Nüüd on see siis käes…Esmakordselt iseseisvusaja algusest on reaalne võim siin väikesaarel libisenud inimeste kätte, kellel pole vaja enam isegi vähemalt osa kohalike inimeste huvide esindamise viigilehte. Seni varjatud huvid röövida kohalikku ressurssi kohalike endi sinisilmsust ja asjatundmatust ära kasutades on saanud avalikuks. Ega ju polegi enam mingit mõtet edasi varjata, teeselda ja rääkida midagi Vormsi rahva, Vormsi elanike, Vormsi püsielanike, Vormsil suvitajate, kasvõi isegi “talvitujate” või rannarootslaste kitsamate huvide esindamisest. Nüüdsest töötab kogu kohaliku võimu (küll hirmsasti logisev) masinavärk ainult ühe partei huvides. Meie järjest enam parteistuvas ühiskonnas on ju saanud juba normiks, et riik jaotatakse maakondade tasandil.valitsejate poolt läänideks. Tegelikult inimesi see reaalselt väga ei puuduta, sest läänihärradel (maavanematel) pole tegelikult märkimisväärset reaalset võimu. Kupjad on, aga piitsa pole…Nüüdsest on siis esmakordselt üks vald lääniks antud, läänihärra (küll läbi raskuste) võimule pandud. Ja see, et ega tal ikka piitsa pole, on naiivne lootus. See piits on pikk ja terav, ulatub iga rahulolematuni…
Kuidas oma orjameelsuses siin nii kaugele jõuti, et senine siinne suht vabade inimeste olemine nii lihtsalt käest anti? See tahab selgitamist, ajas tagasi minemist ja põhjalikku lahkamist. Alustaks sellega nüüd.
Eks see võimu masinavärgi lahkamine ole tavalisele normaalsele inimesele sama ebameeldiv kogemus kui sea või mõne muu elaja lahkamine. Eriti veel Vormsis, kus see kohaliku võimu masinavärk on ammu nii rikkis ja teatud protsessidest tulenevalt roppu haisu levitav, et võib vabalt võrrelda ammulõpnud sea lahkamisega. Ega ilmaasjata öelda, et see poliitikavärk on nagu vorsti tegeminegi-omaenda hea enesetunde nimel ei maksaks lähedalt vaadatagi. Aga eks keegi peab ka seda tööd tegema, sest ajakirjandus, see nn. “demokraatia valvekoer” ja idee järgi võimu sigaduste üle järelevaataja, ei tee oma tööd ammu enam teps mitte. Suurepärane näide sellest on see, kuidas pressis kajastati Uku Sulev Kuudi vallavanema ametist mahavõtmist. Küll kiirelt, aga samas hästi pealiskaudselt. Kõik üleriigilised väljaanded avaldasid pea sõna-sõnalt ühe ja sama ametliku teadaande (võrrelge, kes viitsib - viited kõrval). Sõnum pööblile, et unustage kiiremini. Iga pisimgi asja iseloomustav ja avav, kõnekas ja intrigeeriv detail tekitaks lugejais tarbetuid küsimusi. Pole vaja, kui värve ja lõhnu tahate, tegelge Saagimi, Madonna ja kes nad seal on, ihupesuga…
Ega palju parem polnud ka kohaliku maakonnataseme kobrulehe, “Lääne Elu”, käsitlus . Nii juhtkirjas kui vastavas teemaartiklis on kontrollitud sõnastusega püütud sedasama ametlikku teadaannet lihtsalt laiemalt ja sõnaohtramalt ümber jutustada. tegelikele probleemidele ja intriigidele vaid ähmased vihjed. Pole ka midagi imestada, kui maakonnalehtedest peaks valima kõige parteilisema väljaande, oleks see konkurentsitult “Lääne Elu”. Põhjused peituvad nii selgelt parteilistes omanikes kui ka ajakirjanikes. Nii et kui me tahame sellest lehest mingit tõde, siis saame vaid parteilist tõde. Ühe partei tõde.
