Lääne maavanem maksiski kätte

Tõsi ta küll on, et ka kohalikke vormsilasi sellesse aktsiooni kõvasti kaasates. Nüüd on siis see tülitekitavate Puurmannide paikapaneku järjekordne etapp siin Vormsil teostunud. Et mis nad siin hüppavad ja peavad end paremateks kui teised. Tahavad, et asjad käiks seaduste järgi ja asju aetaks ausalt ja avalikult? Seda nad ju ei saa, ärgu lootkugi. Asju määrame ja korraldame siin edasi meie, kõrged ja vähem kõrged ametimehed.
See viimane maade erastamisega seotud lugu, mis päädis oktoobrikuise volikogu otsusega ainukesena paberite kordaajamisel mitte aidata just Ellet, on ikka selline lugu, mis väärib põhjalikku käsitlust.
Kõik sai alguse 2002. A. läbi viidud maade erastamise voorust. Maad erastada soovinute hulgas oli grupp inimesi (Eidi, Aasa, Elle, Teet ja Mall V., Tanel ja ka Saareväljad), kellel tekkisid erastamise vormistamisel hiljem probleemid, sest vallas ei viidud erastamist läbi vastavuses seadustele, vaid püüti mingitel senini arusaamatutel põhjustel midagi segaselt nihverdada. Vallavanem oli siis Ants Varblane ja volikogu esimees Meelis Mägi.
Seaduse järgi võis iga tingimustele vastav taotleja erastada kuni 10 ha metsamaad. (probleemid tekkisid just metsamaa erastamisel). See tähendas seda, et erastamisele ei oleks tohtinudki panna suuremaid katastriüksusi kui 10 ha. Suuremad üksused oleks veel enne erastamist pidanud pooleks jagama. Selline nõue oli otse seadusesse sisse kirjutatud. Millegipärast ei peetud Vormsis tollal jälle seadusest suurt midagi. Erastamisele pandi vähemalt kaks metsamaa katastriüksust, mille pindala oli suurem kui 10 ha. Millegipärast hästi ei usu, et maavalitsuses jäi see tollal märkamata. Ju olid seal mingid muud huvid mängus, et vahele ei astutud. Tänu sellisele „apsule” tekkisid hiljem probleemid nende suurte maatükkide erastajatel, Tanelil ja Saareväljal. Ka Ellel.
Teine oluline apsakas ja erastajate ilmselt tahtlik mitteinformeerimine võimalikust seaduserikkumisest oli see, et ei selgitatud erastajatele (kes on siiski tavalised inimesed, mitte juristid), et see, kui ma erastan naabrimehega kahe peale kahasse (kaasomandisse) näiteks 20 ha metsatüki, ei tähenda seda, et mõlemad saame 10 ha (ja mahume seega seaduses lubatud raamidesse), vaid siiski seda, et mõlemad saavad 20 ha (ehk siis rikuvad seadust). Eks ta tundub ebaloogiline, aga nii see on ja tegu pole veaga seadusandluses. Kurioosne on jällegi see, et see kaasomandi tõlgendus oli maareformi seadusesse ka otse sisse kirjutatud, eksida ei saanud, ja erastamise siinsetel läbiviijatel ja nende kontrollijatel maavalitsusest oli see vägagi hästi teada. Ometigi võeti rahulikult inimestelt vastu avaldusi erastamiseks juba algse soovina koheselt kaasomandisse (Eidi, Aasa, Teet ja Mall-kokku kaugelt üle 10 ha) ja vormistati ka hilisema kokkuleppe alusel toimunud Elle ja Saarevälja poolt 12 ha tüki erastamine. Ju olid mingid diilid ja kokkulepped maakonnaga juba tollal ja asjad oleks kenasti ka ära vormistatud....Kui ei oleks 2003. A. lajatanud see maaskandaal ja kohtuskäigud maavalitsusega. Nimelt tahtis tollane volikogu (mille esinaiseks oli Elle) jätta rootslastest vabaks jäävad maad eesti riigile. Maavalitsuse tegelastel ja nende taga seisjatel olid aga selle maaga ammu juba teised plaanid tehtud. Konflikt oli igatahes äge, ja kuna vallal õnnestuski päästa vaatamata formaalsele kohtukaotusele mitusada ha maad selle sattumisest hämara taustaga omanike kätte, ei jäänud ka kättemaks tulemata.
Nimelt hakati venitama eelpoolnimetatud isikute maade erastamise vormistamisega. Eelpoolnimetatud vallapoolsed seaduserikkumised kulusid selle põhjendamiseks nüüd marjaks ära. Väike ebakõla oli muidugi sellega, et mõned nimekirja sattunud polnud ju selles tähenduses maakonna silmis milleski süüdi. Näiteks Saareväli, temal vormistati see erastamine tegelikult siiski ka ära. Paradoks on nüüd muidugi selles, et see maatükk on kaasomandis just Ellega ja Elle edasine peedistamine võib viia ka probleemideni tema maa omandamise seaduslikkuses.
Tundub tagantjärele siiski sedamoodi, et asi oleks peale mõningast venitamist lahenenud. Maakond polnud tegelikult huvitatud avalikust tülist ja peale paariaastast venitamist oleks kõik paberid pandud kuidagi klappima ja inimesed oma maa kätte saanud.
Tõelise „karuteene” tegi nii erastajatele kui vist isegi rohkem maakonnale Eidi, kes kaotas selle venitamise peale kannatuse ja pöördus eelmise, 2005. A. kevadel abi saamiseks õiguskantsleri poole. See omakorda küsis loomulikult selgitust ja asjaolude analüüsi Maa-Ametist. Kuna ei Vormsi vald ega ka maakond polnud Maa-Ametis kaugeltki heas kirjas eelkõige just selle rannarootslaste maade afääriga, kus ka Maa-Ametile jäi külge kõva plekk, pandi oma vastusega ikka täie rauaga. Kuna Eidi oli esitanud oma pöördumise enda, Aasa, Mall ja Teet V. nimel, võeti nende kogu see erastamise värk ette rangelt seaduslikkuse seisukohalt, ja nagu juba eelpool oli juttu, Vormsis on ju sellega kogu aeg olnud, nagu on. Paradoksaalne on see, et erastajana pole näiteks Eidi selles üldse süüdi, küll aga seda rohkem seaduslikkuse eest vastutava ametnikuna. Pole midagi öelda, omad vitsad peksavad.
Igal juhul ei piirdunud Maa-Amet oma olukorra hindamisel mitte ainult siin eelpool toodud seaduserikkumiste väljatoomisega, vaid hakkas kaevama ka selles, et kas nimetatud taotlejad vastavad ikka erastajatele esitatud tingimustele. Et kas on nad ikka põllu- ja metsamehed. Eks meile ole ju siin kõigile teada, kuipaljukest seda keegi on. Nii-et leiti veel hulgaliselt seaduserikkumisi ja kokkuvõttes tehti selle tulemusena 2005. A. juunis maavalitsusele ühene ja tegelikult vastuvaidlematu ettepanek algatada nende isikute erastamise suhtes maavanema järelevalve. Mis tähendaks praktiliselt erastamise tühistamist ja praktiliselt seda, et inimesed seda maad ei saagi. Rõhutan siinkohal, et Elle „pattudest” ehk valla poolt pealesurutud seaduserikkumistest polnud selles Maa-Ameti ettepanekus sõnagi.
Nüüd, rohkem kui aasta hiljem, sellel suvel reageeriski meie virk maavanem sellele Maa-Ameti kirjale järelevalve algatamisega nende selles kirjas nimetatud isikute erastamiste osas. Ja lisas sinna ainukesena ülejäänud „patustest” Elle.
Mis huvitavat siin siis selle vahepealse aasta jooksul on toimunud. Eelmise (200) aasta suvel, peale selle Maa-Ameti kirja laekumist, muutus kardinaalselt tollase volikogu liikme Teet V. käitumine. Teet, kes oli nende, maakonnaga lahkarvamusi põhjustanud eelpoolnimetatud kohtuasjadeni viinud volikogu otsuseid teinud enamikuga tollal olnud täiesti ühel meelel, muutis järsku meelt ja hakkas neid vanu otsuseid kritiseerima. Siis, n-ö lambist, võttis revisjonikomisjoni esimehena üllatuslikult ette minu lepingulised suhted vallaga , taustaks retoorika, kui palju ma vallale ikka kahju olen teinud. Vallavanem, kes oli mind tööle võtnud ja minu arusaamist mööda mu tööga rahul, istus laua otsas ja oli hästi kuss. Nagu pärast selgus, katkestati sellest ajast mulle lepingujärgse tasu ülekandmine. Ja seda kehtiva lepingu tingimustes, kus isegi formaalselt ei oldud minu tööle tehtud mingeid etteheiteid. Seda raha pole ma siiamaani näinud. Läks suvi, ja siis eelmise aasta sügisel olid teatavasti kohalikud valimised. Eks inimesed veel mäletavad, mis kõik jutte siis Puurmannide kohta räägiti. Kui palju on nad vallale kahju teinud. Kuidas varastavad, ostavad valijaid ära. Mõni lihtsameelne rääkis otse välja, et need jutud tulevad maakonnast. No päris ei aidanud selline masside töötlemine. Puurmannide protsent on uues volikogus ikkagi märkimisväärne.
Nüüd siis viimaste sündmuste juurde. Nagu eelpool oli juba juttu, reageeris maavanem aastase viivitusega Maa-ameti ettepanekule alustada teatud erastamiste osas järelevalvemenetlust. Maa-ameti poolt etteantud nimekirjale võimalikest seaduserikkujatest lisati omalt poolt Elle nimi. Selle möödunud aasta jooksul, mil nagu need esialgselt selles Maa-Ameti nimekirjas olnud erastajad on põhiliselt tegelenud Puurmannide (kes ju tegelikult nende saatusekaaslased) põhjamisega, on nad maavanema silmis end niipalju rehabiliteerinud, et nende tarbeks lasti juristidel välja mõelda juriidiline päästeventiil. Et nad paberite tagantjärele ümbervormistamisega ikkagi oma maa kätte saaks. Seda võimalust ei pakutud loomulikult Ellele, kuigi temale tema maa päästmine oleks olnud hoopiski lihtsam.
Nüüd on siis selle oktoobrikuuse volikogu otsusega selline situatsioon, et ainukesena jääb osast oma erastatud maast tõenäoliselt ilma Elle. Tema on ainuke, kes selle otsusega selgelt kaotab. Nagu tema oleks see kurja juur, et Vormsil on selle seadusetäitmisega nagu on. Samas oli olemas variante, kuidas päästa kõigi valla enda ametnike poolt sellesse erastamise segadikku kistud erastajate maad. See eeldanuks ainult sirgeselgsemat suhtlemist maakondlike nihverdajatega. Selle asemel on lihtsam muidugi omad maha müüa. Siinkohal isegi enam ei imestaks, kui isegi juhusliku kuuli teelelaskja näiteks kohalike jahimeeste hulgast leitakse. Tellijaid võib täitsa olla.
Sümptomaatiline oli muidugi ka selle kurikuulsa otsuse hääletamine, kus selle läbiminekuks andis oma kaaluka panuse selle ainult Ellele kahjuliku otsuse läbiminekusse just Meelis.

Olukorrast Vormsi Vürstiriigis-vol4-sügis2006

Sügis on käes. Isegi lumi on juba nüüd, novembri alguses, maas. Kas on varajane talv tulekul?

Ka kohalikus poliitikas on täieline sügis, mis paratamatult kipub üle minema talveks. Kui veel suvel oli märke sellest, et sügisel võib miskit muutuda kohalikul poliitilisel maastikul kas siis võimuvahetuse või koostööle asumise teel, siis nüüdseks on selge, et võim jääb paika, opositsioon on lõplikult alla andnud. See kulmineerub ja väljendub ilmsesti ka volikogu koosseisu muutumisega, kus osa volikogu opositsiooni kuuluvaid liikmeid peatab oma tegevuse või lahkub hoopis volikogust. Ja see ei tähenda vähemalt siin Vormsil muud, kui veel rohkemat vaikset vimma ja usaldamatust volikogu nn. võimukoalitsiooni sees, kelle kooshoidvaks teguriks oligi ju põhiliselt võitlus nii-öelda "Puurmannide maffia" vastu. Ega see üldisele õhustikule volikogus midagi head ei too ja üksmeel volikogus vaevalt suureneb. Kokkuvõttes pole see muidugi kellelegi siin saarel hea, aga nii juba väikevaldades (ja Vormsil eriti) kipub see kohalik poliitika minema.

Mis siis juhtus, mis pani viimase põntsu lootustele ajada siiski mingit ühist asja, ühiste huvide nimel? Ega muud, kui et viimases  volikogus vastu võetud otsusega praegu võimul olevatel (ja rohkem tegelikult kogu aeg, igasuguse võimu ajal, siin maaasjades määraval positsioonil olnud) inimestel õnnestus koostöös maavalitsusega ja nende targal juriidilisel suunamisel  keerata tagasi Elle juba nagu toimunud maade erastamine. Et põhimõte Vormsil on see: meie (vanad olijad maakonna nõustajad ja suunajad) määrame selle, kes saab siin maad erastada, ja kes ei saa. Kui kaua nad siin ikka oma lammaste ja hobustega ilma maata vastu peavad. Võib-olla õnnestuks nad päris välja süüa, saaks rahus vanamoodi edasi toimetada. Vaevalt see asi nüüd niikaugele küll läheb, ega nüüd maa omamises ka see õnn pole. Kuigi eks ta keerukam toimetada ju ole.

Aga volikogus jätkamine koos nendega, kes noa hea meelega selga löövad või teevad näo, et ei saa toimuvast aru, ei ole küll eriti mõtekas.

Kangur, Vormsi ja KAPO

Ajutiselt ametist kõrvaldatud Maa-Ameti peadirektor istub hetkel kinnimajas kahtlustatuna KAPO poolt igasugu maa-afäärides. Eks ta oli ka suur Vormsi maade fänn. Küll tuli omal ajal tema allkirjaga taotlusi vallalt maade äravõtmiseks riigi omandisse (mida siis juba tema sisuliselt jagas); küll oli ta võtmetegelane nendes paari aasta tagustes kohtuprotsessides, kus kohus sundis valda just tänu tema seadusetõlgendustele tagastama hulga maid mitte ainult neile rootslastele, kellel endal selleks mingit huvi polnud, vaid ka nende isehakanud kaugetele sugulastele või lausa juhuslikele inimestele; küll blokeeris ta Vormsi kohalikele maa erastamise ja viimase asjana just "tänu" tema seisukohtadele keerati Lääne Maavanema poolt tagasi ka juba peaaegu lõpule viidud maa erastamine osadele kohalikele inimestele.
Eks mingi lootus ole, et KAPO ka neis asjus mingi selguse loob, kuigi peamine uurimine käib ikka looduskaitsealuste maade hämarate vahetustega seoses. Ega sellestki Vormsi puutumata pole. Nimelt tahtis Vormsil hästi tuntud Bo Stenholm alles hiljaaegu vahetada oma looduskaitse all oleva Rälby kandi maaüksuse mõne teise vastu. Kusjuures tal oli ennem õnnestunud rootslaste metsaühistu abil ja keskkonnainspektsiooni läbi sõrmede vaatamise poliitika tõttu seal korralik röövraie organiseerida ja puit kenasti kätte saada. Nüüd siis, kui see vana mets, milles asuva kotkapesa pärast see ala oligi looduskaitse alla võetud, sai maha võetud, mindigi sõprade juurde keskministeeriumi ja maa-ametisse: andke teine tükk, kus mets veel peal, selle vana annan tagasi. Mingi lootus on, et vähemalt see asi jääb tal nüüd toppama. Kuid pole viga, on juba kuulda, et kohalike abil, kes ise ei hooli ei Vormsi metsast ega maast, vaid rohkem Stenholmilt saadavast papist, on tal juba uued õnged vees.

