neljapäev, 19. oktoober 2006

Kangur, Vormsi ja KAPO

Ajutiselt ametist kõrvaldatud Maa-Ameti peadirektor istub hetkel kinnimajas kahtlustatuna KAPO poolt igasugu maa-afäärides. Eks ta oli ka suur Vormsi maade fänn. Küll tuli omal ajal tema allkirjaga taotlusi vallalt maade äravõtmiseks riigi omandisse (mida siis juba tema sisuliselt jagas); küll oli ta võtmetegelane nendes paari aasta tagustes kohtuprotsessides, kus kohus sundis valda just tänu tema seadusetõlgendustele tagastama hulga maid mitte ainult neile rootslastele, kellel endal selleks mingit huvi polnud, vaid ka nende isehakanud kaugetele sugulastele või lausa juhuslikele inimestele; küll blokeeris ta Vormsi kohalikele maa erastamise ja viimase asjana just "tänu" tema seisukohtadele keerati Lääne Maavanema poolt tagasi ka juba peaaegu lõpule viidud maa erastamine osadele kohalikele inimestele.
Eks mingi lootus ole, et KAPO ka neis asjus mingi selguse loob, kuigi peamine uurimine käib ikka looduskaitsealuste maade hämarate vahetustega seoses. Ega sellestki Vormsi puutumata pole. Nimelt tahtis Vormsil hästi tuntud Bo Stenholm alles hiljaaegu vahetada oma looduskaitse all oleva Rälby kandi maaüksuse mõne teise vastu. Kusjuures tal oli ennem õnnestunud rootslaste metsaühistu abil ja keskkonnainspektsiooni läbi sõrmede vaatamise poliitika tõttu seal korralik röövraie organiseerida ja puit kenasti kätte saada. Nüüd siis, kui see vana mets, milles asuva kotkapesa pärast see ala oligi looduskaitse alla võetud, sai maha võetud, mindigi sõprade juurde keskministeeriumi ja maa-ametisse: andke teine tükk, kus mets veel peal, selle vana annan tagasi. Mingi lootus on, et vähemalt see asi jääb tal nüüd toppama. Kuid pole viga, on juba kuulda, et kohalike abil, kes ise ei hooli ei Vormsi metsast ega maast, vaid rohkem Stenholmilt saadavast papist, on tal juba uued õnged vees.

laupäev, 7. oktoober 2006

Vormsi probleem

Kunagi suve hakul väisas Vormsit esinduslik Riigikogu delegatsioon, kelle kohtumisel rahvaga püüti siis ka uurida, mis on Vormsi probleemid. Praegune vallavõim püüdis suruda arutelu intensiivselt sinnakanti, et Vormsi suurim probleem on see, et käigusolev praam mahutab liialt vähe metsaveoautosid ja metsa väljavedu on kallis. Et siis äraseletatult Vormsil maa tagasi saanud rannarootslastest metsaomanikud ei saa piisava kiiruse ja tulukusega oma metsi lagedaks raiuda. Et Eesti riik ka ei aita neid selles piisavalt ja neile peaks ka laienema Eesti maksumaksja poolt antav praamiliikluse dotatsioon.
Eks selline mulje Vormsi kogu probleemistikust riigikogulastele vist kippuski jääma. Siiski kostus rahva seast ka arglikke hääli sellest, et maaomandi- ja kasutusega on ka väikseid probleeme. Sest tõepoolest, kuidas peaksid end siin kohapeal elavad inimesed majandama tingimustes, kus 80 % saare maast kuulub välismaalastele ja veel 10% riigile, kes veeretab nendegi maade erastamisele kohalike poolt mitmeid takistusi, samuti kui ka maade munitsipaliseerimisele.
Sellest Vormsi saare ja rannarootslastega seotud probleemistikust on räägitud väga pealiskaudselt. Keegi ei taha tunnistada põhiliselt 90-ndatel tehtud vigu ja möödalaskmisi. Keegi ei taha võtta poliitilist vastutust kujunenud olukorra eest.
Ajaloost
Vormsi (koos Ruhnuga) oli omal ajal kompaktsemaid ranna-rootsi asualasid. Nn. Esimese Eesti Vabariigi ajalgi elas siin eestlasi väga vähe, alla 10% elanikest. Needki ei olnud siin tavaliselt põlisasukad, vaid seoses mingi riigiteenistusega saarele sattunud. Nii-et täielikult rootslaste maa, seda enam, et ka maaomand kuulus valdavalt rootsi kogukonnale. Kuid need rootslased olid Eesti kodanikud, ja selles tähenduses ei olnud probleemi välismaalaste omandiga.
