Veel lambapidamisest Vormsi Vürstiriigis

Tänases Maalehes ilmus siis teade Pressinõukogu õigeksmõistvast otsusest Maalehe artikli „Vormsilased karastavad lambaid” osas. Kuna Pressinõukogu tegi oma otsuse, tuginedes ajakirjaniku enda seletustele (avaldatud täies mahus siinsamas mõni postitus tagapool), ja, nagu nähtub otsuse sisust, võttes neid puhta kullana, pean vajalikuks avaldada osaliselt oma kommentaarid sellele seletuskirjale. Jääb veel lisada, et Pressinõukogu ei pidanud vajalikuks enne otsuse langetamist selle seletuskirja minuni toimetamist ja sellele kommentaari palumist, jättes mind taotluslikult kiusliku, paranoilise kaevupunni rolli.

Kirjutise "Vormsilased karastavad lambaid" (16. 2. 2006) ajendiks oli
Vormsi elaniku (toimetusel nimi teada) telefonikõne Maalehe toimetusse.
Helistaja väljendas tüüpilist, Eestis praegusel ajal sageli väljendatavat
arusaamatust uut moodi loomapidamisviisi (talvel väljas) suhtes.

Ja sellise puhtpraktilise, loomapidamist käsitleva kirjutiseni viiva signaali autor eelistab jääda ja jäetaksegi ajakirjaniku poolt anonüümseks! Milleks selline ajakirjandusliku allika kaitse? Kahtlemine naabri loomapidamisoskustes ja sellest ajakirjanikule rääkimine on Vormsil ohtlik infoallika julgeolekule ja tervisele?! Pealegi polnud ta ju Vormsi jaoks ise, ega tegutsenud sugugi anonüümselt vaid täiesti avalikult. Rääkis küla peal asjast, sõitis avalikult koos ajakirjanikuga ringi, on üldse tuntud ja sõnakas mees, kes ise kunagi mingit anonüümsust ei soovi ega pole kunagi soovinud.
Ei, seda allika anonüümsust oli vaja ajakirjanikule, et sisse panna väike vihje võimalikule põllumajandustoetuste väljapetmisele. Loomulikult sellist alusetut laimu ei saa otse kellegi suu kaudu esitada. Asi on tegelikult isegi selles, et see väide ei tule algselt isegi sellelt anonüümseks jäänud tegelaselt, vaid temagi esitas veel rohkem varju jäänud tegelaste konstruktsioone.
Ja ajakirjanik läheb nii lihtsalt õnge...Vaevalt.

Vormsil käisin puhkepäeval, jäätee ajal, kui saarel oli hulgaliselt ka teisi
uudistajaid. Loomade välipidamist oli võimalik kõigil näha.
Loomapidamiskohad jäid avalikult kasutatavate teede äärde ja kusagil nähtud kohtadest polnud keelusilte.

Kas siis nii tuldigi ettevalmistatult, saadud signaalile reageerides kirjutama probleemartiklit? Tundub nagu oleks satutud saarele juhuslikult. Juhuslikult kohtuti signaali autoriga, juhuslikult ei tulnud meelde helistadagi teiste nende loomapidamiskohtade ja loomade omanikele, millest tulevases probleemartiklis juttu peaks tulema? Sest keelusilte ju territooriumil ega hoonel ees ei ole ja pealegi on need kohad nii avalike teede lähedal. Milleks probleemi omanikust kirjutades veel teda ennast tülitada, eks nad siis pärast õiendavad, kui midagi ei meeldi.

Helistajalt sain teada, kes loomapidajad on, ja ka seda, et Kersleti küünis
peavad lambaid Elle Puurmann ja Ahto Kokk, kes on muu hulgas ka kohalik
loomaarst. Nii enne saarele sõitu kui ka saarele jõudes helistasin Ahto
Kokale, kes aga siis parasjagu oli jahil. Leppisime kokku hilisema kohtumise

Jaa.... üks loomapidaja ei saanud nagu tulla ise näitama, aga sellele teisele , kelle nimi on ajakirjanikule hästi teada ja ilmselt oli teada ka see, et just talle kuulub selle eriliselt kriitika alla sattunud lloomapidamiskoha kasutusõigus, sellele juba helistama ei hakka. Ei tee katsetki. Selle asemel õnnestus koos anonüümse kaebajaga kõnealloleva küüni juures ära käia täpselt selle paaritunnise ajavahemiku jooksul, mil omanikku seal ei viibinud. Ja ega pärastki polnud mingit ajakirjanduseetilist mõtet omanikku informeerida?

ja seni näitas helistaja mulle Vormsi saart, muu hulgas ka veiseid, lambaid ja küülikuid, keda välitingimustel peeti.

Kas kõiki, artikli järgi tundub olevat küll tehtud valik, milliseid kohti nimetada, milliseid mitte. Ja see valik ei ole tehtud sugugi loomade välipidamise teooria ja praktika näitlikustamise seisukohalt, nagu probleemartiklilt ootaks. Valik on tehtud „õigete” ja „valede” loomapidajate seisukohalt. Kohaliku poliitika kontekstis. „Õiged” on hetkel võimul ja neid ei näidata.

Lumest toidu otsimine on kirjutise kontekstist välja rebitud lause.
Tegelikult kirjeldasin lumest toidu otsimist, näitlikustamaks loomaarstist
lammaste omaniku Ahto Koka väidet, et lambad tahavad lumel olla ka siis, kui laut sealsamas. ("Aga kui eelmisel aastal pidasin lambaid kodu juures ja neil oli võimalus iga hetk lauta minna, tahtsid nemad ikkagi lumel magada," ütles Kokk. Tõepoolest: lambad kraapisid lumest näsimiseks kulu, kuigi küünis oleks saanud hoopis kergema vaevaga saagi kätte.)

Huvitav, huvitav...Sedasama „kontekstist väljarebitud” lauset kasutab „Maalehe” toimetus ise ja uuesti, kui ta iseloomustab kõnealust artiklit oma 29.juuni lehes ilmunud teadaandes Pressinõukogu õigeksmõistva otsuse kohta.

Lumme poegimist pole kirjutises väidetud. Jutt on kõledas küünis poegimisest. Küünis oli sel talvel tõepoolest tuuletõmme ja seda, et küüni kordategemine on pooleli, tunnistas ka Ahto Kokk.

Huvitav, kuidas see tuuletõmbe fakt kindlaks tehti, vaatles ju ajakirjanik küüni kaugelt, avaliku tee pealt?

2) "Nii-öelda vastaspoole (ehk siis lambapidaja enda) seisukoht on avaldatud läbi kohaliku loomaarsti selgituste..." Mul ei olnud mingitki põhjust kahelda selles, et Ahto Kokk, kes on ka loomaarst, on üks Kersleti küüni lambapidaja.

Sulaselge häma. Tegelikuks vastaspooleks on need inimesed, kes on toonud mitmesuguste looduskaitseprojektidega saarele kariloomi ja need inimesed on kellelegi pinnuks silmas. Ja neile sõna ei anta.

3) Arvamine, nagu oleks loomade pidamine lumel loomade piinamine ja et loomade pidamine Vormsil on hoogustunud karjatamistoetuste tõttu, kuulub helistajale, Vormsi elanikule, kes sellega väljendas tüüpilist loomade välipidamise vastu olevate inimeste hoiakut. Seda, et loomad ei piinle, selgitab sealsamas Ahto Kokk.

Jälle kerge häma. Artikli tegelik lause „Tema meelest on Vormsil võimust võtnud huvi hõlpsalt karjatamistoetusi saada, unustades ära, et loomade eest tuleb ka hoolitseda.”
ei ole ju sugugi nii heatahtlik ja lause võimalikku autorit teades võib kindel olla, et tegelik ajakirjanikule esitatud jutt ja sõnum olid hoopis karmima sõnastusega. Milleks see ajakirjaniku poolne pidev pehmendamine. Kui ta peab vajalikuks selle inimese arvamust esitada, esitagu ehedal kujul.
Ma ei tea midagi rahvaliitlasest vallavanema käigust küüni juurde ja ma tõesti ei arva, et iga kirjutist peaks kommenteerima ka kohaliku omavalitsuse juht.

Keegi pole rääkinud „igast kirjutisest”. Jutt oli sellest, et kui üleriigilises lehes räägitakse ühe valla näitel probleemsest loomapidamisviisist ja on tõesti andmeid, et vallavanem oli juba niikuinii kuidagi seotud selle artikli saamislooga, oleks ilmselt asjakohane saada ka tema seisukoht. Seda kinnitab ka peale artikli ilmumist toimunu, kus vallavalitsus on algatanud just nende artiklis mainitud loomapidamiskohtade rendilepingute lõpetamise või ülevaatamise.

Pärast kirjutise ilmumist Toomas Puurmann tõepoolest helistas mulle. Päris kindlasti ei ähvardanud ma teda - see on täielik väljamõeldis.

No milleks pidada siis ajakirjaniku küll leebes toonis tehtud vihjet sellele, et mida ta kõike küll meist on kuulnud ja et see kõnesolev artikkel on ju nii heatahtlik, et mul pole küll mingit mõtet pahandada. Eks see tähendab ikka seda, et „mida kõike võin ma veel teie kohta kirjutada, kui palju kobisete”

Ma hoopis püüdsin selgitada, et uut moodi lambapidamisviisi harrastajad on Eestis pioneerid ja et nagu iga uus asi tekitab vastuseisu, on päris loomulik, et seda tekitab ka talvine lammaste välipidamine. Ja et sellest tuleb rääkida, et inimesed kohaneksid uute asjadega. Kui ma õigesti mäletan, siis ma selgitasin selle väga pika jutuajamise jooksul ka seda, miks valisin asjast rääkimiseks just Ahto Koka (kuna ta on ise loomaarst). Kindlasti proovisin Toomas Puurmannile selgitada, et mul pole mingisugustki alust rünnata isiklikult teda ja et ma pole seda teinudki.
Vat kui erinevalt võivad inimesed oma telefonivestlust mäletada ja kommenteerida. Peaks vist kõneeristuse välja nõutama. Minu mäletamist mööda oli kõne suhteliselt lühike, rahulikus toonis. Mina esitasin väga lühidalt oma peamised pretensioonid ja teatasin talle ka seda, et esitan need põhjalikumalt ka kirjalikult. Palusin talt siis ka kinnitust, et ta aega leiaks ja mulle ikka vastaks. Mingit diskussiooni lambapidamise strateegiast ja taktikast polnud ollagi, koheseid vastuseid oma pretensioonidele ma ei saanud, ainult püüti seletada, et tema ju ei tahtnud halba, et ärgu olgu ma kuri (kuigi kuri ma ju polnudki- vähemalt tollal) ja siis see eelpooltoodud jutt, et ta oleks võinud kirjutada hullemini ja millest veel...

Olen peaaegu kindel, et selle pika jutuajamise vältel soovitasin tal, kui asi ikkagi kripeldab, lehte vastulause kirjutada, sest selle võimaluse pakkumine on niisugustel puhkudel loomulik.

No seda küll ei olnud. Võimalusest vastulauseks Maalehele võtaks kohe kinni. Ainult seda ei pakuta sealt mulle kunagi. Mitte selle lamba loo pärast, vaid sellepärast, et ma seoks äkki oma vastulause teiste probleemidega, millest Maaleht ei taha kuidagi rääkida.

Eesti Õiguskantsler blogipidamisest Vormsi Vürstiriigis

Vean väikest ja vaikset vägikaigast Vormsi Vürstiriigiga selles osas, et võimaldada vürstiriigi alamatele ka muud informatsiooni kui see, mis neil ametlikul kodulehel üleval. Kui nüüd keegi viitsis sinna kiigata, eks siis nägi, et erilise sisu ja värskusega see koht just ei hiilga. Sai siis mõni aeg tagasi pöördutud selles küsimuses sõbraliku naaberriigi vastavate struktuuride poole, kelle ülesandeks on ka selle protektoraadialuse territooriumi võimukandjate tegevuse jälgimine üldiste demokraatlike vabaduste kaitsel. Sain nüüd ka vastuse, millest avaldan asja kokku võtva alguse ja lõpu, jättes keskosa paragrahvirägastiku esialgu välja.

Vastus avaldusele

Austatud härra Puurmann

Pöördusite minu poole avaldusega, milles soovisite saada õiguskantsleri hinnangut, kas Vormsi valla ametivõimude tegevus rikub inimeste õigust saada vabalt informatsiooni ja avaldada vabalt oma arvamust.
Selgitan Teie avaldusega seoses järgmist. Analüüsinud kehtivat õiguslikku regulatsiooni ning tutvunud avalduses toodud ning minu poolt kogutud teabega, ei tuvastanud ma Vormsi valla ametivõimude tegevuses õigusvastasust.

I.Faktilised asjaolud
Te peate avalikku veebipäevikut, mis asub veebiaadressil www.vormsi.blogspot.com. Kuni 2005. aasta novembri lõpuni oli Vormsi valla avalikul veebilehel (aadressil www.vormsi.ee) üleval viide Teie veebipäevikule. Novembri lõpupäevadel kõrvaldati viide Vormsi valla lehelt. Väidetavalt otsustas Vormsi vald viite kõrvaldada Teid sellest ette hoiatamata, samuti otsust ametikult motiveerimata.
...........
Vahepealseks kommentaariks niipalju, et õiguskantsler käsitleb siin väga põhjalikult minu küsimuse seda poolt, mis puudutas minu õigusi arvamusavaldusele. Selles osas nõustun härra Jõksiga täielikult. Kuid vähem on käsitletud minu küsimuses tõstatatud teist probleemi, mis puudutab just teiste kohapealsete inimeste õigusi saada vabalt igasugust informatsiooni. Selles osas diskussioon ilmselt jätkub.
...........
Avaliku võimu (riigi või kohaliku omavalitsuse) poolt peetava veebilehe näol on tegemist n.ö avaliku ressursiga ning seda peetakse avalike ülesannete täitmise eesmärgil. Juurdepääs avalikule ressursile peaks olema tagatud võrdsuse põhimõttel ja selgetel alustel. Juurdepääs veebilehel ei pruugi seisneda üksnes n.ö passiivses juurdepääsus veebilehel olevatele andmetel, vaid sõltuvalt asjaoludest seisneda ka veebilehe aktiivses käsutamises - nt võimalus lisada sinna asjakohaseid viiteid. Aktiivne juurdepääs edendaks küll sõna- ja väljendusvabadust, samas ei saa selle mittevõimaldamist pidada automaatselt sõna- ja väljendusvabaduse rikkumiseks. Põhiõigustesse sekkumisel tuleb arvestada põhiseaduse § 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet. Sellest tulenevalt on rikutakse põhiõigusi siis, kui põhiõigustesse sekkumiseks puudus legitiimne eesmärk või oli sekkumine ebaproportsionaalselt tugev.
Arvestades asjaolu, et seadusest ei tulene isiku õigust nõuda, et vald avaldaks oma avalikul veebilehel viiteid isikute veebilehtedele, ei tuvastanud ma Vormsi valla ametivõimude tegevuses õigusvastasust. Valla veebilehelt viite kõrvaldamine küll puudutas Teie sõna- ja väljendusvabadust, kuid leian, et selline riive ei olnud ebaproportsionaalselt tugev. Teil on olnud ja on edaspidi võimalik realiseerida oma sõna-ja väljendusvabadust veebipäevikut pidades või muid kanaleid käsutades.
Tänan Teid, et tõstatasite oma avaldusega põhiõiguste kaitse seisukohalt tähelepanuvääriva küsimuse. Oma edaspidises töös teabevabaduse ja sõna- ning väljendusvabaduse probleemidega kokku puutudes võtan Teie poolt tõstatatud küsimust arvesse.
Austusega
Allar Jõks
.......
Kõnealuse blogiviite saatuse kohta veel niipalju, et küsisin kirjalikult volikogu liikmetelt nende isiklikku arvamust, kas selline viide võiks olla valla kodulehel, või mitte. Nagu ikka ebamugava küsimuse lahendamisel, suunati see.....majanduskomisjoni. Kust tuli umbes selline vastus, et selle viite lisamine koormaks üle vormsi serveri ja tekitaks sellega Vormsi vallale korvamatut majanduslikku kahju.....Nojah...

