Anto Raukas Vormsi tuulepargist

 

Jätkaks “Vormsi Sõnumites” nr.39 käsitletud  tuulepargi temaatikat seal avaldatud akadeemik A. Raukase arvamusavaldusega…

Tõtt tuuleparkidest

Raske on leida tuuletööstusele kohatumat nime kui tuulepark. Park on teatavasti aiakujunduslikult korrastatud maastikuala, kuhu inimesed lähevad puhkama ja looduse ilu nautima. Aga mida sa naudid, kui sinu pea umber vuhisevad veskitiivad. Saksa liidumaal Schleswig-Holsteinis on praegu üle 2800 tuulegeneraatori ning neid tuleb aiva juurde. Saksamaal kokku on tuulikuid juba rohkem kui 20 000. Nende vastu võitlemiseks on loodud ühendus Gegenwind. Midagi sarnast sünnib praegu ka Eestis.

Energeetika on iga riigi põhialus ja tegutsemise suunisteks on riiklikud arengukavad. Praegu sünnivad need meil kahjuks Euroopa Liidu diktaadikepi all. 15. detsembril 2004 kinnitati Riigikogus “Kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava aastani 2015”, kuid Euroopa Liidu ambitsioonikad ja kohati arulagedad eesmärgid sundisid seda muutma. 10. jaanuaril 2008 käivitas Vabariigi Valitsus uue elektrimajanduse arengukava koostamise aastani 2018, mis kiideti valitsuses heaks 26. veebruaril 2009. Ühe võimaliku stsenaariumi kohaselt paigaldatakse Narva elektrijaamadesse lisaks töös olevatele keevkihtplokkidele kaks täiendavat 300 MW võimsusega plokki, ühtlasi kavandatakse ehitada ligi 400 MW ulatuses tuulikuid ja sama võimsuse ulatuses gaasiturbiine.

Vastavalt varasemale Eesti kütuse- ja energiamajanduse riiklikule arengukavale peeti võimalikuks tuulegeneraatorite installeerimist vaid 90

– 100 MW ulatuses, kuid rõhutati, et sellega kaasneks elektrisüsteemi talitluse kvalitatiivne halvenemine. Tehniliseks piiriks tuulegeneraatorite paigaldamisel Eesti elektrisüsteemis loetakse 400-500 MW, kuid selle saavutamiseks on vaja väga suuri eelnevaid investeeringuid. Tuuleenergia integreerimine elektrivõrku on keeruline tehniline ülesanne, kusjuures määravaks on piisavate välisühenduste ja läbilaskevõimsuste olemasolu naabersüsteemidega. Iga võrguarendus (uus ülekandeliin, suurema võimsusega trafod alajaamades, kompensatsioonijaamade ehitus jne) on röögatult kallis ja seda tuuleenergeetika edendajad ise rajada ei taha. Tahetakse saada vaid hõlptulu suurte dotatsioonide kaudu, sest oma kõrge hinna tõttu ei ole tuuleenergia ilma maksumaksja taskust tulevate kompensatsioonideta konkurentsivõimeline.

Populistid kinnitavad, et mõnesajale ruutkilomeetrile paigutatud kaasaegsed tuulikud võiksid katta kogu Eesti elektrienergia tarbe. Kuid tuult on sisemaal tagasihoidlikult ja tuuleenergiat saab edukalt toota vaid saartel, rannikualadel ja avameres, kus tarbijad on kaugel. Tuult on hooti, ta on väga ebaühtlane ja nõuab silumiseks suuri täiendavaid energiaressursse. Pealegi on tuulegeneraatorite ehitamine väikse tootlikkuse juures väga kallis. Osooni saadetes paljukiidetud Taani saab tuulest vaid 14% äärmiselt kallist elektrit ja riigi elektritariifid on Euroopas kõige kõrgemad. Taani müüb tuuleelektrit alla omahinna ja saab seda mängu mängida seetõttu, et ta on ühendatud Saksamaa, Norra ja Rootsi võimsatesse võrkudesse, mis tema toodangu suured kõikumised balansseerib. Eestil sellist võimalust ei ole.

Kui tuult napib, ollakse sunnitud lühikese etteteatamisajaga käivitama toetusjaamu, mis on ebaökonoomne. Kui tuuleenergiat on aga ülearu, võib see süsteemi ülekoormata ja põhjustada elektriavariisid ja seda on juhtunud nii Saksamaal kui ka teistes riikides korduvalt. Kui USA-s tahetakse aastal 2030 saada 20% elektrienergiat tuulefarmidest, vajaks see 60 miljardi dollari suurust investeeringut, 20 350 km uusi ülekandeliine. Kes rajab uued ülekandeliinid ja alajaamad Vormsil ning kes ehitab sinna kompensatsioonijaama? Kas libekeelne arendaja?

Me ei saa loota, et Eesti põlevkivijaamad suudaksid tuuleenergia ebatasasusi katta. Tallinna Tehnikaülikoolis I. Palu poolt tehtud arvutustest järeldub, et tuuleenergia osakaalu tõstmisel 50 – 250 MW-ni ei ole Narva jaamad võimelised tuulikute energiatoodangu ebatasasusi kompenseerima ning on vaja ehitada uusi gaasijaamu, mis seab meid sõltuvusse Venemaa gaasitarnetest.

Tuuleenergial on kolm ilmselgelt kahjulikku mõjurit: lärm, varjud ja infraheli, lisaks paljusid häiriv tehnomaastik, oht lindudele ja ebamõistlik hind, mida taastuvenergeetika lisatasuna on juba tunnetanud kõik Eesti elanikud. Täpsustamist vajaks, kui kaua ja millistest allikatest kaetakse Vormsi elanikele lubatud odavam elekter. Pärast dotatsiooni äralangemist jäävad tuulikud ju üsna suure tõenäosusega seisma.

Energiatootmises nagu mujalgi peab turumajanduse tingimustes valitsema vaba konkurents ja kui üks energialiik pole piisavalt elujõuline, siis ei saa seda ka arutult doteerida, sest just vaba konkurentsi kaudu tuleb tagada energiatootmise efektiivsus ja lõpptarbijale stabiilne taskukohane hind. Ja siin pole tuuleenergial palju kaasa rääkida. See aga ei tähenda, et me ei peaks tuuleenergiat mõistlikes piirides toetama. Kui lahendatakse tuuleenergia salvestamise probleem, näiteks pumpelektrijaamades, võib tuuleenergia ka Eesti tingimustes muutuda kasumlikuks. Kuid sinnani jääb meil veel käia pikk tee.

Kuidas peaksid asjasse suhtuma Vormsi elanikud? Kõigepealt peaks arendajalt küsima, mis kasu saarerahvas sellest saab ja millistest allikatest kaetakse saarerahvale odav elekter ning vajalikud ülekandeliinid ja balansseerivad võimsused? Lubada on lihtne, aga lubadusi täita on hoopis keerukam Lisaksin juurde, et aastani 2030 jääb maailma mastaabis tuuleenergeetika täiesti perifeerseks – igal juhul alla 5% kogutoodangust. Eesti on seni tuuleenergeetika arendamisel olnud eesrindlik ja on seda teinud Euroopa Liidu keskmisest oluliselt rohkem. Kuid ebamõistlikkusel on piir ja seda piiri peavad Vormsi elanikud ise tunnetama.

Anto Raukas

akadeemik