Pühapäev, 28. mai 2006

Silmakirjalikkuse vohamine kohalikus kolkas

Nagu Vormsi. Kuigi on säilinud väike lootus, et mujal ääremaadel see asi nii hull ikka pole. Et Vormsi on eriline koht, kuhu koonduvadki sellised tegelased, kes väliselt vagalt jutlustavad ligimesearmastusest ja salamisi kaebavad, intrigeerivad, panevad jalga taha, levitavad kuulujutte jne. Või kohalikus poliitikas vahutavad rahva huvidest aga tegelikult on ainuke huvi midagi omale kahmata. Silmakirjalikkuse vastu eraelus on asunud võitlusse Inno ja Irja oma päevikus (viide kõrval).
Sai isegi sel teemal sõna võetud (http://tomp.wordpress.com/). Aga kohaliku elu (poliitika) osas juba selle blogi pidamise mõte tuli eelmise sügise kohalike valimiste eelsel perioodil just selle pärast, et proovida kohaliku elu asja ajada otse, keerutamata, tagamõteteta. Minu oletatavaid valijaid see mõte muidugi eriti ei kottinud. Neid valijaid õieti ei olnudki. Täide läks valimiskampaaniaaegse ühe minu postituse heatahtliku kommenteerija arvamus, et asjast otse rääkimine valimistulemusele kasuks ei tule.
Seda imestamapandavamad on vihapursked, mida minu jätkuv päevikupidamine kohaliku poliitika teemadel kohalikes muidu tublides inimestes tekitab. Ühtegi konkreetset viga või eksimust minu kirjutistes ei suudeta näidata aga käib pidev pahandamine, et nii ei tohi, et nii avalikult ei ole ilus jne. Kusjuures tegelikult ma olen väärnähtustele kohalikus elus tähelepanu juhtinud vaid riivamisi, rohkem mõistaandmisega kui otseütlemisega. Seegi tundub olevat paljudele liiast, sest rääkimata sellest, et link minu blogile koristati ära valla koduleheküljelt ja tagasi ma saan ta sinna vist ainult kohtu kaudu, ka isegi praegusele vallavõimule opositsiooniline "Vormsi Sõnumid" ei julge viidata ühelegi minu kirjutisele. Nagu seda blogi poleks olemaski ja paljud Vormsi inimesed loevad seda kui põrandaalust väljaannet. Ega ma väga põe, see näitab vaid seda, et pole mingit põhjust sõnu valida ja kedagi hellitada. Tuleb minna oma väljaütlemistes veel radikaalsemaks ja otsekohesemaks. Igaühel on täielik õigus öelda silmakirjatseja kohta "variser" ja pätile "pätt".

Neljapäev, 25. mai 2006

Inno ja Irja fenomen-müüdava ajakirjanduse lõpp

Inno ja Irja päevikut hakkasin lugema alles kuskil neljakümnendast loost. Ennem oli asi küll intrigeeriv aga ilmselt ka peavoolu ajakirjanduse seisukohavõttude ja teiste blogijate arvamusavaldustele toetudes oli kujunenud mulje, et eks see üks pullitegemine ole. Inetu pealekauba. Siis mingil hetkel vaatasin seda päevikut (eks siis mingist perverssest alateadvuslikust tungist tulenevalt) ja trehvasin kohe Irja kirjutisele kohtunikest ja advokaatidest. Viimased kolm aastat nendega (advokaatide ja kohtunikega) olude sunnil väga tihedalt suhelnuna oli situatsioonide äratundmine hämmastav ja samas tekkis küsimus. Wtf? Ei räägitagi ainult litsidest ja seksist.

Vaid elust enesest. Ja peamiselt väärtustest, mille nimel tasub elada. Ja hämmastaval kombel need seksi- ja sitajutud seal kõrval ja sees annavad kogu jutule aususe ja usaldusväärsuse garantii. Sest kui inimesed toovad nii ehedalt välja oma salajasema poole, on väga keeruline kahtlustada neid selles, et muud seisukohavõtud ei tuleks samuti otse südamest, et poleks ausad. Et oleks nii-öelda kellegi poolt tellitud.