Vormsi lammaste saaga koos Viio Aitsami ja Pressinõukoguga jätkub...

Niisiis, pressinõukogu otsustas, et sellest Vormsi talvisest lambapidamisest kirjutanud ajakirjaniku kutse-eetikaga on kõik korras.
Olgugi, et ta kirjutas selle loo pahatahtliku ja anonüümseks jäetud külaelaniku (kes muide ise polegi lambapidaja) kaebuse põhjal. Kasutas nii öelda ajakirjaniku õigust kaitsta oma allikat avalikustamise eest. Mida kasutatakse (õigustatult) juhul, kui sellele allikale võiks tundliku info avalikustamise eest sündida midagi halba. Naeruväärne, eriti kohapealt vaadates, et meile (s.t. selle looga ja lammastega seotud artiklis kritiseeritavatele) hästi teada ja tuntud laevakapten on nüüd siin Vormsis mingis ohus oma õiglase kriitika eest.
Olgugi et ajakirjanik sisenes varga kombel sellesama „anonüümse” loomapiinamise vastase saatel võõrale territooriumile selle omanikult luba küsimata, seda omanikku isegi eelnevalt informeerimata.
Pressinõukogu tööstiil on küll väga huvitav. Kaebus võetakse ärritatud kodanikult küll vastu ja seda nii-öelda menetletakse, saates kaebuse vastulause ja selgituste saamiseks kaebuse adressaadile. See saadud seletus saadetakse koos kaebuse materjalidega siis pressinõukogu liikmetele, kes siis kujundavad nende materjalide põhjal mingi arvamuse. Kuid ei saadeta (vähemalt mulle ei saadetud) seda vastulauset kaebuse autorile. Huvitav kohtupidamise (pressinõukogu tahab ju olla midagi vahekohtu taolist) vorm: kaebealuse argumendid on teada ainult kohtunikele. Kuna nii –öelda kohtunikud on ka tavaliselt ajakirjanike endi hulgast pärit „omad joped”, läheb neile patustanud ajakirjaniku ilukõne hästi peale ja otsus saab olla ainult üks: ajakirjanik on kõik teinud õieti, valetab ja vassib vaid tüütu kaebaja.
Noh, mitmekordse küsimise ja teabenõudega ähvardamise peale sain ma ju tagantjärele (peale otsuse tegemist) selle Viio Aitsami seletuskirja lõpuks kätte.
Selle ma siis nüüd siin avaldan. Esialgu jälle kommenteerimata kujul.
Kommentaarid ja selle loo edasistest arengutest hiljem.

Seletuskiri

Kirjutise "Vormsilased karastavad lambaid" (16. 2. 2006) ajendiks oli
Vormsi elaniku (toimetusel nimi teada) telefonikõne Maalehe toimetusse.
Helistaja väljendas tüüpilist, Eestis praegusel ajal sageli väljendatavat
arusaamatust uut moodi loomapidamisviisi (talvel väljas) suhtes.
Vormsil käisin puhkepäeval, jäätee ajal, kui saareloli hulgaliselt ka teisi
uudistajaid. Loomade välipidamist oli võimalik kõigil näha.
Loomapidamiskohad jäid avalikult kasutatavate teede äärde ja kusagil nähtud
kohtadest polnud keelusilte.
Helistajalt sain teada, kes loomapidajad on, ja ka seda, et Kersleti küünis
peavad lambaid Eile Puurmann ja Ahto Kokk, kes on muu hulgas ka kohalik
loomaarst. Nii enne saarele sõitu kui ka saarele jõudes helistasin Ahto
Kokale, kes aga siis parasjagu oli jahil. Leppisime kokku hilisema kohtumise
ja seni näitas helistaja mulle Vormsi saart, muu hulgas ka veiseid, lambaid ja
küülikuid, keda välitingimustel peeti.
Hiljem kohtusime Ahto Kokaga tema kodus. Leppisime kokku, et
kordusringsõitu enam ei tee, vaid ta selgitab omalt poolt lammaste ja veiste
(neid pidas ta kodu juures välitingimustes) välipidamist.
Minuloleva info põhjal rääkisingi Ahto Kokaga kui lambapidajaga, kes peab
lambaid Kersleti küünis (peale tema pidas seal siis lambaid ka Eile
Puurmann). Muu hulgas ütles ta, et Kersleti küüni kordategemine on pooleli ja
et ta ise selle kordategemisega tegeleb.
Vastuseks Toomas Puurmanni väidetele:
1) "... kes söögipuudusel otsivad lumes kahlates toitu ja
sinnasamasse lumme poegivad..."
Lumest toidu otsimine on kirjutise kontekstist välja rebitud lause.
Tegelikult kirjeldasin lumest toidu otsimist, näitlikustamaks loomaarstist
lammaste omaniku Ahto Koka väidet, et lambad tahavad lumelolla ka
siis, kui laut sealsamas. ("Aga kui eelmisel aastal pidasin lambaid kodu
juures ja neiloli võimalus iga hetk lauta minna, tahtsid nemad ikkagi
lumel magada," ütles Kokk. Tõepoolest: lambad kraapisid lumest
näsimiseks kulu, kuigi küünis oleks saanud hoopis kergema vaevaga
säägi kätte.)
Lumme poegimist pole kirjutises väidetud. Jutt on kõledas küünis
poegimisest. Küünis oli sel talvel tõepoolest tuuletõmme ja seda, et küüni
kordategemine on pooleli, tunnistas ka Ahto Kokk.
2) "Nii-öelda vastaspoole (ehk siis lambapidaja enda) seisukoht on
avaldatud läbi kohaliku loomaarsti selgituste..." Mul ei olnud mingitki
põhjust kahelda selles, et Ahto Kokk, kes on ka loomaarst, on üks
Kersleti küüni lambapidaja.
3) Arvamine, nagu oleks loomade pidamine lumelloomade piinamine
ja et loomade pidamine Vormsil on hoogustunud karjatamistoetuste tõttu,
kuulub helistajale, Vormsi elanikule, kes sellega väljendas tüüpilist loomade
välipidamise vastu olevate inimeste hoiakut. Seda, et loomad ei piinle,
selgitab sealsamas Ahto Kokk.
4) "... ei teinud katsetki kontakteeruda loo tegeliku "kangelasega"..."
5) Kindlasti ei valinud ma "teadlikult külastusaega". Kõik
loomapidamiskohad olid avaliku tee ääres. Kusagil ei olnud keelusilte ja
põhimõtteliselt teadis Ahto Kokk mu saarel viibimisest. Ma ei tea midagi
rahvaliitlasest vallavanema käigust küüni juurde ja ma tõesti ei arva, et
iga kirjutist peaks kommenteerima ka kohaliku omavalitsuse juht.
6)"Õigeaegselt tõkestada selle tendentsliku..."
See väide ei ole õige. Enne kirjutise ilmumist sai tervet teksti lugeda Ahto
Kokk ja kõikide märkide järgi luges seda ka Eile Puurmann. Ahto Kokk
helistas pärast lugemist mulle ja ütles, et teda häirib väljend "poollagunenud
küün". Kuna ta sealsamas tekstis ise selgitab, et küüni kordategemine on
pooleli, jäi väljend teksti sisse. Sellest oli Ahto Kokk teadlik ja selle saime me
räägitud telefoni teel.
Tõepoolest jõudis meilikirjaga (Ahto Kokait, kiri oli adresseeritud ka Eile
Puurmannile) hiljem, teisipäeva õhtul, veel tagantjärele parandusi, ent kirjutis
oli selleks ajaks juba toimetuses ja küljendamisel. Erakorraliseks, viimase
hetke parandamiseks alust ei näinud, kuna parandused puudutasid
sõnavalikut. Näiteks ei meeldinud parandajale väljend "kraapisid lumest kulu,
mida näsida". Ta selgitas, et küünis oli loomadel ju hein ees. See tuleb ka
tekstist välja.
Samuti oleks parandaja tahtnud lisada, milliseid söötasid täpselt Kersleti
küüni lambad saavad. See ei olnud antud teematõstatuse puhul kõige
tähtsam asi.
Kokkuvõtteks
Kirjutise eesmärk ei olnud anda täielikku ülevaadet, kuidas vormsilased
loomi peavad, vaid rõhutada uue pidamisviisi pinnal tekkivaid arusaamatusi.
Ekspert ehk lambakasvatuse spetsialist Peep Piirsalu oma arvamusega
pigem toetas vormsilasi kinnitades, et lammaste välipidamine Eestis talvistel
tingimustel on täiesti võimalik. (Kirjutisest: "Kui on olemas koht, kus tuule ja
vihma eest varjuda, on võimalik ka Eestis lambaid väljas pidada. Sest külma
lammas ei karda," ütles lambakasvatuse asjatundja, dotsent Peep Piirsalu.
Loomulikult peavad loomad saama kõvasti süüa, et väljas raisatud energia
tasa teha. Kui tali saab pärast sündimist utega omaette olles ternespiima
kätte, võib ta ka külmatingimustes terveks ja tugevaks jääda, ent Peep
Piirsalu soovitus on välilammaste poegimisaeg hilisema paaritamisega
nihutada siiski rohkem märtsi-aprilli.")
Pärast kirjutise ilmumist Toomas Puurmann tõepoolest helistas mulle. Päris
kindlasti ei ähvardanud ma teda - see on täielik väljamõeldis. Ma hoopis
püüdsin selgitada, et uut moodi lambapidamisviisi harrastajad on Eestis
pioneerid ja et nagu iga uus asi tekitab vastuseisu, on päris loomulik, et seda
tekitab ka talvine lammaste välipidamine. Ja et sellest tuleb rääkida, et
inimesed kohaneksid uute asjadega. Kui ma õigesti mäletan, siis ma
selgitasin selle väga pika jutuajamise jooksul ka seda, miks valisin asjast
rääkimiseks just Ahto Koka (kuna ta on ise loomaarst). Kindlasti proovisin
Toomas Puurmannile selgitada, et mul pole mingisugustki alust rünnata
isiklikult teda ja et ma pole seda teinudki.
Olen peaaegu kindel, et selle pika jutuajamise vältel soovitasin tal, kui asi
ikkagi kripeldab, lehte vastulause kirjutada, sest selle võimaluse pakkumine
on niisugustel puhkudelloomulik. Toomas Puurmann ütles, et ta saadab mulle
kirjalikult konkreetsed küsimused ja soovib, et ma nendele vastaksin.

Ma kontakteerusin lambapidajaga Vormsiit, kelle arvamistele lisas kaalu see,
et ta on ka loomaarst.

Saingi Tooman Puurmannilt meilikirja konkreetsete küsimustega. Ma ei ole
sellele kirjale tänaseni vastanud. Vormiliselt pidanuksin seda tegema, aga see
kiri tekitas minus (telefonikõne jätkuna, kus enamikuje küsimustest vastata
püüdsin) suurt nõutust. Kui inimene leiab tekstist, milles teda ei mainitagi ja
mille kirjutamise ajal pole temast kordagi juttu olnud, otseseid oma isiku Oa
abikaasa) vastaseid asjaolusid, poliitilist võitlust jne, tunnistades samas, et
tema suhtumine võib olla paranoiline, ei oska mina teda aidata. Mulle tundus,
et mida põhjalikumalt ma talle vastaksin, seda põhjalikumad oleksid uued
küsimused.
Toomas Puurmanni väidetele teiste Maalehes ilmunud kirjutiste asjus,
on raske vastata. Kunagi varem ei ole ta minuga kontakti võtnud. Ma tõesti
pole olnud sellest teadlik, et igast kirjutisest, mida ma olen Vormsi teemadel
kirjutanud, tunneb Toomas Puurmann ennast puudutatuna.
Viia Aitsam

Tarmu Tammerk ja lambapidamine Vormsi Vürstiriigis

Et mis seos. Otsene. Tarmu Tammerki poolt allkirjastatud Pressinõukogu otsus nimelt kinnitab, et Maalehe ajakirjanik Viio Aitsam käsitles Maalehe talvises artiklis lambapidamise keerukusi Vormsi saarel talvetingimustes igati objektiivselt, tasakaalustatult ja eelarvamustevabalt (s.t.-kas nad seal Vormsis ikka lambaid pidada oskavad) ja kaebus on üks kiusuajamine tubli Rahvaliidu suhtes.
Et asjale kiretult läheneda, avaldan alljärgnevalt oma kaebuse ja Pressinõukogu vastuse sellele muutmatul kujul.
Kommenteerin (ja kirglikumalt) mõne päeva pärast.