Vormsi probleem

Kunagi suve hakul väisas Vormsit esinduslik Riigikogu delegatsioon, kelle kohtumisel rahvaga püüti siis ka uurida, mis on Vormsi probleemid. Praegune vallavõim püüdis suruda arutelu intensiivselt sinnakanti, et Vormsi suurim probleem on see, et käigusolev praam mahutab liialt vähe metsaveoautosid ja metsa väljavedu on kallis. Et siis äraseletatult Vormsil maa tagasi saanud rannarootslastest metsaomanikud ei saa piisava kiiruse ja tulukusega oma metsi lagedaks raiuda. Et Eesti riik ka ei aita neid selles piisavalt ja neile peaks ka laienema Eesti maksumaksja poolt antav praamiliikluse dotatsioon.
Eks selline mulje Vormsi kogu probleemistikust riigikogulastele vist kippuski jääma. Siiski kostus rahva seast ka arglikke hääli sellest, et maaomandi- ja kasutusega on ka väikseid probleeme. Sest tõepoolest, kuidas peaksid end siin kohapeal elavad inimesed majandama tingimustes, kus 80 % saare maast kuulub välismaalastele ja veel 10% riigile, kes veeretab nendegi maade erastamisele kohalike poolt mitmeid takistusi, samuti kui ka maade munitsipaliseerimisele.
Sellest Vormsi saare ja rannarootslastega seotud probleemistikust on räägitud väga pealiskaudselt. Keegi ei taha tunnistada põhiliselt 90-ndatel tehtud vigu ja möödalaskmisi. Keegi ei taha võtta poliitilist vastutust kujunenud olukorra eest.
Ajaloost
Vormsi (koos Ruhnuga) oli omal ajal kompaktsemaid ranna-rootsi asualasid. Nn. Esimese Eesti Vabariigi ajalgi elas siin eestlasi väga vähe, alla 10% elanikest. Needki ei olnud siin tavaliselt põlisasukad, vaid seoses mingi riigiteenistusega saarele sattunud. Nii-et täielikult rootslaste maa, seda enam, et ka maaomand kuulus valdavalt rootsi kogukonnale. Kuid need rootslased olid Eesti kodanikud, ja selles tähenduses ei olnud probleemi välismaalaste omandiga.
Olukord muutus kardinaalselt Teise Maailmasõja perioodil, kus Rootsi Kuningriik ja Eestit parajasti okupeeriv Saksa Reich leppisid üle olematu või teovõimetu Eesti valitsuse ja ka üle seda maad enne Saksa okupatsiooni annekteerinud ja administreerinud Nõukogude valitsuse (kuigi see pole isegi päris kindel) peade kokku selles, et Rootsi Kuningriik evakueerib etnilise (mitte kodakondsusliku!) kuuluvuse järgi siinsed rootslased läheneva rinde eest Rootsi. Nii Saksa kui Rootsi informeeritud ametivõimudele oli hästi teada, et need rootslased lahkuvad siit suure tõenäosusega igaveseks. Seda ei saadud nii küll selgitada siin aastasadu elanud lahkujatele, sest vastasel juhul oleks kogu see operatsioon inimeste vastuseisu tõttu läbi kukkunud. Nii lahkusidki need inimesed korras taludest, kuhu olid varakult palganud lepinguga järelevaatajad, teadmise ja lootusega (kuigi ähmase), et vast õnnestub sõja lõppedes siiski siia tagasi tulla. Küll ei arvestanud sellega Rootsi ametivõimud, kellel oli valmis programm rannarootslaste (kes tegelikult rääkisid isegi teist keelt, kui riigirootslased) sulandamiseks Rootsi ühiskonda. See sulandumine ei olnudki neile kerge ja see vanade aegade säilinud mälestus ongi paradoksaalsel viisil üks praeguste probleemideni viinud põhjusi.
Sest kui nüüd Eesti taasiseseisvus ja ka omandisuhetes võeti eesmärgiks taastada olukord enne nõukogude okupatsiooni, tekkis ka rannarootslastel, kui endistel eesti kodanikel võimalus. Väliselt ja formaalselt olid nad samasuguses seisus kui sõja ajal Rootsi lahkunud eestlased, keda meil tavatseti liigitada kategooriasse „väliseestlased”. Kuid ainult esmapilgul. Tegelikud erinevused olid suured.
Nn. väliseestlased olid lahkunud üldjuhul tõepoolest viimasel hetkel ja omal riisikol sõja jalust, olles sunnitud jätma oma maa ja vara siia ilma pisimagi juriidilise tagatiseta selle säilimiseks ja tagasisaamiseks. Rannarootslastel olid taskus siiski mingidki lepingulised tagatised, mida tunnustasid nii Saksa okupatsioonivõimud kui ka Rootsi Kuningriik. Ja üllatus-üllatus, ilmselt olid olemas mingid kokkulepped ka Rootsi Kuningriigi ja Nõukogude Liidu vahel, mille tulemusena õnnestus veel Nõukogude ajastu pimedamal ajal Rootsi kolida ka neil rannarootslastel, kes olid omal ajal kas mobilisatsiooni või sundevakuatsiooni tõttu sattunud sõja ajaks nõukogude tagalasse ja kel õnnestus sealt eluga Vormsile tagasi jõuda.
Kas selle tehingu hinnaks oligi Rootsi sattunud osade eesti meeste nõukogude poolele väljaandmine ja hilisem surm Siberi vangilaagrites, võiks ju olla ajaloolaste huvi objektiks.
Väliseestlasi ja rannarootslasi käsitlesid neid vastu võtnud Rootsi ametivõimud täiesti erinevate kategooriatena, tehes neil vahet just etnilisel alusel. Nende jaoks olid erinevad programmid ja erinev suhtumine. Selles tähenduses olid rannarootslased oma õiguslikult seisundilt omandireformi ideoloogia kontekstis lähedased rohkem baltisakslastele (kelle omandi ümber on kired lõõmanud ja veel hakkavad lõõmama).
Omandireformi ideoloogia tugines seisukohale, et Eesti taasiseseisvumisega taastus ka kodanikkond ja taastusid kodanike õigused siia jäänud varale. Võimalus vara tagasi saada oli ka välismaalastel, kes suutsid tõestada, et nende vara võeti ära õigusvastaselt. Ehk äravõetud vara eest ei makstud omal ajal kompensatsiooni. Tavaliselt olid siit riikidevaheliste lepingute raames lahkujatel taskus mingid garantiid, kas neid pidada kompensatsioonideks või mitte, selles on muidugi küsimus. Nii baltisakslased kui rannarootslased lahkusid siit vabatahtlikult riikidevaheliste lepingute (kus ühekski osapooleks ei olnud eesti riik) alusel. Miks peaks olema eesti riik neile midagi võlgu? Hea küll, eesti riik võiks vastu tulla neile oma andunud toetajatele, kes hoidsid ka võõrsil alles seda kodakondsust, või kes taastasid selle esimesel võimalusel ja loobusid mõne muu riigi vahepeal omandatud kodakondsusest.
Samas Eesti seadused ei luba topeltkodakondsust ja seetõttu vaikimisi oodati-loodeti, et kõik need taastatud eesti kodanikud loobuvad oma asukohariigi kodakondsusest ja võtavad välja hoopis sinise passi. Paljud nn. väliseestlased seda ka tegid (meie praeguse presidendiga eesotsas), rannarootslastest küll vist mitte ükski. Osa neist kasutas küll Rootsi seaduste järgset võimalust ja meie poolset haldussuutmatust topeltkodakondsuseks, võttes Rootsi passi kõrvale veel ka selle sinise passi. Neid sinise passi omanikelt ei ole Eesti riik nõudnud oma seaduste täitmist ja tegeliku topeltkodakondsuse korral ühest kodakondsusest loobumist.
Ka maade tagastamine rannarootslastele ei klappinud hästi vähemalt Omandireformi aluste seaduse mõttele, kirjatähega on nii nagu on. Nii mitu juristi, nii mitu tõlgendust. Igal juhul ei kiirustanud rannarootsi alade kohalikud omavalitsused selle maade tagastamise alustamisega ja nii Vormsil kui ka näiteks Padise valla haldusalal olevatel Pakri saartel venitati sellega lausa 1995- nda aastani välja. Siis hakati tagastama mingi poliitilise otsuse järgi. Millise, ja kuidas see poliitiline otsus kohalikele omavalitsustele kaela määriti, pole veel viitsinud uurida. Aga asi ära kuidagi tehti ja tagastamine läks lahti täie rauaga. Täie rauaga laiendati rannarootslastele ka nn. „lehma lellepoja” seaduseparandusi, kus subjektide ringi laiendati kaugete sugulasteni. See viis väga huvitavate kaasusteni, kus näiteks Uus-Meremaal asuv mees sai teate, et tal on Vormsis maa. See oli veel väga harvaesinev õnnelik juhus, kus seda meest juhtumisi tõepoolest huvitas see temale kaugevõitu maatükk. Igal juhul see loodusega sinasõber olev mees veetis siin selle suve, elades oma tagastatud maatükil telgis. Ja ei ole võimatu, et tulebki päriseks. Kuid selliseid juhtumeid on praktiliselt üksikuid, võrreldes vähemalt üle tuhande küündivat rootslastest maaomanike üldarvu nende mõnekümnega, kes siin ka mõne aja elavad. Seda päris alalist, talvituvat, keda meie uus vallavõim peaks oma programmi järgi ju soosima, tagasitulnud rannarootslast pole olemaski. Pooled maaomanikud pole vast siin üldse käinudki.
Selline olukord, kus Eesti riigi koosseisu kuuluv väikesaar jagati lihtsalt välismaalaste vahel ära, sai olla ainult kas suur poliitiline möödalask või ettekavatsetud kuritegelik plaan. Poliitiline möödalask siis, kui kogu asja taga oli valearvestus. Et arvati, anname neile rootslastele selle väheasustatud saare tagasi, las tulevad tagasi siia elama ja küll nad siis ka investeerivad kohalikku majandusse. Nii ei juhtunud, tagasitulijaid pole, nn. investorid on pisitegijad, kelle ainsaks sooviks on röövida saare ressursse, peamiselt metsa. Kogu asja taga võis olla ka kellegi kaval arvestus, et selles segaduses, kus üldjuhul riigikeelt mitteoskavad ja , mis seal salata, ka tihtipeale vanadusest nõdrad „subjektid”, kes ei oma ka mingit arusaamist meie nn. üleminekuaja seadustest, lasevad end ametnikel igakülgselt lüpsta. Seda on ikka ju tehtud küll, ega see maade tagasisaamine neil lihtsalt käinud. Küll ajapikku hakkavad välja ujuma igasugu skeemid ja skeemikesed, kus rannarootslased olid seatud mitte eriti tänuväärsesse tankisti rolli. Sümptomaatiline on siin muidugi ka Maa-ameti peadirektori Kalev Kanguri sage sekkumine rannarootslaste maadega seotud asjadesse.
Kuid peamist kahju on kogu selle tagastamise saaga jooksul kandnud eesti kodanikest kohalikud elanikud, kellel oli olnud õnnetus asuda elama kohta Eesti Vabariigis, kus mingist hetkest selgus, et kõik ümberringi väljaspool õuemaad kuulub välismaalastele. Analoogne olukord niinimetatud sundüürnikega, kui osade inimeste jaoks selgus, et nende kodu on teise mehe oma. Sundüürnikele olid vähemalt mingidki kompensatsioonid, laenuvõimalused, munitsipaaleluaseme võimaluski. Aga mida on pakutud Vormsi saarel maata jäänud Eesti kodanikele kompensatsiooniks. Maainimesele on ju maa sama tähtis kui linnainimesele eluase. Ainult võimalus osta nendesamade rootslaste käest, kes ammuste eurooplastena tahavad selle eest ka euroopa hinda. Või siis erastada üldistel alustel. Ja kui ongi mujal saarel mõningaid vabaks jäänud maid, siis nendegi erastamisega (mitte tasuta tagastamise nagu rannarootslastele, vaid raha eest erastamisega) on hulgaliselt probleeme. Eesti riik ja tema ametnikud teevad kõik selleks, et kohalikud eesti kodanikest siin alaliselt elavad inimesed saaksid võimalikult vähese maa omanikeks. Just selliselt tõlgendavad järjekindlalt seadusi nii Lääne maavanem kui ka ajutiselt kinnimajas olev Maa-ameti peadirektor. Kelle huvides, härrased?
Kelle huvides on see, et maa tagasisaanud rootslased suhtuvad sellesse kui sülle kukkunud kingitusse (mis on ju tõsi ja rootslasi endid ei saagi selles süüdistada), mis omakorda viib röövraieteni metsades, põldude söötijäämiseni jne. Kuidas kohapeal toime tulla, kuidas tootmist arendada tingimustes, kus kaugel asuvate välismaalaste omandis olev maa on hakitud kitsasteks siiludeks ja iga siilu kasutusõigust taotledes pead neid omanikke mööda maailma taga ajama. Ja ega seda välismaist omanikku kohe kuidagi ei huvita lepinguga oma maade väljarentimine kohalikele. Sest see välismaine omanik ootab lihtsalt sobivat hetke ja hinda, et see maa edasi müüa. Kehtiv rendileping oleks takistuseks ja vähendaks ka maatüki eest saadavat hinda.
Milline on tulevik? Millega see jama lõpeb? Kindlasti ei ole tulevikuks rannarootsi asustuse taassünd. Selleks on aeg mööda lastud. Maade omanikud on valdavalt juba rannarootslaste nooremad põlvkonnad, kel pole selle kohaga enam isegi nostalgilist sidet. Kuna maad on müügis rahvusvahelisel turul, siis on saare tulevikuks ka rahvusvaheline, sesoonsele saarel viibimisele orienteeritud asustus. Selle märke on juba selgelt näha. Praegu siis soomlaste ja sakslaste näol. Suure tõenäosusega laieneb siia ka vene uusasustus, nii kohapealsete eestimaa venelaste kui ka Venemaa jõudukoguva keskklassi näol, kes otsib omale kinnisvara Euroopa Liitu kuuluvates uusliikmetes, kus räägitakse veel vene keelt. Ega see perspektiiv iseenesest polegi paha: siia tulevad rahvusest sõltumata need, kes otsivad rahulikku keskkonda. Aga miks peab seda tegema kohaliku eesti asustuse arvelt. Sest ilma maata kohalikest jäävad saarele ainult need kes teenindavad nii sesoonselt saarel viibivaid maaomanikke kui ka puhtalt turiste. Kuigi praegu oleks veel võimalus suunata Vormsi asustust eestikesksemaks, andes kohalikele ja teistele eestlastele võimalus soodsalt erastada vabaks jäänud ja riigile läinud maid. Siis oleks siin mingigi võimalus ka muuks tegevuseks kui turistide teenindamiseks.

