Lääne maavanem maksab kätte?

Kuskil selle aasta juuli lõpupäevil, keset kuuma suve, saabus Vormsi vallavalitsusse ja asjaga seotud maa erastajatele maavalitsusest pakk pabereid. Suure puurimisega sai neist välja lugeda seda, et selle maaga, mille need inimesed olid juba 2002. aastal oma arust täitsa seaduslikult erastanud, mille mõõtmise nad olid kinni maksnud, mida nad juba kasutasid ja millega olid seotud nende edasised plaanid, on nüüd jokk. Kõik olevat olnud vallas tehtud valesti, ebaseaduslikult; et siis tahtsid raisad kohapealsed sullerid ärastada riigi vara. Õnneks said ausad riigi huve järgivad maakonnaametnikud viimasel hetkel käe vahele ja panid nüüd asja seisma.
Vormistati see asi siis nii, et Lääne maavanem algatas nende erastamiste suhtes maavanema järelevalve, sest tema hinnangul tehti Vormsi vallas suli, rikuti seadust ja seetõttu on need erastamised algusest peale õigustühised. Mis tähendab seda, et vald peab sisuliselt oma otsused erastamise osas tühistama ning inimestelt sellega ise need maad ära võtma. Sest muidu kaebab maavanem asja kohtusse ja saavutab ikka oma. Sest maavanema taga on ju Eesti riik ja mida sa selle riigiga ikka nii väga kohut käid. Senine praktika ei ole ka ju just kõige parem.
Eks imestama natuke paneb, et maavalitsuse ametnikel kulus umbes kolm aastat, et põhjalikult paberitesse süüvides lõpuks leida see kavalate sullerite nipp ja leida ka juriidilised vastumeetmed sellele, et see ikka läbi ei läheks. Nüüd tagantjärele saab aru, et tihedat koostööd sullerite paljastamisel tehti Riigi Maa-Ametiga ja ka muude institutsioonidega.
Näiteks selgitati välja , et oli salakaval plaan kaasomandi kaudu omale rohkem maid erastada, kui ette nähtud. Et Vormsi mees,kes koos naabriga tahtis erastada 20 ha maatükki (seaduse järgi ainult 10 ha per kärss), tahtis riigile teha tervelt 10 ha tünga. Sest seaduse järgi saavad nad ju mõlemad selle 20 ha tüki omanikuks. See, et reaalselt saavad mõlemad vaid kümme, ei huvita kedagi. Sulitembud ei tohi minna läbi!
Veel tuli igasugu andmebaasidest pika uurimisega välja, et mõni maa erastaja ei ole üldse nii kõva põllumees, nagu erastamise paberitel oli enda kohta öelnud. Näiteks oli keegi müünud mingil aruandeperioodil ainult ühe koorma kaalikaid, aga oleks pidanud müüma vähemalt kaks. Tal, sunnikul, tuli põhitulu hoopis IT alasest teenindamisest.
Neid nn. „põllumehi”, kes ei ole suutnud seni isegi kahte koormat kaalikaid oma senise põllumeheks olekuga varuda, riik muidugi oma kalli maa erastamise võimaldamisega toetada ei saa. See on järjekordne Vormsi meeste sulitemp, mida tuleb tõkestada seaduse kogu rangusega.
Nali naljaks, aga Lääne maavanema pidev tülinorimine Vormsi vallarahvaga on ikka imelik küll. Tundub, et on tahtmine iga hinna eest tüütutele ja iseteadlikele saarlastele„käru keerata”. Kusjuures Eesti riigi seisukohast (keda ju maavanem peaks esindama) on just tegemist väga tundliku piirkonnaga, kus maa lausalise tagastamisega endiste rannarootslaste järeltulijatele, Rootsi Kuningriigi kodanikele, piirati tunduvalt siinsete Eesti Vabariigi kodanikest (kelle huvisid maavanem peaks ju esmajärjekorras kaitsma) asukate majanduslikke ja lausa eksistentsiaalseid võimalusi. On palju räägitud tagastatud majade sundüürnike raskest saatusest, kes peavad taluma majaomanike terrorit. Aga seal tuli ju riik siiski mingilgi määral appi, kehtestades üüri piirmäärad.