Kaebus „Maalehe” ajakirjaniku Viio Aitsami ja peatoimetaja Peeter Ernitsa tegevuse suhtes.
Austatud pressinõukogu
Üleriigilise levikuga ja suuretiraazilises "Maalehes" ilmus neljapäeval,16. veebruaril 2006. a „Maalehe” ajakirjaniku Viio Aitsami artikkel "Vormsilased karastavad lambaid" (http://www.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=5059).
Lugu sellest, kuidas Vormsi saarel mahajäetud lagunenud kõledas saras peetakse talvel lambaid, kes söögipuudusel otsivad lumes kahlates toitu ja sinnasamasse lumme poegivad.
Lugu tugineb anonüümseks jääda soovinud inimese (aga loomulikult kohapeal hästi teada inimese) signaalile ja siis kohapeal käinud ajakirjaniku vestlusele temaga. Nii-öelda vastaspoole (ehk siis lambapidaja enda) seisukoht on avaldatud läbi kohaliku loomaarsti selgituste ja tõdemuse, et KA tema peab seal saras lambaid. Kuid mitte sõnagi sellest, KES siiski seal tegelikult lambaid peab ja kellele kuulub laudana kasutatava sara kasutusõigus. Küll aga vihjatakse sellele, et need varju jäänud lambapidajad on ühed pahad loomapiinajad ja sisuliselt petavad oma looduskaitseprojektidega saarele toodud lammastele välja karjatamistoetusi.
Lambaid peab seal seal minu abikaasa , Elle Puurmann, vallavolikogu endise koosseisu esimees ja praeguse volikogu opositsioonis olev liige. Temale kuulub ka pidamiseks kasutatava hoone kasutusõigus. Saarele rannaniitude majandamiseks vajalikke loomi on saarele toodud tõepoolest mitmesuguste looduskaitseprojektidega, ja nende väljatöötamisel ning elluviimisel olen ka mina küllaltki aktiivselt osalenud. Loomulikult on see saarel kõigile teada ja oli väga hästi teada ka ajakirjanikule ning loomulikult puudutab nii see artikkel kui ka sama ajakirjaniku teised Vormsi teemalised artiklid (näit sama ajalehe lisas „Metsaleht”-http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=metsaleht&artikkel=315, http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=artikkel&artikkel=4579) mind otse ja isiklikult. Kuigi ajakirjanik väldib mind ja minu abikaasat nimepidi nimetamast, pole kunagi püüdnudki võtta kontakti ega mingitest arvamustest ja kommentaaridest huvitunud. Kas selleks, et vihjetega mingitele segastele, sulikalduvustega loodusarmastajatele-kaitsjatele , anonüümsete ja kontrollimata-kinnitamata arvamustele ja ütlustele tuginedes karistamatult laimata maine allakiskumise eesmärgil kellegi poliitilisi vastaseid?
Ajakirjanik Viio Aitsam ei teinud konkreetsel juhtumil katsetki kontakteeruda tegeliku loo „kangelasega” ja isegi sisenes võõrale territooriumile informatsiooni ja piltide saamiseks ilma territooriumi valdaja loata. Pealegi teiste kõrvaliste isikute saatel (kelleks oli see anonüümseks jääda soovinud laevakapten). On täielik alus ajakirjaniku hoone juures kohalkäigu aja järgi arvata, et ajakirjanik valis teadlikult külastusaja sellise, kus ta ei kohtuks territooriumi valdajaga, kes erinevalt artiklist jäävast muljest hoolitses oma loomade eest eranditult igapäevaselt. On ka pealtnägijaid sellele, et seal olevat millegipärast kohal käinud praegune vallavanem Ene Sarapuu (Rahvaliit). Kellelt pole siiski loos mingit kommentaari.
Aga ju võiks. Kui oleks olnud tegu katsega kirjutada probleemartiklit näiteks lambapidamisest (ja eriti talvetingimustes vabapidamisest) Vormsis. Võiks ju võrrelda saare teiste pidajate ja pidamise tingimustega ja anda seejärel asi hinnata eksperdile. Praegu anti eksperdile hindamiseks ette juba eelnevalt kallutatud, subjektiivne ja ühepoolne informatsioon.
Õigeaegselt tõkestada selle tendentsliku artikli ilmumist ja kasvõi vastulauset nõuda polnud ka siin eelpool väljatoodud põhjustel võimalik nõuda, sest enne artikli ilmumist polnud selge, kellest või millest seal juttu tuleb ja ka artiklis mainitud kohaliku loomaarsti poolt pakutud parandused lükati vist enamuses tagasi. Nagu ikka põhjendusel, et kahjuks ei jõua parandusi enam sisse viia.
Artikli ilmumise järel pidasin ennast Elle Puurmanni abikaasana ja seega asjaga küllaltki otseselt ja sisuliselt seotuna olevana end õigustatuks helistama ajakirjanik Viio Aitsamile ja paluma talt selgitusi artikli tagamaade kohta.
Ajakirjanik vastulauseks võimalust ei pakkunud, vaid jutuajamise käigus tehti leebes toonis ähvardus paljastada veelgi sigadusi, mida me abikaasaga saarel teinud oleme ja mille kohta ta olevat saarel käies igasugu jutte kuulnud. Ainuke, mida ma selle jutuajamisega saavutasin, oli põiklevas toonis antud lubadus vastata minu kirjalikule selgitusetaotlusele. Selle ma lisan ka käesoleva dokumendi juurde. Kuna minu küsimused puudutasid ka teisi Vormsit puudutavaid probleeme käsitlevaid „Maalehe” artikleid, saatsin koopia ka „Maalehe” peatoimetajale hr. Peeter Ernitsale.
Kummaltki neilt pole ma saanud siiamaani mingit vastust.
Eelpooltoodust küsimused austatud pressinõukogule:
Kuidas Te hindate kõneallolevat minu kaebuse esilekutsunud „Maalehe” artiklit objektiivsuse, osapooltele sõnaandmise ja tasakaalustatuse seisukohalt?
Kuidas Te hindate ajakirjaniku töömeetodeid materjali kogumisel ja artikli ettevalmistamisel?
Kuidas Te hindate ajakirjaniku ja peatoimetaja suhtlemisstandardeid oma lehe artiklites riivatud ja puudutatud inimestega
Loomulikult on minu nägemus asjadest subjektiivne ja seda subjektiivsust teravdavad ka varasemad kokkupuuted ajakirjandusega, mis on kahjuks sama negatiivsed. Siiski ei suuda välja mõelda põhjust, miks maaelu käsitlev ajaleht ei võiks olla avatud diskussiooniks aktuaalsetel maaelu teemadel inimestele nende õigete nimede all. Praegu konkreetsel juhtumil on üleriigiliselt võimendatud anonüümset negatiivset arvamust kellegi teise, kohapeal äratuntava inimese, tegevuse suhtes. Kas selliste meetoditega parandab lambapidamise kvaliteeti? Või ei saa lambapidamises teisiti tõesti korda kuidagi majja, kui iga kiusliku naabri kaebus pannakse kohe lehte, ja veel anonüümselt, et teda mitte laimu eest vastutusele võtta ei saaks?
Selle artikli eesmärgiks pole minu arvates ju lambapidamise meetodite tutvustus ja kriitika. Eesmärgiks on laimu levitamine teatud inimeste maine allakiskumiseks. Maine on aga tähtis just kohalikus poliitikas.
Seetõttu viimase subjektiivse mõtteavaldusena tundub mulle, et vastab tõele see, et „Maaleht” on muutunud ühe poliitilise partei häälekandjaks, kes ei põlga ära ka sekkuda ühe partei huvides kohalikku poliitikasse isegi nii kauges ja kõrvalises kohas kui Vormsi.
Loodan, et austatud pressinõukogu ei lähe kaasa minu subjektiivse lähenemisega ja läheneb asjale mitmekülgsemalt, ning ma saan Teilt objektiivse, kaalutletud ja argumenteeritud vastuse minu esitatud küsimustele ja ka üldise kokkuvõtva hinnangu.
Lugupidamisega
Toomas Puurmann

Kaebus nr 140
Pressinõukogu otsus 14.06.2006
Maaleht ei rikkunud head ajakirjandustava
ressinõukogu arutas Toomas Puurmanni kaebust Maalehes 16. veebruaril 2006 ilmunud artikli „Vormsilased karastavad lambaid” peale ning otsustas, et leht ei ole rikkunud head ajakirjandustava.

Maalehe artiklis on juttu sellest, et Vormsi saarel peetakse mahajäetud lagunenud laudas talvel lambaid, kes lume seest sööki otsivad. Artiklis on saanud sõna nii lambakasvatajast loomaarst kui ka lammaste välipidamise vastane, kelle nime ei avaldata.
Toomas Puurmanni sõnul on Vormsil kõigile ja ka Maalehe ajakirjanikule Viio Aitsamile teada, kes saarel lambaid peavad, kuid kommentaari saamiseks tema kui ühe lambakasvataja poole ei pöördutud. Kaebaja leiab, et artikli eesmärk ei olnud lambapidamise meetodite tutvustus ja kriitika, vaid laimu levitamine ja poliitilise maine kahjustamine kohaliku omavalitsuse kontekstis. Kaebaja ei pea ka õigeks, et ajakirjanik käis loata eramaal lambaid uudistamas.
Maaleht selgitas, et artikli eesmärk oli kõnelda uue lambapidamisviisi pinnal tekkinud arusaamatustest. Artiklis on sõna saanud üks lambakasvataja ja samuti lammaste välipidamise vastane. Maalehe kinnitusel käis artikli autor ise Vormsi saarel ning tutvus lammaste eluga, kuid kuna loomapidamiskohad jäid avalikult kasutatavate teede äärde ja keelusilte ei olnud, ei pidanud ajakirjanik vajalikuks kelleltki luba küsida. Lisaks oli ajakirjaniku Vormsil viibimisega kursis üks lambakasvatajast loomaarst, kes sai artiklis sõna.
Pressinõukogu otsustas, et Maaleht ei ole rikkunud head ajakirjandustava. Pressinõukogu leiab, et artikkel ei ole negatiivse alatooniga ning sõna on antud nii lambakasvatajale kui välipidamise vastasele. Artiklist ei nähtu, et see on kirjutatud kaebuse esitaja halvustamiseks; artiklis pole tehtud sellesuunalisi vihjeid, rääkimata kaebuse esitaja nimepidi mainimisest. Selgelt on esiplaanil väitlus lammaste välipidamise teemal. Lammaste väljas pidamise toetajaks on artiklis valitud kohalik loomaarst, kelle amet lisab tema ütlustele kaalu. Seega ei saa mingil juhul väita, et artikkel oleks kaldu lammaste välipidamise kriitikute suunas.
Pressinõukogu ei saa tuvastada, kas ajakirjanik sisenes kaebaja maavaldusse ebaseaduslikult või mitte.
Mis puudutab ajalehe suhtlemist isikuga, kes end ajalehe artiklist puudutatud tunneb, siis leiab Pressinõukogu, et head tooni näitab kriitikale reageerimine. Kaebuse esitaja heidab ette, et ta ei saanud ajalehelt vastust oma kirjalikele küsimustele. Ent ajakirjaniku sõnul toimus kaebuse esitaja ja ajakirjaniku vahel põhjalik telefonivestlus, kus kirjas esitatud küsimused läbi arutati. Ajakirjaniku kirjalik vastus oleks siiski võinud kaasa aidata vaidluse lahenemisele.

Pressinõukogu esimees Tarmu Tammerk

Silmakirjalikkuse vohamine kohalikus kolkas

Nagu Vormsi. Kuigi on säilinud väike lootus, et mujal ääremaadel see asi nii hull ikka pole. Et Vormsi on eriline koht, kuhu koonduvadki sellised tegelased, kes väliselt vagalt jutlustavad ligimesearmastusest ja salamisi kaebavad, intrigeerivad, panevad jalga taha, levitavad kuulujutte jne. Või kohalikus poliitikas vahutavad rahva huvidest aga tegelikult on ainuke huvi midagi omale kahmata. Silmakirjalikkuse vastu eraelus on asunud võitlusse Inno ja Irja oma päevikus (viide kõrval).
Sai isegi sel teemal sõna võetud (http://tomp.wordpress.com/). Aga kohaliku elu (poliitika) osas juba selle blogi pidamise mõte tuli eelmise sügise kohalike valimiste eelsel perioodil just selle pärast, et proovida kohaliku elu asja ajada otse, keerutamata, tagamõteteta. Minu oletatavaid valijaid see mõte muidugi eriti ei kottinud. Neid valijaid õieti ei olnudki. Täide läks valimiskampaaniaaegse ühe minu postituse heatahtliku kommenteerija arvamus, et asjast otse rääkimine valimistulemusele kasuks ei tule.
Seda imestamapandavamad on vihapursked, mida minu jätkuv päevikupidamine kohaliku poliitika teemadel kohalikes muidu tublides inimestes tekitab. Ühtegi konkreetset viga või eksimust minu kirjutistes ei suudeta näidata aga käib pidev pahandamine, et nii ei tohi, et nii avalikult ei ole ilus jne. Kusjuures tegelikult ma olen väärnähtustele kohalikus elus tähelepanu juhtinud vaid riivamisi, rohkem mõistaandmisega kui otseütlemisega. Seegi tundub olevat paljudele liiast, sest rääkimata sellest, et link minu blogile koristati ära valla koduleheküljelt ja tagasi ma saan ta sinna vist ainult kohtu kaudu, ka isegi praegusele vallavõimule opositsiooniline "Vormsi Sõnumid" ei julge viidata ühelegi minu kirjutisele. Nagu seda blogi poleks olemaski ja paljud Vormsi inimesed loevad seda kui põrandaalust väljaannet. Ega ma väga põe, see näitab vaid seda, et pole mingit põhjust sõnu valida ja kedagi hellitada. Tuleb minna oma väljaütlemistes veel radikaalsemaks ja otsekohesemaks. Igaühel on täielik õigus öelda silmakirjatseja kohta "variser" ja pätile "pätt".

Inno ja Irja fenomen-müüdava ajakirjanduse lõpp

Inno ja Irja päevikut hakkasin lugema alles kuskil neljakümnendast loost. Ennem oli asi küll intrigeeriv aga ilmselt ka peavoolu ajakirjanduse seisukohavõttude ja teiste blogijate arvamusavaldustele toetudes oli kujunenud mulje, et eks see üks pullitegemine ole. Inetu pealekauba. Siis mingil hetkel vaatasin seda päevikut (eks siis mingist perverssest alateadvuslikust tungist tulenevalt) ja trehvasin kohe Irja kirjutisele kohtunikest ja advokaatidest. Viimased kolm aastat nendega (advokaatide ja kohtunikega) olude sunnil väga tihedalt suhelnuna oli situatsioonide äratundmine hämmastav ja samas tekkis küsimus. Wtf? Ei räägitagi ainult litsidest ja seksist.

Vaid elust enesest. Ja peamiselt väärtustest, mille nimel tasub elada. Ja hämmastaval kombel need seksi- ja sitajutud seal kõrval ja sees annavad kogu jutule aususe ja usaldusväärsuse garantii. Sest kui inimesed toovad nii ehedalt välja oma salajasema poole, on väga keeruline kahtlustada neid selles, et muud seisukohavõtud ei tuleks samuti otse südamest, et poleks ausad. Et oleks nii-öelda kellegi poolt tellitud.

Võib-olla on see nii tehtud teadlikult. See tähendab, on äriidee ja teostatakse äriplaani. Siis on see kõige geniaalsem äriidee ja muudab asja veel paremaks. Sest Inno ja Irja kirjatööde müügiedu on garanteeritud ja nende tulevasest kohvikust saab väga populaarne koht.

Siiski praegu kaldun veel arvama, et asi oli siiski spontaanne ja kaasa aitas (tahtmatult) Kadastiku soov Innole Ingridi pärast ära teha. Millest muidu siis Muuli püüdlikkus kogu värgi käivitanud Inno esimese prostitutsiooniteemalise artikli kiirele avaldamisele kaasaaitamisel. Eks arvestus oli ju selline, et sellise artikliga teeb Inno end päris lolliks ja kannab end ajakirjanikuna päris maha. Aga näe, läks vastupidi kui meie tänapäeva vaba ajakirjanduse "lipulaevad" nende omanike poolt konstrueeritud tõe maaletoojatena arvasid. Nüüd ründab tabloidse "Õhtulehe" (sic!) ajakirjanik Innot positsioonilt, et inimeste eraelust rääkimine on paha-paha. Isegi omaenda eraelust, sest see ju puudutab teisi inimesi ka. No kuhu veel. Huvitav, millest see leht siis kirjutama hakkab, kui nad sõlmiksid vastastikuse eraelude puutumatuse pakti.

Sest tõepoolest, see ajakirjanike müüdavus ja omanike perselakkumine ajab juba ammu iiveldama. Meil siin Vormsigi kohta pole viimase kolme aasta jooksul kirjutatud ühtegi artiklit, kus oleks asjadest kirjutatud täit tõtt. Ainult vale või äärmisel juhul pooltõed. Või täiesti tühjad artiklid, kus pole mingit sõnumit.

Lugupeetud ajakirjanikud, kirjutage ometi ausalt, kuidas asi teile tundub, mitte ärge püüdke lugeda toimetajate ja omanike huulilt. See on võimalik, nagu näitab Inno ja Irja juhtum.