Lääne maavanem maksab kätte?

Kuskil selle aasta juuli lõpupäevil, keset kuuma suve, saabus Vormsi vallavalitsusse ja asjaga seotud maa erastajatele maavalitsusest pakk pabereid. Suure puurimisega sai neist välja lugeda seda, et selle maaga, mille need inimesed olid juba 2002. aastal oma arust täitsa seaduslikult erastanud, mille mõõtmise nad olid kinni maksnud, mida nad juba kasutasid ja millega olid seotud nende edasised plaanid, on nüüd jokk. Kõik olevat olnud vallas tehtud valesti, ebaseaduslikult; et siis tahtsid raisad kohapealsed sullerid ärastada riigi vara. Õnneks said ausad riigi huve järgivad maakonnaametnikud viimasel hetkel käe vahele ja panid nüüd asja seisma.
Vormistati see asi siis nii, et Lääne maavanem algatas nende erastamiste suhtes maavanema järelevalve, sest tema hinnangul tehti Vormsi vallas suli, rikuti seadust ja seetõttu on need erastamised algusest peale õigustühised. Mis tähendab seda, et vald peab sisuliselt oma otsused erastamise osas tühistama ning inimestelt sellega ise need maad ära võtma. Sest muidu kaebab maavanem asja kohtusse ja saavutab ikka oma. Sest maavanema taga on ju Eesti riik ja mida sa selle riigiga ikka nii väga kohut käid. Senine praktika ei ole ka ju just kõige parem.
Eks imestama natuke paneb, et maavalitsuse ametnikel kulus umbes kolm aastat, et põhjalikult paberitesse süüvides lõpuks leida see kavalate sullerite nipp ja leida ka juriidilised vastumeetmed sellele, et see ikka läbi ei läheks. Nüüd tagantjärele saab aru, et tihedat koostööd sullerite paljastamisel tehti Riigi Maa-Ametiga ja ka muude institutsioonidega.
Näiteks selgitati välja , et oli salakaval plaan kaasomandi kaudu omale rohkem maid erastada, kui ette nähtud. Et Vormsi mees,kes koos naabriga tahtis erastada 20 ha maatükki (seaduse järgi ainult 10 ha per kärss), tahtis riigile teha tervelt 10 ha tünga. Sest seaduse järgi saavad nad ju mõlemad selle 20 ha tüki omanikuks. See, et reaalselt saavad mõlemad vaid kümme, ei huvita kedagi. Sulitembud ei tohi minna läbi!
Veel tuli igasugu andmebaasidest pika uurimisega välja, et mõni maa erastaja ei ole üldse nii kõva põllumees, nagu erastamise paberitel oli enda kohta öelnud. Näiteks oli keegi müünud mingil aruandeperioodil ainult ühe koorma kaalikaid, aga oleks pidanud müüma vähemalt kaks. Tal, sunnikul, tuli põhitulu hoopis IT alasest teenindamisest.
Neid nn. „põllumehi”, kes ei ole suutnud seni isegi kahte koormat kaalikaid oma senise põllumeheks olekuga varuda, riik muidugi oma kalli maa erastamise võimaldamisega toetada ei saa. See on järjekordne Vormsi meeste sulitemp, mida tuleb tõkestada seaduse kogu rangusega.
Nali naljaks, aga Lääne maavanema pidev tülinorimine Vormsi vallarahvaga on ikka imelik küll. Tundub, et on tahtmine iga hinna eest tüütutele ja iseteadlikele saarlastele„käru keerata”. Kusjuures Eesti riigi seisukohast (keda ju maavanem peaks esindama) on just tegemist väga tundliku piirkonnaga, kus maa lausalise tagastamisega endiste rannarootslaste järeltulijatele, Rootsi Kuningriigi kodanikele, piirati tunduvalt siinsete Eesti Vabariigi kodanikest (kelle huvisid maavanem peaks ju esmajärjekorras kaitsma) asukate majanduslikke ja lausa eksistentsiaalseid võimalusi. On palju räägitud tagastatud majade sundüürnike raskest saatusest, kes peavad taluma majaomanike terrorit. Aga seal tuli ju riik siiski mingilgi määral appi, kehtestades üüri piirmäärad.
Sellist riigi appitulekut maakohas, Vormsi vallas, kus mingigi tootmise arendamiseks, üldse hakkamasaamiseks on siiski vajalik maa kasutamise võimalus, siin küll näha ei ole. Rootslastele on tasuta kitsaste siiludena välja mõõdetud 80% saarest. Sellele maale ei ole rohkem kui kümne aasta jooksul asunud elama, ka mitte tegutsema praktiliselt ühtegi Rootsist tagasipöördujat. Kohalikel pole õnnestunud sõlmida nendega ka ühtegi lõplikult vettpidavat maakasutus- või rendilepingut. Enamus sellest maast on söötis. Riigi e. siis ka tema kohapealse esindaja, maavanema asi see ei ole. Tundub et, tema põhiline huvi on millegipärast võimalikult rohkem maid just välismaalastele kantida. Seadusi peab meil väga täpselt järgima (nagu eelpool juba näha oli) ja nad pidid meil ka välismaalastele ühtmoodi kehtima. Tekib küll väike kiuslik küsimus, et kuidas on rootslastele maa tagastamise asjade ajamisel järgitud näiteks keeleseaduse nõudeid. Kus on maavanema, Eesti riigi esindaja, järelevalve, siin kohapeal on nad ju välismaalastega asju ajades kindla peale seda rikkunud. Ja kas nad ei ole saanud isegi pisukest meelehead selle eest. Kus on KAPO? Riik peaks ju ennast kaitsma oma territooriumi igasuguste seadusevastaste ülesostmiste eest, eriti just võõrriigi kodanike poolt.
Eriti võikaks muutus olukord rannarootslaste soosimisega 2003. aastal, kus tollane vallavõim keeldus vastavalt seadusele tagastamast maid neile rannarootslastele, kes ei vaevunud isegi üldse mingeid asju ajama, et see Eesti riigilt saadud kingitus ära vormistada. Lasid mööda kõik tähtajad ja ei viitsind isegi avaldust tähtaja pikendamiseks esitada. Siis kui vallavõim need maad riigi omandisse jättis (eks väike lootus oli ju kohalikel muidugi ka, et riik vähemalt osagi sellest maast kohalikele edasi erastamiseks annab), oli maavanema järelevalve ja kohtuskäigud kiired tulema. Et see kuni Riigikohtuni kulgenud asi siiski päris ühepoolselt ei lõppenud (ca 250 ha sai Eesti Vabariigile siiski päästetud), on okas sügavalt maavanema südames. Seda ta ei andesta.
Ja ta kasutab iga pisukest võimalust, et Vormsi vallarahvale koht kätte näidata.
Kõigepealt kasutas võimalust ja blokeeris viimase maa erastamisvooru läbiviimise Vormsil. Lihtsalt ei saatnud Vormsile erastamiseks lubatud maade nimekirja tagasi Vormsile. Järelepärimisele vastas otse, et kui teie julgete maavanemaga kohut käia, siis ei saa te midagi. Ilmselt ainukesena vabariigis ei saanud Vormsi päriselanikud selles viimases voorus maid erastada. Kuigi seaduse järgi pidid saama ja maadki olid selleks juba määratud. Lihtsalt Läänemaal teeb maavanem ise seadusi, või siis vähemalt tõlgendab.
Järgnevalt toimus pikk, aasta veninud juntimine Vormsi üldplaneeringu kinnitamisega. Mingi formaalsusega hoiti kinni valla võimalusi saada projektidele raha. Sest tihtipeale on erinevate projektide rahastamistingimustes kirjas kehtiva üldplaneeringu kohustus.
Viimasest, käimasolevast jamast, oli eelpool juttu aga meelde tuleb ka varasemaid imelikke intsidente.
Kuskil 96-97 aastal ei suudetud tolleaegse vallavanema Teet Vainolaga ära jagada puhastusseadmete ehituseks mõeldud PHARE eurorahasid, mida maavanem jälle mingit oma õigust kasutades kinni hoidis ja sundis sellega valda ise arveid tasuma. Konflikt oli äge ja sealt on pärit laialt levinud legend sellest, et Vormsi vald on pankrotis.
2001. -2002.a. paiku tahtsid rootslased kohtu kaudu ära võtta talunikelt taluseaduse alusel antud maid. Vald käis kohut ja ka talunikud maksid suurest hirmust advokaatidele. Juriidiline aps aga, millele rootslased rõhusid, oli tehtud just maavalitsuse poolse asjaajamise käigus aga sealt kostus aina soovitusi rootslastele järgi anda. Vald eraldaski väheste vabaks jäävate maade arvelt rootslastele kompensatsiooniks hulga maid. Osa talumehi kaotasid siiski osaliselt oma maa ja advokaatidele makstud raha.
Kõige kurioossem oli see, et kui vald lõpuks ju isegi kohtus osaliselt võitis, olid igasugused „targad” järeleandmised maakonna soovitusel juba tehtud, talunikud olid kohtus alla andnud ja advokaadid oma papi tasku pistnud.
Nii-et kogu iseseisvusaja on riigi (maavalitsuse) ja Vormsi vallavõimude suhete ajalugu olnud ka maa pärast toimuvate konfliktide ajalugu, kus Eesti riik on kohaliku maavalitsuse näol olnud pidevalt mitte oma kodanike, vaid ennem välismaalaste poolel.
Miks see nii on olnud, võib muidugi igaüks kolm korda arvata.

Vormsi internetiseerimine-käestlastud võimalus?

Vormsis on ainukese omavalitsusena Eestis juba kõik tehtud selleks, et iga elanik, suvitaja või külastaja pääseks mobiilselt tasuta võrku või saaks omale püsiühenduse minimaalsete kulutustega. Või peaaegu kõik, sest asi on jäänud mõttetult toppama kahel põhjusel:
Esiteks on mõnedele juurdepääsupunktidele (accsess point) paigutatud sobimatud, et mitte öelda valed signaali edastavad antennid. Ringdiagrammiga e. omniantennid (need valge pulga kujulised) sobivad ainult külade keskele ja samas tuleb ka jälgida, et neid ei paigutata liiga kõrgele. Tavalise maja katuseharja kohal ongi see ülim kõrgus. Kõrgemalt hajub ka signaal tavaseadmete ja mastita kliendile kättesaamatutes kõrgustes. Eriti vale on nende paigutamine Saxby ja Norby tuletorni üle kolmekümne meetri kõrgusele. See tavaline internetti kasutada tahtev inimene (klient siis firma või ka valla jaoks) võib sealt küll selle vajaliku signaali kätte saada, kuid ta peab selleks tegema üüratuid kulutusi. Milleks, küsib inimene? Lubati ju lausa tasuta internetti. Loomulikult on selline olukord kasulik neile, kes paigaldavad inimestele neid internetti pääsu võimaldavaid seadmeid. Näiteks kui seadmed ise maksavad 2000 krooni, tundub ju täiesti normaalne, kui veel 500 krooni töörahaks küsitakse. Aga kui seadmed ise maksaks ainult 500, siis oleks ju raskem veel 500 selleks töörahaks küsida. Piinlik ikkagi.
Külast kaugemate või ka külaäärsete juurdepääsupunktide seadmestamisel oleks tulnud kasutada sektordiagrammiga suundantenne, mis oleks selle vajaliku piisava tugevusega signaali suunanud otse tarbija e. külaelaniku suunas, mitte ei oleks laotanud ühtlaselt seda internetti sisaldavat kiirgust üle metsa ja maa. On seal siis tarbijaid või mitte. Pealegi oleks seda tüüpi antennid olnud hoopis odavamad, praktiliselt kaks korda. Samas oleks vähemalt pooled võimalikud tarbijad pääsenud kulutustega , mis igal juhul mõõdetakse sadades kroonides, mitte tuhandetes.
Teiseks muutis me uus, rahva poolt valitud võim seda eelmise võimu poolt paika pandud põhimõtet, et vähemalt algul on valla poolt vallarahvale pakutav piiratud kiirusega internet vallarahvale püsiühendustes ja külalistele mobiilsetes seadmetes (laptopid, pihuarvutid, telefonid jmt.) täiesti tasuta. Kehtestati hoopis hinnakiri. Küll mitte eriti kõrge, aga piisavalt kõrge selleks, et panna inimene kahtlema, kas mul on seda ikka nii väga vaja. Ja inimesed kulutavadki hoopis palju rohkem raha ja aega, veetes päevi linnas pangakontorites ja ametiasutustes käies, või siis kirjade ja posti teel mingeid asju ajades. Kuigi interneti teel saaks palju asju hoopis kiiremini ja turvalisemaltki ära aetud.
Arusaamatu poliitika vallavõimude poolt praegusel ajal, kui maksude laekumine on ülihea ja raha selle interneti kinnimaksmiseks on küll ja küll. Raha oleks ka nii palju, et igale vallaelanikule, no vähemalt pensionäridele jalavaeva vähendamiseks ja kooliskäivate lastega peredele võiks osta valla poolt interneti tarbeks ka pruugitud arvuti ning kinni maksta ka need seadmed, mis liitumiseks vajalikud.
Sellist käitumist on võimalik põhjendada vaid kas siis sellega, et keegi püüab sellest Vormsi internetiseerimisest lõigata vaid isiklikku kasu või siis tõepoolest kardetakse inimeste informeerituse tõusu. Et mida küll nad võivad sealt internetist teada saada, kui see neile koju kätte tuleb. Loevad äkki veel sedasamagi blogi ja kirjutist siin.

enn nägi und -Rüütel loobub

enn laekus äsja ja ütless, et nägi öösel und Rüütli loobumisest edasi kandideerimast. Asjal võib olla jumet, sest on ka muid märke. Näiteks Rein Sikk tänases Päevalehes on lausa Rüütli eest loobumiskõne ära pidanud. Ja ka hommikuses terevisioonis ei näinud Rüütel välja sugugi mehena, kes oleks täis tahtmist seda ametit pidada. Nii-et see vabastav (ennekõike presidendile endale) teade võibki tulla üsna peatselt.

Vormsi rikkuse saladus

Tänases Postimehes on ilmunud lõpuks ülevaade sellest, kuidas sattus paljude tavaarusaama järgi juba ammu permanentses pankrotis olema pidanud Vormsi vald vabariigi rikkaimate hulka. Ekspressi arvutuste ja tabeli järgi lausa kolmandaks. Mingi kaheksa aasta tagused ajalehtede pealkirjad a`la "Vormsi vald on pankrotis" oleks ju võinud ajakirjanikku natuke inspireerida minema nähtuse käsitlemisel sügavuti. Kusjuures õpetlikku oleks siin ka teistele valdadele palju.