Kogu see peavoolu meedia käitumine, kus kõik kanalid üksmeelselt avaldavad Uku-Sulev Kuudi mahavõtmise kohta vaid sõna.sõnalt ühe ja sama ametliku teadaande ilma mingite omapoolsete kommentaarideta on tuttav küll. Nõukaajast. Siis saime “Rahva Häälest”, “Noorte Häälest”, “Edasist”, “Töörahva Võidust” ja ei mäletagi millest veel täpselt sama moodi teada näiteks Poliitbüroo otsusest selle kohta, et sm. Hrushtshov osutus siiski voluntaristiks ja revisionistiks ning ta on tagandatud kõigist ametitest…Aeg on ikka kõvasti edasi läinud. Kui tollal käis taoline info doseerimine ühe partei diktatuuri tingimustes ikka kõige kõrgemate ülemuste kohta, väiksemaid (kindlasti ka tolleaegset Vormsi külanõukogu esimeest tema mahavõtmise korral) oleks kohalikes lehtedes kotitud ikka mahlakamalt. Mitme partei diktatuur teeb ajakirjanikud ikka päris sõna- ja teovõimetuks. Ilmselt küsidagi ei julge, rääkimata mingi muu, peale ametliku, parteikontori aktsepti saanud, informatsiooni edastamisest.
Nüüd asja juurde, IRL (varem “Isamaa”) on siinset isemeelset rahvast tahtnud oma käpa alla saada ammu. Kuid päriselt see ikkagi vist tegijate vähese suutlikkuse tõttu ei õnnestunud ja seepärast vahetati viimastel valimistel hobuseid. Kuidagi märkamatult oli saarele ja koheselt ka vallavalitsusse end sisse seadnud praegu siis pukki pandud vallavanem, no olgu, kohusetäitja, “Respublica” (2003) taustaga IRL liige. Kuid, oh aegu ja kombeid, ta ei kandideerinud mitte IRL nimekirjas, mida juhtis parteihierarhias temast kõrgemal asetsev endine vallavanem, muuseas varem väga suure isikliku toetusega vallavanem, vaid kaaperdas hoopistükkis koos mõne oma ka rohkem linnamehest mõttekaaslasega kohalike meeste valimisliidu “Ka Talvel Vormsil”. Nimetatud seltskond kohalikke, täiesti normaalseid inimesi, oli seni saarel olnud just IRL-i ,kohati üsna vihane, kohalik konkurent . Kohe, kui nimekirjad valimisteks olid selgunud, oli kõigil kohaliku elu nüanssidega kursis olevatel inimestel selge, et KTV (Uku Kuudi tabav lühend) võidab pikalt valimised ja IRL enda ametlik nimekiri kaotab. Nii juhtuski, ja veel masendava ülekaaluga. KTV sai absoluutse enamuse volikogus. Ei valimiste eel, ajal ja järel pole IRL parteigenossed oma liikme sellist oputunistlikku tegevust isegi mitte arvustanud, rääkimata hukkamõistmisest või veel sanktsioonidest…. Näiteks Keskerakond heitis kõik need oma liikmed, kes kandideerisid partei tahte vastaselt mitte partei vaid mõne kohaliku valimisliidu nimekirjas, paugupealt erakonnast välja. Järeldus: üks punt puha, praeguse vallavanema (olgu, kohusetäitja) tegevus võimu haaramisel osaliselt kohalike naiivikutest külameeste kätega oli kooskõlastatud IRL parteijuhtkonna kõige kõrgemal tasemel. Vastasel juhul poleks IRL mingi partei, vaid suvaline kamp pätte, kes teevad loomulikult tünga ka omadele. Eriti tähelepanuväärselt küünilised olid (peale kohalike lollitamise ja värviliste klantstrükiste) ka võimulepürgimise muud meetodid. Nimelt kirjutati valimiseelsel perioodil saare elanikena ja seega ka valijatena saarele sisse ca 100 uut tublit saarlast ja loomulikult ka tublit valijat, kes ei eksi kunagi ja alati hääletavad õige partei poolt. Ulualust vaata et poolele uuele teadlikule kontingendile oli lahkesti nõus pakkuma praegune vallavanem isiklikult…Mis seal sanitaarnormidest, õilsa eesmärgi ja saare edasise arengu huvides võib natuke kannatada küll…
Siinkohal remargina tuleks märkida, et 100 uue valija, kes pealegi ka hääletavad 100% ja !00% hääletavad nii kui vaja, lisandumine Vormsi “demokraatliku omavalitsemise” konteksti nihutab võimupositsioone samavõrra kui Tallinnas 50 000 samasuguste “uute elanike ja valijate” lisandumisel. Mis kära oleks tõusnud, kui Edgar oleks enne valimisi Tallinna munitsipaalpindadele 50000 Ida-virumaa venelast sisse kirjutanud.