EV Riigikogu delegatsioon Vormsi Vürstiriigis

Vormsi Vürstiriiki külastas kõrgetasemeline Eesti Vabariigi delegatsioon kõigi EV Riigikogus esindatud fraktsioonide (v.a. Isamaaliit) esindajatest esimehe või aseesimehe tasemel ja Riigikogu esimese aseesimehe Maret Maripuu juhtimisel. Hästi planeeritud ja ladusalt kulgenud visiidil kohtuti kohaliku aristokraatia ja võimustruktuuride esindajatega, kes tutvustasid saart ja rääkisid oma edusammudest saarerahva elu paremaks muutmisel pärast vabanemist eelmised kolm aastat kestnud Isamaaliidu rahvavaenulikust ikkest. Piinlike vahejuhtumite ja absoluutselt mittevajalike Vürstiriigi rahu häirivate ekstsesside vältimiseks oli eelnevalt diplomaatiliste kanalite kaudu kokku lepitud, et Isamaaliidu fraktsiooni esimees EV Riigikogus Andres Herkel seekord visiidil ei osale. Seetõttu ei olnud ka mingit vajadust kutsuda kohtumistele ja aruteludele eelmist (Isamaaliitu kuuluvat) vallavanemat ega praeguse volikogu opositsioonis olevaid Isamaaliidu esindajaid. EV Riigikogu delegatsioon, pidades silmas Vormsi Vürstiriigiga heade suhete säilitamise erakordset tähtsust Balti mere rahvusvahelises ruumis, suhtus sellesse täie mõistmisega.

Saanud täieliku ja üksikasjaliku ülevaate sellest, kuidas on toimunud eelmise isamaaliku võimuperioodi kaosest ja segadustest väljatulek ja rahvamajanduse edukas taastamine, kohtus delegatsioon ka rahva esindajatega. Kohtumisel nenditi üksmeelselt, et ainuke Isamaaliidu valitsusest jäänud lahendamata probleem on praamiühenduse erakordselt nigel kvaliteet, mis on muidugi tingitud omaaegse Isamaaliidu valitsuse kokkumängust mafioossete struktuuridega liinilepingu üleminekul Saaremaa Laevakompaniilt Kihnu Veeteedele. Kuid ka siin terendub lahendus, kus koostöös sõbraliku Eesti Vabariigi Lääne Maavalitsusega leitakse kindlasti võimalus liinilepingu selliseks muutmiseks, kus ainuke õige ja kliendisõbralik praamiteenuse pakkuja, Saaremaa Laevakompanii, asub oma seaduslikule kohale Vormsi Vürstiriigi alamate teenindamisel.

Inimeste rahulolu korra jaluleseadmisega näitab ka see, et taas on inimesed hakanud pöörduma vaimsete väärtuste poole. Vormsi inimeste eetiline ema, oma eetilise käitumisega Vormsi inimeste südamed võitnud Aime Piirsalu päris EV Riigikogu delegatsioonilt nende suhtumise kohta kristlusesse ja kohustuslikku religiooniõpetusse. Kuna naaberriigis on kohustuslik religiooniõpetus alles diskussiooniobjektiks ja ega üldine eetiline tasegi (erinevalt Vormsi Vürstiriigist) väga kiita pole, jäid vastused siiski diplomaatlikuks. Aga mõista siiski anti, et loomulikult nad toetaks väga Vormsi algatust tõhusamalt tegeleda kristliku religiooniõpetuse juurutamisega Vormsi Põhikoolis. Praegu on muidugi veel takistuseks liigselt vabameelne (halvas, mittekristlikus tähenduses) praegune kooli direktor. Aga see probleem on juba lähiajal lahendatav.

Muidugi, mineviku tarbijalikest iganditest lahtisaamine ei ole siiski nii väga lihtne. Mõned, liigselt mammonale orienteeritud väheteadlikud alamad kurtsid siiski vargsi ja neile omasel tagasihoidlikul moel rootsisoost latifundiumite omanike omavoli üle maakasutuse rendihindade määramisel, üldse omandistruktuuri mõningase ebaõigluse üle ja nendest tulenevatest raskustest kitsekarjatamisel. Aga teravamaks see omandiküsimus küll ei läinud, sest ka EV Riigikogu liikmed ei tahtnud sekkuda sõbraliku naaberriigi siseasjadesse selle tõsiasja, et rannarootslaste maaomandiõigus tuleneb otse jumalast (või Mart Laarist), kahtluse alla seadmisel. Pealegi on omandiõiguse küsimused vastastikku kahe riigi vahel juba varasemalt kokku lepitud (vt. avalik.blogspirit.com) ja nende seisukohtade revideerimine pole lihtsalt otstarbekas.

Olekski enam-vähem kõik, mis kõrvaltvaatajana õnnestus tähtsast riigivisiidist tähele panna. Tuleb õnnelik olla, et olin ilmselt ajaloolise hetke tunnistaja, kus suhetele naaberriikide vahel pandi uus alus. Pealegi õnnestus neid tähtsaid riigitegelasi oma silmaga näha.

Avalikud ja erahuvid-Eestis, Sauel ja...Vormsis

Rein Sikk tänases EPL-s räägib rahva protestidest Sauel kiiritustehase vastu ja riivamisi ka teistest kohaliku rahva vastuseisu leidnud projektidest.

Kahjuks ei tee ta vahet erinevatest juhtumitest ja rahva vastuseisust neile rääkides selles, kelle huvides mingeid projekte tehakse. Ei saa ikka võrrelda küll kohalikke(näiteks keskkonna) tingimusi teatud määral halvendavaid avalikke huve teenivaid suurprojekte (näiteks raipetehas või mingi maanteelaiendus) ja ainult mingit grupi- või üksikisiku huve teenivat keskkonnaohtlikku projekti. Kuigi kohaliku rahva vastuseis on mõlemile ning võib osutuda veel ääretult emotsionaalseks.

Sauel on asi enam-vähem selge: mingid ärimehed leppisid vallaametnikega tasahilju kokku, et ehitavad ilma erilise kärata ohtlikuvõitu objekti neile (s.t. ärimeestele) sobilikku kohta. Ametnikele leiti ka ilmselt midagi neile sobilikku. Nihverdati ja manööverdati siis igasugu planeeringute ja avalikustamistega ja kuurist saigi tehas. Erahuvid on silmaga näha ja ärimeestel avalikud, vallaametnikel varjatumad ja ainult aimatavad. Avalikest huvidest riigi tasandil pole juttugi (riigile ja kogu eesti rahvale vaevalt sellist tehast hädasti vaja on) ja ka kohaliku piirkonna (valla) tasandi avalikest huvidest saab rääkida vaid riivamisi. Sest vast tööhõivet ja makse võib sealt ju vallale tulla aga Saue kant oma asukoha tõttu vaevalt vaevleb investorite puuduses. Sellises puuduses, et lausa radioaktiivse koobaltiga tulijad oma külatänavale lasta.

Meil Vormsis ka oma kiirgusprobleem. Küll ainult raadiokiirgus seoses veel ühe (juba kolmanda operaatori ) mobiilimasti paigaldamisega Vormsi ainukese suurema asula serva. Vormsi siluett hakkab nüüd meenutama omaaegset (nõukaaegset) Tallinna kesklinna teatud piirkonna, kus asusid nn. "kolm õde" - lääne raadiojaamade segajate mastid, siluetti. Isegi mõned vast mäletavad, milline sõda nende kiirgavate värkide vastu käis.

Objektiivselt võttes polnud tollal ega pole ka praegu veel otseselt tervisele mõjuv kiirgusoht kuigi suur. Seda siiski keskmisele tervele täiskasvanud inimesele. Laste ja tundlikemate inimeste puhul pole see sugugi nii ühene. Arvestada tuleb ka seda, et igasugu raadiovõrkude asi edeneb ja neile olemasolevatele mastidele riputatakse külge järjest rohkem uusi kiirgavaid jubinaid. Alateadlikult saavad üldjuhul sellest aru ka kõik need, kes selliste mastide alla maad välja rendivad: päris oma õue ülesse lasta pandud maste naljalt ei kohta. Välja arvatud muidugi Vormsi.

Mobiilifirmade huvi ei ole Vormsis kindlasti kohalikud kliendid, ja need kliendidki saavad nad kätte sõltumata sellest, millises saare punktis nende mast asub. Nende huvi on suunatud hoopis merele ja seetõttu oleks neile soodsam asukoht saare väheasustatud lääneosa.

Et need mastid koonduvad kõik kesksesse Hullo asulasse, on ainult kohalike maaomanike (loe vallaametnike) erahuvi saada rendiraha. Ei loe siin see, et naabrimajas on väikesed lapsed ja mõned ärksamad tuleviku peale mõtlejad koguvad allkirju. Vormsi inimene on teisele vormsilasele hunt. Peaasi, et kohe oleks kõht täis. Ja allkirju kogutavat ainult kadedusest.

Natuke võiks küll mõelda, kuidas nii juhtub, et soliidsete firmade pöördumisel neile sobiva maatüki otsinguil avalikke huve teeniva vallavõimu poole osutub valituks järjekordne vormilt kõigi huve esindavale inimesele kuuluv maatükk, mis lähemal vaatlusel on kõigile teistele ebasobiv, isegi taotlejale endale.

Veel kaubandusest...ja natuke muust

Eelmise kaubanduse teemalise sõnavõtuga sain mööda päid ja jalgu põhjendusega, et jagan ainult aluseta solvanguid, ei tunne hinnakujunduse aluseid jne.
Möönan et kasutasin võib-olla liialt krõbedaid väljendeid asja põhjalikult lahti seletamata. Teen seda nüüd selgitamaks, et minu eesmärk ei olnud kindlasti ainult kellelegi halvasti öelda.
Nagu teada, on juba päris pikka aega olnud Vormsis kaks poodi: ajalooline Hullo pood, mille ruume rendib vallalt poepidajana Tarbijate Ühistu (ehk kohalikud) ja Külapood, mille ruumid on kapitalirendi tulemusena praeguseks poeomaniku (firma Tallinnast, mille nimi vist muutub) omanduses. Külapood on kahtlemata majandanud end paremini, aga vallarahva seisukohalt kõrgete hindade ja tööjõukulude arvel kokkuhoidmisega. Tööjõud on aga ju jälle kohalik rahvas. Hullo pood on majandamise mõttes laskunud jälle teise äärmusse: maksnud praktiliselt kogu sissetuleku välja palkadena oma hoopis rohkearvulistematele müüjatele ja jäänud võlgu vallale isegi ruumide rendiraha. Selle võla ja ka rentniku ilmse tahtmatuse tõttu investeerida poeruumide viimiseks tänapäevastele nõuetele vastavaks ei ole ka ruumide omanik (vald) kiirustanud hädavajaliku remondiga. Tulemuseks tervisekaitse inspektsiooni antud viimane pikendus (1. Juuli?-võin eksida)
Mida võiks (ehk oleks normaalne ja soovitatav) taolises olukorras tegema vald (ehk peale viimaseid valimisi vallas võimule tulnud inimesed) ja mida tegelikult tehakse.
Vallavõim on avalikke kõigi vallaelanike huve teeniv võim. Kaubandusega seoses on need avalikud huvid madalad hinnad ja võimalikult palju töökohti. Neid huve peabki vallavõim kaitsma. Seda kaitsta saab vaba hinnakujunduse juures vaid konkurentsi soodustades. Vallal on olemas oma ettevõtlustoetuse süsteem (mille koostamise võtmeisik ma veel ise omal ajal olin), mis sobiks pisikese poekese avamiseks näiteks mõnes muus külas kui Hullo. Väga vabalt võiks see töötada ainult suveperioodil mõne ettevõtliku suvitaja poolt peetuna. Või küladevahelise kauplusbussi käivitamiseks. See olukord, kus pensionärid käivad Haapsalust igapäevaseid tarbekaupu tarimas, pole ju normaalne. Käe otsas leivakoti vedamine mere tagant tuleb millegipärast odavam kui oma poest ostmine!
Vallavõim oleks pidanud Hullo poe olukorra puhul ise kokku leppima tervisekaitsega veel mõnekuise pikenduse osas (sügiseni) ja seejärel poeruumid remontima. Kui Hullo poepidaja ei oleks ka sügiseks oma rendivõlga õiendanud ega poeruumide remonti investeerida tahtnud, siis oleks pidanud neile rendilepingu üles ütlema ja uue rentniku leidma. Kui ei oleks kuidagi selleks suveks vanade poepidajatega kaubale saanud, oli ka piisavalt aega juba selleks suveks uue rentniku leidmiseks, milleks oleks pidanud rendikonkursi läbi viima juba jaanuaris-veebruaris.
Praegu jääb küll mulje mängust ühte väravasse, eesmärgiga mängida kasvõi üheks suveks kaubandusmonopol Vormsis ühe konkreetse tegija kätte. Loosi läheks ühe poe suvel saadud kasum, mis Vormsi tingimustes on sisuliselt poe aastakasum (talvel tullakse vaevalt ots-otsaga kokku). Ja see ei ole väike taskuraha...
Sest milleks oli vaja hämada tervisekaitse seisukohaga, nagu tähendaks see Hullo poe vältimatut ja kohest sulgemist, milleks mõjutada Hullo poeomanikust tarbiaühistu liikmeid just vabatahtliku poe sulgemise osas ise välja kuulutatava pankroti kaudu. Vormsi rahvas teeks nagu jälle märgi maha mingi erakordselt nürimeelse lollusega: omaenda kohalike, isegi siin talvituvate, inimeste poolt peetav pood otsustab vabatahtlikult minna pankrotti vahetult enne erakordset kasumit tõotavat suvehooaega. Miks erakordset? Sest inimeste ostujõud ja kulutamistahe on haripunktis, siseturism kindlasti tõuseb ka äreva olukorra tõttu mujal maailmas.
Ja siis veel see kiirkorras läbi viidud konkursi nimeline farss uue poeruumide rentniku leidmiseks. Esiteks oleks selle läbi pidanud viima juba talvel ja piisava eelinformatsiooniga ka saarelt väljapoole. Sest kui vallavõim juba leiab, et kohalikud ei ole pädevad poodi pidama, tuleb neid otsida mujalt. Mitte jätta ainult muljet , et näe otsime ja tegutseme küll poe päästmiseks, aga kuidagi ei tule välja.
Selline asi saab toimuda ainult kahel võimalusel: kas vallavalitsuses on täielikud jobud või tegutsevad nad varjatud aga äraarvatavatel eesmärkidel. Ma kaugeltki ei arva, et nad on seal jobud, vaid ikka seda, et teatud eesmärkidel, kus omakasu ja osutatud poliitilise toetuse eest arvete tasumine on jätkuvalt märkimisväärsel kohal.
Seega jään oma eelmises seda teemat käsitlevas kirjutises toodud seisukohtade juurde, küll aga vabandan Külapoe pidajate ees selle pärast, et eelmisest kirjutisest võis jääda petlik mulje, nagu oleks nii Külapood kui vallavalitsus võrdselt vastutavad tekkinud olukorra eest. Ei, ka mina olen seisukohal, et kui soodustusi avaliku võimu poolt antakse, on see eelkõige andja probleem.
Samas tuletan Külapoe pidajatele seda küll meelde, et arenenud kapitalismi tingimustes oleks mõistlik ära jätta udujutt vajadusest varustada elanikkonda esmatarbekaupadega ja sellest, et hinnad määratakse just nimelt sellised vastu tulles kohalike elanike vajadustele. Teie äri toimib siin maksimaalse kasumi saavutamise eesmärgil ja selle tarbeks on rakendatud nii hinnakujundus, palgapoliitika kui ka suhete hoidmine kohaliku võimuga. See on täiesti loomulik ja normaalne ning seda pole mingil põhjusel vaja häbeneda.