Põhimõtteliselt on kõik õige: rikkuse taga on järsult suurenenud maksutulud, eriti üksikisiku tulumaksu ja maamaksu osas. Kuid see maksubaas on üleriigiliste seadustega reguleeritud ja kehtib ühtviisi kõikide omavalitsuste kohta. Millest siis selline hüpe suhteliselt vaesemate hulgast kõige rikkamate hulka.

See ei ole tulnud iseenesest, selle taga on olnud üsna sihikindel poliitika.

Esiteks püüti aastatel 2002-05 tõsta au sisse põhimõtet, et uued aktiivsed inimesed on saarele teretulnud, isegi need, kes ei talvitu saarel. See andis ka tulemusi, ainukesena Läänemaa omavalitsustest kasvas neil aastatel just Vormsil elanike arv. Ja eelkõige tublide maksumaksjate arvel. Praegust poliitikat selles küsimuses iseloomustab kõige rohkem võimuloleva valimisliidu nimi "Ka talvel Vormsil". Elanike arv on uuesti hakanud vähenema.

Teiseks oli suur probleem rannarootslastele tagastatud maadega. Vormsil oli ca 80% maadest ülikitsaste siiludena välja mõõdetud, kupitsaid täis pikitud söötis ja umbrohtunud põllud või risustunud metsasiilud. Nende meretagused omanikud ei tundnud selle maaga suuremat seost, kui tulla umbes kord aastas nostalgiliselt vaatama ja ka kohalikke äpusid kiruma, et miks vald midagi ei korrasta. Samas maamaksu määr oli nende rootsi taset arvestades naeruväärne. Kohalikul omavalitsusel on õigus teatud piirides tõsta maamaksu määra, aga loomulikult ei saa seda teha selektiivselt. Et rootslastelt niipalju, ja eestlastelt naapalju. Seepärast oli kohalike vastuseis maamaksu tõusule ka väga suur. Aga see tehti ära ja maksimummääradega. Sealt siis maksutulu kasv kordades. See maksis ka tollasele võimule kätte viimastel kohalikel valimistel, kui neil tuli kolida opositsiooni. Aga näe imet, uus võimukoalitsioon ei ole sugugi maamaksu määrasid tagasi keeranud, kuigi lubasid seda oma valijatele.

Suurenenud tulude arvel sai vald hakata maksma maahooldustoetusi ja selle meetme tulemused on kõigile näha, kes Vormsil käinud. Isegi rannarootslaste järeltulijad on hakanud rohkem huvi tundma oma maade seisukorra kohta ja on muutmas ka oma suhtumist maa rendile andmise osas. Sest tõepoolest nad maksavad suurt maamaksu. Aga maaomand ka kohustab.

Demokraatia õppetund Vormsilt

Pisike Vormsi vald andis täna eeskuju demagoogiasse uppuvaisse valijameeste valimistele. Isepäised vallavolinikud ei allunud pealinnast saabunud emissaride meelitustele.
Valiti 2 kandidaadi vahel, üks volikogu lihtliige opositsioonist ja teine volikogu esimees. Koalitsiooni ja opositsiooni suhe on Vormsi üheksaliikmelises volikogus 6:3. Koalitsiooni moodustavad Rahvaliit koos Keskerakonna ja kohaliku valimisliiduga. Opositsioonis on Isamaaliit.
Esimene ütles otse välja oma esialgse eelistuse (Ilves) ja selle, et ta arvestab volikogu arvamust lõpliku otsuse kujundamisel.
Otsustati kõigepealt valida valijamees ja seejärel selgitada volikogu seisukoht presidendikandidaadi suhtes. Häältega 5:4 valiti valijameheks (küll naiseks) opositsiooni esindaja, kes ütles veel end enne hääletamist toetavat Ilvest ja järgneval hääletusel selgitas volikogu välja oma eelistuse presidendikandidaadi suhtes: häältega 5:4 toetab Vormsi volikogu Arnold Rüütlit.
Pealtnäha vastuoluline tulemus, kuid ainult esialgsel vaatlusel. Volikogu liikmed näitasid selle valikuga, et nad pigem ise Rüütli toetajatena toetavad valijamehena Ilvese toetajat, sest usuvad tema lubadust arvestada volikogu arvamust. Ennem kardeti seda, et volikogu esimees teise valijamehe kandidaadina võib neid haneks tõmmata.
Nii et Vormsi kohta ei saa kumbki pool seda häält oma poolele liita. Et nüüd Villu või Ansip tõmbaks kuhugi järjekordse risti.See jääb valijamehe südametunnistusele ja ka igaveseks saladuseks, kui ainult „Estoniasse” saadetu seda ise ei avalda.
Nii peakski olema, kui me tahame omale demokraatlikult valitud presidenti, mitte mingit klannide kombinatoorika produkti.

Seppik Vormsis?-valijameest otsimas?

Kõlakad liiguvad, et Seppik (Ain) teeb täna järjekordse visiidi Vormsile. Päev enne valijamehe valimist kohalikus volikogus. Saare kordumatu ilu ja lahked inimesed lausa sunnivad teda siia uuesti ja uuesti tagasi pöörduma. Ta on üks tuntumatest tegelastest, kes saart tihtipeale väisavad. Kas tuleb ta parandama rahvaliitlasest regionaalministri Õunapuu tehtud viga, kes alles äsja siin käies ei andnudki paari miljonit mõne kohaliku tegelase arvates saarele nii tähtsa bensujaama rajamiseks. Nii võib ju valijamehest lausa ilma jääda. Nüüd ongi siis Seppik platsis, erakonnakaaslastega kohtumas. Tõepoolest, üks keskerakondlasest volikogu liige ju siin on-Toivo Hokkonen. Tea, millest Toivo ja Enn rääkida võiks. Keskerakonna strateegia ja taktika kontseptuaalsetest nüanssidest presidendivalimiste kontekstis ilmselt. Keskerakonna positsioonid Vormsis tahaksid ka ilmselt tugevdamist, eriti pärast tugeva vana tegija Valeri Kääpa lahkumisele saarelt rajoonikeskusesse, tugevdamaks sealset parteiorganisatsiooni.
Nali naljaks, aga asi on vist kriitiline. Nii volikogu esimees Ivo Sarapuu (kellele Õunapuu ei andnud bensujaama) kui ka Toivo Hokkonen ei tundu just olema Rüütli fännid. Ja niipalju mune peaks neil ju olema, et nendeks ainult Seppiku mesijutu peale saada.

Valijamees Vormsilt-mida oodata

Presidendi valijamees Vormsist (või naine, ei sedagi tea) on kaalult võrdne Valga Linna valijamehega. Mõlemist omavalitsusest läheb presidenti valima 1 inimene. Aga Valgast pärit saadik esindab ca 10000 inimest, Vormsist pärit ca 300. Kuigi need pole veel isegi äärmuslikud arvud selles tähenduses. Tallinna valijamees esindab 30000 ja Ruhnu oma 60 inimest. See rist, mille ta valimissedelile sobiva kandidaadi taha teeb, on siiski alati ühesuguse kaaluga. Ja pinged selle valijamehe eelistuse saamiseks on samuti samasugused nii Vormsis kui Tallinnas. Kui sellel eelistusel on turul ka konkreetne hind, siis peaks tegelikult ka see olema sama nii Tallinnas kui Vormsil. Kaup, mida ju osta tahetakse (kui tahetakse-kuid siiski ilmselt ja kahjuks tahetakse), on ju täpselt sama. Siiski kipub jääma mulje, et päris kolkas ei võidelda nii väga selle hääle pärast, kui suuremates keskustes (nagu Loksa). Kõik toimub kuidagi varjatult ja ilmselt on midagi juba varem kokku lepitud.
Konkreetselt Vormsi puhul võib see kokkulepe jääda juba aastatagusesse kohalike valimiste aega. Siis juhtus küll üsna huvipakkuv asi. Nimelt pakkus peale valimisi Rahvaliidu maakonnapealik koalitsiooni seni võimul olnud Isamaaliidule. Sest ei saanud asja ja Rahvaliit tegi koalitsiooni hoopis selgelt Isamaaliidule vastandunud kohaliku valimisliiduga. Nüüd võib siis reedesel volikogu istungil selguda, kas tollal lepiti juba kokku ka see, kes läheb presidenti valima. Kui valimisliidust tulnud praegune volikogu esimees Ivo Sarapuu teeb ettepaneku saata sinna Rahvaliidu soosik, on asi selge. Kui ta tahab sinna ise minna, on asi keerulisem, sest mitte ei usu, et Ivo läheb Rüütli poolt hääletama. Isegi kui ta kõige pühalikumalt seda Rahvaliidule lubaks. See ei tähenda muidugi seda, et poleks üldse vahendeid ja võimalusi teda selles suunas kallutada.
Taolises segases ja kahtlusi tekitavas olukorras oleks muidugi kõige õigem selline variant, et valijameeste kandidaadid ütleksid volikogus enne hääletamist ausalt ära, kelle poolt nad hääletavad kas siis südametunnistuse või mõnel muul ajendil. Siis on vähemalt enam-vähem kindel, et see presidendikandidaat saab Vormsilt hääle, kelle poolt on Vormsi volikogu enamus.

Poliitiline korruptsioon vol1 - Peksari juhtum

Nüüd on siis see Läänemaal ennegi teada olnud tüüpiline poliitilise korruptsiooni juhtum ka keskmeediasse jõudnud.
Hanila vallavanem Arno Peksar vahetas parteid ja astus Keskerakonda. Erinevalt teistest ülekargajatest teatas tema aga otsekoheselt, et tegi seda raha pärast. Valda tulla võivate investeeringute pärast, mis sõltuvad paljus erakonnapoliitikute otsustest. Praegusel võimuvahekordade perioodil siis paljus Keskerakonna poliitikute suvast. Ei hakand siin midagi keerutama maailmavaatelistest väärtustest ja muust jahust. Mitte nagu see Lääne-Viru maavanem, kes maailmavaateliste probleemide pärast juba kolmandat korda parteid vahetab. Kui ikka selline maailmavalu ja eneses selguseotsimine on, kas ei peaks siiski riigiameti asemel hoopis buda mungana Tiibetisse mediteerima minema.
Lühidalt öeldes, teatas Peksar avalikkusele, et talle pakuti Keskerakonna poolt altkäemaksu. Ja et ta oli nõus selle altkäemaksu vastu võtma tingimusega, et see läheb avalikku, valla, rahakotti.
Kas nüüd Peksar tegi selle avalikustamise teadlikult või lapsesuuna, on iseküsimus. Igal juhul õieti tegi. Kuigi kui ta tegi seda lapsesuuna ja tõemeeli loodab niiviisi vallale raha saada, siis tema ja vallarahvas saavad küll pettumuse osaliseks. Just siis sel juhul kui keskerakond tulevaste Hanila valda puudutavate rahastamisotsuste juures ongi. Siis nad ei saa nüüd (peale Peksari lapsesuud) kohe kindlasti midagi. Sest vastasel juhul oleks keskerakond kohe vahel. Kujutage ette, et altkäemaksu andmist kavandavale isikule saab teatavaks, et see, kellele ta altkäemaksu kavatses anda, on vahepeal KAPO –sse pöördunud. Ainult loll teeks nii. Käed pandaks ju kohe raudu.
Loodan, et Peksar on kraad kavalam mees. On välja arvutanud, et keskerakonnaga on tegelikult kööga ja raha jagavad tulevikus hoopis teised mehed. Ja neil meestel on väga lihtne, ohutu ja suure aplombiga poliitilisest erapooletusest seda just Hanila vallale teha. Ja tõsine vallamees, kel tegelikult kama kaks, millisesse parteisse kuuluda, võib ju ka selles põlatud Keskerakonnas olla. Peaasi, et vallale raha tuleb.

Hullo on ilus sõna, ja võib sisse tuua...

Sihuke uudis siis....Alles see oli, kui "elioni" ja vist ka "elisa" sõnade kasutamise eest kenakest pappi nõutati...Tõsi küll, vist nime õigeaegse registreerimise tasuks eraomanike kaukasse. Nüüd oleks võimalus avalikul võimul, omavalitsusel näiteks internetiseerida ja interneti -telofoniseerida vähemalt saare keskasula (Hullo nimelt) või ka kogu saar. Pealegi oleks see vabaturumajandust ülistav ja sümboolnegi: Skype`i vaata et kodumaal mingi internetitelefoni teenust pakkuv firma tegutsemas...

Korruptsioonist Vormsi Vürstiriigis-vol1

Ja ka teistes omavalitsustes-vürstiriigikestes.
Sest tavaarusaama järgi on ju need valla- ja linnaomavalitsustegelased läbi ja lõhki korrumpeerunud. Mis on õige ja ei ole ikka päris ka. Sest need „päris isad” istuvad parteikontorites, riigiasutustes, kohtunikutoolidel ja advokatuuris. Väiksemad velled kohtadel täidavad suurte asjade korral vaid „isade” tellimust ja teevad nii-öelda „allhanget”. Eks muidugi natuke liigub ka kohapealset, lokaalset vasakut raha, kaupa ja teenuseid kohalike ametnike kätte. Kuid otsest pappi rahapaki sahtlisse libistamise näol ilmselt siiski vähe. Isegi väga vähe, erinevalt kõrvaltvaatajatele tunduvast. Põhiline korruptsiooni liik kohtadel on see, et teatud inimestele tullakse vastu. Teiste inimeste, ehk siis avalike huvide arvelt. Tullakse vastu neile, kellest on teada, või kes on osavalt märku andnud sellest, et nemad võlgu ei jää. Ega jäägi. Aga võimalusi tasumiseks on ju palju ja kõike ei mõõdeta otseselt rahas.
Valdkondi, kus korruptsioon lokkab, on ka omavalitsuse tasandil mitmeid. Üks olulisemaid on teadagi planeeringud ja ehitustegevuse lubamine, ehk siis kõik kinnisvaraarenduse ja muu sellisega seonduv.
Võtame konkreetse näite Vormsi vallavolikogu istungil toimunust (lõpuks ometi netti jõudnud volikogu istungi protokolli põhjal http://vormsi.ee/saar/valits/protokollid/2006protok/protok_4.htm). Niisiis toimus vallavolikogu istung kus päevakorras oli kohe mitu otsuse eelnõud maa sihtotstarbe muutmise kohta ilma detailplaneeringut nõudmata.
Selgituseks niipalju, et sellise sõnastuse taga on lihtlabane põllu või metsamaa muutmine elamumaaks ja peale sellise otsuse vastuvõtmist ei ole omavalitsusel praktiliselt võimalust kontrollida ja oluliselt mõjutada tulevast ehitustegevust sellel kinnistul. Kõige toimuvaga peavad leppima nii kinnistu otsesed naabrid kui ka kõik need inimesed, kes seni kasutasid seda maad igaüheõiguse alusel rannas või metsas käimiseks või loodusandide korjamiseks. Detailplaneeringu (mis on oma olemuselt kokkulepe naabrite ja avalike huvidega) nõudmisega oleks austatud rahvaasemikud saanud saavutada läbikaalutud, kõigi (sealhulgas oma valijate) huve arvestava lahenduse. Seda ei tehtud. Sest ilmselt arendajad olid nõus loovutama vähemalt osa muidu detailplaneeringutele kuluvatest vahenditest otse rahvaasemikele. Kasulik ju kõigile (s.t. nii arendajale kui rahvaasemikele). Kuidas ja millisel kujul, kes seda teab. Ammugi, kes seda tõestada suudaks. Jutt sinna juurde on ju alati üks: me tulime inimesele lihtsalt vastu. Sellised head sõbralikud inimesed lihtsalt. Eriti Vormsis.
Tehniliselt on selliseid asju lihtsam teha neis väikestes omavalitsustes, kus volikogud on väikesearvulised ja seetõttu otsuste vastuvõtmiseks vajalik häälte arv samuti väike. Siin Vormsis piisab vaid mõnest häälest, eriti kui õnnestub veel opositsioon kuidagi istungilt minema peletada. Kõnealusel istungil see skeem edukalt toimis, opositsiooni algatatud umbusaldusi ei võetud päevakordagi ja ega neil siis muud üle jäänudki,kui saalist välja marssida. Siis sai rahulikult omatahtsi toimetada, ei mingeid küsimusi, ei mingeid põhjendusi, ei mingeid komisjoni arvamusi enam vaja polnudki. Ühehäälselt vormistati asi ära. Head, sõbralikud inimesed lihtsalt sellised. Kõige hullem ongi asja juures see, et volikogudes istubki inimesi, kes tõemeeli arvavad, et inimestele tulebki alati vastu tulla, isegi teiste inimeste huvide arvelt. Neid lihtsameelseid kasutatakse alatult ära. Nii Vormsis kui mujal.
Muudest näidetest korruptsioonist omavalitsustes siis edasistes väljaannetes.