Sellist riigi appitulekut maakohas, Vormsi vallas, kus mingigi tootmise arendamiseks, üldse hakkamasaamiseks on siiski vajalik maa kasutamise võimalus, siin küll näha ei ole. Rootslastele on tasuta kitsaste siiludena välja mõõdetud 80% saarest. Sellele maale ei ole rohkem kui kümne aasta jooksul asunud elama, ka mitte tegutsema praktiliselt ühtegi Rootsist tagasipöördujat. Kohalikel pole õnnestunud sõlmida nendega ka ühtegi lõplikult vettpidavat maakasutus- või rendilepingut. Enamus sellest maast on söötis. Riigi e. siis ka tema kohapealse esindaja, maavanema asi see ei ole. Tundub et, tema põhiline huvi on millegipärast võimalikult rohkem maid just välismaalastele kantida. Seadusi peab meil väga täpselt järgima (nagu eelpool juba näha oli) ja nad pidid meil ka välismaalastele ühtmoodi kehtima. Tekib küll väike kiuslik küsimus, et kuidas on rootslastele maa tagastamise asjade ajamisel järgitud näiteks keeleseaduse nõudeid. Kus on maavanema, Eesti riigi esindaja, järelevalve, siin kohapeal on nad ju välismaalastega asju ajades kindla peale seda rikkunud. Ja kas nad ei ole saanud isegi pisukest meelehead selle eest. Kus on KAPO? Riik peaks ju ennast kaitsma oma territooriumi igasuguste seadusevastaste ülesostmiste eest, eriti just võõrriigi kodanike poolt.
Eriti võikaks muutus olukord rannarootslaste soosimisega 2003. aastal, kus tollane vallavõim keeldus vastavalt seadusele tagastamast maid neile rannarootslastele, kes ei vaevunud isegi üldse mingeid asju ajama, et see Eesti riigilt saadud kingitus ära vormistada. Lasid mööda kõik tähtajad ja ei viitsind isegi avaldust tähtaja pikendamiseks esitada. Siis kui vallavõim need maad riigi omandisse jättis (eks väike lootus oli ju kohalikel muidugi ka, et riik vähemalt osagi sellest maast kohalikele edasi erastamiseks annab), oli maavanema järelevalve ja kohtuskäigud kiired tulema. Et see kuni Riigikohtuni kulgenud asi siiski päris ühepoolselt ei lõppenud (ca 250 ha sai Eesti Vabariigile siiski päästetud), on okas sügavalt maavanema südames. Seda ta ei andesta.
Ja ta kasutab iga pisukest võimalust, et Vormsi vallarahvale koht kätte näidata.
Kõigepealt kasutas võimalust ja blokeeris viimase maa erastamisvooru läbiviimise Vormsil. Lihtsalt ei saatnud Vormsile erastamiseks lubatud maade nimekirja tagasi Vormsile. Järelepärimisele vastas otse, et kui teie julgete maavanemaga kohut käia, siis ei saa te midagi. Ilmselt ainukesena vabariigis ei saanud Vormsi päriselanikud selles viimases voorus maid erastada. Kuigi seaduse järgi pidid saama ja maadki olid selleks juba määratud. Lihtsalt Läänemaal teeb maavanem ise seadusi, või siis vähemalt tõlgendab.
Järgnevalt toimus pikk, aasta veninud juntimine Vormsi üldplaneeringu kinnitamisega. Mingi formaalsusega hoiti kinni valla võimalusi saada projektidele raha. Sest tihtipeale on erinevate projektide rahastamistingimustes kirjas kehtiva üldplaneeringu kohustus.
Viimasest, käimasolevast jamast, oli eelpool juttu aga meelde tuleb ka varasemaid imelikke intsidente.
Kuskil 96-97 aastal ei suudetud tolleaegse vallavanema Teet Vainolaga ära jagada puhastusseadmete ehituseks mõeldud PHARE eurorahasid, mida maavanem jälle mingit oma õigust kasutades kinni hoidis ja sundis sellega valda ise arveid tasuma. Konflikt oli äge ja sealt on pärit laialt levinud legend sellest, et Vormsi vald on pankrotis.
2001. -2002.a. paiku tahtsid rootslased kohtu kaudu ära võtta talunikelt taluseaduse alusel antud maid. Vald käis kohut ja ka talunikud maksid suurest hirmust advokaatidele. Juriidiline aps aga, millele rootslased rõhusid, oli tehtud just maavalitsuse poolse asjaajamise käigus aga sealt kostus aina soovitusi rootslastele järgi anda. Vald eraldaski väheste vabaks jäävate maade arvelt rootslastele kompensatsiooniks hulga maid. Osa talumehi kaotasid siiski osaliselt oma maa ja advokaatidele makstud raha.
Kõige kurioossem oli see, et kui vald lõpuks ju isegi kohtus osaliselt võitis, olid igasugused „targad” järeleandmised maakonna soovitusel juba tehtud, talunikud olid kohtus alla andnud ja advokaadid oma papi tasku pistnud.
Nii-et kogu iseseisvusaja on riigi (maavalitsuse) ja Vormsi vallavõimude suhete ajalugu olnud ka maa pärast toimuvate konfliktide ajalugu, kus Eesti riik on kohaliku maavalitsuse näol olnud pidevalt mitte oma kodanike, vaid ennem välismaalaste poolel.
Miks see nii on olnud, võib muidugi igaüks kolm korda arvata.