Blogindusest Vormsi Vürstiriigis

Kuna see minu blogimise värk on jälle teravalt päevakorda tõusnud (vt.allpool oleva postituse kommentaare) ja ajab kellegil ikka harja väga punaseks, siis on vist asjakohane panna siia üles ka sellel nädalal minu poolt Vormsi vallavolikogule esitatud teabenõue, mis puudutab just seda blogi. Aeg näitab, kas sellest asjast saab Eesti esimene blogi puudutav kohtuasi, igal juhul mujal maailmas blogimise eest ja pärast seda usinasti tehakse.



Vormsi Vallavolikogule
Toomas Puurmann
Vormsi valla elanik
Teabenõue

2005. a. novembris eemaldati Vormsi vallavalitsuse korraldusel Vormsi valla interneti koduleheküljelt suunaviide (link) minu nimele registreeritud internetipäevikule (blogile). Minu kohesele teabenõude vormis esitatud selgitusetaotlusele vallavalitsusest ei vastatudki. Mitteametlikult põhjendati taolist otsust tollase vallavanema Meelis Mägi poolt Vormsi vallavolikogu vastvalitud esimehe Ivo Sarapuu rahulolematusega selles internetipäevikus avaldatud arvamuste ja seisukohtadega.
5.12.2005 pöördusin nimetatud küsimuses Õiguskantsleri poole, kuna tundsin, et minu põhiseaduslikku õigust omada ja avaldada vabalt oma arvamust on riivatud.
Õiguskantsler teatas oma 10.01.2006 allkirjastatud vastusega, et ta võtab minu avalduse menetlusse ja pöördub asjaolude selgitamiseks Vormsi vallavanema poole ning teavitab mind edasisest menetluskäigust.
Kuna rohkem kui kolme kuu jooksul pole ma saanud mingit teavet asja menetluse käigust ning ilmselt pole ka Õiguskantslerile midagi selgitatud, pöördun enne uuesti Õiguskantsleri poole pöördumist Vormsi Vallavolikogu poole selgituste saamiseks alljärgnevas:
1. Kas Vormsi vallavolikogu esimees Ivo Sarapuu esindas tollal vastavat korraldust andes volikogu või ainult enda kui volikogu esimehe arvamust.
2. Kui volikogu polnud tookord asjast informeeritud, siis milline on volikogu seisukoht erinevate arvamusavalduste lubatavuse kohta üldiselt ja konkreetse juhtumi kohta eraldi
3. Kas volikogu esimehel või volikogu liikmetel on olnud selle juhtumi (viite aadressile vormsi.blogspot.com kõrvaldamine Vormsi valla koduleheküljelt) teemalisi jutuajamisi teiste ametiisikutega väljastpoolt Vormsi valda.

17. aprill 2006

Toomas Puurmann

Kaubandusest Vormsi Vürstiriigis

Pood väikesaarel on vast kõige olulisem asutus üldse. Kaugelt olulisem, kui mingi vallavalitsus. Seda on kõigile hädasti vaja, eriti talvituvatele elanikele, ka pensionäridele ning teistele vähemkindlustatutele, kellel liikumine mandri poodi keerukam. Sest põhitoidus ja muud esmatarbekaubad ei tule kellelgi enam ammu ei merest ega põllult, vaid ikka poest.

Hinnad on meil arenenud kapitalismi tingimustes vabad ja see tähendab seda, et poepidaja küsib kauba eest maksimaalse hinna, täpselt sellise, millisega see kaup lõpuks ära ostetakse. Ehk siis hinna määravad just jõukamad tarbijad. Meil siin on nendeks loomulikult saart väisavad turistid. Ainuke asi, mis natukegi hoiab hindu lakke ronimast, oleks erinevate poepidajate vaheline konkurents ja sealt väike hindade korrigeerimine languse suunas, et võita konkurenti hoopis käibe kasvu läbi.

Meil on selle konkurentsiga kogu aeg natuke kehva olnud, aga kaks poodi on siiani siiski olnud. Sedagi on selgelt vähe, sest isegi Ruhnus hoopis väiksema elanikkonna ja ka väiksema turistide arvu juures on ruumi ja kasumit kahele poele. Ja seda tarbija jaoks märgatavalt odavamate hindadega. Kusjuures veel kauba transpordikulud sinna on ju märgatavalt suuremad.

Nüüd on siis uute vallavõimude initsiatiivil ajalooline Hullo pood välja suretatud. Jääb ainult üks, kus poepidaja hääletas nende poolt, kes lubasid kaitsta "õigeid" talvituvaid vormsilasi Selge see, et tulevane hinnatõus saab poepidamise monopoli saavutanu poolt vähemalt osaliselt senistele Hullo poe pidajatele ja asja orgunnivatele vallavõimudele isiklikult kompenseeritud, kas siis varjatud soodustuste või ka otsese rahasüstiga. Kui konkurendi turult eemaldamine ülesostmise teel on sihuke leebem ja igal pool maailmas kahjuks väga levinud ausast konkurentsist möödahiilimise vorm, siis vallaametnike hoogne sekkumine kaubandusse kellegi monopoli saavutamise huvides saab olla vaid ehe korruptsioon.

Kõige jubedam on ju asja juures see, et ega raha ametnike vastava teenuse eest kinnimaksmiseks ei tule ju poepidajalt. See tuleb neilt, kes peavad kinni maksma kaupadele poe monopoolse seisundi tõttu lisatud juurdehindluse. Mida rohkem kohalik inimene on sunnitud kohalikku poodi külastama, seda enam põhjendamata andamit viib ta poepidajale, kes siis selle edastab sellise olukorra tekitanud ametnikele. Seda andamit hakkavad maksma loomulikult kõik monopoolsest poest kaupu ostvad inimesed, nii turistid kui kohalikud. Kui turisti jaoks tähendab see üldjuhul vaid mõnekümne krooni suurust lisakulu, siis kohalike inimeste jaoks on see summa aasta peale kindlasti sadades, kui mitte tuhat ja rohkem krooni. Suhteliselt, võrreldes oma sissetulekutega, kaotavad kõige rohkem pensionärid sest enamus nende napist sissetulekust jõuab lõpuks just ju kohalikku poodi. Suurema elujõuga mobiilsemad saareelanikud püüavad lahendada seda olmeprobleemi mandri kaupmeestele raha viimisega, aga ega kõike ja alati saa ka mandrilt vedada.

Suhteliselt lihtne arvutus tüüpilise pensionäri kohta võiks ju olla järgmine; pensioni saab kuskil 3000 krooni kuus, kohalikku poodi viib sellest tagasihoidlikult arvestades ca 1000 krooni kuus, monopolist tulenev hinnalisand on vähemalt 5%, see teeb sellest 1000 kroonist ca 50 krooni kuus ja aastas seega 600 krooni.

Kuidagi tuttava suurusjärguga summa. Savisaar ju ANDIS pensionäridele üleeelmistel valimistel 500 ja eelmistel 700. Nüüd siis Vormsil võimulolev koalitsioon,kus sees ka Keskerakond, VÕTAB üsna madala kelmuse teel selle raha pensionäridelt.

Üldisest Eesti elust nüüd mujal (tomp.wordpress.com)

Kolisin juba jupp aega tagasi üldisemate, mitte just otse Vormsi kohalikku poliitikat puudutavate, mõtteavaldustega mujale. Aadressile tomp.wordpress.com. Sest vist võiks need asjad natuke lahus hoida ja kuna too koht on ka mugavam käsitleda, saigi nii tehtud. Et miks selline vast mitte kõige parema kõlaline aadressikuju. Aga eks see tuleneb oma nimest, lühidusetaotlusest ja ka sellest, et postitused kipuvadki üldjuhul olema sellised mõttevälgatused, mõttetombud. Mitte üksikud ühe lausega väljendatavad ega mitte ka pikad analüüsid. Mida ei viitsi kirjutada, kuigi vist peaks. Aga on olemas sekeldaja (sekeldaja.blogspot.com), kes teeb seda kindlasti paremini.
Vormsi värk jääb siia. Vormsi värk seostes Eesti värgiga läheb mõlemasse ja Eesti ja muu värk siis sinna.

Huvitavad paralleelid

Ekspress seadis oma ajakirjaniku Tarmo Vahteri kirjatüki kaudu kahtluse alla riigiprokurör Kurmi motiivid seoses parvlaeva "Estonia" hukkumisega seonduvaga tegeleva komisjoni juhtimisega. Et riigiprokurör ajaks nagu mingit oma asja, tahaks poliitikasse ja nii edasi. Mõnevõrra imelik on otsida muid, sealhulgas alatuid motiive riigiprokuröri tegevuses, kes uurib ca 850 inimese hukuga seotud õnnetuse asjaolusid, ja kellel tekkis silmnähtavalt õigustatult rida seni vastuseta jäänud küsimusi. Et siis Ekspress teab, et riigiprokuröri ei huvitagi tõde võimaliku kuritöö kohta vaid midagi muud.

Vägisi joonistuvad välja paralleelid aastatetaguse Vormsi maavaidluse teemaga, kus Ekspressi ajakirjanik Madis Jürgen püüdis kogu teemat näidata kui ahnete Vormsi valla rahvaesindajate soovi üle lüüa oma kasuks vaeste rannarootslaste maad. Kuigi ainukeseks tegelikuks motiiviks oli püüd tagastamise käigus ripakile jäänud maade päästmine Eesti riigile nii omamaiste kui välismaiste sahkerdajate, otse öeldes riigivaraste käest (avalik.blogspirit.com).

Paralleelideks on see, et mõlemil juhul on huvigrupid, kelle kasuks Ekspressi "sõltumatu" ajakirjandus tegutseb, Rootsis ja tekib ka küsimus, kas H.H.Luik ikkagi tegelikult ostis rootslaste käest oma ajalehe kontrolliõiguse tagasi, või on ta lihtsalt nende variisik, tankist.

Kägu ja Ojulandi lambad ning Vormsi

Siin kipub mingi seos olema. Just meie tublide kallutatud ajakirjanike kajastuste kaudu. Sest Päevaleht on ilmselt ette võtnud ristiretke Kägu ja Ojulandi vastu. Lammaste saatus seal Koipse saarel on ainult vahend ärategemiseks ja rünnakuks nende isikute maine vastu. Mõnevõrra naljakas seos Vormsi saarega tekib seetõttu, et Maaleht võttis juba 16. veebruaril vaevaks sekkuda lammaste pidamise teemaga Vormsi saare kohalikku poliitikasse sama meetodiga osade siinsete inimeste maine kahjustamiseks. See on ikka inetu küll üleriigilise muidu suhteliselt soliidselt ja asjalikult maaelu teemadel kirjutava nädalalehe poolt. Igal juhul tekkis selle artikli ilmumise tagamaade kohta hulgaliselt küsimusi , millest osa sai siis tollal ka kirja pandud ja saadetud meili teel artikli autori Viio Aitsami ja peatoimetaja Peeter Ernitsa aadressil. Kuna nad pole suvatsenud rohkem kui kuu aja jooksul isegi viisakusvastust saata, avaldan selle kirja siin:

Tere


Vastavalt meie reedesele jutuajamisele saadan Teile Teie "Maalehes" neljapäeval,16. veebruaril 2006 ilmunud artikli "Vormsilased karastavad lambaid" kohta mõned mõtted ja küsimused.


Te olete viimasel ajal avaldanud rida kirjutisi teatud probleemidest Vormsi metsanduses, praamiliikluses ja nüüd siis ka loomapidamises. Neis kõigis räägitakse riivamisi, nimesid nimetamata, mingitest eluvõõrastest loodusearmastajatest, maaigatsuslikest linnainimestest, kes nüüd Vormsile asununa torpedeerivad tervet majandamist ja nüüd tagatipuks (viimase lammaste loo valguses) petavad vaeseid koduloomi piinates välja veel ka igasugu karjatamis-ja muid toetusi. Ja muidugi ei austa siin sajandeid elanud rannarootslastest põlisasukaid.

Millegipärast tunnen, et jutt käib minust, minu lähikondlastest ja teistest meiega kuidagi seotud Vormsi inimestest. Parandage mind, kui ma eksin, põen paranoiat ja öelge ometi, kes need vaenlased siis on. Ma ei saa muidu öösel magadagi. Sest on täiesti arusaamatu, miks ei ole Te oma Vormsi käikudel kordagi püüdnud ühendust võtta oma artiklite varjatud "kangelastega". Kuidagi liialt palju on vihjeid, anonüümsust, ümber nurga ütlemist.


Ka kõnesoleva artikli peamine probleem on selles, et Te ei teinud katsetki saada informatsiooni ning selgitusi artiklis käsitletud probleemide asjaosalistelt endilt, vastulauseks ei ole samuti pakkunud mingit võimalust.

See oleks nüüd üldine ajakirjanduseetiline kontekst


Juriidilisest küljest on ka küsitavusi.

Kas te teadsite kõnealuse loomapidamiskoha territooriumile sisenedes, kellel on selle hoone ja maa kasutusõigus.

Kui jah, miks te ei võtnud ühendust selle kasutusõiguse omanikuga?

Kui ei, miks te ei püüdnud seda välja selgitada?

Kas kohapeal viibis ka kohaliku võimu esindaja?


Konkreetselt mind häirisid järgmised kohad artiklist.

Artiklit kokku võttev osa

Osa saareelanikke peab loomapidamist lumel loomade piinamiseks, kuid loomaarst väidab, et nii ei teki kopsupõletikku

Siit nähtub ja jääb selgelt kõlama, et loomi peetaksegi lumel, aga loomaarst ajab selget jama.

Kas see on Teie arvamus? Kelle arvamus?

ütles Vormsil elav, oma nime avaldamisest keeldunud endine laevakapten, kes esindab ka mitmete teiste vormsilaste arvamust.

Kelle teiste, kas sellise elu-olulise arvamuse esitaja peab tõesti olema anonüümne , ajakirjaniku poolt kaitstav allikas.

Ekskapteni arvates peab aga igal loomal olema vähemalt korralik varjualune, kuhu kõleda meretuule käest pageda ja karvu kuivatada.

Miks ei ole nimetatud seda kohta, kus see on tõepoolest nii. Aga jäetakse mulje, et see käib just artiklis käsitletud juhtude kohta.

Talled kalpsavad uttede kannul hangest hange ja sealsamas käib imetamine.

Jälle jäetakse mulje, et lammastel polegi kuhugi minna.

Tema meelest on Vormsil võimust võtnud huvi hõlpsalt karjatamistoetusi saada, unustades ära, et loomade eest tuleb ka hoolitseda.

Läbi lillede anonüümse allika poolt esitatud süüdistus, et teatud, Vormsis äratuntavad inimesed petavad välja toetusi. Miks peab ajaleht seda võimendama.