Olukorrast Vormsi Vürstiriigis-vol 3-suvi2006

Suvi hakkab lõppema. Päike käib madalamalt ka Vormsi Vürstiriigi võssakasvanud randade kohal. Suvi Vormsis on kõrvaltvaatajale tundunud kuidagi unine: ajakirjanduses on Vormsi mainimine haruharv. Kes see ikka huvitub selle kauge ja kohalikegi arvates viletsa maanurga (tõsi küll-EE andmetel rikkuselt Eesti kolmanda ja Läänemaal konkurentsitult esimese) elu-olust ja kohalike kisklemisest võimu pärast. Kuigi kisutakse ju siingi ikka sellesama pärast, nagu ka laialdamist kajastamist leidnud kisklemised rikkuselt veel eespool olevates Viimsi ja Harku valdades; ikka kogutud avaliku maksuraha jaotamise pärast.
Kui umbusaldus vallavõimule Viimsi ja Harku valdades leiab lausa obligatoorset kajastamist kõigis telekanalites ja juhtivates päevalehtedes, siis juba kuu aega tagasi toimunud umbusaldushääletus rikkuselt kolmanda valla-Vormsi- vallavanemale Ene Sarapuule pole sündmusena äramärkimist leidnud vist isegi kohaliku kobrulehe-Lääne Elu-veergudel. No isegi valla enda ametlik teabeleht ja internetilehekülg vaikivad sellest. Eks siis tuleb jälle endal seda rahvavalgustamise tänamatut tööd teha, sest selle eest saab enamasti külavahel sõimata. Tõsi küll, mitte otse, nagu ju võiks, vaid ikka nurga taga ja salamisi, mis siis kuulujuttudena võimendatuna kätte tulevad.. Et mis ta seal kuulutab sellest, mida me siin vaikselt susserdame. Naljakas siiski: avalik võim ajab avaliku raha eest vaikselt ja salaja mingit asja.
Et siis kuskil juuli keskel oli Isamaaliidu fraktsiooni poolt algatatud esimene umbusaldus rahvaliitlasest vallavanema Ene Sarapuu suhtes, mis ettearvatult kolinal läbi kukkus. Esimene seetõttu, et kindlasti ei jää see viimaseks, arvestades Isamaaliidu mandaatide osakaalu (üks kolmandik) Vormsi vallavolikogus. Samas avaldati samuti ebaõnnestunult umbusaldust ka revisjonikomisjoni liikmetele, kes olid just maha saanud igati tähelepanuväärse revisjonikomisjoni aktiga eelmise majandusaasta kohta. Sellesama majandusaasta, kus võimul oli veel praegune opositsioon ja mille tulemuste põhjal ongi Vormsi vald rikkuselt kolmas Eestis. Sellest revisjonikomisjoni aktist tuleb edaspidi veel palju juttu, sellel pikemalt praegu ei peatu.
Mida siis vallavanema tegevuse osas pahaks pandi:
Esiteks muidugi Rahvaliidule nii omane Faktulini tüüpi afäär. Õigem oleks vist öelda, et meil on omal olemas üks kohalik Faktulina. Nimelt selgus (opositsiooni poolt algallikatele lõpuks ligi pääsedes), et endise koolidirektori Aime Piirsalu tööle ennistamine, temale üsna priske kompensatsiooni väljamaksmine ja talle ka uue ametikoha tekitamine ei tulenenud sugugi Töövaidluskomisjoni otsusest, vaid oli otsene vallavanema rahaeraldus vallaeelarvest oma rahvaliitlasest parteikaaslasele. Nimelt oli Töövaidluskomisjon juba teinud otsuse Aime Piirsalu kahjuks ja Vormsi valla kasuks, kui vastselt ametisse nimetatud vallavanem teatas valla nimel kõigi Aime Piirsalu nõudmistega nõustumisest. Eks siin oli tegemist suurema kombinatsiooniga, kus oluline koht oli ka sellel, et Aime Piirsalu loobus pooleks aastaks oma volikogu kohast ja nii sai veel üks rahvaliitlane Teet Vainola volikokku vett segama ja tegelikult koalitsiooni juhtima. Teedu rolli annab kohalikes oludes kahtlemata võrrelda koalitsiooninõukogu esimehe rolliga suures poliitikas. Ilma temata ei toimunud siin küll midagi. Seda suppi, mis ta Piirsalu asendajana kokku keeras, helbivad sõbrad-koalitsioonikaaslased revisjonikomisjonist ja kaasparteilased Rahvaliidust veel kaua. Ega sellega jõutagi enne ühele poole saada, kui terendub uus Vainola volikokku naasmine, seekord juba Ellen Järve asendajana.
Paksu verd ja frustratsiooni tekitas paljudes (eriti õpetajate seas) ka koolidirektori valimine. Kuigi algusest peale oli selge,et tegelikult sobiv inimene on leitud ja töötab asjatundlikult juba aasta direktori kohusetäitjana, jamati lõputult igasugu komisjonide, kontrollide, konkursside ja muu taolise inimese närvide söömisega. Et see inimene mitte ei ole isegi valest parteist, vaid et ta pidavat lävima valede inimestega.
Õigustatult tehti etteheiteid vallavalitsusele ka üldise teabepuuduse osas. See värk siin on küll tõeline naljanumber. Vallas on ametis kaks sekretäri. Üks vallamajas ja volikogul on veel eraldi sekretär. Valla koduleht on nüüd juba neli kuud uuendamata. Ei vallavalitsuse ega volikogu protokolle. Alustati küll valla teabelehe väljaandmisega, aga teave seal on umbes selles stiilis: vald eraldas raha....Ei ole öeldud, kellele ja mille eest ühist raha laiali jagatakse. Või siis kuulujuttude tasemel antud teade, et Rumpo külas hammustavad hobused inimesi. Kui siis teabenõude korras küsisin, keda on hammustatud, vastatigi umbes nii, et oli suuline anonüümne avaldus. Kuidas siin, kus kõik tunnevad kõiki, saab suulist avaldust tehes jääda anonüümseks...mõistus ei võta.
Umbusalduste vahe pidi olema vist kolm kuud. See tähendab, et uut umbusaldust vallavanemale on oodata kuskil oktoobris. Üheks teemaks võib kujuneda Vormsi internetiseerimise inimeste (klientide) jaoks kalli ja tegijatele (Teet Vainola firma) ning seadmete tarnijatele soodsa lahenduse läbisurumine. Võimalik et siit on üsna kõvasti läinud raha (vasakule või paremale) Vormsi reaalsetes oludes ebaotstarbekate ja sobimatute kallihinnaliste antennide peale. Ehk siis:
Vainola tembutab jälle.
Aga täpsemalt juba edaspidi.

Öiglus Wöidutsegu!

Sellise pealkirjaga ja sellise sisuga

Oookei. Vald võtab oma ametlikult kodukalt ära lingi su blogile. Mida teed? Kaebad Õiguskantslerile, loomulikult. Ja Õiguskantsleri Kantseleist vastatakse, sest peab:)
Ja samal ajal imestatakse, miks meil on palju ametnikke…

postitus ilmus siis siin (http://sepp.offline.ee/tavaline/2006/06/oiglus-woidutsegu) reageeringuna mu kirjutisele Õiguskantsleri vastusest
Üsna lõikavalt irooniline saarlastest jobude osas, kes oma kirjutisi maailma nabaks pidades ilmselt mõttetute kaebustega Õiguskantsleri büroo kallist aega raiskavad.
Nii hull see asi vast ka ei ole. Probleem teistsuguste vaadete avaliku ja kirjaliku (poe taga on kõik kõvad mehed rääkima) avaldamisega kohaliku omavalitsuse ehk külatasandil on täitsa üleval ja Õiguskantsleri vastusestki (mille siis nüüd täies mahus avaldan) saab vast seda välja lugeda. Märgatavat huvi on selle Vormsi blogi kaasuse kohta üles näidanud ka teised institutsioonid. Diskussioon jätkub.
Saarlaste keelekasutuse kohta on siin naljategemine natuke ülearune, Vormsil ei räägita saare murrakut ja ega pole ka kunagi räägitud

Vastus avaldusele
Austatud härra Puurmann
Pöördusite minu poole avaldusega, milles soovisite saada õiguskantsleri hinnangut, kas Vormsi valla ametivõimude tegevus rikub inimeste õigust saada vabalt informatsiooni ja avaldada vabalt oma arvamust.
Selgitan Teie avaldusega seoses järgmist. Analüüsinud kehtivat õiguslikku regulatsiooni ning tutvunud avalduses toodud ning minu poolt kogutud teabega, ei tuvastanud ma Vormsi valla ametivõimude tegevuses õigusvastasust.
I
Faktilised asjaolud
Te peate avalikku veebipäevikut, mis asub veebiaadressil www.vormsi.blogspot.com. Kuni 2005. aasta novembri lõpuni oli Vormsi valla avalikul veebilehel (aadressil www.vormsi.ee) üleval viide Teie veebipäevikule. Novembri lõpupäevadel kõrvaldati viide Vormsi valla lehelt. Väidetavalt otsustas Vormsi vald viite kõrvaldada Teid sellest ette hoiatamata, samuti otsust ametikult motiveerimata.
6. detsembril 2005. a pöördusite asjaolude selgitamiseks Vormsi Vallavalitsuse poole teabenõudega. Palusite vallalt selgitust, mis põhjusel ja millisele õiguslikule alusele tuginedes otsustati kõrvaldada Vormsi valla veebilehelt viide Teie veebipäevikule. Samuti soovisite teada, kuidas on reguleeritud Vormsi valla veebilehe sisu haldamine ning kuidas on sealjuures tagatud inimeste arvamusvabaduse austamine.
Vormsi vallavanem Meelis Mägi vastas Teie teabenõudele 6. detsembril 2005. a. Vallavanem selgitas, et viide Teie veebipäevikule võeti valla lehelt vallavanema korraldusel. Vallavanemale esitas vastava soovi vallavolikogu esimees Ivo Sarapuu. Põhjuseks oli asjaolu, et Teie veebipäeviku sisu ei peetud sobivaks valla kõdulehele. Samuti selgitas vallavanem, et valla veebilehte hooldab teenusepakkuja Henry Timusk. Infot lehele lisamiseks või millegi muutmiseks võivad saata Vormsi valla töötajad ja volikogu sekretär. Ametlikku korda selles osas kehtestatud ei ole.Pöördusin Vormsi vallavanema proua Ene Sarapuu poole ning palusin selgitada, millisele õiguslikule alusele tuginedes kõrvaldati Vormsi valla veebilehelt viide Teie veebipäevikule ning mis oli viite kõrvaldamise põhjuseks.Vormsi vallavanem selgitas oma vastuses, et kuna tema sai Vormsi vallavanema volitused 2005. a 12. detsembril, puuduvad tal andmed, millisel õiguslikul alusel viide Teie veebipäevikule valla veebilehele üles pandi ja millisel eemaldati. Vallavanem oli seisukohal, et Teile ei ole veebipäeviku pidamisel valla poolt mingeid takistusi tehtud. Vallavanem teatas, et Vormsi Vallavalitsus leidis 17. jaanuaril 2006, et on vaja välja töötada veebilehe käsutamise kord, mis võimaldaks otsustada, kas ja millised kirjutised/viited tuleks veebilehel avalikustada.
II Õiguskantsleri seisukoht
Eesti põhiseaduse §-s 44 on sätestatud üldine teabevabadus. Paragrahvi esimene lõige ütleb, et igaühel on õigus vabalt saada üldiseks käsutamiseks levitatavat informatsiooni. Paragrahvi teise lõike kohaselt on kõik riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud kohustatud seaduses sätestatud korras andma Eesti kodanikule tema nõudel informatsiooni oma tegevuse kohta, välja arvatud andmed, mille väljaandmine on seadusega keelatud, ja eranditult asutusesiseseks käsutamiseks mõeldud andmed. Selle põhiõiguse realiseerimiseks on seadusandja kehtestanud avaliku teabe seaduse (AvTS)1.
Põhiseaduse § 45 esimese lõike kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatele neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna-ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. Põhiseaduse § 45 teine lõige ütleb, et tsensuuri ei ole.
Põhiseaduse §-ga 45 tagatud sõna- ja väljendusvabadus on oluline tingimus demokraatliku ühiskonna arenguks ning iga indiviidi eneseteostuseks. Seda ei kohaldata mitte ainult teabe ja mõtete suhtes, mis leiavad heatahtlikku vastuvõttu või mida peetakse kahjutuks või neutraalseks, vaid ka selliste avalduste suhtes, mis on solvavad, šokeerivad või häirivad riiki või selle elanikkonna mistahes sektorit. Pole põhjust sõna- ja väljendusvabaduse kaitse alt välja arvata ka nn "uut meediat" - internetipäevikud, veebilehed, internetifoorumid jms.
Seega on veebipäeviku pidamine sõna- ja väljendusvabaduse ilming ning riik ei tohi asuda seda põhjuseta piirama.
Teine küsimus on aga see, kuivõrd on riik kohustatud sõna- ja väljendus vabadust edendama ning aktiivselt looma võimalusi selle õiguse realiseerimiseks, nt pidama avalikku veebilehte ning võimaldama avaldada seal arvamusi, mõtteid, viiteid jms.
Kohaliku omavalitsuse kohustus pidada veebilehte tuleneb avaliku teabe seadusest ning see on seotud üldise teabevabaduse tagamisega. AvTS § 29 lg 1 ütleb, et teabevaldaja on kohustatud andmed, mis kuuluvad avalikustamisele, avalikustama veebilehel. Andmed, mis kuuluvad avaldamisele, on loetletud AvTS § 28 esimeses lõikes. AvTS-st ei tulene teabevaldaja (antud juhul kohaliku omavalitsuse - Vormsi valla) kohustust lisada oma veebilehel viiteid eraisikute veebilehtedele, seega puudub ka isikutel subjektiivne õigus seda nõuda.
Samas võib teabevaldaja AvTS § 28 lg 1 p 32 kohaselt lisaks kohustuslikult avaldamisele kuuluvale teabele avaldada veebilehel ka muud teavet, mida vajalikuks peab. Mittekohustusliku teabe avaldamine on seega jäetud teabevaldaja otsustada. Kuigi seadustes pole veebilehe pidamise ning seal teabe avaldamise tingimusi ja korda reguleeritud, peab teabevaldaja/veebilehe pidaja järgima sealjuures põhiseaduse materiaalseid nõudeid.
Avaliku võimu (riigi või kohaliku omavalitsuse) poolt peetava veebilehe näol on tegemist n.ö avaliku ressursiga ning seda peetakse avalike ülesannete täitmise eesmärgil. Juurdepääs avalikule ressursile peaks olema tagatud võrdsuse põhimõttel ja selgetel alustel. Juurdepääs veebilehel ei pruugi seisneda üksnes n.ö passiivses juurdepääsus veebilehel olevatele andmetel, vaid sõltuvalt asjaoludest seisneda ka veebilehe aktiivses käsutamises - nt võimalus lisada sinna asjakohaseid viiteid. Aktiivne juurdepääs edendaks küll sõna- ja väljendusvabadust, samas ei saa selle mittevõimaldamist pidada automaatselt sõna- ja väljendusvabaduse rikkumiseks. Põhiõigustesse sekkumisel tuleb arvestada põhiseaduse § 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet. Sellest tulenevalt on rikutakse põhiõigusi siis, kui põhiõigustesse sekkumiseks puudus legitiimne eesmärk või oli sekkumine ebaproportsionaalselt tugev.
Arvestades asjaolu, et seadusest ei tulene isiku õigust nõuda, et vald avaldaks oma avalikul veebilehel viiteid isikute veebilehtedele, ei tuvastanud ma Vormsi valla ametivõimude tegevuses õigusvastasust. Valla veebilehelt viite kõrvaldamine küll puudutas Teie sõna- ja väljendusvabadust, kuid leian, et selline riive ei olnud ebaproportsionaalselt tugev. Teil on olnud ja on edaspidi võimalik realiseerida oma sõna-ja väljendusvabadust veebipäevikut pidades või muid kanaleid käsutades.
Tänan Teid, et tõstatasite oma avaldusega põhiõiguste kaitse seisukohalt tähelepanuvääriva küsimuse. Oma edaspidises töös teabevabaduse ja sõna- ning väljendusvabaduse probleemidega kokku puutudes võtan Teie poolt tõstatatud küsimust arvesse.
Austusega
Allar Jõks

