Lõpetuseks?

Lõpetan, vähemalt mõneks ajaks, siin kribamise. Ei tuld suurt midagi välja. Maailma, veel vähem Vormsit nii lihtsalt ei paranda. Ilmsesti kadedusest ka ruhnlaste vastu. Nemad ajavad seda kohaliku asja edendamist blogide ja muu tänapäevase internetinduse kaudu ikka palju paremini. Selles võite veenduda aadressil www.ruhnlane.blogspot.com. Kinni päris veel ei pane, nii et vanu asju saab edasi lugeda.
Üks asi, mis kohalikel inimestel oluline ja mille kohta annavad nii vallavalitsus kui volikogu jätkuvalt inimestele valeinformatsiooni, vajab siiski veel õiendamist. Nimelt sai omal ajal Vormsis korraga tõstetud maamaks maksimunini ja samal ajal sisse viidud ka maahooldustoetuste maksmine kõigile neile, kes maa eest mingilgi määral hoolitsevad. Kuna vald on täiesti arusaadavatel põhjustel õigustatud maksma neid toetusi vaid oma elanikele, kütetakse siiamaani üles selle asja sellist tõlgendust, et sellega tehakse rahvuse järgi kuidagi ära meie rootsi maaomanikele, sest nemad ju kuidagi seda maahooldustoetust ei saavat saada. Saavad ikka küll ja ainukeseks tingimuseks on seesama: oma maa eest peab mingilgi määral hoolitsema. Minimaalsel määral hoolitsuseks loetakse saarel elamist ja juriidilises mõttes tähendab saarel elamine praegu seda, et inimene peab olema registreeritud valla elanike registris. Järelikult ka kõik siin registrisse kantud rootslased saavad taotleda minimaalse määraga maahooldetoetust juba selle registrikande fakti alusel. Ka need rootsi maaomanikud, kes pole registris ja kes siin pole isegi kunagi käinud, saavad sisuliselt ja sihtotstarbeliselt kasutada neid valla poolt eraldatavaid maahooldustoetuste vahendeid. Selleks tuleb leida elanike registris olev inimene, kelle kasuks teha näiteks üheaastane maa kasutamise leping ja lepingutasuks määrata seesama maahooldustoetusest tulev summa. Sellise lepingu alusel saab siis registrisse kantud reaalselt maad hooldav valla elanik taotleda maahooldustoetust ja selle tegelikule omanikule edasi anda.
Alles hiljaaegu selgus, et vald olevat taolise hooldustaotluse tagasi lükanud põhjendusel, et maahooldustoetuse taotleja ja maa omanik (või maamaksu maksja ) peaksid olema üks ja seesama isik. Nii see kindlasti ei ole. Maahooldustoetus makstakse maa reaalsele hooldajale, kellel on selleks seaduslik alus, ehk omaniku poolt antud õigus seal maa peal toimetada. Tõepoolest on olemas nõue, et hooldatava maa eest peab olema maamaks tasutud. Kuid see, kes selle maamaksu tasub, pole tähtis.
Siit siis soovitus kohalikele inimestele. Otsige rootslastest maaomanikega kontakti, pakkuge neile välja üheaastaseid maa kasutamise lepinguid (heinamaana, karjamaana). Nende lepingute ja rootslastepoolse kinnitusega maamaksu tasumise osas minge aasta lõpu poole vallamajja ja taotlege seda (oli see nüüd 70 või 75%) toetust (maamaksumäärast). Ja see raha (või vähem, või rohkem-vastavalt kuidas kokku lepite) kandke maaomanikule üle. Kasu on ju igal juhul kahepoolne. Õigemini kolmepoolne, sest kõige rohkem võidab avalik huvi, sest maad saavad hooldatud.

Soomlased päästavad Vormsi

Ma mõtlen seda tõsiselt. Tuleb tunnistada, et kui Aura ja Risto hakkasid selle metsavärgiga seoses allkirju koguma, suhtusin sellesse ikka väga skeptiliselt. Noh, saavad mõnikümmend allkirja kokku ja annavad need kuhugi ja kellelegi üle. Keda see kotib. Ennegi siin ju neid allkirjade kogumisi olnud, ei ole sest tolku. Siiski läks õnneks teisiti, ja seda muidugi tänu nende (Risto ja Aura) järjekindlusele ja pühendumusele ning kasuks tuli muidugi ka nende suhteliselt eriline staatus püsivalt elavate välismaalastena siin saarel. Igal juhul nad tõestasid, et õige initsiatiiv õigel ajal ja õigete inimeste poolt annab lootust, et kodanikuühiskonda ja sinnapoole püüdlemist on vara veelmaha matta. Fenomenaalne kogutud allkirjade arv (suhtes kogu publikuga, kes võiks üldse taolises seoses allkirja anda) ja see staatusega seotud eripära tagasid ka meedia huvi. Neid ei saanud enam ignoreerida. Meedia huvi oli siiski selline hillitsetud: keegi ei kavatsenudki sellest meediasündmust teha, pigem hoitakse neid Vormsist lähtuvaid uudiseid teatava lõa otsas- segavad suurte poiste mängu. Väga sümptomaatiline on siinkohal Eesti Ekspressi suhtumine - lugu saadeti tegema järjekordselt Madis Jürgen, kelle sõnumist (kui see üldse olemas on) on ikka väga raske aru saada. "Lääne Elu" käsitlus oli küll nende kohta isegi hea, ei ole võrreldav selle avaliku vassimisega, mida nad parvlaevadotatsioonide jagamise kohta kirjutasid.