Need oleks nüüd esmapilgul minus hämmastust tekitanud ajakirjaniku poolse suhtumise ja edastatava sõnumi näited.

Loomulikult, probleem võib olla mitte Teis endis, vaid üldises ajakirjandusliku töö kvaliteedis. Seetõttu saadan koopia sellest kirjast ka Teie lugupeetud peatoimetajale.



Siiralt parimaga

Toomas Puurmann



Sellel lool on, tundub vähemalt, eellugu, mis seletaks teatud määral ka kõnesoleva artikli sündi ja Maalehe toimetuse käitumist. Nimelt olen ka varasemalt mitmel korral pöördunud Maalehe toimetuse poole ettepanekuga kirjutada Vormsi saarel rannarootslastele tagastatud maade ümber toimuvast (avalik.blogspirit.com). Ma ei saanud ka siis toimetuselt mingitki tagasisidet. Ju on riigivarastamise kinnimätsimine kellelegi nii tähtis, et ajakirjanduse roll ja ülesanne demokraatlikus ühiskonnas läheb päris meelest.

Märt Rask, ajakirjandus ja tavaline riigivargus

Kaks võimu, Pressinõukogu kui ajakirjanduseetika valvekoer ning Riigikohtu esimees kui kohtusüsteemi eestkõneleja arutasid Tartus omavahelisi asju õigluse kajastamisel ja jaluleseadmisel . Huvitav, lehtedesse pole asi jõudnud aga teles lasti pidevalt Raski tsitaati selle kohta, et ajakirjandus peaks rohkem kajastama just igasugu tapmiste ja muu kõmu asemel haldus- ja tsiviilasju, sest just nende asjade lahendamise praktika läbi oleks kodanikel ka kasu ja midagi õppida. Jutt jumala õige, sest vaevalt jätab potentsiaalne tapja kedagi tapmata ainult sellepärast, et nägi telekast või luges ajalehest, kui hirmus see tapatöö on. Küll aga oleks vähem sulisid ja igasugu riigivargaid, kui nende tegemised ja vahelejäänute asjade arutamine oleks paremini nähtav.

Aga tegelikult ei saa ju see Rask oma jutuga midagi teha (ega vist tegelikult siiralt tahagi), sest teab ta ju hästi, et suurte riigivaraste tegude kinnimätsimisel teevad nii ajakirjandus kui kohtusüsteem tulemuslikku koostööd. Nagu näitas see Vormsi surnud rannarootslastele tagastatud maade ümber toimunu (avalik.blogspirit.com)

Olukorrast Vormsi Vürstiriigis. Vol2. Märts2006

Vaatamata ammu alanud kevadekuule kestab Vormsis sügav talv. Ka võim on endiselt ja mõneti isegi üllatuslikult kindlalt valimisliidu „Ka talvel Vormsil” käes. Seetõttu kattuvad ka lähituleviku ilmastiku- ning poliitprognoosid: talv jätkub. Juulikuus võib tulla lund ja „talvitujate” valimisliit elab edukalt üle ka natuke vabameelsema suve.
Nüüd siis lähemalt uue võimu ettevõtmistest ja opositsiooni viletsusest nende tõrjumisel.
Esiteks, nagu ikka, on uue võimu esimene asi torgata oma käsi ühisesse rahakotti ja määrata omale enda arvates väärilised palgad ja hüvitised. See on nüüdseks ka tehtud. Märgatavalt tõusid vallavanema ja ametnike palgad, volikogu esimees ja volikogu sekretär (võimuliidu poolt paika panduna) on sisuliselt palgalised. Komisjonide esimehed (kõik võimuliidust) saavad hüvitisi. Opositsiooni osaks jääb volikogu lihtliikmele makstav istungitasu. Selle mõnesaja krooni eest istungi kohta müüs siis opositsioongi maha teatud demokraatlikud põhimõtted. Veel enam, toetas vaikides isegi seaduserikkumisi.
Sest volikogu sekretär, nagu vallasekretärgi, peaks olema poliitiliselt sõltumatu. Mida ju Koit „talvitujate” suure häältetooja ja potentsiaalse volikogu võimuliidu asendusliikmena kindlasti ei ole. Ka rikuti otseselt seadust, kui volikogu esimees ja komisjonide esimehed ei taandanud ennast omale hüvitise määramise hääletusest.
Teiseks võimuliidu ettevõtmiseks on Tele2 masti maaletoomine otse Vormsi ainukese suurema asula (Hullo) külje alla. Kus juba kahe teise konkureeriva firma mastid püsti ja seadmed kohalikke aborigeenne kiiritamas. Tele2-l on sügavalt ükskõik, kuhu Vormsil oma mast püsti panna ja millisele maaomanikule renti maksma hakata. Vallal on olemas kasutuseta hõreda asustusega piirkonnas asuvad munitsipaalmaad, kuhu saaks selle masti kohalike tervist ohustamata rahulikult püstitada. Ja see hakkaks igaaastast tulu tooma vallale (loe:kõigile valla inimestele), mitte aga ainult volikogu esimehele, kelle maale praegu seda masti surutakse. Praeguse seisuga teeb Vormsi Vürst oma alamate tervise krabisevaks rahaks.
Kolmandaks võimuliidu ettevõtmiseks on vana Hullo kaupluse väljasuretamine selleks, et kogu kauplemismonopol läheks oma toetajast Külapoe omaniku kätte. Mis sest, et alamate jaoks tõusevad sellest ainult hinnad, väheneb saadaolevate kaupade sortiment, kaovad töökohad. Peaasi, et „oma jope” kasumid kasvavad.
Neljandaks käib mingi arusaamatu tegevus juba valimiste ajal väljakäidud tankla rajamise plaaniga otse selle ainukese suurema asula Hullo südamesse. Totramat ja teostumatut mõtet on nagu raske välja mõelda ja algul tunduski see lihtsalt tüüpilise valimisteaegse populismina, mis niikuinii unustatakse. Aga et kuna pole unustatud, siis midagi siin taga on. Kõige tõenäolisemalt on tegu kellegi sooviga oma mõttetult tühjalt seisev maatükk vallale maha müüa. Kindel see, et see on järjekordne „oma jope”, kellele siis makstakse ühisest rahakotist niivõrd tähtsa objekti rajamiseks vajaliku maa eest nagu oleks see Tallinnas asuva ärimaa hind. Kuigi vallal on oma maad piisavalt. Selle maa omandamise etapiga ilmselt „tanklaprojekt” lõpebki.
Viiendaks töötab võimuliit usinalt selle nimel, et rootslastest uuskolonistid saaks siin saarel kõigile kuuluvat ühist metsaressurssi võimalikult omakasupüüdlikult majandada ja odavalt teiste saareelanike arvelt ka välja vedada. Ka maakonnas on seni veel Eesti riigi koosseisu kuuluva Vormsi Vürstiriigi loodusressursside välismaale mahaparseldamise osas tugevaid riigiametnikest toetajaid. Kuidas teisiti hinnata pidevaid katseid sundida praamiveo operaatorile peale madalaid metsaveoautode üleveo tariife. Kuigi kõigile ju teada, et seda saab teha ainult tavaliste saareelanike (mitte metsaomanike, keda on saareelanike hulgas kaduvvähe) ning turistidest külastajate (kes käivadki siin ju metsa, mitte raielanke imetlemas) rahakoti ja mugavuse arvelt.
Ja kuuendaks on kõige masendavam see, et kõiki neid asju tehes püütakse seda serveerida rahva tahtena. Kutsutakse kokku nn. rahvakoosolekuid, mis peaks siis tegelikult sellistele räpastele, tegelikult enamuse huvidele selgelt vastutöötavatele asjadele andma nagu rahva õnnistuse. Samal ajal on valla interneti koduleht juba mitu nädalat inimestele kättesaamatu, volikogu ja vallavalitsuse istungite protokollid raskesti kättesaadavad, ja ka kättesaadult vigased, sisutühjad, üldsõnalised. Võimuliidu ja opositsiooni vaikival kokkuleppel ei tea enamus inimesi sedagi, et sellises väikeses kohas oleks parim võimalus saada tõest informatsiooni rahvaasemike tegelikest mõtetest ja sebimistest otse volikogu istungil kohal viibides.
Nukker aeg see talvine aeg, eriti kui kevad paistab veel kaugel olevat.

Seaduse ees on kõik võrdsed. Ka Kadriorus?

Selline säte on vist vaata et kõikide maade põhiseadustes kirjas. Ega teda kusagil ju sajaprotsendiliselt ei täideta ja ega saagi. Elu ei saa elada ainult seaduste järgi. Aga püüdma ju peaks ja seda arenenud ühiskondades ka tehakse.
Nüüd, kui lõpetati vähemalt kuu aega kestnud (ju väga keeruline asi) väärteomenetlus Kadrioru pidude asjus, jääb tulemuse kohta avaldatud pressiteadet lugedes karp ikka lahti küll.
Esiteks, osalised on salastatud, nende nimesid ei avalikustata. Ilma seda sammu põhjendamata. Isegi täiskasvanud, vastutusvõimeliste inimeste omi, kes sinna alaealiste peole trügisid. Aga miks siis avalikustati osa , valitud nimesid, nende seas ka alaealisi, ajakirjanduses. Kas ei peaks siis selle eest vähemalt ajakirjanikke ka vastutusele võtma.
Teiseks, karistusmäärad ei näita küll mingit võrdsust seaduse ees. Kas siis tõesti ongi avalikus kohas suitsetava või joomase alaealise keskmine karistusmäär 120 krooni. No ei usu. Või on see, et see kõik toimus Eesti Vabariigi Presidendi residentsis, süüd märkimisväärselt kergendav asjaolu. Eriti tobe.
Või karistataksegi igal pool alaealisi purju jootvaid täisealisi ainult 240 krooniga, või tehakse seda ainult nendega, kes seda presidendilossis juhtuvad tegema.
Ja mis kuradi pidu see üldse oli, kus ainult kolm täisealist 18-nest viina võtsid, mida need ülejäänud 15 seal lossis tegid? Nuuskisid paberites, paigaldasid mikrofone, tegid pilte? Selle eest ei karistatagi? Ja kes nad üldse olid, et nende nimigi nii suur saladus on?
Täiendatud 04.03.06

Nonii, ühe vana tuttava nimi tuli siis välja. Kõige pühamate institutsioonide tulihingeline kaitsja - Marek Paulson. Tema osalust selgitav lõik tänases "Postimehe" artiklis tasub täies mahus äratoomist, sest sealt selgubki (vastupidiselt küll "Postimehe" soovile) kogu tõde selle jama kohta:

Üks neist oli Marek Paulson (20), kes möödunud sügisel presidendi Kadrioru lossi erakorteris toimunud noortepeod jaanuaris avalikkuse ette tõi. 70 mahlaka sisuga pilti peomöllust «Pealtnägijale» vahendanud skandaalipaljastaja ütles eile, et on teenitud karistusega päri ega kavatse seda vaidlustada.

Paulsoni sõnul kaalub teenitud karistus igal juhul üles eesmärgi, miks ta lossipeod avalikkuse ette tõi. «Nagu näha, tunnistavad presidendilossi puudulikku turvakontrolli nüüd kõik need, kes selle eest vastutama peavad,» lausus ta. «Seega – skandaal lõppes nii, nagu see minu arvates lõppema pidi.»

Kokkuvõtvalt ja lahtiseletatult oli siis Marek Paulson kellegi poolt pidudele saadetud viina ja fotokaga varustatud provokaator (õigemini vist üks provokaatoritest, sest tõenäoliselt oli ka teisi), kes siis alaealisi jootes neid nendele laiduväärsetele tegudele õhutas. See, et ta oli vaid tööriist kellegi kätes, on nüüd pärast trahvisumma määramist enam kui 100% kindel.
Või arvab veel mõni, näiteks Mareki käitumist stiihilise institutsioone kaitsva kodanikualgatusena hinnanud "Eesti Ekspress" või Mihkel Kärmas, et 240 krooni ongi õige karistus ja trahvisumma Eesti Vabariigi Presidendi residentsi presidendi lastelaste täisjootmise ja Eesti Vabariigi sümbolite mõnitamise eest. Sest teadlikult selliste piltide tegemine ja nende publitseerimine seda kahtlemata on.
See naeruväärne trahvisumma määrati ju vaid selleks, et ta suu kinni hoiaks ja tellijaid ei paljastaks.
Poliitikute tööriistaks olevate politseiametnike pärast on tõeliselt häbi.

Linnugripp ja Vormsi

Linnugripp läheneb. Täna Rootsis, mõne päeva või nädala pärast ka siin, Eestis ja Vormsis. Meil ei juhtuks küll midagi hullu, kui üle ei reageeriks ja kaine mõistuse säilitaks.
Esiteks ei tohiks igat surnut lindu käppima minema ja parem tast kauge kaarega mööda minna. Ei maksa ka üldjuhul kellelegi sellest teatada (eriti kui see part või luik on kõrvalisemas kohas): no saame endale linnugripi esmaavastaja au Eestis, mis me sellega peale hakkame. Iseasi muidugi, kui part on hinge heitnud otse vallamaja trepil; siis on see muidugi diversioon võimu ja rahva vastu ja meetmed tuleb tarvitusele võtta.
Oma kodulinnud (ega neid ju saarel palju polegi) oleks kaval lihaks teha ja sügavkülma panna. Ainult laudas kinnihoidmisest ei tarvitse piisata. Kui ikka juba kusagil Eestis mingi jama kodulindudega on, siis võib järgneda paanika ja kõigi lindude tapmine. Siis enam ei taha keegi seda liha osta ja isegi süüa.
Koolis peaks muidugi õpilastele rõhutama, et haiget parti ei käpitaks ja ei toodaks mingil juhul koju. Samuti vanemad oma eelkooliealistele lastele.
Tegelikult oleks see ju lausa saare rahvakoosoleku või siis isegi üldkoosoleku teema. Neid aga peetakse meil ainult järjekordse mobiilifirma mastipüstitamise huvides.

Savisaar ja Ansip - koos ämbris?

