Konkurents kogukonda hävitamas…

Sain ka vist ajalehte. “Lääne Elu” küsis mõned küsimused ja ma siis leheruumi kokkuhoiu mõttes ka lakooniliselt vastasin. Kuna aga “Lääne Elu” juba traditsiooniliselt peab meretaguse valla asju laiemale üldsusele vähehuvitavaks, siis on Vormsi valimisi käsitletud vaid paberväljaandes. Interneti teel kättesaadavas mitte. Ostku lehte, neil ju seal raha kui raba.

Aga sellest raha saamisest, raha saamise eripäradest Vormsi saarel tahakski pikemalt rääkida. Märkisin siis peamise probleemina sisulise koostöö puudumist, ühistegevuse puudumist, ja seda just majanduselus. Selle teema ja selle, kuidas probleemist üle saada, peakski põhjalikumalt lahti seletama. Näidetes toodud ettevõtjate nimed on teadlikult väikese tähega, sest nad on lihtsalt näited. Pole põhjust väikese esitähe pärast solvuda.

Mismoodi siin siis see ettevõtlus ja majanduselu tegelikult käib ja toimib. Jagaks siinse majandussektori laias laastus kaheks: teenindus ja ehitus ning põllumajandus (peamiselt loomapidamine)

Ehituse ja sellega seonduva teenindusega tegelevad põhiliselt  ilmar ja paul. Nemad on konkurendid. Põrnitsevad üksteist altkulmu ja ootavad seda päeva, mil üks neist mingil põhjusel oma tegevuse lõpetab. Võimaluste korral ka ise sellele natuke kaasa aidates. Kaubanduses on olukord juba rõõmsam. Poodi pidasid mart ja jaak. Jaagul õnnestus mardiga kokku leppida ja ta üles osta. Ja mart tegi saarelt sääred, pood kinni ja mõnel inimesel vähem tööd. Nüüd on olukord ettevõtluse seisukohalt parem, sest tüütut konkurenti pole. Elu oleks päris lill kui ka poe klientidel rohkem raha oleks….Aga see MASU, TÄPE ja PUPU ajavad kõiki veeringuid lugema, ja mis veel hullem, kohalikke lausa Haapsalus poes käima. Sest seal on odavam. Kui nüüd eeloleval talvel turiste pole ja kohalikud Haapsalu vahet voorivad, mis siis saab. Pood kinni….

Saeraame oli-on (ei teagi täpselt) kaks. Eraomaniku ivo ja teine riigi oma. Käivad jutud, et kaks on ikka palju ja see riigi oma tuleks ära likvideerida. Ülejäänud Eestis on ju niiviisi metskondades tehtud ja selle ilmse anakronismiga peaks vaba ettevõtluse ja saare majanduse huvides kuidagi lõpetama. Riik on ju halb peremees. Eesti riik veel eriti. Samas kurdab metsaühistu, et seda lõputut ja pidevalt juurdekasvavat Vormsi metsa ei suuda ivo oma saeraamist sellel sajandilgi kindlasti läbi lasta. Täitsa nõus, minu arust oleks isegi kahte uut ja effektiivset saeraami (erinevate sortimentide võimalusega) siia vaja…ja ma ei saa aru, miks metsaühistu selles suunas ei tegutse. Ikka eelistavad saarelt välja vedada palkide vahel olevat õhku ja maksta selle eest praamikompaniile hingehinda. Ja kurdavad, et kulud metsa majandamisel nii suured, et ainuvõimalik on mingigi tulu saamiseks metsa minna võimalikult suure masinaga ja võtta metsast välja ainult suured ja kvaliteetse puiduga puud. Ja aastaajast ei saa ka pidada, sest südatalvel on sel suurel ja raskel masinal ju mujalgi tööd.

Veel on vist paar meest, arvo ja keegi veel, tegevad peamiselt ehituseks vajalike masinate ja seadmete väljarendiga. Eks nemadki põrnitse üksteist altkulmu, nagu siin tavaks.