Nagu öeldud, võib see Aura ja Risto initsiatiiv olla pöördepunktiks Vormsi edasises saatuses. Sest Vormsi põhiline ressurss ja rikkus nii praegustele kui järgnevatele põlvkondadele on mets. Mets ei ole ainult puu, mis kuulub eraomanikule. Metsas on palju seda, mis kuulub meile kõigile. Mets on sisuliselt siin kohalikele elukeskkonnaks ja ka kõigile kuuluv ressurss, mida müüakse edukalt turistidele. Muidugi saaks siin hoopis rohkem metsa ka raiuda, et sellest mingit häda ei sünniks. Kuid siis peab tegema seda peremehetundega. Ma ei kahtlegi, et need rannarootslased, kes metsa tagasi saanud, tahaksid olla head peremehed. Kuid ainult tahtmisest ei piisa, kui pole ikka enam võimalust, aega, tervist koha peal olla ja metsa ülestöötajate üle järele valvata, kooritakse nii omanikelt kui kohalikult rahvalt seitse nahka. Kohalikust vallavõimust kellegi ohjeldamisest pole üldse asja. Mitte ainult praegusest, vaid ka eelmisest polnud mingit asja.

Ainult nüüd ei tohiks loorberitele puhkama jääda. Asja tuleks edasi taguda. Vormsi metsi päästab vaid kõigi tehtud sigaduste avalikustamine. Iga raielangi juurde, nii hästi kui halvasti tehtu juurde peaks panema väikese teabetahvli infoga: kes omanik ja kuidas ta selleks sai, kes ja kuidas seda raius, milline ja mis väärtustega metsatüüp siin oli, mis ajal , kuidas ja kuhu veeti siit saadud puit. Jne. See on huvipakkuv nii turistidele, õppeekskursioonidele kui ka kohalikele endile. Ja distsiplineerib nii omanikke kui ülestöötajaid. Keegi ei taha näha oma- või firmanime silmaganähtavalt halvas kontekstis.

Rannakalapüügist Vormsi moodi

Vormsis on kohalikud ikka kala püüdnud. Rohkem võrkude ja põhjaõngedega kui spinninguga. See vahend on rohkem linnameeste jaoks ja eks sealt saab ka püügist suurema lõbu. Kes kindla peale kala lauale tahab, paneb võrgu või õnged merre. Kas siis loaga või ilma. Siin pole küll kunagi kellegil ülevaadet olnud, kes on seaduslik loaga püüdja ja kes illegaalist röövpüüdja. Polegi ju oluline, sest kala on vähe, jätkub heal juhul ainult oma perele ja oma külalistele. Mis seal siis naabrimeest kadestada, kes otsustanud püügivahendi tasu kokku hoida ja võtab omale riski (tegelikult suht väikese) inspektorile vahele jääda ja trahv kaela saada. Tegelikult trahvi saab vahelejäämisel pea alati ka püügiloaga mees. Reegleid on palju, osa neist päris nõmedaid, ja mingit neist reeglitest ju ikka rikud. Edasine trahvi suurus sõltub juba läbisaamisest inspektoriga. Vähemalt viimasel ajal on küll vist inspektorid suht mõistlikult käitunud. Ülemäära suuri trahve pole määratud. Kuid võrke merest kaob ja tagantjärele ju raske kindlaks teha, kas nad kadusid kontrollijate seadusliku tegevuse (kui polnud nõuetekohaselt märgistatud) või isehakanud seadusesilmade käte läbi. Et mis need Vormsi mehed siin ikka püüavad, niikuinii neil luba pole ja võtame võrgud parem omale.

Vast oskavad siinsed kontrollijad ka aru saada, mis on tegelik röövpüük ja mis oma tarbeks leivakõrvase hankimine. Totakate seaduste kiuste. Siinkohal tuleb meelde juhtum vene ajast suurel Siberi jõel Podkamennaja Tunguskal, kus me allavoolu parvetades ja kõikvõimalike keelatud vahenditega keelatud lõhelisi püüdes otse inspektoritele sülle kupatasime. Juhus on pime, nemad tegid tolle aasta ainukest ringkäiku sellel tuhandekilomeetrisel inimtühjal jõel. Ja nüüd meie oma keelatud püügiriistadega ja mõnekümne kilo keelatud ajal ja keelatud liiki kaladega. Omaarust oli meil seda kala vahelejäämisel hirmuäratavalt palju. Seaduse järgi oleksime sinna Siberisse trahvi maksma jäänudki. Püstolitega mehed imestasid ainult ühe asja üle: kuidas meil seda kala nii vähe on. Muhelesid ja itsitasid seepeale...ja asusime viina võtma. Viin oli nende poolt.

Vormsil on siiski olukord kohalike endi vahelises suhtlemises teine ja imelik. Kohati isegi mõistetamatu. Võtame võrdluseks sellesama jahipidamise. Jahiloomad on meil selgelt kohalik ressurss, oma valla territooriumil. Saare peal nad on ja siia nad jäävad seni kuni jahimehe kuul nad tabab. Neid, kes ujudes lahkuvad või siia saabuvad, on ikka vähe. Kohalikud peaks sellest tulenevalt kiivalt hoidma seda kohalikule kogukonnale kuuluvat ressurssi teiste eest. Noh, linnameeste eest. Mis toimub aga tegelikult? Linnast pärit jahimehed peremehetsevad siin ikka täiega. Ja mitte ainult seaduslikud jahimehed, vaid ka sulaselged salakütid. Kõigil kohalikel jahimeestel miskipärast suu vett täis, midagi ei julge öelda. Isegi riigi seadusesilmadele kaevata ei julge. Samas on juhtumeid, kus oma salaküttimist proovinud nolkidele väänati küll täie rauaga. Kuidagi võõrastav käitumine väikeses saare kogukonnas.