Võib-olla on see nii tehtud teadlikult. See tähendab, on äriidee ja teostatakse äriplaani. Siis on see kõige geniaalsem äriidee ja muudab asja veel paremaks. Sest Inno ja Irja kirjatööde müügiedu on garanteeritud ja nende tulevasest kohvikust saab väga populaarne koht.

Siiski praegu kaldun veel arvama, et asi oli siiski spontaanne ja kaasa aitas (tahtmatult) Kadastiku soov Innole Ingridi pärast ära teha. Millest muidu siis Muuli püüdlikkus kogu värgi käivitanud Inno esimese prostitutsiooniteemalise artikli kiirele avaldamisele kaasaaitamisel. Eks arvestus oli ju selline, et sellise artikliga teeb Inno end päris lolliks ja kannab end ajakirjanikuna päris maha. Aga näe, läks vastupidi kui meie tänapäeva vaba ajakirjanduse "lipulaevad" nende omanike poolt konstrueeritud tõe maaletoojatena arvasid. Nüüd ründab tabloidse "Õhtulehe" (sic!) ajakirjanik Innot positsioonilt, et inimeste eraelust rääkimine on paha-paha. Isegi omaenda eraelust, sest see ju puudutab teisi inimesi ka. No kuhu veel. Huvitav, millest see leht siis kirjutama hakkab, kui nad sõlmiksid vastastikuse eraelude puutumatuse pakti.

Sest tõepoolest, see ajakirjanike müüdavus ja omanike perselakkumine ajab juba ammu iiveldama. Meil siin Vormsigi kohta pole viimase kolme aasta jooksul kirjutatud ühtegi artiklit, kus oleks asjadest kirjutatud täit tõtt. Ainult vale või äärmisel juhul pooltõed. Või täiesti tühjad artiklid, kus pole mingit sõnumit.

Lugupeetud ajakirjanikud, kirjutage ometi ausalt, kuidas asi teile tundub, mitte ärge püüdke lugeda toimetajate ja omanike huulilt. See on võimalik, nagu näitab Inno ja Irja juhtum.

Teisipäev, 23. mai 2006

EV Riigikogu delegatsioon Vormsi Vürstiriigis

Vormsi Vürstiriiki külastas kõrgetasemeline Eesti Vabariigi delegatsioon kõigi EV Riigikogus esindatud fraktsioonide (v.a. Isamaaliit) esindajatest esimehe või aseesimehe tasemel ja Riigikogu esimese aseesimehe Maret Maripuu juhtimisel. Hästi planeeritud ja ladusalt kulgenud visiidil kohtuti kohaliku aristokraatia ja võimustruktuuride esindajatega, kes tutvustasid saart ja rääkisid oma edusammudest saarerahva elu paremaks muutmisel pärast vabanemist eelmised kolm aastat kestnud Isamaaliidu rahvavaenulikust ikkest. Piinlike vahejuhtumite ja absoluutselt mittevajalike Vürstiriigi rahu häirivate ekstsesside vältimiseks oli eelnevalt diplomaatiliste kanalite kaudu kokku lepitud, et Isamaaliidu fraktsiooni esimees EV Riigikogus Andres Herkel seekord visiidil ei osale. Seetõttu ei olnud ka mingit vajadust kutsuda kohtumistele ja aruteludele eelmist (Isamaaliitu kuuluvat) vallavanemat ega praeguse volikogu opositsioonis olevaid Isamaaliidu esindajaid. EV Riigikogu delegatsioon, pidades silmas Vormsi Vürstiriigiga heade suhete säilitamise erakordset tähtsust Balti mere rahvusvahelises ruumis, suhtus sellesse täie mõistmisega.