Turism on küll ainuke sektor, kus siin toimib mingilgi määral konkurents,  elutervem konkurents selle sõna õiges tähenduses. Pakutakse erinevaid võimalusi. On valikut. See on ka arusaadav, turismiettevõtjad liigutavad ju ainult väljastpoolt saart saabuvat raha. Seal, laias maailmas on seda raha teadagi palju rohkem kui siin kohapeal, kohalike käes ringlevat. Selle nimel tasub pingutada. Kuigi koostööd turunduses, saare kui terviku müümises võiks siingi rohkem olla.

Põllumajanduses on tegevaid talunikke, hobitalunikke, pooltalunikke, kurat teab mis talunikke nii kümne- viieteistkümne ringis. Üldiselt kõik nokitsevad omaette, igal ühel mingi traktor või massin aianurgas, no mõnel ka kaks. Kuna pühiliselt tegu loomapidamisega, siis erinevaid elajaid 10 ja 200 vahel. Kuidas kellelgi. Tegelikult mingit arvestatavat koostööd siin pole, kuna aga erinevaid töid on palju ja erinevaidki riistu selleks palju vaja, siis üksteisele teenuseid ju tehakse. Aga selle teenuse hinnaga on alati üks igavene jama. Sest hinnakujundusel on põhiargumendiks see, mis see kõik küll mujal, suures, maailmas maksab. Et kuna siin ju kõik kallim, siis paneme Tallinna hinna ja lisame Vormsi koefitsiendi. Selge siis, miks naabrilt, kel küll selle asja jaoks õigem ja parem masin,  teenust ostma ei kiputa. Parem kuidagi omapäi asjaga hakkama saada.

Ettevõtjatel, olgem ausad, on küll peamine eesmärk teenida kasumit. Ei tule see kasum aga mujalt kui paratamatult teise inimese, kliendi arvelt. Aga miks te naabrit, oma küla inimest, oma saare inimest, oma kogukonda koorite sellega, et tahate temalt kätte saada sama suurt kasuminormi. Meil käib ju küllalt siin turiste, kes tulevad siia täiesti vabatahtlikult ja lasevad end lausa heameelega koorida. Võiks lõpuks omavahel kokku leppida selles, et omavahelistelt tehingutelt kasumit ei võeta. Saareinimesest teenuse või kauba vajaja katab ainult teise saareinimese poolt osutatud teenuse või kauba kulud. Võimatu. Ega vast väga polegi. Kujutame ette, et ilmar, paul, ivo, jaak ja arvo matavad konkurentsi vaenukirve kasvõi prooviks vahepeal maha ja teevad koos ühe ühistu. Omavahel teenuste osutamisel arveldavad edaspidi ainult kulude katmise teel. Kasumit ei võta. Müük ja teenus väljapoole ühistut läheb muidugi vanaviisi edasi ainult selle vahega, et kui teenus väljapoole tehakse ühistu kaudu, siis kasum läheb ühistule ja aasta lõpul jagatakse see kasum ühistu liikmete vahel vastavalt ühistu liikme poolt tehtud kulutuste hulgale. Kui aga ühistu liige tahab teha diili väljapoole üksi, siis palun, kogu kasum küll sulle kuid ühistu teistelt liikmetelt sa selle teenuse tegemiseks vajaliku kauba või allhanke jaoks ühistu liikmele ettenähtud boonust ei saa. Varsti saavad kõik aru, et koos asja ajada on hulga rentaablim. Ja sularaha on hoopis vähem igasugu asjaajamisteks vaja ja makse saab täiesti seaduslikult hoopis vähem maksta ja mis peamine:inimesed hakkavad jälle rohkem üksteisest sõltuma ja edukus on tagatud ainult usalduse ning koostöövaimuga. Asi läheks käima juba ka siis  kui ainult kolm-neligi erineva tegevusvaldkonnaga meest omavahel kokku lepiks. Ühistust väljajäänud ei peaks üksiku hundina siin kaua vastu ja tuleks ise kampa.

Samamoodi võiks koostööd teha ka põllumehed. Edasi võiks need kaks ühistut ühineda ja edasi saab sellisele suurele ühistule võtta juba ka muid, mitte ainult igapäevaseid majanduslikke, vaid ka muid  funktsioone. Kasvõi heakord saarel ja nõrgemate abistamine. Saare kogukond hakkaks lõpuks kogukonnana toimima.