Ausalt öelda, jupp aega murdsin pead, et kus ta need oma “valijad” leidis, mis kontingent see selline on, kuidas üldse on sellist kogust sobivaid inimesi, (kel on ükskõik, kes ei esita liigseid küsimusi, teevad nurisemata kõik need protseduurid, mida neilt nõutakse), leida. Raske on ette kujutada, et respektaabel inimene, tulevane vallavanem ja kohaliku avaliku võimu käilakuju, kes kuu aja pärast kätleb meie presidendiga, on roomanud mööda kangialuseid ja tagahoove, värvates asotsiaale…Ühe inimese võimetest jääks selgelt väheks, siin peab taga olema organisatsioon, nii vaimne kui materiaalne ressurss. Lõpuks mul plahvatas, hüpotees sündis, ja tõuke selleks andis NO99 hiljem palju laineid löönud etenduse-projekti “Ühtne Eesti” esialgsel presentatsioonil Tiit Ojasoo suu läbi lausutu. Tiit Ojasoo nimelt selgitas, millised nähtused meie poliitilises kultuuris teatrirahvast kõige rohkem häirivad ja millepärast nad üldse selle asja ette võtsid. Ta tõi (umbes, tagantjärgi meeldetuletatult) sellise näite: jalutan mina (Ojasoo) IRL suurkogu aegu mööda “Solarise” keskusest…Nurga taga tõmbab närviliselt ja murelikult suitsu lihtne vene mees…”Mis mureks?”.” Kurat , lubati 700, anti ainult 500 …”
Asi selles, et osad IRL piirkondlikud organisatsioonid on moodustanud omale nn. “tagurpidi parteilaste” rünnakrühmad. Tagurpidi ses mõttes, et parteisse on värvatud uusi liikmeid, kes mitte ei maksa ise parteile (liikmemaksu) vaid neile maksab partei teatud delikaatsete ülesannete täitmise eest. No näiteks, et tuleksid igasugu suurkogule kindlasti kohale ja hääletaks seal nii nagu vaja. Nagu kättepistetud sedelil kirjas…Lükates partei juhtkonda , seega ka partei rahakotile (maksumaksja armust üsna priskele…) lähemale teatud konkreetseid isikuid, kes siis kättevõidetut oma vasallidega loomulikult ka jagavad…
Tundub, IRL jaanuarikuise suurkogu ja märtsikuise Tallinna linnaorganisatsiooni üldkogu ümber toimunut jälgides, et selliseid raha eest hääletamas käivaid isikuid on kellegi funktsionääri andmebaasis sadu…Siit ka hüpotees, et sadakond neist said lisaülesande end valijana Vormsi valda sisse kirjutada …ja loomulikult said selle ülesande täitmisel ka lisaboonuse…
Sellega seletub ka see, et valla maksulaekumine ongi natuke paranenud ning miks sisse kirjutanud inimesed kirjutasid end sisse üksinda, mitte peredena…. Sest need inimesed pole mingid sissetulekuta asotsiaalid, vaid normaalsed pereisad, kes teenivad kättesaadavate, küll jokk-meetoditega, raskel ajal perele natuke lisa. Neid inimesi endid ei mõistaks ma mingil juhul hukka. Nemad ei taha meile halba, pigem head, kuid täiesti võõrana, kohalikke olusid absoluutselt teadmata-tundmata nad loomulikult ju ei sekku. Kuigi neil oleks selleks täielik õigus. Sest just nemad on siin meil võimul…Aga ainult formaalselt. tegelikult on ainuvõimul IRL ja koha peal esindab ja teostab võimu täie karmusega partei täievoliline emissar..