Savisaar läks lahkeks kätte ära. Õnnelikud , äsja 500 kroonise saanud pensionärisilmad tulid meelde. Mõtles, et teeks meie vaese riigi kitsikuses harjutavad olümpiasangarid lõpuks ometi õnnelikuks. Pealegi seda rahanatukest rahva nimel andes teeb ju rahva endagi õnnelikuks. Sest ega me pole ju kadedad. Ikka anname. Eriti kui on tunne, et rehepaplikult saame seda teha võõrast rahakotist. Peaaegu tegigi ära. Ainult valitsuses vormistamise vaev. Pääses Andruse äraolekul peaministri asendajana riigi rahakoti kallale ja kohe lubas olümpiasangaritele makstava preemia tõsta 16 (loe:kuueteistkümne) kordseks. Üleüldise eufooria toel päris inimlik. Annaks isegi, kui käsitleks riigi rahakotti mingi ei tea kust tulnud peremehetu loodusannina. Aga üldiseltki ju teada ja Edgaril kindlasti, et sihukest abstraktset riigi rahakotti pole ju olemas, on põhiliselt kodanike maksutuludest laekuvad vahendid. Ja neid vahendeid sinna andvad maksumaksjad tahaks loomulikult ise ka natuke kaasa rääkida, mida nende rahaga teha. Nii-et nende käest võiks enne kuidagi küsida, et kas olete nõus loobuma osast oma lapsetoetusest, pensionist jm. sellisest , mida kodanik saab riigilt oma maksude eest tagasi. Või miks ma ei näe meie miljardäre tõepoolest OMA rahaga isiklikult sangareid premeerimas. Pealegi saaksid ju nemadki vabalt öelda, et teevad seda vaesema rahva nimel, kellel pole hetkel vaba raha sangarite toetuseks. Promo ja emotsioon missugune.
Selliste laiade zestide tagamaadega on veel keerukusi. Tippsport on ammu muutunud inimeste vabast kehalisest võidukatsumisest kiiresti arenevaks meelelahutustööstuse osaks. Kus kasumimarginaalid võivad olla väga suured, kus kõike seda reguleerivad seadused jäävad pidevalt ajast maha, kus pidevalt testitakse inimeste peal nii uusi teadusesaavutusi kui ka nende kasutamisest tulenevaid eetilisi piire.
Seda kahjuks isegi olümpial, mida peetakse ju vaid algselt idee järgi sõdade asendajana ausas võistluses rahvaste esindajate paremuse väljaselgitamiseks. Kus võitjad saavad kuulsuse ja au, mitte rikkuse.
Ka mina usun, olen peaaegu 100% kindel, et Kiku ja Andrus ei kasuta PRAEGU keelatud ainete nimekirjas olevaid medikamente. Ja nad on selles osas piisavalt vastutustundlikud. Aga samas olen peaaegu sama kindel, et nad kasutavad uusi, testimisjärgus taastusvahendeid, mis võidakse iga hetk sellesse nimekirja lisada. Ja nüüd kujutame ette situatsiooni, kus järgmisel aastal selgub, et keegi kolmas on vahele jäänud äsja dopinguainete nimekirja lisatud uue asjaga ja lisaks tilgub pahatahtlike (keda eesti rahva hulgas jätkub) suu läbi ka välja, et meiegi olümpiamedalid ja sellele järgnenud üüratud auhinnad tuginevad samale keemiale. Juriidiliselt on ju kõik korrektne. See vahelejäänud keegi kolmas on kurjategija, pätt ja kaabakas ning teenib ära meie rahva igavese põlguse. Täpselt sama moodi käitunud, sama palju treeninud, ja samu tablette söönud meie praegused sangarid oleksid aga kangelased edasi ja suure osa oma auhinnarahast nad kindlasti paneks nn. taustajõudude arendamisse. Teisisõnu, panustaks uute medikamentide katsetamiseks, et ikka sammuke dopinguküttidest ees olla.
Kuidagi kahtlaselt sarnane (kuigi näite ja analoogiana vist mitte eriti hea) olukorraga maksutulude kogumises, kus maksuamet ja vastav seadusloome on pidevalt sammukese maas maksude optimeerijatest. Sama harva, kui jäädakse vahele dopinguga, jäädakse vahele ka maksutulude varjamisega. Kas me peaks ka Hansmidti premeerima õnnestunud ,seaduse piiril toimunud laveerimise eest
Miskipärast tundub, et Edgar astus seekord ämbrisse. Eufooria möödudes taastub eesti rahva põhiomadus, kadedus igasugu sakste, tõusikute,edasipürgijate, rikaste ja ei tea veel kelle vastu . Mingil hetkel Edgari valijad tabavad; kurat, meie loodetud järjekordsed 500 krooni kogub kõik kokku ja annab miljunääridele.
Veel hullemini astus ämbrisse meie tark peaminister, kinnitades idee olevat arutamisväärt. Muidugi, kiiresti oli vaja otsustada ja kuna asjalikku nõu keegi lähikonnast ei suutnud anda, panustaski pääminister sellele, et Edgari populistlik vaist on kindlasti parem ja tasuks sellega kaasa minna.
Aga...äkki sai ta jälle tünga, sest Edgaril on muidugi elegantne võimalus ämbrist välja astuda, teatades, et ta tegi lihtsalt nalja. Millepeale jääb Andrus koos oma PR ja teiste selle sammu järelekiitmisest hoogusattunutega sinna ämbrisse edasi lobistama.

Täiendatud 01.03 EPL-i kommentaariumis ilmunud tundmatu kommentaatori arvamusega Savisaare seal ilmunud eneseõigustuse kohta,...millega tuleb nõustuda

tat_vam_asi, 14:45 01.03.2006

Kuule populist. Häbi on sinu pärast! Mitte et ma oleksin vastu olümpiavõitjate preemiate tõstmisele. Aga see, kuidas sa kavatsed sellest iseendale polittilist profiiti võita, on pehemelt öeldes ebameeldiv.

See, et olümpiavõidust tehakse poliitiline sündmus, näitab suurt eneseimetlemist ja egot. Olegm ausad, kes meist mäletab mõnda Rumeenia, Albaania, Moldova jne olümpiavõitjat. Kuidas me küll aru ei taha saada, et väljastpoolt ei ole need medalid kuidagi nii kuldsed ega tõsta olulisel määral Eesti mainet. Palju enam mõjub Lääne-Euroopa ja Ameerika inimesele teade Eesti pangaröövlitest Soomes või Norras jne jne. Seda suurt eelarvamust, mis reaalistlikult läänlasel idariikide kohta on, ei kaalu üles ühe (juhusliku) tubli inimese saavutus. Savisaar, sa ei ole loll, sa oled kuritahtlikult salakaval ja demagoogiline. Väga suur häbi on sinu pärast. Küsi endalt, mida sa tahad? Mida sul on vaja siin elus, mis (kelle) asja sa õieti ajad?

\"...kuid see on koht, kus saame nendele nende töös veidikegi kaasa aidata\". Kui treeninglaagrite ja ladusa elamise raha on koos, siis on see elu palju parem kui paljudel nendel, kes sm populisti on valimas käinud.

Sellel tasemel sportlane peaks olema rahul, sest elab elu, mida vähesed saavad nautida - ta teeb asja, mis talle meeldib ja saab ka normaalselt elatud. Lisaks tekib karjääri jooksul meeletult palju huvitavaid ja ka kasulikke tutvusi, mida enam-vähemgi hakkaja alati peale sportlaskarjääri lõppu ära kasutab.

\"Kui maailmas ringi vaadata, pole Eesti olnud kuigi heldekäeline\". Kas võrdlemegi Itaaliaga, USA-ga... jne. Miks me ei vaata Albaaniat või Rumeeniat? Igal pool on oma elu ja midagi ei saa võrrelda. See on üks sinu lemmikvõtteid, sm populist, võrrelda võrreldamatuid asju.

\"Näiteks 2001. aastal maailmameistriks tulnud ja Salt Lake City olümpial pronksi saanud itaallastest iluuisutajapaarile Barbara Fusar Polile ja Maurizio Margagliole maksis Itaalia miljon eurot ...\". Kuskil tehti midagi, teeme ka?

Olümpiakomitee maksab olümpiavõitjale võidust alates elu lõpuni 5000 krooni iga kuu. Kas see on vähe või palju... sõltub hindajast.

\"... kui suur on tänapäeval tippsportlase tiim, kuhu kuulub kümneid inimesi – ja kui vähe jääb olümpiavõitjale järele siis, kui ta on tasunud oma meeskonnale.\" Klassikaline argument populistilt... me kõik usume, et Kristina jaotab oma miljonid nüüd kogu meeskonnaga ja maksab oma tiimi töötajatele palka!!!

Palju õnne veelkord Kristinale ja Andrusele. Te olete eestlastele suureks eeskujuks. Mis puudutab Eesti mainesse, ütlen veelkord, olgem realistid.

"Maaleht" - tegija räpases mängus?

Näidati kunagi mingit seepi "Räpane Mackey" politseivärgis (kindlasti ka meil) üsna laialt levinud nähtusest, kus kurikaelte valvamiseks seatud tegelased asuvad oma huvides koostööle kurikaelte endiga. Need tegelased olid inimlikult isegi sümpaatsed. Kaua mõtlesin, et küll miks? Aga vist sellepärast, et nad tegutsesid nii selles karmis maailmas oma ja oma pere huvides. Seda huvi ei saa ju pahaks panna.
Segasem lugu on meie ajakirjandusega. Alles (küll ca 2 aastat tagasi) oli Vormsi saare tollane kohalik võim meie "sõltumatu" ajakirjanduse lipulaevade "Eesti Ekspressi" ja "Eesti Päevalehe" lausrünnaku all sellepärast, et kohalikul võimul tekkis mingi võimalus päästa Eesti Vabariigile mingi 10% saarest, mis paistis libisevat välismaiste sahkerdajate kätte. Täpsemalt sellest loost aadressil avalik.blogspirit.com. Tollal säilitas "Maaleht" stoilise hauavaikuse, kuigi teema oleks olnud täpselt "Maalehe" teema.
Seda imelikum on lugeda "Maalehest" nüüd, kui siin võimul on tolleaegsete sahkerdamiste kaasosalised ja isegi EE ning EPL on Vormsi temaatika koha pealt vait kui kuldid rukkis, järjest lugusid , kus pidevalt vihjatakse mingitele tumedatele jõududele; loodusearmastajatele, kes takistavad normaalset metsamajandust (http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=metsaleht&artikkel=315), normaalset praamiliiklust ( http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=artikkel&artikkel=4579) ja nüüd siis veel piinavad ka vaeseid lambaid, et ikka loodushoiutoetusi välja petta (http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=artikkel&artikkel=5059). Kusjuures need tumedad saatanlikud jõud on ikka nii võimsad, et kogu aeg käib jutt ainult vihjetena. Saatana nime suhu muidugi ei võeta. Samuti käiakse artiklikestele materjale kogudes neist kauges kaares mööda, isegi telefoni teel vastaspoole arvamust küsida paistab olevat ohtlik.
Kuigi kohapeal ja ka kaugemal on ju teada, kelledest on jutt. Ja ka see, et üks nendest olen mina.
See "Maalehe" mäng avaliku arvamuse kujundamisega teatud grupi huvides on alatu ja räpane. Eks aeg annab arutust, mis tasandil see mäng käib, kas ajakirjaniku, toimetuse või väljaandja.

Partide vandenõu tõstab tuure.

Segane värk selle naftareostusega. Tagant järele mõeldes ja uusi uudiseid kuulates järjest segasemaks läheb. Isegi Kristiina suurepärane esitus Torinos ja Ingrid Tähismaa endise mehe libido probleemid ei hajuta kahtlusi suurejoonelise partide vandenõu olemasolust. Asjaolud on ikka väga imelikud.

Kui mäletate, siis alguses püüti edastada massiivset sõnumit avalikkusele :niikuinii süüdlasi ei leita, laevu on nii palju, sada vähemalt jne. Sõnagi sellest, kas NATO liikmena järelepärimine luureinfo saamiseks juba tehtud, sest taoline asi võiks ka terrorirünnakuks sobida. Siia juurde hiljem nähtud vana merekaru Ninnase kinnitus, et kuidagi ei ole võimalik süüdlasi leida. Kuigi Ninnas oleks võinud oma teadmiste baasil ilmselt kinnitada ka vastupidist sama tõepäraselt. Nüüd siis veel tore uudis sellest, kui operatiivselt prokuratuur ja keskkonnainspektsioon juba 10. veebruaril otsustasid seda „Fawlessi” lausa renditud eralennukiga mööda maailma taga ajama sõita. Tõsi küll, reostus oli juba rannas KAKS nädalat tagasi ja maksma läks see pool miljonit. See on muidugi alles algus.

Meie naabrite Soome ja Rootsi kummaline vaikimine ja tegelikult ju ka abi mittepakkumine. Sest siia oleks olnud enne viimase külmalaine saabumist vaja mitte vabatahtlikke kühvlitega,vaid professionaalseid päästetöötajaid õige tehnikaga. Ka need välismaalastest linnupesijad on vist enamuses pärit rohkem Lõuna-Euroopast. Soomlasi -rootslasi väga polegi, kuigi mingi loogika järgi võiks ju olla.

Ansipi soolo oma eraviisiliselt kuuldu edastamisega otse valitsuse pressikonverentsil on ikka päris omaette ooper. Milleks oli vaja seda „Fawlessi” prokuratuurineiu ja ministrite ilmseks meelehärmiks sisse tuua ja tema (mootorlaeva) roll üldse selles segases loos.

Selle reostustõrje simulaatoriga käis ka ju mingi mäng. Selle õppeotstarbelise riistaga nüüd küll ei saa nii täpselt näidata kusagilt 100 km kaugusel merel lahtipääsenud, tuulte ja hoovuste meelevallas oleva õlilaigu jõudmist randa täpselt seal , kus ta jõudiski. Nii ju asja serveeriti: laevalt saadi intsidendi koordinaadid ja sealt tuligi see laik täpselt Keibu randa. Ainult et laev pidi ju siis andmagi ÕIGED koordinaadid.
Ilmselt on lugu hoopis vastupidine: Keibu rannas oleva reostuse järgi otsiti ajas tagasi minnes kellelegi sobivaid koordinaate rahvusvahelisel laevateel.

Toimub ka pidev hämamine pideva seire ja tagantjärele avastamise võimaluste segiajamisega. On ilmunud spetsialistide kirjutisi, kui raske ja kallis on omada reaalajas infot reostuste kohta ja teha pidevat seiret. Muidugi õige, aga praegu on ju rohkem juttu süüdlaste tagantjärgi avastamisest. Et nad ei jäänud ühelegi satelliidipildile, ühtegi ärevakstegevat raadiovestlust või muud infovahetust NATOja Venemaa piirialas ei registreeritud?! Ärge ajage naerma. Kui liitlased ei taha miskipärast infot välja anda, teeks seda Venemaa.

Lätlasedki avastavad kaks ja pool nädalat hiljem, et neile pole miskit öeldud. Neil on ju ilmselt õigus, ega ei saa aru, miks nad kohe järgmisel päeval peale ajalehtede lugemist ametliku teabe mittesaamise osas hädakisa ei tõstnud
Ja kui nüüd balletiartistid ka lähevad veel linde pesema valmis kinnitusega huulil, et teevad seda vabatahtlikult ajal,kus üle Euroopa leitakse linnugrippi surnud neidsamu kühmnokk –luiki.
Tuleb kuidagi tuttav ette veneaegseid katastroofe ja nende kajastusi meenutades.
Ilmselt on tegemist partide vandenõuga inimkonna väljasuretamise eesmärgil. Linnugripp on vaid vahend, nagu on ju vahend ka islami enesetaputerrorism. Selle analoogia järgi pole ju mingi ime, et pardid naftaloigust just meie randadele surema tõttasid. Pealegi on neil siin lausa inimeste endi seas kaasosalisi, kõrgetel riiklikel kohtadel olevaid kaasosalisi...

Opositsiooni viletsusest Vormsi Vürstiriigis

Vahepeale väike ülevaade ka poliitilisest seisust Vormsi Vürstiriigis. Kuna vahepeal on lisandunud selle blogi lugejatena ka teiste omavalitsuste inimesi, siis pakub see võrdlusena ka rohkem huvi.