Saanud täieliku ja üksikasjaliku ülevaate sellest, kuidas on toimunud eelmise isamaaliku võimuperioodi kaosest ja segadustest väljatulek ja rahvamajanduse edukas taastamine, kohtus delegatsioon ka rahva esindajatega. Kohtumisel nenditi üksmeelselt, et ainuke Isamaaliidu valitsusest jäänud lahendamata probleem on praamiühenduse erakordselt nigel kvaliteet, mis on muidugi tingitud omaaegse Isamaaliidu valitsuse kokkumängust mafioossete struktuuridega liinilepingu üleminekul Saaremaa Laevakompaniilt Kihnu Veeteedele. Kuid ka siin terendub lahendus, kus koostöös sõbraliku Eesti Vabariigi Lääne Maavalitsusega leitakse kindlasti võimalus liinilepingu selliseks muutmiseks, kus ainuke õige ja kliendisõbralik praamiteenuse pakkuja, Saaremaa Laevakompanii, asub oma seaduslikule kohale Vormsi Vürstiriigi alamate teenindamisel.

Inimeste rahulolu korra jaluleseadmisega näitab ka see, et taas on inimesed hakanud pöörduma vaimsete väärtuste poole. Vormsi inimeste eetiline ema, oma eetilise käitumisega Vormsi inimeste südamed võitnud Aime Piirsalu päris EV Riigikogu delegatsioonilt nende suhtumise kohta kristlusesse ja kohustuslikku religiooniõpetusse. Kuna naaberriigis on kohustuslik religiooniõpetus alles diskussiooniobjektiks ja ega üldine eetiline tasegi (erinevalt Vormsi Vürstiriigist) väga kiita pole, jäid vastused siiski diplomaatlikuks. Aga mõista siiski anti, et loomulikult nad toetaks väga Vormsi algatust tõhusamalt tegeleda kristliku religiooniõpetuse juurutamisega Vormsi Põhikoolis. Praegu on muidugi veel takistuseks liigselt vabameelne (halvas, mittekristlikus tähenduses) praegune kooli direktor. Aga see probleem on juba lähiajal lahendatav.

Muidugi, mineviku tarbijalikest iganditest lahtisaamine ei ole siiski nii väga lihtne. Mõned, liigselt mammonale orienteeritud väheteadlikud alamad kurtsid siiski vargsi ja neile omasel tagasihoidlikul moel rootsisoost latifundiumite omanike omavoli üle maakasutuse rendihindade määramisel, üldse omandistruktuuri mõningase ebaõigluse üle ja nendest tulenevatest raskustest kitsekarjatamisel. Aga teravamaks see omandiküsimus küll ei läinud, sest ka EV Riigikogu liikmed ei tahtnud sekkuda sõbraliku naaberriigi siseasjadesse selle tõsiasja, et rannarootslaste maaomandiõigus tuleneb otse jumalast (või Mart Laarist), kahtluse alla seadmisel. Pealegi on omandiõiguse küsimused vastastikku kahe riigi vahel juba varasemalt kokku lepitud (vt. avalik.blogspirit.com) ja nende seisukohtade revideerimine pole lihtsalt otstarbekas.

Olekski enam-vähem kõik, mis kõrvaltvaatajana õnnestus tähtsast riigivisiidist tähele panna. Tuleb õnnelik olla, et olin ilmselt ajaloolise hetke tunnistaja, kus suhetele naaberriikide vahel pandi uus alus. Pealegi õnnestus neid tähtsaid riigitegelasi oma silmaga näha.

Esmaspäev, 8. mai 2006

Avalikud ja erahuvid-Eestis, Sauel ja...Vormsis

Rein Sikk tänases EPL-s räägib rahva protestidest Sauel kiiritustehase vastu ja riivamisi ka teistest kohaliku rahva vastuseisu leidnud projektidest.