Nüüd kalapüügiga on ju lugu selline, et kalad ujuvad riigi meres. Kalad on kindlasti kõigile Eesti elanikele kuuluv ressurss. Mis sest et osa neist trehvab teinekord Vormsi rannale suht lähedale. Kuid neid kalu peab tüüpiline vormsilane millegipärast rohkem omale kuuluvaks kui metsas (isegi eramaal) ringilippavaid ulukeid. 90-ndate algupoole oli vist isegi juhus, kus kaldale liialt lähedale sattunud võõraid kalamehi kostitati kaldalt automaaditulega. Mis nad siia tulevad meie kalu püüdma. Ei ole küll kuulnud, et mõnele linnajahimehele endale oleks Vormsil kunagi üks korralik jaht peetud. Imelikud on ka lood nende kalapüügilubade jagamisega vallas. Viimastel valimistel lausa rõhutati seda, et peab vahet tegema selle õige talvituva pärisvormsilase ja siin ainult suvel elava inimese vahel. Just nende võrgulubade jagamise põhimõttes. Et suvitajatele ei tasuks nagu anda või anda siis viimases järjekorras. Kuigi makse maksavad kõik valla eelarvesse võrdselt. Ja kalavarudele teeb suvine pühapäevapüüdja küll kindlasti vähem kahju kui mõni "pärisvormsilane". Isegi nii kaugele on selle suvitaja vastase kadedusega mindud, et sellel ettekäändel suruti "Püsiasustusega väikesaarte seadusse" hääli jahtivate riigikogulaste kaasabil sisse selline mõiste nagu "väikesaare püsielanik". Jättes muidugi täpsustamata, mis elukas see selline on. Miskipärast arvan, et näiteks mina, kes ma olen siin järjepannu elanud 10 aastat ja saarelt käin lühiajaliselt ära vast nii paar korda aastas, selle mõiste väljamõtlejate arvates selle alla veel ei käi. Pole veel piisavalt "oma". Ja ilmselt selleks ei saagi. Muidugi ei tulene sellest ainult mõiste sisseviimisest suurt midagi. Annab ainult ettekäände lahterdada inimesi "omadeks" ja "võõrasteks" ja siis nagu põhjendada mingite hüvede jagamist "omadele jopedele". Sest soodustustega võrgupüügiluba on kahtlemata selline kohapeal jagatav hüve.

Nüüd siis toimus viimati nn. kutselistele kaluritele soodusvõrgulubade jagamine. Muidu maksab väikesaare elanikule luba 50 krooni. Nüüd jagati pooled saarele eraldatud load valitud seltskonna vahel hinnaga 10 krooni võrgu kohta, e. siis 5 korda väiksema hinnaga. Küsimus pole neis meestes, kes need load said. Täiesti võimalik, et nad ongi kõige õigemad mehed sellise soodustuse saamiseks. Küsimus on selles, et õigeaegselt ei jagatud informatsiooni sellise võimaluse olemasolu kohta kõigile saare elanikele (elanike registrisse kantuile, mis on siiani ainus seaduslik saareelaniku määratlus). Kui ka kusagil oli kuulutus, ei tähenda see ju võrdset kohtlemist. Sest on ju avalik saladus, et osadele inimestele teatati sellest võimalusest vallavalitsuse poolt personaalselt ja seletati neile ka ära, mida peab õigeaegselt selleks tegema, et sest võimalusest kinni hakata. Ma pole küll päris kindel, et nüüd nagu kutselisena selle soodustuse saajad hakkavadki tõelisteks kutselisteks. Mida oleks ju Vormsile tõesti vaja, et vähemalt suvekuudel siit ka kala oleks võimalik osta. Tundub küll, et vähemalt osa mehi pani selle kutseliseks hakkamisega lihtsalt igaks juhuks teistele võimalused lukku. Sest ma kujutaks küll asja õiget ja loogilist lahendust pigem sellisena, et sellest võimalusest oleks teavitatud just eraldi ja spetsiaalselt elanikeregistris olevaid suvitajaid. Nii mõnigi oleks vast otsustanud hakata siis siin pärisvormsilasena ka tõeliselt kutselisena kala püüdma. Võitnud oleks kõik, mitte ainult osa "omasid", kes said võimaluse jätkata sedasama oma tarbeks kalapüüki odavamalt ja kutselise nime all.

Olukord muutub muidugi eriti hulluks siis kui kala tõesti märgatavalt rohkem hakkab olema ja huvi võrgulubade vastu suureneb. Kui pooled load on käputäie meeste vahel juba jaotatud, ei jätku enam teistele tahtjatele. Suureneb nii röövpüük kui ka nn. kutseliste soov lõigata oma praegu kättesaadud õigusest suuremat tulu. Kaassaarlaste arvelt.

Vormsi jahi eripära

Vene jahi eripärast on lausa film vändatud. Üsna lõbus lugu. Eks kunagi vändatakse ka Vormsi jahi omapärast. Võiks ju stsenaariumi kirjutada. Kuid eriti lõbus see vist ei tule. Eks meie ja linnajahimehed on seda Vormsit juba vene ajast saati tõeliseks jahivabariigiks pidanud. Kus jahimehed otsustavad asju. Ülejäänute jaoks kipub ta siiski rohkem diktatuuriks kätte minema. Saarel liikudes on selline pidev jahilooma, uluki tunne. Kunagi ei tea, millise põõsa taga on mingi jahimees. Ja kas tal on kuul rauas, kas kaitseriiv on peal, kas ta silm veel seletab, keda või mida lasta. Sügisesel jahihooajal valisin rattasõiduks (avalikel teedel muide) teadlikult pärastlõunaseid aegu. Selleks ajaks olid tavaliselt paugud tehtud ja mehed jagasid juba saaki. Rõõmus jahimees on ikka ohutum. Õhtuhämarusse liikuma jääda on päris ohtlik. Siis käib varitsusjaht ja inimest päästab ainult see, et ta on teiste ulukite kõrval meil lihtsalt harvaesinev liik. Pealegi kohanenud, valel ajal oma nina eriti välja ei pista. Kuigi ohutuid kohti ja aegu jääb järjest vähemaks. Alles see oli, kui pereema avastas, et poeskäigu ajal on tema autoklaasi tekkinud kuuliauk.