Olukord muutus kardinaalselt Teise Maailmasõja perioodil, kus Rootsi Kuningriik ja Eestit parajasti okupeeriv Saksa Reich leppisid üle olematu või teovõimetu Eesti valitsuse ja ka üle seda maad enne Saksa okupatsiooni annekteerinud ja administreerinud Nõukogude valitsuse (kuigi see pole isegi päris kindel) peade kokku selles, et Rootsi Kuningriik evakueerib etnilise (mitte kodakondsusliku!) kuuluvuse järgi siinsed rootslased läheneva rinde eest Rootsi. Nii Saksa kui Rootsi informeeritud ametivõimudele oli hästi teada, et need rootslased lahkuvad siit suure tõenäosusega igaveseks. Seda ei saadud nii küll selgitada siin aastasadu elanud lahkujatele, sest vastasel juhul oleks kogu see operatsioon inimeste vastuseisu tõttu läbi kukkunud. Nii lahkusidki need inimesed korras taludest, kuhu olid varakult palganud lepinguga järelevaatajad, teadmise ja lootusega (kuigi ähmase), et vast õnnestub sõja lõppedes siiski siia tagasi tulla. Küll ei arvestanud sellega Rootsi ametivõimud, kellel oli valmis programm rannarootslaste (kes tegelikult rääkisid isegi teist keelt, kui riigirootslased) sulandamiseks Rootsi ühiskonda. See sulandumine ei olnudki neile kerge ja see vanade aegade säilinud mälestus ongi paradoksaalsel viisil üks praeguste probleemideni viinud põhjusi.
Sest kui nüüd Eesti taasiseseisvus ja ka omandisuhetes võeti eesmärgiks taastada olukord enne nõukogude okupatsiooni, tekkis ka rannarootslastel, kui endistel eesti kodanikel võimalus. Väliselt ja formaalselt olid nad samasuguses seisus kui sõja ajal Rootsi lahkunud eestlased, keda meil tavatseti liigitada kategooriasse „väliseestlased”. Kuid ainult esmapilgul. Tegelikud erinevused olid suured.
Nn. väliseestlased olid lahkunud üldjuhul tõepoolest viimasel hetkel ja omal riisikol sõja jalust, olles sunnitud jätma oma maa ja vara siia ilma pisimagi juriidilise tagatiseta selle säilimiseks ja tagasisaamiseks. Rannarootslastel olid taskus siiski mingidki lepingulised tagatised, mida tunnustasid nii Saksa okupatsioonivõimud kui ka Rootsi Kuningriik. Ja üllatus-üllatus, ilmselt olid olemas mingid kokkulepped ka Rootsi Kuningriigi ja Nõukogude Liidu vahel, mille tulemusena õnnestus veel Nõukogude ajastu pimedamal ajal Rootsi kolida ka neil rannarootslastel, kes olid omal ajal kas mobilisatsiooni või sundevakuatsiooni tõttu sattunud sõja ajaks nõukogude tagalasse ja kel õnnestus sealt eluga Vormsile tagasi jõuda.
Kas selle tehingu hinnaks oligi Rootsi sattunud osade eesti meeste nõukogude poolele väljaandmine ja hilisem surm Siberi vangilaagrites, võiks ju olla ajaloolaste huvi objektiks.
Väliseestlasi ja rannarootslasi käsitlesid neid vastu võtnud Rootsi ametivõimud täiesti erinevate kategooriatena, tehes neil vahet just etnilisel alusel. Nende jaoks olid erinevad programmid ja erinev suhtumine. Selles tähenduses olid rannarootslased oma õiguslikult seisundilt omandireformi ideoloogia kontekstis lähedased rohkem baltisakslastele (kelle omandi ümber on kired lõõmanud ja veel hakkavad lõõmama).