Kahjuks ei tee ta vahet erinevatest juhtumitest ja rahva vastuseisust neile rääkides selles, kelle huvides mingeid projekte tehakse. Ei saa ikka võrrelda küll kohalikke(näiteks keskkonna) tingimusi teatud määral halvendavaid avalikke huve teenivaid suurprojekte (näiteks raipetehas või mingi maanteelaiendus) ja ainult mingit grupi- või üksikisiku huve teenivat keskkonnaohtlikku projekti. Kuigi kohaliku rahva vastuseis on mõlemile ning võib osutuda veel ääretult emotsionaalseks.

Sauel on asi enam-vähem selge: mingid ärimehed leppisid vallaametnikega tasahilju kokku, et ehitavad ilma erilise kärata ohtlikuvõitu objekti neile (s.t. ärimeestele) sobilikku kohta. Ametnikele leiti ka ilmselt midagi neile sobilikku. Nihverdati ja manööverdati siis igasugu planeeringute ja avalikustamistega ja kuurist saigi tehas. Erahuvid on silmaga näha ja ärimeestel avalikud, vallaametnikel varjatumad ja ainult aimatavad. Avalikest huvidest riigi tasandil pole juttugi (riigile ja kogu eesti rahvale vaevalt sellist tehast hädasti vaja on) ja ka kohaliku piirkonna (valla) tasandi avalikest huvidest saab rääkida vaid riivamisi. Sest vast tööhõivet ja makse võib sealt ju vallale tulla aga Saue kant oma asukoha tõttu vaevalt vaevleb investorite puuduses. Sellises puuduses, et lausa radioaktiivse koobaltiga tulijad oma külatänavale lasta.

Meil Vormsis ka oma kiirgusprobleem. Küll ainult raadiokiirgus seoses veel ühe (juba kolmanda operaatori ) mobiilimasti paigaldamisega Vormsi ainukese suurema asula serva. Vormsi siluett hakkab nüüd meenutama omaaegset (nõukaaegset) Tallinna kesklinna teatud piirkonna, kus asusid nn. "kolm õde" - lääne raadiojaamade segajate mastid, siluetti. Isegi mõned vast mäletavad, milline sõda nende kiirgavate värkide vastu käis.

Objektiivselt võttes polnud tollal ega pole ka praegu veel otseselt tervisele mõjuv kiirgusoht kuigi suur. Seda siiski keskmisele tervele täiskasvanud inimesele. Laste ja tundlikemate inimeste puhul pole see sugugi nii ühene. Arvestada tuleb ka seda, et igasugu raadiovõrkude asi edeneb ja neile olemasolevatele mastidele riputatakse külge järjest rohkem uusi kiirgavaid jubinaid. Alateadlikult saavad üldjuhul sellest aru ka kõik need, kes selliste mastide alla maad välja rendivad: päris oma õue ülesse lasta pandud maste naljalt ei kohta. Välja arvatud muidugi Vormsi.

Mobiilifirmade huvi ei ole Vormsis kindlasti kohalikud kliendid, ja need kliendidki saavad nad kätte sõltumata sellest, millises saare punktis nende mast asub. Nende huvi on suunatud hoopis merele ja seetõttu oleks neile soodsam asukoht saare väheasustatud lääneosa.

Et need mastid koonduvad kõik kesksesse Hullo asulasse, on ainult kohalike maaomanike (loe vallaametnike) erahuvi saada rendiraha. Ei loe siin see, et naabrimajas on väikesed lapsed ja mõned ärksamad tuleviku peale mõtlejad koguvad allkirju. Vormsi inimene on teisele vormsilasele hunt. Peaasi, et kohe oleks kõht täis. Ja allkirju kogutavat ainult kadedusest.

Natuke võiks küll mõelda, kuidas nii juhtub, et soliidsete firmade pöördumisel neile sobiva maatüki otsinguil avalikke huve teeniva vallavõimu poole osutub valituks järjekordne vormilt kõigi huve esindavale inimesele kuuluv maatükk, mis lähemal vaatlusel on kõigile teistele ebasobiv, isegi taotlejale endale.