Endagi kogemused on päris kõhedusttekitavad. Eelmisel aastal vast umbes samal talvisel päikesepaistelisel ajal tegin väikese rännaku Sviby ja Hosby vahelisele roostikualale. Suvel on sealkandis lausa võimatu liikuda, nii et talvekülma tuli kasutada. See koht on seal metssigade paradiis. Aga vist ka mõnele jahimehele oma privaatne nurgake. Igal juhul kohtasin ma esiteks sigu. Siis ilmusid koerad. Mingil hetkel jõudis teadvusse tõdemus, et kurat, kui on koerad, siis peab ju olema ka kuskil jahimees. Sõrm päästikul. Ja mina olen tema ja sigade vahel tulejoonel. Kas erinen (jahimehe jaoks) piisavalt palju seast? Kuhu suunas ja kuidas liikuda, et ohutusse kohta jõuda? Kuna kohest pauku ei tulnud, siis sai jahimees minu inimlikust päritolust vist sotti. Kuid ta ei näidanud oma asukohta, et anda sellega märku, mis suunas ma võiks ohutult liikuda. Pidin ise riskima, tegin end võimalikult pikaks ja liikusin läbi roostiku aeglaselt natuke kõrgema avatud koha poole. Seal sai siis jupp aega seistud ja arvatav jahimehe asukoht roostiku liikumise järgi ise kindlaks tehtud. Siis sai juba enam-vähem ohutus suunas eemalduda. Varsti kostus selja tagant ka võidukas pauk. Kes see jahimees oli, ei tea täpselt siiamaani. Koerte järgi otsustades võis ta olla Ivo. Miks ta ennast ei näidanud, jääb tema südametunnistusele.

Nüüd siis veel sellest laupäevasest loost. Vedasin mina autoga Kersletist Borrby heinapalle. Mööda Kersleti-Hullo vahelist riigimaanteed. Meelis oli abiks ja istus sõitude ajal kõrval. Tegime kokku vast 7 reisi. Mingi teise-kolmanda reisi ajal hakkasid jahimehed end selle riigimaantee servale tulejoonele sättima. Kuidagi kõhedaks võttis, sest tee on käänuline, nurga taha ei näe, ja kui jahimees isegi suudab reegleid järgides tulistada rohkem enda ette sektorisse kui kõrvale, võib nende teekäänakute tõttu ikkagi tee peal sõitja kuuli saada. Pealegi osadel meestel paistsid nagu vintrelvad olevat. Ja siis umbes viienda reisi ajal see juhtuski. Õnneks küll seekord mitte veel kuul. Tulin Kersleti poolt täislastis, jahimeeste ahelik jäi paremale ning vasakult ilmus metsast Ivo koos pundi koertega. Koerad jooksid tee peale ette ja sinna nad läheneva auto ette saba liputades seisma jäid. Püüa sa pidurdada talvisel teel täislastis autot kuidas saad ja tahad, päris pidama siiski ei saanud. Kummid küll täiesti korralikud ja lubatud MS, kuid võrreldes naeltega blokeeruvad hoopis kergemini. Nii ma siis blokkis ratastega autoga müksasingi vahetult enne seismajäämist üht laikat. Jäigi arusaamatuks, kas koer käis ka auto alt läbi või mitte. Igal juhul avasin autoukse, et selgusele saada, mis koerast sai. Samal ajal lähenes autole tulivihane püssiga Ivo, kes sõnadega "mis kimad siin, ei näe või, et jaht käib" hakkas mind riietest rebides autost välja kiskuma. Ilmse kavatsusega õiglus jalule seada ja mulle "molli" anda. Relvastatud mehega kaklema asuda pole just ahvatlev perspektiiv. Õnneks jättis ta aktsiooni pooleli. Kas nägi, et koeral pole häda midagi või jahutas teda natuke Meelise poolne korralekutsumine. Igal juhul lahkus ta paremale ära mingi "jobukarja" manamisega, kes maanteel sõidab. Ja ei lase meestel kohaliku volikogu esimehe isiklikul juhtimisel seal korralikult jahti pidada. Tõepoolest, siin on kujunemas uus õigusnorm. Kui vormsi meestel tekib tahtmine riigimaanteed laskeliinina kasutada, tuleb seal liiklejatel ise aru saada, et selleks ajaks tuleb sõidud katkestada või sõita läbi metsa. Tee peal käib jaht. Ja see on jaht vormsi moodi.

Olukorrast Vormsi Vürstiriigis-vol5-talv2007

Talv lõpuks siiski saabus. Oli juba parajat pakast, lund ja tuisku. Eelmise nädalavahetuse sulale järgnes veel karmim pakane. Eks ta nii peabki minema. Ega talv taeva jää ja soojale suvele võib järgneda ka karm talv. enn pakkus siin vana aasta sees kõige karmimat külma lausa veebruari lõpuks. Ilmajaam lubab küll veebruari esimeseks pooleks-5-15 veebruar. Pani ses osas vist täppi. See tähendab praeguseks mitteametlikku , ja järgmiseks nädalavahetuseks vast juba ametlikku jääteed. Leedogi halastas hiidlastele ja ei saatnud oma praame Väinamere jääoludega lähemalt tutvuma.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Ilm, isegi pakaseline, on siin saarel küll kahjuks üks väiksemaid muresid. Kahe saareelanikele vast kõige olulisema asja , mandriga ühendusepidamine ja rannakalapüük, reguleerimine kohaliku võimu poolt on võtnud ikka päris kummalised vormid. Kohalik võim on oma rahva valitud võim, ja selleks valitud, et ajaks siis selle saarerahva ühisasja, haldaks ühist rahakotti, otsustaks asju üldistes huvides. Jne, jne. Riik teeb soodustusi ja annab teatud eeliseid väikesaarte elanikele. Ikka selle nimel, et elu väikesaartel jätkuks, eraldatusest tingitud igapäevamured oleks kergemini lahendatavad, et väikesaarte inimeste majanduslik tegevus oleks meie turumajanduses konkurentsivõimelisem. Sellised riigi meetmed on ka praamidotatsioon ja rannakalapüügi lubade jagamisel kohalike inimeste eelistamine. Neid riigi antavaid eeliseid ja toetusi saab ilusti arvestada ümber puhtaks rahaks, mida siis vallavalitsus oma inimestele jagab. Ja jagamise reeglid kehtestab seesama vallavalitsus. Sest ta peaks ju sisuliselt kohaliku rahva esindajana kõige täpsemalt teadma kuhu ja kellele seda raha vaja on. Riik üldjuhul sellesse väga sekkuda ei taha. Küll on aga Vormsi saare erinevate vallavalitsuste ja riigi esindajast Lääne Maavalitsuse suhted olnud kogu aeg sellised Suure Peetri ja Väikese Peetri vahelised suhted. Haapsalust tuleb kogu aeg üks ja seesama sõnum: te seal saarel olete ju lollid, ei oska tee midagi mõistlikku selle rahaga teha. Ja pakutakse end siis vahendajana välja. Oleks naiivne arvata, et sellist asja ainult suurest armastusest nende lollide vormsilaste suhtes tehakse. Rahad, ja suured rahad on muidugi mängus. Ja kui kohalikust võimust ei ole sellele survele vastuhakkajat, lähebki nii nagu minema peab. Suured saareelanikele mõeldud rahad ja kohalikele mõeldud eelised (mis ka sisuliselt raha) voogavad pidurdamatult neist mööda ja maabuvad ei tea kelle käes või taskus.