Veel lambapidamisest Vormsi Vürstiriigis

Tänases Maalehes ilmus siis teade Pressinõukogu õigeksmõistvast otsusest Maalehe artikli „Vormsilased karastavad lambaid” osas. Kuna Pressinõukogu tegi oma otsuse, tuginedes ajakirjaniku enda seletustele (avaldatud täies mahus siinsamas mõni postitus tagapool), ja, nagu nähtub otsuse sisust, võttes neid puhta kullana, pean vajalikuks avaldada osaliselt oma kommentaarid sellele seletuskirjale. Jääb veel lisada, et Pressinõukogu ei pidanud vajalikuks enne otsuse langetamist selle seletuskirja minuni toimetamist ja sellele kommentaari palumist, jättes mind taotluslikult kiusliku, paranoilise kaevupunni rolli.

Kirjutise "Vormsilased karastavad lambaid" (16. 2. 2006) ajendiks oli
Vormsi elaniku (toimetusel nimi teada) telefonikõne Maalehe toimetusse.
Helistaja väljendas tüüpilist, Eestis praegusel ajal sageli väljendatavat
arusaamatust uut moodi loomapidamisviisi (talvel väljas) suhtes.

Ja sellise puhtpraktilise, loomapidamist käsitleva kirjutiseni viiva signaali autor eelistab jääda ja jäetaksegi ajakirjaniku poolt anonüümseks! Milleks selline ajakirjandusliku allika kaitse? Kahtlemine naabri loomapidamisoskustes ja sellest ajakirjanikule rääkimine on Vormsil ohtlik infoallika julgeolekule ja tervisele?! Pealegi polnud ta ju Vormsi jaoks ise, ega tegutsenud sugugi anonüümselt vaid täiesti avalikult. Rääkis küla peal asjast, sõitis avalikult koos ajakirjanikuga ringi, on üldse tuntud ja sõnakas mees, kes ise kunagi mingit anonüümsust ei soovi ega pole kunagi soovinud.
Ei, seda allika anonüümsust oli vaja ajakirjanikule, et sisse panna väike vihje võimalikule põllumajandustoetuste väljapetmisele. Loomulikult sellist alusetut laimu ei saa otse kellegi suu kaudu esitada. Asi on tegelikult isegi selles, et see väide ei tule algselt isegi sellelt anonüümseks jäänud tegelaselt, vaid temagi esitas veel rohkem varju jäänud tegelaste konstruktsioone.
Ja ajakirjanik läheb nii lihtsalt õnge...Vaevalt.

Vormsil käisin puhkepäeval, jäätee ajal, kui saarel oli hulgaliselt ka teisi
uudistajaid. Loomade välipidamist oli võimalik kõigil näha.
Loomapidamiskohad jäid avalikult kasutatavate teede äärde ja kusagil nähtud kohtadest polnud keelusilte.

Kas siis nii tuldigi ettevalmistatult, saadud signaalile reageerides kirjutama probleemartiklit? Tundub nagu oleks satutud saarele juhuslikult. Juhuslikult kohtuti signaali autoriga, juhuslikult ei tulnud meelde helistadagi teiste nende loomapidamiskohtade ja loomade omanikele, millest tulevases probleemartiklis juttu peaks tulema? Sest keelusilte ju territooriumil ega hoonel ees ei ole ja pealegi on need kohad nii avalike teede lähedal. Milleks probleemi omanikust kirjutades veel teda ennast tülitada, eks nad siis pärast õiendavad, kui midagi ei meeldi.

Helistajalt sain teada, kes loomapidajad on, ja ka seda, et Kersleti küünis
peavad lambaid Elle Puurmann ja Ahto Kokk, kes on muu hulgas ka kohalik
loomaarst. Nii enne saarele sõitu kui ka saarele jõudes helistasin Ahto
Kokale, kes aga siis parasjagu oli jahil. Leppisime kokku hilisema kohtumise

Jaa.... üks loomapidaja ei saanud nagu tulla ise näitama, aga sellele teisele , kelle nimi on ajakirjanikule hästi teada ja ilmselt oli teada ka see, et just talle kuulub selle eriliselt kriitika alla sattunud lloomapidamiskoha kasutusõigus, sellele juba helistama ei hakka. Ei tee katsetki. Selle asemel õnnestus koos anonüümse kaebajaga kõnealloleva küüni juures ära käia täpselt selle paaritunnise ajavahemiku jooksul, mil omanikku seal ei viibinud. Ja ega pärastki polnud mingit ajakirjanduseetilist mõtet omanikku informeerida?

ja seni näitas helistaja mulle Vormsi saart, muu hulgas ka veiseid, lambaid ja küülikuid, keda välitingimustel peeti.

Kas kõiki, artikli järgi tundub olevat küll tehtud valik, milliseid kohti nimetada, milliseid mitte. Ja see valik ei ole tehtud sugugi loomade välipidamise teooria ja praktika näitlikustamise seisukohalt, nagu probleemartiklilt ootaks. Valik on tehtud „õigete” ja „valede” loomapidajate seisukohalt. Kohaliku poliitika kontekstis. „Õiged” on hetkel võimul ja neid ei näidata.

Lumest toidu otsimine on kirjutise kontekstist välja rebitud lause.
Tegelikult kirjeldasin lumest toidu otsimist, näitlikustamaks loomaarstist
lammaste omaniku Ahto Koka väidet, et lambad tahavad lumel olla ka siis, kui laut sealsamas. ("Aga kui eelmisel aastal pidasin lambaid kodu juures ja neil oli võimalus iga hetk lauta minna, tahtsid nemad ikkagi lumel magada," ütles Kokk. Tõepoolest: lambad kraapisid lumest näsimiseks kulu, kuigi küünis oleks saanud hoopis kergema vaevaga saagi kätte.)

Huvitav, huvitav...Sedasama „kontekstist väljarebitud” lauset kasutab „Maalehe” toimetus ise ja uuesti, kui ta iseloomustab kõnealust artiklit oma 29.juuni lehes ilmunud teadaandes Pressinõukogu õigeksmõistva otsuse kohta.

Lumme poegimist pole kirjutises väidetud. Jutt on kõledas küünis poegimisest. Küünis oli sel talvel tõepoolest tuuletõmme ja seda, et küüni kordategemine on pooleli, tunnistas ka Ahto Kokk.

Huvitav, kuidas see tuuletõmbe fakt kindlaks tehti, vaatles ju ajakirjanik küüni kaugelt, avaliku tee pealt?

2) "Nii-öelda vastaspoole (ehk siis lambapidaja enda) seisukoht on avaldatud läbi kohaliku loomaarsti selgituste..." Mul ei olnud mingitki põhjust kahelda selles, et Ahto Kokk, kes on ka loomaarst, on üks Kersleti küüni lambapidaja.

Sulaselge häma. Tegelikuks vastaspooleks on need inimesed, kes on toonud mitmesuguste looduskaitseprojektidega saarele kariloomi ja need inimesed on kellelegi pinnuks silmas. Ja neile sõna ei anta.

3) Arvamine, nagu oleks loomade pidamine lumel loomade piinamine ja et loomade pidamine Vormsil on hoogustunud karjatamistoetuste tõttu, kuulub helistajale, Vormsi elanikule, kes sellega väljendas tüüpilist loomade välipidamise vastu olevate inimeste hoiakut. Seda, et loomad ei piinle, selgitab sealsamas Ahto Kokk.

Jälle kerge häma. Artikli tegelik lause „Tema meelest on Vormsil võimust võtnud huvi hõlpsalt karjatamistoetusi saada, unustades ära, et loomade eest tuleb ka hoolitseda.”
ei ole ju sugugi nii heatahtlik ja lause võimalikku autorit teades võib kindel olla, et tegelik ajakirjanikule esitatud jutt ja sõnum olid hoopis karmima sõnastusega. Milleks see ajakirjaniku poolne pidev pehmendamine. Kui ta peab vajalikuks selle inimese arvamust esitada, esitagu ehedal kujul.
Ma ei tea midagi rahvaliitlasest vallavanema käigust küüni juurde ja ma tõesti ei arva, et iga kirjutist peaks kommenteerima ka kohaliku omavalitsuse juht.

Keegi pole rääkinud „igast kirjutisest”. Jutt oli sellest, et kui üleriigilises lehes räägitakse ühe valla näitel probleemsest loomapidamisviisist ja on tõesti andmeid, et vallavanem oli juba niikuinii kuidagi seotud selle artikli saamislooga, oleks ilmselt asjakohane saada ka tema seisukoht. Seda kinnitab ka peale artikli ilmumist toimunu, kus vallavalitsus on algatanud just nende artiklis mainitud loomapidamiskohtade rendilepingute lõpetamise või ülevaatamise.

Pärast kirjutise ilmumist Toomas Puurmann tõepoolest helistas mulle. Päris kindlasti ei ähvardanud ma teda - see on täielik väljamõeldis.

No milleks pidada siis ajakirjaniku küll leebes toonis tehtud vihjet sellele, et mida ta kõike küll meist on kuulnud ja et see kõnesolev artikkel on ju nii heatahtlik, et mul pole küll mingit mõtet pahandada. Eks see tähendab ikka seda, et „mida kõike võin ma veel teie kohta kirjutada, kui palju kobisete”

Ma hoopis püüdsin selgitada, et uut moodi lambapidamisviisi harrastajad on Eestis pioneerid ja et nagu iga uus asi tekitab vastuseisu, on päris loomulik, et seda tekitab ka talvine lammaste välipidamine. Ja et sellest tuleb rääkida, et inimesed kohaneksid uute asjadega. Kui ma õigesti mäletan, siis ma selgitasin selle väga pika jutuajamise jooksul ka seda, miks valisin asjast rääkimiseks just Ahto Koka (kuna ta on ise loomaarst). Kindlasti proovisin Toomas Puurmannile selgitada, et mul pole mingisugustki alust rünnata isiklikult teda ja et ma pole seda teinudki.
Vat kui erinevalt võivad inimesed oma telefonivestlust mäletada ja kommenteerida. Peaks vist kõneeristuse välja nõutama. Minu mäletamist mööda oli kõne suhteliselt lühike, rahulikus toonis. Mina esitasin väga lühidalt oma peamised pretensioonid ja teatasin talle ka seda, et esitan need põhjalikumalt ka kirjalikult. Palusin talt siis ka kinnitust, et ta aega leiaks ja mulle ikka vastaks. Mingit diskussiooni lambapidamise strateegiast ja taktikast polnud ollagi, koheseid vastuseid oma pretensioonidele ma ei saanud, ainult püüti seletada, et tema ju ei tahtnud halba, et ärgu olgu ma kuri (kuigi kuri ma ju polnudki- vähemalt tollal) ja siis see eelpooltoodud jutt, et ta oleks võinud kirjutada hullemini ja millest veel...

Olen peaaegu kindel, et selle pika jutuajamise vältel soovitasin tal, kui asi ikkagi kripeldab, lehte vastulause kirjutada, sest selle võimaluse pakkumine on niisugustel puhkudel loomulik.

No seda küll ei olnud. Võimalusest vastulauseks Maalehele võtaks kohe kinni. Ainult seda ei pakuta sealt mulle kunagi. Mitte selle lamba loo pärast, vaid sellepärast, et ma seoks äkki oma vastulause teiste probleemidega, millest Maaleht ei taha kuidagi rääkida.

Eesti Õiguskantsler blogipidamisest Vormsi Vürstiriigis

Vean väikest ja vaikset vägikaigast Vormsi Vürstiriigiga selles osas, et võimaldada vürstiriigi alamatele ka muud informatsiooni kui see, mis neil ametlikul kodulehel üleval. Kui nüüd keegi viitsis sinna kiigata, eks siis nägi, et erilise sisu ja värskusega see koht just ei hiilga. Sai siis mõni aeg tagasi pöördutud selles küsimuses sõbraliku naaberriigi vastavate struktuuride poole, kelle ülesandeks on ka selle protektoraadialuse territooriumi võimukandjate tegevuse jälgimine üldiste demokraatlike vabaduste kaitsel. Sain nüüd ka vastuse, millest avaldan asja kokku võtva alguse ja lõpu, jättes keskosa paragrahvirägastiku esialgu välja.