Omandireformi ideoloogia tugines seisukohale, et Eesti taasiseseisvumisega taastus ka kodanikkond ja taastusid kodanike õigused siia jäänud varale. Võimalus vara tagasi saada oli ka välismaalastel, kes suutsid tõestada, et nende vara võeti ära õigusvastaselt. Ehk äravõetud vara eest ei makstud omal ajal kompensatsiooni. Tavaliselt olid siit riikidevaheliste lepingute raames lahkujatel taskus mingid garantiid, kas neid pidada kompensatsioonideks või mitte, selles on muidugi küsimus. Nii baltisakslased kui rannarootslased lahkusid siit vabatahtlikult riikidevaheliste lepingute (kus ühekski osapooleks ei olnud eesti riik) alusel. Miks peaks olema eesti riik neile midagi võlgu? Hea küll, eesti riik võiks vastu tulla neile oma andunud toetajatele, kes hoidsid ka võõrsil alles seda kodakondsust, või kes taastasid selle esimesel võimalusel ja loobusid mõne muu riigi vahepeal omandatud kodakondsusest.
Samas Eesti seadused ei luba topeltkodakondsust ja seetõttu vaikimisi oodati-loodeti, et kõik need taastatud eesti kodanikud loobuvad oma asukohariigi kodakondsusest ja võtavad välja hoopis sinise passi. Paljud nn. väliseestlased seda ka tegid (meie praeguse presidendiga eesotsas), rannarootslastest küll vist mitte ükski. Osa neist kasutas küll Rootsi seaduste järgset võimalust ja meie poolset haldussuutmatust topeltkodakondsuseks, võttes Rootsi passi kõrvale veel ka selle sinise passi. Neid sinise passi omanikelt ei ole Eesti riik nõudnud oma seaduste täitmist ja tegeliku topeltkodakondsuse korral ühest kodakondsusest loobumist.
Ka maade tagastamine rannarootslastele ei klappinud hästi vähemalt Omandireformi aluste seaduse mõttele, kirjatähega on nii nagu on. Nii mitu juristi, nii mitu tõlgendust. Igal juhul ei kiirustanud rannarootsi alade kohalikud omavalitsused selle maade tagastamise alustamisega ja nii Vormsil kui ka näiteks Padise valla haldusalal olevatel Pakri saartel venitati sellega lausa 1995- nda aastani välja. Siis hakati tagastama mingi poliitilise otsuse järgi. Millise, ja kuidas see poliitiline otsus kohalikele omavalitsustele kaela määriti, pole veel viitsinud uurida. Aga asi ära kuidagi tehti ja tagastamine läks lahti täie rauaga. Täie rauaga laiendati rannarootslastele ka nn. „lehma lellepoja” seaduseparandusi, kus subjektide ringi laiendati kaugete sugulasteni. See viis väga huvitavate kaasusteni, kus näiteks Uus-Meremaal asuv mees sai teate, et tal on Vormsis maa. See oli veel väga harvaesinev õnnelik juhus, kus seda meest juhtumisi tõepoolest huvitas see temale kaugevõitu maatükk. Igal juhul see loodusega sinasõber olev mees veetis siin selle suve, elades oma tagastatud maatükil telgis. Ja ei ole võimatu, et tulebki päriseks. Kuid selliseid juhtumeid on praktiliselt üksikuid, võrreldes vähemalt üle tuhande küündivat rootslastest maaomanike üldarvu nende mõnekümnega, kes siin ka mõne aja elavad. Seda päris alalist, talvituvat, keda meie uus vallavõim peaks oma programmi järgi ju soosima, tagasitulnud rannarootslast pole olemaski. Pooled maaomanikud pole vast siin üldse käinudki.
Selline olukord, kus Eesti riigi koosseisu kuuluv väikesaar jagati lihtsalt välismaalaste vahel ära, sai olla ainult kas suur poliitiline möödalask või ettekavatsetud kuritegelik plaan. Poliitiline möödalask siis, kui kogu asja taga oli valearvestus. Et arvati, anname neile rootslastele selle väheasustatud saare tagasi, las tulevad tagasi siia elama ja küll nad siis ka investeerivad kohalikku majandusse. Nii ei juhtunud, tagasitulijaid pole, nn. investorid on pisitegijad, kelle ainsaks sooviks on röövida saare ressursse, peamiselt metsa. Kogu asja taga võis olla ka kellegi kaval arvestus, et selles segaduses, kus üldjuhul riigikeelt mitteoskavad ja , mis seal salata, ka tihtipeale vanadusest nõdrad „subjektid”, kes ei oma ka mingit arusaamist meie nn. üleminekuaja seadustest, lasevad end ametnikel igakülgselt lüpsta. Seda on ikka ju tehtud küll, ega see maade tagasisaamine neil lihtsalt käinud. Küll ajapikku hakkavad välja ujuma igasugu skeemid ja skeemikesed, kus rannarootslased olid seatud mitte eriti tänuväärsesse tankisti rolli. Sümptomaatiline on siin muidugi ka Maa-ameti peadirektori Kalev Kanguri sage sekkumine rannarootslaste maadega seotud asjadesse.