Selle praamidotatsiooni sellise jagamisega mindi muidugi liiale. Sirgjooneliselt öeldi meie kohalikele olupoliitikutele, et mokk maas: see raha läheb metsaärikatele. Isegi maavalitsuse ametlik seisukoht on selline: kuna mujal Eestis on metsaärikatel metsade maharaiumiseks paremad tingimused kui seni Vormsis, siis tuleb neid ettevõtjate võrdse kohtlemise printsiibil ka Vormsi metsade maharaiumises järele aidata. Selline on siis meie riigi ametlike esindajate ametlik seisukoht. Kus siin on Vormsi elanike huvid, mida peaks praamidotatsiooni jagamine väljendama. Kelle Vormsi päriselanike, talvituvate sealjuures, huvi on siin lõhutud teed ja metsaalused, risu täis lageraielangid ja tänu neile suurenev tuulemurd. Kas turistid tulevad seda tõesti vaatama. Kui kohaliku metsa väljavedu sellisel viisil doteeritakse (loe: töötlemata ümarpuidu väljaveole makstakse peale), tähendab see kohalikele saekaatritele kõrgemat puidu kokkuostu hinda ja kaugemas perspektiivis puidu puudust. Samuti muutub saare puit kallimaks kohalikust elanikust kokkuostjale ja vahendajale. Mis kohaliku ettevõtja toetusest siin räägitakse. Tõepoolest, loll saab kirikuski peksta. Loll on siin see, kes seda tõesti usub, et see dotatsioon jagatigi nii saareelanikest ettevõtjate toetuseks. Ise küll arvan, et kohalike inimeste hulgas selliseid tegelikult polegi. Kes sellist juttu räägivadki, tegelikult kavaldavad. Ilmselt saavad nad oma osa sellest dotatsioonist kuidagi kõveraid teid pidi kätte. Aga teiste saareelanike arvel, kellel selliseid kõveraid võimalusi kasutada pole või ei pea sellist teed vastuvõetavaks.

Natuke teine lugu hakkab olema nüüd nende rannakalapüügi lubadega. Siin on kõrvalist mõju vähem. aga kunagi ei või ka teada. Jutt tuleb nüüd sellest, et järsku, üleöö on tekkinud meie keskele teistest kõvemad, tõsisemad kalamehed, n-ö ettevõtja-kalurid, saare tõeline sool (või tulevadki nad mujalt), kelle vahel on vallavalitsus otsustanud ära jagada pool kõigile mõeldud võrgulubadest. Ja seda 5 korda odavama hinnaga.

Taustaks niipalju, et väikesaarte elanikele on erandina lubatud püüda rannikumeres kala kuni kolme võrguga. Oma tarbeks, õigemini lõbuks. Sest selline püük loetakse tõeliselt lollaka kalapüügiseaduse järgi harrastus- e. hobipüügiks. Et siis mehed lähevad idee järgi merele siin selleks, et oma lõbuks kalu tappa. Hobivärk on teadagi kallis värk, ja et siis vaestele väikesaarte elanikele kuidagi vastu tulla, on ka võrguloa hind siin kolmandiku võrra väiksem kui muidumeestel. Kuid hobi jääb hobiks. Kui võrkude ja võrgu kasutusloa hind kokku lüüa, on odavam kala muidugi poest osta. Ainuke viga, et poes seda kala ei ole. Ja ega siis muud kohalikel eriti üle jäägi kui tegeleda loata võrgupüügi ehk seaduse järgi röövpüügiga. Või sõita linna kala järele. Selge see, et kui nüüd neid kalleid võrgulube enam vallavalitsusest väljagi ei võetud, muutus olukord hapuks kätte ära. Saare jaoks võib tähendada see lubade arvu üldist vähendamist. Kuigi riigil oleks olnud lihtsam vähendada loamaksu ühtlaselt mõistliku määrani, on mindud mingi erilise jaburduseni ja selge see et see ettepanek on tulnud kelleltki kavalpealt kuskilt väikesaarelt endilt. Või siis jälle nendelt, kes tiirlevad väikesaartele mõeldud dotatsioonide jagamise juures. Keegi tahab priskelt teenida kaassaarlaste või saareelanike arvelt.

Lugu siis selles, et kavatsetakse merel käivad mehed-naised jaotada kutselisteks ja ülejäänud jääks siis harrastajateks edasi. Ja võrguload nende vahel pooleks. Kusjuures kutseline mitte ainult ei või vaid lausa peab seaduse järgi võtma välja vähemalt 10 võrgu loa. Meie õiglane vallavalitsus siis on otsustanud, et näiteks praegune limiit 90 võrku jaotatakse 45 ja 45. Mis on muidugi jabur, sest jaotus saab olla vaid kas siis50:40 või 40:50. Sest iga kutseline peab võtma vähemalt 10 võrku. Ehk lähiajal leitakse meie hulgast need 4 või 5 tõupuhast kutselist rannakalurit, kelle vahel jagatakse ära oluline osa kogu Vormsi lähiümbruse vete kalaressursist. Kes need teistest selgelt väljapaistvamad isendid on. Kas keegi oskab nimetada. Ma kipun arvama, et kalapüük kalapüügiks. Tähtis on võimule lähedal olek.

