Inno ja Irja päevikut hakkasin lugema alles kuskil neljakümnendast loost. Ennem oli asi küll intrigeeriv aga ilmselt ka peavoolu ajakirjanduse seisukohavõttude ja teiste blogijate arvamusavaldustele toetudes oli kujunenud mulje, et eks see üks pullitegemine ole. Inetu pealekauba. Siis mingil hetkel vaatasin seda päevikut (eks siis mingist perverssest alateadvuslikust tungist tulenevalt) ja trehvasin kohe Irja kirjutisele kohtunikest ja advokaatidest. Viimased kolm aastat nendega (advokaatide ja kohtunikega) olude sunnil väga tihedalt suhelnuna oli situatsioonide äratundmine hämmastav ja samas tekkis küsimus. Wtf? Ei räägitagi ainult litsidest ja seksist.
Vaid elust enesest. Ja peamiselt väärtustest, mille nimel tasub elada. Ja hämmastaval kombel need seksi- ja sitajutud seal kõrval ja sees annavad kogu jutule aususe ja usaldusväärsuse garantii. Sest kui inimesed toovad nii ehedalt välja oma salajasema poole, on väga keeruline kahtlustada neid selles, et muud seisukohavõtud ei tuleks samuti otse südamest, et poleks ausad. Et oleks nii-öelda kellegi poolt tellitud.
Võib-olla on see nii tehtud teadlikult. See tähendab, on äriidee ja teostatakse äriplaani. Siis on see kõige geniaalsem äriidee ja muudab asja veel paremaks. Sest Inno ja Irja kirjatööde müügiedu on garanteeritud ja nende tulevasest kohvikust saab väga populaarne koht.
Siiski praegu kaldun veel arvama, et asi oli siiski spontaanne ja kaasa aitas (tahtmatult) Kadastiku soov Innole Ingridi pärast ära teha. Millest muidu siis Muuli püüdlikkus kogu värgi käivitanud Inno esimese prostitutsiooniteemalise artikli kiirele avaldamisele kaasaaitamisel. Eks arvestus oli ju selline, et sellise artikliga teeb Inno end päris lolliks ja kannab end ajakirjanikuna päris maha. Aga näe, läks vastupidi kui meie tänapäeva vaba ajakirjanduse "lipulaevad" nende omanike poolt konstrueeritud tõe maaletoojatena arvasid. Nüüd ründab tabloidse "Õhtulehe" (sic!) ajakirjanik Innot positsioonilt, et inimeste eraelust rääkimine on paha-paha. Isegi omaenda eraelust, sest see ju puudutab teisi inimesi ka. No kuhu veel. Huvitav, millest see leht siis kirjutama hakkab, kui nad sõlmiksid vastastikuse eraelude puutumatuse pakti.
Sest tõepoolest, see ajakirjanike müüdavus ja omanike perselakkumine ajab juba ammu iiveldama. Meil siin Vormsigi kohta pole viimase kolme aasta jooksul kirjutatud ühtegi artiklit, kus oleks asjadest kirjutatud täit tõtt. Ainult vale või äärmisel juhul pooltõed. Või täiesti tühjad artiklid, kus pole mingit sõnumit.
Lugupeetud ajakirjanikud, kirjutage ometi ausalt, kuidas asi teile tundub, mitte ärge püüdke lugeda toimetajate ja omanike huulilt. See on võimalik, nagu näitab Inno ja Irja juhtum.
Ruhnu lood 1
10 kuud tagasi
Postitused
Ajakirjanikel on tsensuur.
VastaKustutaEsimene juba kasvõi toimetaja näol, toimeteja isiklik sümpaatia või antipaatia.
Teine see, kes toimetajale piirid paneb.
Blogis üldist tsensuuri pole. Vaid bloggeri team laseb punase lipukesega märkida sinu meelest halva blogi(porno, vägivald jm.)
Seetõttu oleks blogis nagu vabadus kõigest rääkida, kuid enamasti töötab inimestes sisemine tsensuur, häbi või valehäbi ja ka lihtsalt endale elus seatud piirid, kustmaalt sa ennast avad.
Einoh, arusaadav, et see nii on. Aga üldse pole arusaadav see, et päevavalgele pole tulnud ühtki kõnekamat konflikti näiteks ajakirjaniku või toimetaja vahel, või toimetaja ja väljaandja vahel. Arvestades seda, millist paska lehed sisaldavad, peaks selliseid konflikte olema, ja hulgi. Või on see vahepealne ajalehtede ühinemise ja ajakirjanike üleproduktsiooni periood mõjunud niivõrd laastavalt ajakirjanike üldisele eetilisele tasemele sellega, et tööle on jäänud töökoha kaotamise hirmus vaid konformistid. Üks ullike Inno Tähismaa veel püüdis aga temagi päästis ju Irja, mitte süsteem.
VastaKustuta