetajale hr. Peeter Ernitsale.
Kummaltki neilt pole ma saanud siiamaani mingit vastust.
Eelpooltoodust küsimused austatud pressinõukogule:
Kuidas Te hindate kõneallolevat minu kaebuse esilekutsunud „Maalehe” artiklit objektiivsuse, osapooltele sõnaandmise ja tasakaalustatuse seisukohalt?
Kuidas Te hindate ajakirjaniku töömeetodeid materjali kogumisel ja artikli ettevalmistamisel?
Kuidas Te hindate ajakirjaniku ja peatoimetaja suhtlemisstandardeid oma lehe artiklites riivatud ja puudutatud inimestega
Loomulikult on minu nägemus asjadest subjektiivne ja seda subjektiivsust teravdavad ka varasemad kokkupuuted ajakirjandusega, mis on kahjuks sama negatiivsed. Siiski ei suuda välja mõelda põhjust, miks maaelu käsitlev ajaleht ei võiks olla avatud diskussiooniks aktuaalsetel maaelu teemadel inimestele nende õigete nimede all. Praegu konkreetsel juhtumil on üleriigiliselt võimendatud anonüümset negatiivset arvamust kellegi teise, kohapeal äratuntava inimese, tegevuse suhtes. Kas selliste meetoditega parandab lambapidamise kvaliteeti? Või ei saa lambapidamises teisiti tõesti korda kuidagi majja, kui iga kiusliku naabri kaebus pannakse kohe lehte, ja veel anonüümselt, et teda mitte laimu eest vastutusele võtta ei saaks?
Selle artikli eesmärgiks pole minu arvates ju lambapidamise meetodite tutvustus ja kriitika. Eesmärgiks on laimu levitamine teatud inimeste maine allakiskumiseks. Maine on aga tähtis just kohalikus poliitikas.
Seetõttu viimase subjektiivse mõtteavaldusena tundub mulle, et vastab tõele see, et „Maaleht” on muutunud ühe poliitilise partei häälekandjaks, kes ei põlga ära ka sekkuda ühe partei huvides kohalikku poliitikasse isegi nii kauges ja kõrvalises kohas kui Vormsi.
Loodan, et austatud pressinõukogu ei lähe kaasa minu subjektiivse lähenemisega ja läheneb asjale mitmekülgsemalt, ning ma saan Teilt objektiivse, kaalutletud ja argumenteeritud vastuse minu esitatud küsimustele ja ka üldise kokkuvõtva hinnangu.
Lugupidamisega
Toomas Puurmann

Kaebus nr 140
Pressinõukogu otsus 14.06.2006
Maaleht ei rikkunud head ajakirjandustava
ressinõukogu arutas Toomas Puurmanni kaebust Maalehes 16. veebruaril 2006 ilmunud artikli „Vormsilased karastavad lambaid” peale ning otsustas, et leht ei ole rikkunud head ajakirjandustava.

Maalehe artiklis on juttu sellest, et Vormsi saarel peetakse mahajäetud lagunenud laudas talvel lambaid, kes lume seest sööki otsivad. Artiklis on saanud sõna nii lambakasvatajast loomaarst kui ka lammaste välipidamise vastane, kelle nime ei avaldata.
Toomas Puurmanni sõnul on Vormsil kõigile ja ka Maalehe ajakirjanikule Viio Aitsamile teada, kes saarel lambaid peavad, kuid kommentaari saamiseks tema kui ühe lambakasvataja poole ei pöördutud. Kaebaja leiab, et artikli eesmärk ei olnud lambapidamise meetodite tutvustus ja kriitika, vaid laimu levitamine ja poliitilise maine kahjustamine kohaliku omavalitsuse kontekstis. Kaebaja ei pea ka õigeks, et ajakirjanik käis loata eramaal lambaid uudistamas.
Maaleht selgitas, et artikli eesmärk oli kõnelda uue lambapidamisviisi pinnal tekkinud arusaamatustest. Artiklis on sõna saanud üks lambakasvataja ja samuti lammaste välipidamise vastane. Maalehe kinnitusel käis artikli autor ise Vormsi saarel ning tutvus lammaste eluga, kuid kuna loomapidamiskohad jäid avalikult kasutatavate teede äärde ja keelusilte ei olnud, ei pidanud ajakirjanik vajalikuks kelleltki luba küsida. Lisaks oli ajakirjaniku Vormsil viibimisega kursis üks lambakasvatajast loomaarst, kes sai artiklis sõna.
Pressinõukogu otsustas, et Maaleht ei ole rikkunud head ajakirjandustava. Pressinõukogu leiab, et artikkel ei ole negatiivse alatooniga ning sõna on antud nii lambakasvatajale kui välipidamise vastasele. Artiklist ei nähtu, et see on kirjutatud kaebuse esitaja halvustamiseks; artiklis pole tehtud sellesuunalisi vihjeid, rääkimata kaebuse esitaja nimepidi mainimisest. Selgelt on esiplaanil väitlus lammaste välipidamise teemal. Lammaste väljas pidamise toetajaks on artiklis valitud kohalik loomaarst, kelle amet lisab tema ütlustele kaalu. Seega ei saa mingil juhul väita, et artikkel oleks kaldu lammaste välipidamise kriitikute suunas.
Pressinõukogu ei saa tuvastada, kas ajakirjanik sisenes kaebaja maavaldusse ebaseaduslikult või mitte.
Mis puudutab ajalehe suhtlemist isikuga, kes end ajalehe artiklist puudutatud tunneb, siis leiab Pressinõukogu, et head tooni näitab kriitikale reageerimine. Kaebuse esitaja heidab ette, et ta ei saanud ajalehelt vastust oma kirjalikele küsimustele. Ent ajakirjaniku sõnul toimus kaebuse esitaja ja ajakirjaniku vahel põhjalik telefonivestlus, kus kirjas esitatud küsimused läbi arutati. Ajakirjaniku kirjalik vastus oleks siiski võinud kaasa aidata vaidluse lahenemisele.

Pressinõukogu esimees Tarmu Tammerk