Meie vallavalitsus hakkab nüüd tegema vahet, lausa näpuga näitama, sina oled õige ja lugupeetud kalur, sina püüad oma pere ja ettevõtluse tarbeks (sul on ka kala edasimüügiõigus) ja sulle anname võrguloa 10 krooniga; vat aga sina pole jälle mingi mees, sina püüad ainult oma lõbuks, tapad niisama kalu ja sulle anname selle võrguloa (kui üldse anname) 50 krooniga. Oleks jällegi naiivne arvata, et selline püügilubade jagamise idiootlik kord oleks tekkinud lihtsalt niisama. Lambist, nagu öeldakse. Ei, siin püütakse osadele inimestele (omadele jopedele, nagu öeldakse) jagada nende kasuks ümber kalapüügiõigust. See ümberjagamine oleks teatud määral isegi lõplik. Piiratud ressursi (milleks kalavarud kahtlemata on) juures uusi tulijaid enam kampa ei võeta. Nemad saavad ainult seda õigust nende käest omakorda osta , kellele nüüd vallavalitsus kavatseb seda jagada. Nii kui saare ümber kalavarude olukord natukenegi paraneb, muutuvad need praegu sisuliselt tasuta jagatavad õigused reaalseks rahaks. Ja suureks.

Selline olukord siis enne järjekordset umbusaldusavaldust vallavõimule. Millest vaevalt mingeid muutusi sünnib.

Valetajate paraad

Vormsil toimus üritus ettevõtjatele. Midagi seoses teemaga ettevõtluse arengust saarel. Üritusest osavõtt oli vist küll ainult kutsete alusel. Seega valitutele. Iusasti kujundatud muuseas. Avalikku kuulutust ma kusagil ei trehvanud, aga võib-olla ka kuskil oli. Kuna ka meie peresse vastav kutse tuli, siis ma sain asjast teada. Natuke häiris, et miks mulle pole kutset saadetud. Ma ju ka FIE ja tegutsen saarel. Küll ettevõtjana natuke äpardunud, kuid just neile peaksid ju taolised üritused olema rohkem mõeldudki. Mida tarka on taolistel üritustel saada niigi edukatel ettevõtjatel. Peale oma aja magamapaneku. Veel selgus, et ka Meelis, kes ei ole üldse ettevõtja, sai siiski selle heal paberil koostatud kutse. Heakene küll, ta vana vallavanem, sai vanade teenete eest. Aga minagi olin ju vana vallavalitsuse liige, kes pealegi surus oma närvide hinnaga läbi just need ettevõtlusmeetmed, mis kohalikke ettevõtjaid selles karmis maailmas üldse elus hoiavad. Nii maahooldustoetused kui ettevõtlustoetused on minu initsiatiiv ja ka praegune vallavalitsus laseb neil oma ettevõtjate sõbralikkuse näitamisega liugu.

Niipalju siis kutsest või selle puudumisest. Igal juhul läksin kohale, sest kahtlane see värk oli, ja Vormsi inimesi tundes võis arvata, et panus on tehtud mingile ajuloputuskampaaniale, midagi olulist püütakse varjata ja inimestele järjekordselt kärbseid pähe ajada. Sellisel üritusel on muidugi minu, kes ma asjade toimimise tausta siiski päris hästi tean, osavõtt ebasoovitav, ja seda püütigi vältida. Mul polnud kohale minnes algul vähimatki tahtmist diskussiooni sekkuda (kutsumata külaline võiks vähemalt vait olla), kuid ürituse arenedes varjamatu demagoogia ja otsene valetamine ajasid kopsu üle maksa ja nii ei saandki lõpuni vait jääda ja ka üritusel lõpuni viibida.

Kohale oli transporditud ka maakonna mõistes raskekahurvägi: maavalitsuse arendusosakonna juhataja Helena Järviste, Läänemaa arenduskeskuse juhataja Neeme Suur ja ettevõtluskonsultant (nimi ei jäänd meelde).

Jäin siis ka huviga kuulama, kuidas asi areneb. Algus oli suhteliselt kena ja siivas. Õhtut juhtinud Neeme Suur korjas inimestelt probleeme ja ettepanekuid. inimesed olid kenasti aktiivsed, arutelu täiesti toimis. Esimene märguanne, et asjal on mingi tagamõte, ilmnes küll ka kohe algul, kus diskussiooni vedaja üsna osavalt saare suurimate probleemide väljatoomisel suunas publikut selles vajalikus suunas, et probleem on ikka transpordis. ühesõnaga, rahvale püüti kohe alguses pähe määrida ideed, et see viimane praamidotatsioonide selline jagamine maavalitsuse ja vallavalitsuse poolt, kus lõviosa läheb välismaalastest metsaomanike ja kodumaiste metsaärikate taskusse, on nagu probleemide lahendamine. Osavalt juhiti tähelepanu kõrvale sellest, et Vormsi peamine probleem on siiski Eestis üsna ainulaadne maaomandi- ja kasutuse olukord, millele kohalolijad ka korduvalt tähelepanu juhtisid.

Edasi läks hullemaks. Kostusid otsesed süüdistused, et ettevõtjate ja vist siis ka vallavalitsuse hädades on süüdi põhiliselt meie perekonna baasil funktsioneeriv mittetulundusühing. et miks me ei aita ikka kohalikke ja ei tee koostööd. Mitte sõnagi sellest, et edasisest vallavalitsuse ja MTÜ koostööst keeldus kategooriliselt ja resoluutselt just praegune vallavõim. Kohe kui võimule said ja ka praegu püüab seesama vallavõim veel kaikaid kodarasse loopida ükskõik millistele selle MTÜ enda ettevõtmistele. Seda olukorda teavad väga hästi nii Helena Järviste kui ka Neeme Suur. Oleks võinud siis olukorda kuidagi tasakaalustada ja püüda diskussiooni käigus leida mingeid lahendusi. Selline avameelse diskussiooni võimalus oleks olnud ju olemas. Kuid nad eelistasid arutelu sellel teemal mitte jätkata, mis tekitab järjekordselt küsimuse, mis eesmärgil nad siia Vormsi üldse tulid.