Kuid peamist kahju on kogu selle tagastamise saaga jooksul kandnud eesti kodanikest kohalikud elanikud, kellel oli olnud õnnetus asuda elama kohta Eesti Vabariigis, kus mingist hetkest selgus, et kõik ümberringi väljaspool õuemaad kuulub välismaalastele. Analoogne olukord niinimetatud sundüürnikega, kui osade inimeste jaoks selgus, et nende kodu on teise mehe oma. Sundüürnikele olid vähemalt mingidki kompensatsioonid, laenuvõimalused, munitsipaaleluaseme võimaluski. Aga mida on pakutud Vormsi saarel maata jäänud Eesti kodanikele kompensatsiooniks. Maainimesele on ju maa sama tähtis kui linnainimesele eluase. Ainult võimalus osta nendesamade rootslaste käest, kes ammuste eurooplastena tahavad selle eest ka euroopa hinda. Või siis erastada üldistel alustel. Ja kui ongi mujal saarel mõningaid vabaks jäänud maid, siis nendegi erastamisega (mitte tasuta tagastamise nagu rannarootslastele, vaid raha eest erastamisega) on hulgaliselt probleeme. Eesti riik ja tema ametnikud teevad kõik selleks, et kohalikud eesti kodanikest siin alaliselt elavad inimesed saaksid võimalikult vähese maa omanikeks. Just selliselt tõlgendavad järjekindlalt seadusi nii Lääne maavanem kui ka ajutiselt kinnimajas olev Maa-ameti peadirektor. Kelle huvides, härrased?
Kelle huvides on see, et maa tagasisaanud rootslased suhtuvad sellesse kui sülle kukkunud kingitusse (mis on ju tõsi ja rootslasi endid ei saagi selles süüdistada), mis omakorda viib röövraieteni metsades, põldude söötijäämiseni jne. Kuidas kohapeal toime tulla, kuidas tootmist arendada tingimustes, kus kaugel asuvate välismaalaste omandis olev maa on hakitud kitsasteks siiludeks ja iga siilu kasutusõigust taotledes pead neid omanikke mööda maailma taga ajama. Ja ega seda välismaist omanikku kohe kuidagi ei huvita lepinguga oma maade väljarentimine kohalikele. Sest see välismaine omanik ootab lihtsalt sobivat hetke ja hinda, et see maa edasi müüa. Kehtiv rendileping oleks takistuseks ja vähendaks ka maatüki eest saadavat hinda.
Milline on tulevik? Millega see jama lõpeb? Kindlasti ei ole tulevikuks rannarootsi asustuse taassünd. Selleks on aeg mööda lastud. Maade omanikud on valdavalt juba rannarootslaste nooremad põlvkonnad, kel pole selle kohaga enam isegi nostalgilist sidet. Kuna maad on müügis rahvusvahelisel turul, siis on saare tulevikuks ka rahvusvaheline, sesoonsele saarel viibimisele orienteeritud asustus. Selle märke on juba selgelt näha. Praegu siis soomlaste ja sakslaste näol. Suure tõenäosusega laieneb siia ka vene uusasustus, nii kohapealsete eestimaa venelaste kui ka Venemaa jõudukoguva keskklassi näol, kes otsib omale kinnisvara Euroopa Liitu kuuluvates uusliikmetes, kus räägitakse veel vene keelt. Ega see perspektiiv iseenesest polegi paha: siia tulevad rahvusest sõltumata need, kes otsivad rahulikku keskkonda. Aga miks peab seda tegema kohaliku eesti asustuse arvelt. Sest ilma maata kohalikest jäävad saarele ainult need kes teenindavad nii sesoonselt saarel viibivaid maaomanikke kui ka puhtalt turiste. Kuigi praegu oleks veel võimalus suunata Vormsi asustust eestikesksemaks, andes kohalikele ja teistele eestlastele võimalus soodsalt erastada vabaks jäänud ja riigile läinud maid. Siis oleks siin mingigi võimalus ka muuks tegevuseks kui turistide teenindamiseks.