Vastus avaldusele

Austatud härra Puurmann

Pöördusite minu poole avaldusega, milles soovisite saada õiguskantsleri hinnangut, kas Vormsi valla ametivõimude tegevus rikub inimeste õigust saada vabalt informatsiooni ja avaldada vabalt oma arvamust.
Selgitan Teie avaldusega seoses järgmist. Analüüsinud kehtivat õiguslikku regulatsiooni ning tutvunud avalduses toodud ning minu poolt kogutud teabega, ei tuvastanud ma Vormsi valla ametivõimude tegevuses õigusvastasust.

I.Faktilised asjaolud
Te peate avalikku veebipäevikut, mis asub veebiaadressil www.vormsi.blogspot.com. Kuni 2005. aasta novembri lõpuni oli Vormsi valla avalikul veebilehel (aadressil www.vormsi.ee) üleval viide Teie veebipäevikule. Novembri lõpupäevadel kõrvaldati viide Vormsi valla lehelt. Väidetavalt otsustas Vormsi vald viite kõrvaldada Teid sellest ette hoiatamata, samuti otsust ametikult motiveerimata.
...........
Vahepealseks kommentaariks niipalju, et õiguskantsler käsitleb siin väga põhjalikult minu küsimuse seda poolt, mis puudutas minu õigusi arvamusavaldusele. Selles osas nõustun härra Jõksiga täielikult. Kuid vähem on käsitletud minu küsimuses tõstatatud teist probleemi, mis puudutab just teiste kohapealsete inimeste õigusi saada vabalt igasugust informatsiooni. Selles osas diskussioon ilmselt jätkub.
...........
Avaliku võimu (riigi või kohaliku omavalitsuse) poolt peetava veebilehe näol on tegemist n.ö avaliku ressursiga ning seda peetakse avalike ülesannete täitmise eesmärgil. Juurdepääs avalikule ressursile peaks olema tagatud võrdsuse põhimõttel ja selgetel alustel. Juurdepääs veebilehel ei pruugi seisneda üksnes n.ö passiivses juurdepääsus veebilehel olevatele andmetel, vaid sõltuvalt asjaoludest seisneda ka veebilehe aktiivses käsutamises - nt võimalus lisada sinna asjakohaseid viiteid. Aktiivne juurdepääs edendaks küll sõna- ja väljendusvabadust, samas ei saa selle mittevõimaldamist pidada automaatselt sõna- ja väljendusvabaduse rikkumiseks. Põhiõigustesse sekkumisel tuleb arvestada põhiseaduse § 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet. Sellest tulenevalt on rikutakse põhiõigusi siis, kui põhiõigustesse sekkumiseks puudus legitiimne eesmärk või oli sekkumine ebaproportsionaalselt tugev.
Arvestades asjaolu, et seadusest ei tulene isiku õigust nõuda, et vald avaldaks oma avalikul veebilehel viiteid isikute veebilehtedele, ei tuvastanud ma Vormsi valla ametivõimude tegevuses õigusvastasust. Valla veebilehelt viite kõrvaldamine küll puudutas Teie sõna- ja väljendusvabadust, kuid leian, et selline riive ei olnud ebaproportsionaalselt tugev. Teil on olnud ja on edaspidi võimalik realiseerida oma sõna-ja väljendusvabadust veebipäevikut pidades või muid kanaleid käsutades.
Tänan Teid, et tõstatasite oma avaldusega põhiõiguste kaitse seisukohalt tähelepanuvääriva küsimuse. Oma edaspidises töös teabevabaduse ja sõna- ning väljendusvabaduse probleemidega kokku puutudes võtan Teie poolt tõstatatud küsimust arvesse.
Austusega
Allar Jõks
.......
Kõnealuse blogiviite saatuse kohta veel niipalju, et küsisin kirjalikult volikogu liikmetelt nende isiklikku arvamust, kas selline viide võiks olla valla kodulehel, või mitte. Nagu ikka ebamugava küsimuse lahendamisel, suunati see.....majanduskomisjoni. Kust tuli umbes selline vastus, et selle viite lisamine koormaks üle vormsi serveri ja tekitaks sellega Vormsi vallale korvamatut majanduslikku kahju.....Nojah...

Vormsi lammaste saaga koos Viio Aitsami ja Pressinõukoguga jätkub...

Niisiis, pressinõukogu otsustas, et sellest Vormsi talvisest lambapidamisest kirjutanud ajakirjaniku kutse-eetikaga on kõik korras.
Olgugi, et ta kirjutas selle loo pahatahtliku ja anonüümseks jäetud külaelaniku (kes muide ise polegi lambapidaja) kaebuse põhjal. Kasutas nii öelda ajakirjaniku õigust kaitsta oma allikat avalikustamise eest. Mida kasutatakse (õigustatult) juhul, kui sellele allikale võiks tundliku info avalikustamise eest sündida midagi halba. Naeruväärne, eriti kohapealt vaadates, et meile (s.t. selle looga ja lammastega seotud artiklis kritiseeritavatele) hästi teada ja tuntud laevakapten on nüüd siin Vormsis mingis ohus oma õiglase kriitika eest.
Olgugi et ajakirjanik sisenes varga kombel sellesama „anonüümse” loomapiinamise vastase saatel võõrale territooriumile selle omanikult luba küsimata, seda omanikku isegi eelnevalt informeerimata.
Pressinõukogu tööstiil on küll väga huvitav. Kaebus võetakse ärritatud kodanikult küll vastu ja seda nii-öelda menetletakse, saates kaebuse vastulause ja selgituste saamiseks kaebuse adressaadile. See saadud seletus saadetakse koos kaebuse materjalidega siis pressinõukogu liikmetele, kes siis kujundavad nende materjalide põhjal mingi arvamuse. Kuid ei saadeta (vähemalt mulle ei saadetud) seda vastulauset kaebuse autorile. Huvitav kohtupidamise (pressinõukogu tahab ju olla midagi vahekohtu taolist) vorm: kaebealuse argumendid on teada ainult kohtunikele. Kuna nii –öelda kohtunikud on ka tavaliselt ajakirjanike endi hulgast pärit „omad joped”, läheb neile patustanud ajakirjaniku ilukõne hästi peale ja otsus saab olla ainult üks: ajakirjanik on kõik teinud õieti, valetab ja vassib vaid tüütu kaebaja.
Noh, mitmekordse küsimise ja teabenõudega ähvardamise peale sain ma ju tagantjärele (peale otsuse tegemist) selle Viio Aitsami seletuskirja lõpuks kätte.
Selle ma siis nüüd siin avaldan. Esialgu jälle kommenteerimata kujul.
Kommentaarid ja selle loo edasistest arengutest hiljem.

Seletuskiri

Kirjutise "Vormsilased karastavad lambaid" (16. 2. 2006) ajendiks oli
Vormsi elaniku (toimetusel nimi teada) telefonikõne Maalehe toimetusse.
Helistaja väljendas tüüpilist, Eestis praegusel ajal sageli väljendatavat
arusaamatust uut moodi loomapidamisviisi (talvel väljas) suhtes.
Vormsil käisin puhkepäeval, jäätee ajal, kui saareloli hulgaliselt ka teisi
uudistajaid. Loomade välipidamist oli võimalik kõigil näha.
Loomapidamiskohad jäid avalikult kasutatavate teede äärde ja kusagil nähtud
kohtadest polnud keelusilte.
Helistajalt sain teada, kes loomapidajad on, ja ka seda, et Kersleti küünis
peavad lambaid Eile Puurmann ja Ahto Kokk, kes on muu hulgas ka kohalik
loomaarst. Nii enne saarele sõitu kui ka saarele jõudes helistasin Ahto
Kokale, kes aga siis parasjagu oli jahil. Leppisime kokku hilisema kohtumise
ja seni näitas helistaja mulle Vormsi saart, muu hulgas ka veiseid, lambaid ja
küülikuid, keda välitingimustel peeti.
Hiljem kohtusime Ahto Kokaga tema kodus. Leppisime kokku, et
kordusringsõitu enam ei tee, vaid ta selgitab omalt poolt lammaste ja veiste
(neid pidas ta kodu juures välitingimustes) välipidamist.
Minuloleva info põhjal rääkisingi Ahto Kokaga kui lambapidajaga, kes peab
lambaid Kersleti küünis (peale tema pidas seal siis lambaid ka Eile
Puurmann). Muu hulgas ütles ta, et Kersleti küüni kordategemine on pooleli ja
et ta ise selle kordategemisega tegeleb.
Vastuseks Toomas Puurmanni väidetele:
1) "... kes söögipuudusel otsivad lumes kahlates toitu ja
sinnasamasse lumme poegivad..."
Lumest toidu otsimine on kirjutise kontekstist välja rebitud lause.
Tegelikult kirjeldasin lumest toidu otsimist, näitlikustamaks loomaarstist
lammaste omaniku Ahto Koka väidet, et lambad tahavad lumelolla ka
siis, kui laut sealsamas. ("Aga kui eelmisel aastal pidasin lambaid kodu
juures ja neiloli võimalus iga hetk lauta minna, tahtsid nemad ikkagi
lumel magada," ütles Kokk. Tõepoolest: lambad kraapisid lumest
näsimiseks kulu, kuigi küünis oleks saanud hoopis kergema vaevaga
säägi kätte.)
Lumme poegimist pole kirjutises väidetud. Jutt on kõledas küünis
poegimisest. Küünis oli sel talvel tõepoolest tuuletõmme ja seda, et küüni
kordategemine on pooleli, tunnistas ka Ahto Kokk.
2) "Nii-öelda vastaspoole (ehk siis lambapidaja enda) seisukoht on
avaldatud läbi kohaliku loomaarsti selgituste..." Mul ei olnud mingitki
põhjust kahelda selles, et Ahto Kokk, kes on ka loomaarst, on üks
Kersleti küüni lambapidaja.
3) Arvamine, nagu oleks loomade pidamine lumelloomade piinamine
ja et loomade pidamine Vormsil on hoogustunud karjatamistoetuste tõttu,
kuulub helistajale, Vormsi elanikule, kes sellega väljendas tüüpilist loomade
välipidamise vastu olevate inimeste hoiakut. Seda, et loomad ei piinle,
selgitab sealsamas Ahto Kokk.
4) "... ei teinud katsetki kontakteeruda loo tegeliku "kangelasega"..."
5) Kindlasti ei valinud ma "teadlikult külastusaega". Kõik
loomapidamiskohad olid avaliku tee ääres. Kusagil ei olnud keelusilte ja
põhimõtteliselt teadis Ahto Kokk mu saarel viibimisest. Ma ei tea midagi
rahvaliitlasest vallavanema käigust küüni juurde ja ma tõesti ei arva, et
iga kirjutist peaks kommenteerima ka kohaliku omavalitsuse juht.
6)"Õigeaegselt tõkestada selle tendentsliku..."
See väide ei ole õige. Enne kirjutise ilmumist sai tervet teksti lugeda Ahto
Kokk ja kõikide märkide järgi luges seda ka Eile Puurmann. Ahto Kokk
helistas pärast lugemist mulle ja ütles, et teda häirib väljend "poollagunenud
küün". Kuna ta sealsamas tekstis ise selgitab, et küüni kordategemine on
pooleli, jäi väljend teksti sisse. Sellest oli Ahto Kokk teadlik ja selle saime me
räägitud telefoni teel.
Tõepoolest jõudis meilikirjaga (Ahto Kokait, kiri oli adresseeritud ka Eile
Puurmannile) hiljem, teisipäeva õhtul, veel tagantjärele parandusi, ent kirjutis
oli selleks ajaks juba toimetuses ja küljendamisel. Erakorraliseks, viimase
hetke parandamiseks alust ei näinud, kuna parandused puudutasid
sõnavalikut. Näiteks ei meeldinud parandajale väljend "kraapisid lumest kulu,
mida näsida". Ta selgitas, et küünis oli loomadel ju hein ees. See tuleb ka
tekstist välja.
Samuti oleks parandaja tahtnud lisada, milliseid söötasid täpselt Kersleti
küüni lambad saavad. See ei olnud antud teematõstatuse puhul kõige
tähtsam asi.
Kokkuvõtteks
Kirjutise eesmärk ei olnud anda täielikku ülevaadet, kuidas vormsilased
loomi peavad, vaid rõhutada uue pidamisviisi pinnal tekkivaid arusaamatusi.
Ekspert ehk lambakasvatuse spetsialist Peep Piirsalu oma arvamusega
pigem toetas vormsilasi kinnitades, et lammaste välipidamine Eestis talvistel
tingimustel on täiesti võimalik. (Kirjutisest: "Kui on olemas koht, kus tuule ja
vihma eest varjuda, on võimalik ka Eestis lambaid väljas pidada. Sest külma
lammas ei karda," ütles lambakasvatuse asjatundja, dotsent Peep Piirsalu.
Loomulikult peavad loomad saama kõvasti süüa, et väljas raisatud energia
tasa teha. Kui tali saab pärast sündimist utega omaette olles ternespiima
kätte, võib ta ka külmatingimustes terveks ja tugevaks jääda, ent Peep
Piirsalu soovitus on välilammaste poegimisaeg hilisema paaritamisega
nihutada siiski rohkem märtsi-aprilli.")
Pärast kirjutise ilmumist Toomas Puurmann tõepoolest helistas mulle. Päris
kindlasti ei ähvardanud ma teda - see on täielik väljamõeldis. Ma hoopis
püüdsin selgitada, et uut moodi lambapidamisviisi harrastajad on Eestis
pioneerid ja et nagu iga uus asi tekitab vastuseisu, on päris loomulik, et seda
tekitab ka talvine lammaste välipidamine. Ja et sellest tuleb rääkida, et
inimesed kohaneksid uute asjadega. Kui ma õigesti mäletan, siis ma
selgitasin selle väga pika jutuajamise jooksul ka seda, miks valisin asjast
rääkimiseks just Ahto Koka (kuna ta on ise loomaarst). Kindlasti proovisin
Toomas Puurmannile selgitada, et mul pole mingisugustki alust rünnata
isiklikult teda ja et ma pole seda teinudki.
Olen peaaegu kindel, et selle pika jutuajamise vältel soovitasin tal, kui asi
ikkagi kripeldab, lehte vastulause kirjutada, sest selle võimaluse pakkumine
on niisugustel puhkudelloomulik. Toomas Puurmann ütles, et ta saadab mulle
kirjalikult konkreetsed küsimused ja soovib, et ma nendele vastaksin.

Ma kontakteerusin lambapidajaga Vormsiit, kelle arvamistele lisas kaalu see,
et ta on ka loomaarst.