Edasi veel hullemaks. Paratamatult kerkib väikesaare arengut käsitlevatel aruteludel üles väikesadamate ja paadilautrite korrastamise ja arendamise probleemide ring. Vormsi puhul on olukord kurioosne seetõttu, et on olemas mitu valmiskirjutatud valla projekti, mis saaksid praegusel eurorahadest tiinel ajal praktiliselt kohese rahastuse. Ainuke viga on nende kasutamisel see, et need on kirjutanud vale mees. Nii vale mees, et tema nimegi ei julge keegi välja öelda. Vallavanem vassib ja valetab saalitäie rahva ees, et kuigi ta teab (küll ühe) projekti olemasolust, ei tea tema kes selle kirjutas ja et vallavalitsuses seda pole. Saalitäis rahvast, kellest enamus teab või vähemalt aimab, kellest on jutt, on haudvaikne. Keegi (võimalikest kahtlejatest näiteks) ei pöördu minu poole selgituste saamiseks. Järelikult teavad tegelikult kõik, milles asi. Kuid on vait. Jah, mina kirjutasin need projektid, kuid miks mina peaks selle ise välja ütlema. Kõik ju niikuinii teavad. Ja ka mina olin vait. Ka jutt, et vallavalitsuses neid projekte pole, on täielik bullshitt. Vaadaku oma arvutitesse, mis seal üldse on. Kui ei ole, küsigu vanalt vallavanemalt, kus ta nad pani. Kui ka sealt ei saa, küsigu minult. Eks kuskil mõni koopia leidub. Minu poole pole keegi pöördunud. Sest ei julge. Sest projektide kirjutamise eest on arved vallavanema poolt senini klaarimata. Aga avalikult laimata saalitäie rahva ees julgeb. Ja ega saadikud maakonnast ka paremad pole. Nad teavad väga hästi, mis projektidest on jutt, ja mis asjaoludel neid omal ajal ei rahastatud. Sest tollal olid Vormsi valla eesotsas just maakonna silmis valed inimesed. Siis loobiti just maakonnast neile projektidele kaikaid kodaratesse. Nüüd siis püütakse omale sobiliku vallavalitsuse ajal sisuliselt ideid varastada ja oma kasuks tööle panna. Alles oli Päevalehes positiivne artikkel sellest, kuidas meie tark ja aktiivne vallavanem päästab Prestvike rannajärve. Ajakirjanikult sain teada huvitava tõsiasja, et seda, kes projekti kirjutas, ta jällegi ei teadnud, ei mäletanud.

Kuid seegi pole veel kõik. Õied alles tulevad. Kolmas vihastamaajav seik oli see praamidotatsioonide jaotuse käsitlus. Siin omandas valetamine juba sellised mõõtmed, et enam ei kannatanud tõesti välja, ja sekkusin vastupidi varasemale plaanile isegi liialt emotsionaalselt. Mispeale vabandan. Aga tõepoolest, järjest rohkem tundub, et kogu see üritus oligi selleks mõeldud, et Vormsi rahvale nende oma raha eest teha selgeks see, kui hea on neile see kui nendele mõeldud ja ka antud raha antakse tarkade maakonna- ja vallaametnike poolt edasi otse rootslastest metsaomanikele ja metsaärikatest metsa väljavedajatele. Selline hale vale, et nii pole veel otsustatud, ja me hakkame seda rahade jaotust veel arutama, on ikka üle mõistuse. Püüan siis veelkord puust ja punaselt asja olemust selgitada. Vormsi praamiühenduse toetuseks anti 800000 krooni. Selle summa katteks peab praamikompanii esitama kalkulatsiooni, kuhu see raha läheb. Põhimõtteliselt võib see raha minna kas liikluse tihendamiseks või teenuse tarbijale odavamaks tegemiseks. Selle kalkulatsiooni kooskõlastavadki nii vallavalitsus kui maavalitsus. Alla paberile kirjutab küll maavalitsus, kuid see ei tähenda seda, et vallavalitsuse arvamust ei küsita või ei arvestata. Keegi on vallast selle kooskõlastanud. Kui juba vallavalitsuse liikmed seda ei teadnud, siis saab see isik olla ainult vallavanem. Kooskõlastatud asi on, paberid on alla kirjutatud , ja uus hinnakiri selle rahajagamise skeemi alusel toimib 22. jaanuarist alates. Avalikult on teada antud seda, et metsaveoautode üleveo tariife vähendati selle dotatsiooni arvel poole võrra, s.o. minu esialgse arvutuse kohaselt 760 krooni iga üleveetud auto osas. Kõik me teame, palju on saarel sel aastal juba metsa raiutud. Kui see kõik veetakse välja raskete metsaveoautodega (mis peale otsese Vormsi rahvale mõeldud raha ärastamisele lõhuvad halastamatult ka meie teid), siis on selleks vaja sadu kordi neid autosid üle vedada. 100 auto pealt on dotatsiooni metsaärikate kaukasse kantimise summa 76000 krooni, 200 korra pealt 152000 krooni, 400 korra pealt 304000 krooni jne. Kuna kogusumma oli ju 800000, siis on selge, et lõviosa dotatsioonist sinna lähebki. Silmapetteks on tehtud soodustus kõigile vabariigi pensionäridele. Kuid selle soodustuse koguväärtuseks on pakutud ainult mingi 50000 krooni. Eks seal ole mingeid pisemaid jaotusi veel, on räägitud ettevaatlikult tõesti hädavajalikust suvisest praamigraafiku tihendamisest . Kuid eriti hoolsa metsa väljaveo korral on see raha suveks juba otsakorral ja mingit märgatavat praamigraafiku tihendamist tulla ei saa. Ei ole võimalik. Praamikompanii ei hakka tegema seda oma tulude arvel. Kui juba Vormsi rahvas on nii loll, et annab selle raha neile, kes lagastavad meie metsi ja lõhuvad meie teid, siis pole ju midagi teha.

Mida oleks siis võimalik sellise rahaga teha.

1. Kohalikele (Vormsis elavatele) ettevõtjatele suuregabariidilised (kasvõi needsamad metsaveoautod) täiesti tasuta ülevedu.

2. Kohalikele pensionäridele täiesti tasuta ülesõit ja teistele EV pensionäridele sooduspilet (soodustaks pensionäride turismi saarele)

3. Jäätee (ametliku või mitteametliku ) perioodil kõigile kohalikele tasuta ülesõit-miks peaksid inimesed riskima mingi 100 krooni pärast.

4.Praamigraafiku märgatav tihendamine suveperioodil

Kuid valik on kellegi poolt juba tehtud. Suure tõenäosusega meie vallavanema poolt. Ja sellist valet suust välja ajada, et midagi pole otsustatud, ja me alles hakkame asja arutama, on ikka liig mis liig. Samuti see, kuidas nii Kalle Suur kui Helena Järviste püüdsid nii halvasti lehkavat asja siluda.

Lääne maavalitsus koos Vormsi vallavalitsusega varastasid ...

vast pea pool miljonit riigi poolt Vormsi elanikele antud rahast. Mida oli kokku 800 000 ja mis oli mõeldud eelkõige kohalike saareelanike tarbeks mandriga ühenduskulude osaliseks kompenseerimiseks. Vormiliselt on see nn. parvlaevadotatsioon, mida makstakse riigi poolt Sviby-Rohuküla liinil opereerivale firmale "Kihnu Veeteed". Oli aegu, kus see dotatsioon maksti osaliselt kohalikele inimestele kätte isegi sularahas, aga kuna see oli ametnikele tülikas ja ka varastada oli selle dotatsioonisaaja otsese huvi ja kontrolli tõttu keerukas, ongi mindud kaudsete dotatsioonide teed, kus inimene saab oma raha kätte sellega, et pilet on odavam ja see raha jääb rahakotti lihtsalt alles. Seda riigi poolt kohalikele elanikele antavat raha on muidugi kogu aeg osaliselt virutatud ja kõrvale toimetatud, kuid seekordne juhtum on eriti nahaalne, varjamatu ja nii pinnal, et annaks isegi krooni täpsusega välja arvutada.

Niisiis, riik andis parvlaevakompaniile 2007.a. lisadotatsiooni 800 000 krooni. Selle summa võrra peavad piletid olema siis odavamad. Dotatsiooni mõte ja sisu on toetada eelkõige kohalikke inimesi ja ka riigi seisukohalt tähtsat elu jätkumist ja arenemist väikesaarel. See raha peab olema siis lõppkokkuvõttes ära jaotatud nende vahel, kes oma tegevusega (kus on ka sees vajadus saare ja mandri vahet sõita) toetavad neid eesmärke. Nagu siis öeldud, eelkõige kohalikke nende igapäevases elus-olus ja ka majandustegevuses. Toetada võib (ja seda ka tehakse) ka teiste inimeste (mitte ainult kohalike ja mitte ainult EV kodanike) liikumist saare ja mandri vahet. See annab parema võimaluse kohalike elanike sugulastele ja ka saart külastavatele turistidele. Just neil põhimõtetel toimuva rahajagamise jälgimiseks ongi tööl hulk ametnikke nii riigi poolt (maavalitsus) kui ka kohalike elanike poolt valitud omavalitsuse poolt. Kuid raha nähes või isegi haistes hakkavad näpud ametnikel sügelema...Lääne maavalitsus ja Vormsi vallavalitsus kooskõlastasid hinnakirja muudatused, kus hinnanguliselt vähemalt pool riigilt saadud 800000 kroonist maabub lõpuks metsaärimeeste ja Vormsi metsade välismaalastest omanike kaukasse. Nimelt muudeti hinnakirjas kõige olulisemalt just metsaveoautode üleveo tariife. Vähendati nimelt täpselt poole võrra. Iga auto pealt jääb kellelegi eelpoolnimetatud seltskonnast pea 1000 krooni puhast kätte. Oleks küll ääretult naiivne arvata, et ametnikud tegid oma sellised kooskõlastused kas puhtast lollusest või ainult ilusate silmade eest. Enamgi veel. Sellised üleveo tariifide muudatused ei ole kindlasti ka praamikompanii enese initsiatiiv, vaid see suruti kellegi mõjuka ametniku poolt sinna sisse. Praamikompanii pole siin küll milleski süüdi. Nemad veaksid kindlasti sama raha eest parema meelega sõiduautosid ja reisijaid, kui pealelaadimisel keerukaid operatsioone nõudvaid ja isegi teistele reisijatele ohtlikke täislastis metsaveoautosid.

Selle raha oleks vabalt võinud kulutada näiteks selleks, ja sellest oleks küllaga jätkunud, et võimaldada talveperioodil kohalikele ülesõit täielikult tasuta. Inimesed ei peaks mõttetult riskima nõrga jää või lumetormi korral mingi sajakroonise kokkuhoiu pärast. Kui ikka vallavõim hooliks oma siin talvituvatest valijatest...

Või alandada märkimisväärselt üldist piletite hinnataset. Kui tahetaks seda, et nii kohalikel oleks kergem ja ka turiste, kes siia siiski raha ju toovad, käiks rohkem.

Selle asemel toetatakse selle kohalikele mõeldud Eesti riigi rahaga niigi pururikkaid metsaärikaid ja välismaalastest metsaomanikke. Varastatakse häbenematult oma vaesematelt kodanikest saareelanikelt ja kanditakse see raha miljonäride kaukasse. Selline avalik võim siis...