Saingi Tooman Puurmannilt meilikirja konkreetsete küsimustega. Ma ei ole
sellele kirjale tänaseni vastanud. Vormiliselt pidanuksin seda tegema, aga see
kiri tekitas minus (telefonikõne jätkuna, kus enamikuje küsimustest vastata
püüdsin) suurt nõutust. Kui inimene leiab tekstist, milles teda ei mainitagi ja
mille kirjutamise ajal pole temast kordagi juttu olnud, otseseid oma isiku Oa
abikaasa) vastaseid asjaolusid, poliitilist võitlust jne, tunnistades samas, et
tema suhtumine võib olla paranoiline, ei oska mina teda aidata. Mulle tundus,
et mida põhjalikumalt ma talle vastaksin, seda põhjalikumad oleksid uued
küsimused.
Toomas Puurmanni väidetele teiste Maalehes ilmunud kirjutiste asjus,
on raske vastata. Kunagi varem ei ole ta minuga kontakti võtnud. Ma tõesti
pole olnud sellest teadlik, et igast kirjutisest, mida ma olen Vormsi teemadel
kirjutanud, tunneb Toomas Puurmann ennast puudutatuna.
Viia Aitsam

Tarmu Tammerk ja lambapidamine Vormsi Vürstiriigis

Et mis seos. Otsene. Tarmu Tammerki poolt allkirjastatud Pressinõukogu otsus nimelt kinnitab, et Maalehe ajakirjanik Viio Aitsam käsitles Maalehe talvises artiklis lambapidamise keerukusi Vormsi saarel talvetingimustes igati objektiivselt, tasakaalustatult ja eelarvamustevabalt (s.t.-kas nad seal Vormsis ikka lambaid pidada oskavad) ja kaebus on üks kiusuajamine tubli Rahvaliidu suhtes.
Et asjale kiretult läheneda, avaldan alljärgnevalt oma kaebuse ja Pressinõukogu vastuse sellele muutmatul kujul.
Kommenteerin (ja kirglikumalt) mõne päeva pärast.

Kaebus „Maalehe” ajakirjaniku Viio Aitsami ja peatoimetaja Peeter Ernitsa tegevuse suhtes.
Austatud pressinõukogu
Üleriigilise levikuga ja suuretiraazilises "Maalehes" ilmus neljapäeval,16. veebruaril 2006. a „Maalehe” ajakirjaniku Viio Aitsami artikkel "Vormsilased karastavad lambaid" (http://www.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=5059).
Lugu sellest, kuidas Vormsi saarel mahajäetud lagunenud kõledas saras peetakse talvel lambaid, kes söögipuudusel otsivad lumes kahlates toitu ja sinnasamasse lumme poegivad.
Lugu tugineb anonüümseks jääda soovinud inimese (aga loomulikult kohapeal hästi teada inimese) signaalile ja siis kohapeal käinud ajakirjaniku vestlusele temaga. Nii-öelda vastaspoole (ehk siis lambapidaja enda) seisukoht on avaldatud läbi kohaliku loomaarsti selgituste ja tõdemuse, et KA tema peab seal saras lambaid. Kuid mitte sõnagi sellest, KES siiski seal tegelikult lambaid peab ja kellele kuulub laudana kasutatava sara kasutusõigus. Küll aga vihjatakse sellele, et need varju jäänud lambapidajad on ühed pahad loomapiinajad ja sisuliselt petavad oma looduskaitseprojektidega saarele toodud lammastele välja karjatamistoetusi.
Lambaid peab seal seal minu abikaasa , Elle Puurmann, vallavolikogu endise koosseisu esimees ja praeguse volikogu opositsioonis olev liige. Temale kuulub ka pidamiseks kasutatava hoone kasutusõigus. Saarele rannaniitude majandamiseks vajalikke loomi on saarele toodud tõepoolest mitmesuguste looduskaitseprojektidega, ja nende väljatöötamisel ning elluviimisel olen ka mina küllaltki aktiivselt osalenud. Loomulikult on see saarel kõigile teada ja oli väga hästi teada ka ajakirjanikule ning loomulikult puudutab nii see artikkel kui ka sama ajakirjaniku teised Vormsi teemalised artiklid (näit sama ajalehe lisas „Metsaleht”-http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=metsaleht&artikkel=315, http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=artikkel&artikkel=4579) mind otse ja isiklikult. Kuigi ajakirjanik väldib mind ja minu abikaasat nimepidi nimetamast, pole kunagi püüdnudki võtta kontakti ega mingitest arvamustest ja kommentaaridest huvitunud. Kas selleks, et vihjetega mingitele segastele, sulikalduvustega loodusarmastajatele-kaitsjatele , anonüümsete ja kontrollimata-kinnitamata arvamustele ja ütlustele tuginedes karistamatult laimata maine allakiskumise eesmärgil kellegi poliitilisi vastaseid?
Ajakirjanik Viio Aitsam ei teinud konkreetsel juhtumil katsetki kontakteeruda tegeliku loo „kangelasega” ja isegi sisenes võõrale territooriumile informatsiooni ja piltide saamiseks ilma territooriumi valdaja loata. Pealegi teiste kõrvaliste isikute saatel (kelleks oli see anonüümseks jääda soovinud laevakapten). On täielik alus ajakirjaniku hoone juures kohalkäigu aja järgi arvata, et ajakirjanik valis teadlikult külastusaja sellise, kus ta ei kohtuks territooriumi valdajaga, kes erinevalt artiklist jäävast muljest hoolitses oma loomade eest eranditult igapäevaselt. On ka pealtnägijaid sellele, et seal olevat millegipärast kohal käinud praegune vallavanem Ene Sarapuu (Rahvaliit). Kellelt pole siiski loos mingit kommentaari.
Aga ju võiks. Kui oleks olnud tegu katsega kirjutada probleemartiklit näiteks lambapidamisest (ja eriti talvetingimustes vabapidamisest) Vormsis. Võiks ju võrrelda saare teiste pidajate ja pidamise tingimustega ja anda seejärel asi hinnata eksperdile. Praegu anti eksperdile hindamiseks ette juba eelnevalt kallutatud, subjektiivne ja ühepoolne informatsioon.
Õigeaegselt tõkestada selle tendentsliku artikli ilmumist ja kasvõi vastulauset nõuda polnud ka siin eelpool väljatoodud põhjustel võimalik nõuda, sest enne artikli ilmumist polnud selge, kellest või millest seal juttu tuleb ja ka artiklis mainitud kohaliku loomaarsti poolt pakutud parandused lükati vist enamuses tagasi. Nagu ikka põhjendusel, et kahjuks ei jõua parandusi enam sisse viia.
Artikli ilmumise järel pidasin ennast Elle Puurmanni abikaasana ja seega asjaga küllaltki otseselt ja sisuliselt seotuna olevana end õigustatuks helistama ajakirjanik Viio Aitsamile ja paluma talt selgitusi artikli tagamaade kohta.
Ajakirjanik vastulauseks võimalust ei pakkunud, vaid jutuajamise käigus tehti leebes toonis ähvardus paljastada veelgi sigadusi, mida me abikaasaga saarel teinud oleme ja mille kohta ta olevat saarel käies igasugu jutte kuulnud. Ainuke, mida ma selle jutuajamisega saavutasin, oli põiklevas toonis antud lubadus vastata minu kirjalikule selgitusetaotlusele. Selle ma lisan ka käesoleva dokumendi juurde. Kuna minu küsimused puudutasid ka teisi Vormsit puudutavaid probleeme käsitlevaid „Maalehe” artikleid, saatsin koopia ka „Maalehe” peatoimetajale hr. Peeter Ernitsale.
Kummaltki neilt pole ma saanud siiamaani mingit vastust.
Eelpooltoodust küsimused austatud pressinõukogule:
Kuidas Te hindate kõneallolevat minu kaebuse esilekutsunud „Maalehe” artiklit objektiivsuse, osapooltele sõnaandmise ja tasakaalustatuse seisukohalt?
Kuidas Te hindate ajakirjaniku töömeetodeid materjali kogumisel ja artikli ettevalmistamisel?
Kuidas Te hindate ajakirjaniku ja peatoimetaja suhtlemisstandardeid oma lehe artiklites riivatud ja puudutatud inimestega
Loomulikult on minu nägemus asjadest subjektiivne ja seda subjektiivsust teravdavad ka varasemad kokkupuuted ajakirjandusega, mis on kahjuks sama negatiivsed. Siiski ei suuda välja mõelda põhjust, miks maaelu käsitlev ajaleht ei võiks olla avatud diskussiooniks aktuaalsetel maaelu teemadel inimestele nende õigete nimede all. Praegu konkreetsel juhtumil on üleriigiliselt võimendatud anonüümset negatiivset arvamust kellegi teise, kohapeal äratuntava inimese, tegevuse suhtes. Kas selliste meetoditega parandab lambapidamise kvaliteeti? Või ei saa lambapidamises teisiti tõesti korda kuidagi majja, kui iga kiusliku naabri kaebus pannakse kohe lehte, ja veel anonüümselt, et teda mitte laimu eest vastutusele võtta ei saaks?
Selle artikli eesmärgiks pole minu arvates ju lambapidamise meetodite tutvustus ja kriitika. Eesmärgiks on laimu levitamine teatud inimeste maine allakiskumiseks. Maine on aga tähtis just kohalikus poliitikas.
Seetõttu viimase subjektiivse mõtteavaldusena tundub mulle, et vastab tõele see, et „Maaleht” on muutunud ühe poliitilise partei häälekandjaks, kes ei põlga ära ka sekkuda ühe partei huvides kohalikku poliitikasse isegi nii kauges ja kõrvalises kohas kui Vormsi.
Loodan, et austatud pressinõukogu ei lähe kaasa minu subjektiivse lähenemisega ja läheneb asjale mitmekülgsemalt, ning ma saan Teilt objektiivse, kaalutletud ja argumenteeritud vastuse minu esitatud küsimustele ja ka üldise kokkuvõtva hinnangu.
Lugupidamisega
Toomas Puurmann

Kaebus nr 140
Pressinõukogu otsus 14.06.2006
Maaleht ei rikkunud head ajakirjandustava
ressinõukogu arutas Toomas Puurmanni kaebust Maalehes 16. veebruaril 2006 ilmunud artikli „Vormsilased karastavad lambaid” peale ning otsustas, et leht ei ole rikkunud head ajakirjandustava.

Maalehe artiklis on juttu sellest, et Vormsi saarel peetakse mahajäetud lagunenud laudas talvel lambaid, kes lume seest sööki otsivad. Artiklis on saanud sõna nii lambakasvatajast loomaarst kui ka lammaste välipidamise vastane, kelle nime ei avaldata.
Toomas Puurmanni sõnul on Vormsil kõigile ja ka Maalehe ajakirjanikule Viio Aitsamile teada, kes saarel lambaid peavad, kuid kommentaari saamiseks tema kui ühe lambakasvataja poole ei pöördutud. Kaebaja leiab, et artikli eesmärk ei olnud lambapidamise meetodite tutvustus ja kriitika, vaid laimu levitamine ja poliitilise maine kahjustamine kohaliku omavalitsuse kontekstis. Kaebaja ei pea ka õigeks, et ajakirjanik käis loata eramaal lambaid uudistamas.
Maaleht selgitas, et artikli eesmärk oli kõnelda uue lambapidamisviisi pinnal tekkinud arusaamatustest. Artiklis on sõna saanud üks lambakasvataja ja samuti lammaste välipidamise vastane. Maalehe kinnitusel käis artikli autor ise Vormsi saarel ning tutvus lammaste eluga, kuid kuna loomapidamiskohad jäid avalikult kasutatavate teede äärde ja keelusilte ei olnud, ei pidanud ajakirjanik vajalikuks kelleltki luba küsida. Lisaks oli ajakirjaniku Vormsil viibimisega kursis üks lambakasvatajast loomaarst, kes sai artiklis sõna.
Pressinõukogu otsustas, et Maaleht ei ole rikkunud head ajakirjandustava. Pressinõukogu leiab, et artikkel ei ole negatiivse alatooniga ning sõna on antud nii lambakasvatajale kui välipidamise vastasele. Artiklist ei nähtu, et see on kirjutatud kaebuse esitaja halvustamiseks; artiklis pole tehtud sellesuunalisi vihjeid, rääkimata kaebuse esitaja nimepidi mainimisest. Selgelt on esiplaanil väitlus lammaste välipidamise teemal. Lammaste väljas pidamise toetajaks on artiklis valitud kohalik loomaarst, kelle amet lisab tema ütlustele kaalu. Seega ei saa mingil juhul väita, et artikkel oleks kaldu lammaste välipidamise kriitikute suunas.
Pressinõukogu ei saa tuvastada, kas ajakirjanik sisenes kaebaja maavaldusse ebaseaduslikult või mitte.
Mis puudutab ajalehe suhtlemist isikuga, kes end ajalehe artiklist puudutatud tunneb, siis leiab Pressinõukogu, et head tooni näitab kriitikale reageerimine. Kaebuse esitaja heidab ette, et ta ei saanud ajalehelt vastust oma kirjalikele küsimustele. Ent ajakirjaniku sõnul toimus kaebuse esitaja ja ajakirjaniku vahel põhjalik telefonivestlus, kus kirjas esitatud küsimused läbi arutati. Ajakirjaniku kirjalik vastus oleks siiski võinud kaasa aidata vaidluse lahenemisele.

Pressinõukogu esimees Tarmu Tammerk

Silmakirjalikkuse vohamine kohalikus kolkas

Nagu Vormsi. Kuigi on säilinud väike lootus, et mujal ääremaadel see asi nii hull ikka pole. Et Vormsi on eriline koht, kuhu koonduvadki sellised tegelased, kes väliselt vagalt jutlustavad ligimesearmastusest ja salamisi kaebavad, intrigeerivad, panevad jalga taha, levitavad kuulujutte jne. Või kohalikus poliitikas vahutavad rahva huvidest aga tegelikult on ainuke huvi midagi omale kahmata. Silmakirjalikkuse vastu eraelus on asunud võitlusse Inno ja Irja oma päevikus (viide kõrval).
Sai isegi sel teemal sõna võetud (http://tomp.wordpress.com/). Aga kohaliku elu (poliitika) osas juba selle blogi pidamise mõte tuli eelmise sügise kohalike valimiste eelsel perioodil just selle pärast, et proovida kohaliku elu asja ajada otse, keerutamata, tagamõteteta. Minu oletatavaid valijaid see mõte muidugi eriti ei kottinud. Neid valijaid õieti ei olnudki. Täide läks valimiskampaaniaaegse ühe minu postituse heatahtliku kommenteerija arvamus, et asjast otse rääkimine valimistulemusele kasuks ei tule.
Seda imestamapandavamad on vihapursked, mida minu jätkuv päevikupidamine kohaliku poliitika teemadel kohalikes muidu tublides inimestes tekitab. Ühtegi konkreetset viga või eksimust minu kirjutistes ei suudeta näidata aga käib pidev pahandamine, et nii ei tohi, et nii avalikult ei ole ilus jne. Kusjuures tegelikult ma olen väärnähtustele kohalikus elus tähelepanu juhtinud vaid riivamisi, rohkem mõistaandmisega kui otseütlemisega. Seegi tundub olevat paljudele liiast, sest rääkimata sellest, et link minu blogile koristati ära valla koduleheküljelt ja tagasi ma saan ta sinna vist ainult kohtu kaudu, ka isegi praegusele vallavõimule opositsiooniline "Vormsi Sõnumid" ei julge viidata ühelegi minu kirjutisele. Nagu seda blogi poleks olemaski ja paljud Vormsi inimesed loevad seda kui põrandaalust väljaannet. Ega ma väga põe, see näitab vaid seda, et pole mingit põhjust sõnu valida ja kedagi hellitada. Tuleb minna oma väljaütlemistes veel radikaalsemaks ja otsekohesemaks. Igaühel on täielik õigus öelda silmakirjatseja kohta "variser" ja pätile "pätt".