Valimiste tulemuse ja resultaadina formeeruvad igas riigi- või omavalitsusüksuses koalitsioon ehk volikogu häälteenamusele tuginev valitsev enamus ja opositsioon ehk valitsemisest kõrvalseisja ehk vähemus. Kui on olemas mingigi demokraatia ja selle mõtteviisi kandjaid volikogudes, jätavad võimulepääsenud siiski mingid hoovad ka opositsioonile. See on elementaarne poliitiline kultuur. Tavaliselt on nendeks hoobadeks enamuse andmine revisjonikomisjonis ja sealt tulenev ka vastav komisjoni esimehe koht ning ka komisjonide aseesimeeste ning volikogu aseesimehe koht. Revisjonikomisjoniga antakse opositsioonile ainuke reaalne kontrollifunktsioon ja sekkumisvõimalus koalitsiooni tegemistesse. Komisjonide ja volikogu aseesimeeste kohad on rohkem tseremoniaalsed ja kindlustavad ainult normaalset tööõhkkonda tegelikult ju ühise asja ajamisel. Nii peaks olema ja teisiti ei olegi ju võimalik normaalset tööd teha. Väikestes kohtades juhtub muidugi igasugu asju, tingituna üksteist läbi ja lõhki tundvate inimeste juhindumisest pigem oma sümpaatiatest kui poliitilisest loogikast.
Samas on väga huvitav ja õpetlik sarnaste oludega sõsarsaare Kihnu näide, kus peamiselt altkäemaksuskandaali tõttu oma igipõliste poliitiliste konkurentide poolt võimult tõrjutud kihnlaste seas siiski väga populaarne Johannes Leas sai isegi revisjonikomisjoni esimeheks ja opositsioonile anti isegi volikogu esimehe koht. Tundub ju ebaloogiline – peaaegu vargaks tembeldatu panna ühiskassat valvama. Aga tegelikult märk võimukoalitsiooni kainest hinnangust: igasugu süüdistusi ei maksa eos võimendada. Küll siis, kui inimene on lõplikult süüdi mõistetud, saab teha muutusi ka selles revisjonikomisjonis. Selge märk soovist koos kõigi huvides edasi minna mitte hakates võidetuid mutta trampima. Aga see on Kihnu…
Vormsi Vürstiriigi kaasus on muidugi eriliseim erilistest. Siin moodustavad 9 liikmelise volikogu opositsiooni 3 Isamaaliidu nimekirjas volikokku pääsenut. Kui mitte kogu saare elanike, siis vähemalt volikogu liikmete hulgast kahtlemata kõige haritumad ja ka omavalitsustöös kõige kogenenumad inimesed, kellele ei ole seni suudetud inkrimineerida ka ühtegi plekki ega kapis vedelevat luukeret. Endine vallavanem, kes sai viimastel valimistel ca 15% valimas käinute häältest, endine teaduste magistrist volikogu esimees ja siseministeeriumi kohaliku omavalitsuse osakonna peaspetsialist.
Neile ei ole võimukoalitsioon ette näinud mingit rolli saare elus.
Sõnum on ju selge: te võite ju olla targad, kogenud ja isegi populaarsed. Võim on praegu meie, ja me teeme, mida tahame.
Tugev koosseis ju, nii arvuliselt (33% häältest) kui kvaliteedilt. Aga ära ei suuda teha vähimatki. Miks siis? Poliitikategemise kogemuse puudumine muidugi. Ülemäärane usk oma tarkusesse ja lootus, et võimulolijad ei vea niikuinii välja. Samas see, et valijad on arusaajad ja samuti targad ning ootavad. Aga kas see on ikka õige, oodata käed rüpes ja siis võimukoalitsiooni ebaõnnestumiste korral parastada. Sest need ebaõnnestumised maksavad kätte kõigile saare elanikele ühtmoodi.
Ja lõpptulemusena kaotavad õigustatult kaugemas perspektiivis ka oma valijate usalduse. Sest repressioonid nende valel pool oma hääle andnud valijate vastu on juba vallandunud ja võtavad järjest hoogu. Neli aastat on pikk aeg, selle aja jooksul jõuab sellises väikses kogukonnas nii mõnegi praeguse opositsiooni poolt hääletanu elu teha ikka põrguks küll. Sest siin Vormsis lahterdatakse kogu aeg inimesi omadeks ja võõrasteks. Osavad manipulaatorid kasutavad seda ära ja kindlustavad sellega oma, aga võõraste kätega teostatavat võimu.
Mida siis teha opositsioonil taolises olukorras. Ega muid valikuid ju polegi kui boikott selle erinevates vormides.
Oma tarkust pole ju mõtet käia seal pakkumas, kus seda niikuinii ei taheta ja vajata. Esinemisvajaduse rahuldamiseks on ju ka muid kohti. Ühiskondlik staatus ju volikogu liikmeks valituna säilib. Kohapeal kõik valijad saavad väga hästi aru (tundub et palju paremini kui austatud opositsionäärid), et tuuleveskitega pole mõtet võidelda.
Saare asja ajada ja oma valijate huve kaitsta saab volikogu liige väga paljudes kohtades mujal ja väga erinevate tegevustega, mitte ainult volikogu istungi tooli kulutamas käies ja siis võimurite käest seda närust istungitasu vastu võttes. Sest sellise suhtumise osaliseks saanuna kiidetakse võimu tegemised sisuliselt heaks, laiutades oma valijate suunas ainult teatraalselt käsi: a mis meie teha saame.
Minu kui valija pettumus on igal juhul suur.

Partide vandenõu Eesti Vabariigi Valitsuse vastu.

Eile sai televiisoriekraanilt näha siis selle surmava naftalaigu oletatavat teekonda õnnetuspaigast kuni meie randade pärli – Keibu ja Nõva liivarandadeni. See tarkade inimeste ja aparaatide (reostuse leviku simulaatorite), tuuli ja hoovusi arvestav ühistööna valminud naftalaigu liikumise trajektoor algab õnnetuspaigast, Hiiumaast loode pool asuva rahvusvahelise laevatee punktist (väga lähedal „Estonia” hukkumispaigale) ja kulgeb algul mööda laevateed tagasi kirdesse ning seejärel keerab Osmussaarest põhja poolt otse läände, sihiks meie kaunid rannad. Selle, et see asi just nii võis olla, tõenäosust kinnitab ka omaaegne „Estonialt” lahtipääsenud päästevahendite ja muude esemete hilisem leidmine just neis paigus, kus me praegu leiame määrdunud parte. Eriti tähelepanuväärne on see, et just kõige paksema praeguse nafta leidmise koha – Keibust põhjapoolse Alliklepa lahekese vahetust naabrusest, Pakri saare edelarannast – leiti omal ajal kõige rohkem neid „Estonia” jäänuseid ja isegi vist üks hukkunu. Seletamatu on vaid üks detail, kuidas kõik pardid, sukeldudes korraks sellesse tegelikult pisikesse naftalõiku, võtsid kõik üksmeelselt suuna ca 100 km kaugusel asuvate eesti randade suunas. Keegi ei tahtnud pea sama kaugel olevaile Rootsi, Ahvenamaa või Soome randadele. Kus ju ometi oleks ees oodanud paremad shampoonid ja mullivannid, kui siin hädaorus. Selline partide üksmeelne käitumine on seletatav vaid eesmärgiga kukutada Eesti Vabariigi Valitsus. Kes seisab aga partide taga ja tõmbab niite, selgitavad meie juurdlusorganid kindlasti peatselt välja.

Jumalik tuul päästab eesti valitsuse?

Jumalik tuul (tai-fun) päästis omal ajal jaapanlased mongolite käest. Seekord on lootust, et taevalikud jõud tulevad appi meie rehepappidele.
Nimelt on asjaga nüüd ju sedamoodi, et kõigepealt oli naftareostus (teadmata, aga kindlasti kordi kordi suurem väljaöeldust); siis tulid ligased linnud, nafta ja päästjad ning päästmist imiteerijad randa; siis tuli külm ja lumi ja linnud surid seal jääpankade vahele maha ning külmusid kinni; rebased, kotkad ja päästjad kisklesid nende laipade pärast (päästjate saagiks on seni loetud 3200 – rebastele-kotkastele vast rohkem, aga nemad ei oska lugeda); nüüd tõuseb jumalik tuul jumalikust suunast, kangutab lahti jääpangad koos naftalöga ja linnulaipadega ja viib need Läänemere avarustele; meile jääb talviselt puhas ja karge mererand ning euroopas kõige paremini säilinud loodusega riigi kuulsus. Ja loomulikult valitsus, kes on selle heaks nii palju teinud.

Nafta, linnud, poliitika ja moraal

Kui presidendilossi skandaali põhjused ja isegi selle tulemused võis ära arvata praktiliselt järgmisel päeval pärast „Pealtnägija” esimest saadet selle kohta, siis kogu see jama „ootamatu ja selguseta” reostuse avastamisega ja eriti sellest tulenevad edasised sündmused on täiesti äraarvamatud ja prognoosimatud.
Asi on väga valesti. Selgelt on algusest peale varjatud mingit olulist, aga ilmselt väga tundlikku ja delikaatset infot. No minge kuu peale. Ajal, mil me maailmaajaloo võimsaima ja tehniliselt täiuslikuima sõjalise organisatsiooni täieõigusliku liikmena võime (loomulikult põhjendades oma soovi) saada lähimineviku kohta käivat ruumiinfot iga soovitud punkti ja ajahetke kohta, ei saa rääkida sellist lolli juttu, et reostajat ei ole võimalik avastada. Satelliite on üleval, nii et tapab ja erinevates spektrivahemikes skaneerimise võimalustest võiks keegi valitsuses ka kuulnud olla. Ei maksa viriseda, et meie kuulsusrikka õhuväe ainukesse lennukisse ei olnud parajasti petrooli valada, ja nii jäigi käimata ja reostus avastamata. Tegelikult silmaga nähtavad esimesed märgid olid ju rannas vist juba reede õhtul. Järgnenud ilusa ilmaga puhkepäevadel ei saadetud seda ainukest lennukit vaatama, et kustpoolt solk tuleb. Alles esmaspäeval uduse ilmaga püüti midagi otsida. Ise nägin.
See tundub väga kuritahtliku venitamisena, et tegelik süüdlane ikka Taani väinadest läbi jõuaks. See „Fawless”, või mis ta oli, on vist mingi suitsukate, kellele lõpuks saadaksegi määrata mingi trahvike selle 1.5 tonni eest.
Selgusetuks on jäänud ka reostuse ulatus ja iseloom. Määritud linde leidub Saaremaalt kuni Tallinnani. Rannajoone (jää-ääre, millele kahjustatud linnud ronivad) pikkus ei ole mitte kümneid, vaid on sadu kilomeetreid. Vormsi avamere poolsel rannikul (ca 20 km rannajoont) oli kahjustatud linde vähemalt sadu. Lihtne arvutus näitab, et tegelik kahjustatud lindude arv ületab tõenäoliselt ka seni kõige pessimistlikuma prognoosi -10000- piiri.
See viitab millelegi väga suurele või vähemalt kahele enam-vähem üheaegsele reostuskoldele. Kahtlane, kas ka kogu aine on masuut, sest linnud on lähima rannikuni lennates läbinud suuri vahemaid, mida masuudisena teha on vist keeruline. Võib-olla eksin – pole ka ise lind, et selle koha peal nokk lahti teha.
Samuti saab võimaliku naftaolluse hulk olla pigem sadu kui kümneid tonne.
Reageerimine on alla igasugust arvestust. Riigistruktuurid kaotasid pea ja jooksid laiali. Vabatahtlikud asusid paljaste kätega asemele. Nagu vaenlase maale tuleku korral sõjavägi jookseks kohe laiali ja viskaks püssid võssa. Nende asemele asuvad võsast korjatud ja kodust võetud jahipüssidega partisanid. Või kujutluspilt kevadel saabuvast linnugripist, kus arstid lahkuvad Soome ja Rootsi laevadega ja vabatahtlikud veavad laipu ja veel elusolevaid kuhugi kuuri kokku ja püüavad pidada lootusetut võitlust.
Sest nii ongi, see partide shampooniga pesemine on ju humanistlik ja inimlikult mõistetav, aga reaalset tulu saavad jälle poliitikud, seekord rohelisema poole pealt. Tekibki lootus partei asutamiseks 1000 hinge kokku saada. Pesijad saavad enamjaolt jõuetuse tunde ja depressiooni.
No ma ei saa tõesti aru, miks ei piiranud meie sõjavägi veel soojade ilmadega piirkonda sisse, lasknud maha kõik praktiliselt surmale määratud reostatud sulestikuga pardid, kogunud nad ja naftaklombid kokku ja põletanud ära. Veendudes muidugi, et pardid on ikka surnud. Takistades sellega reostuse leviku esialgu kotkastele ja väikekiskjatele ja sealt edasi nende järeltulevatele põlvedele. Et polnud jahihooaeg ja eeskirju tuleb täita. Nüüd täidame punktuaalselt tuhandete inimtundide ja nendesamade vabatahtlike psühholoogilise stressi hinnaga loomakaitseseadust, jättes tuhanded laibad kotkaste ja rebaste kätte.
Eesti riik on ikka naljanumber, adekvaatselt olukorrale ei suuda enam keegi reageerida. Kõik püüavad kõigile ära panna. Rohelised püüavad nüüd ära panna Villule. Eks tal ole patte omajagu. Aga eesmärk, päästa suure meediakära taustal paarsada parti, ja määrata ajafaktori tõttu vaiksele hukule kotkaste ja väikekiskjate teadmata hulgad põlvkonnad.
Villu ei rabele siit küll niikuinii välja, küsimus ainult selles, et kas tõmbab kaasa kogu valitsuse või ainult Laaneti. Üksi ta end patuoinaks teha ei lase ja õieti teeb. Sest see värk on liialt mastaapne värk.

Allikate kaitsjad Eesti Ekspressis

No viimane proua Kaalepi lugu (lausa juhtkiri) EE-s ajab harja ikka täitsa punaseks.
Või nüüd asuvad nemad kõigi kõige pühamate EV institutsioonide kaitsjat kaitsma EV politsei ja teiste juurdlusorganite omavoli eest. Et Eesti Vabariigi õiguskaitseorganid hakkavad vaest Marekit taga kiusama selle eest, et ta rääkis südamest oma murest . Seda ju nad seal EE-s arvasid, kui selle jutu avaldasid, igasuguse loogika järgi ju. Või oli sõltumatu nädalalehe, uuriva ajakirjanduse lipulaeva, loogika see, et poiss ajab ikka täitsa pada küll, aga avaldame ikka ja paneme teisi toetavaid artiklikesi ka juurde. Näis, mis lollid lugejad arvavad ja siis itsitame lihtsalt pihku. Igal juhul nalja saab.
Tegelikult on asi Ekspressi jaoks ikka väga tõsine, ja nad püüavad seda vaest Marekit tõepoolest kaitsta kõikide võimalike vahenditega aga täiesti omakasupüüdlikult just võimalike politseipoolsete (ma loodaks väga, et KAPO) küsimuste eest selle saatusliku artikli saamisloo kohta. Sest kui nüüd välja tuleb et EE on riigipöördekatse eesmärgil otsinud, ette valmistanud ja koolitanud provokaatoreid....
Allikate kaitsjad...
Tuleb meelde iseenda kuskil suvine kogemus "allikate kaitsmisega" EE-s, kus saatsin ühele, või isegi mitmele, EE "uurivale" ajakirjanikule üsna põhjalikult argumenteeritud vihje võimalikust suuremastaabilisest petuskeemist (sellest on juttu avalik.blogspirit.com).
Ei kippu ega kõppu...mingitki vastust, et on üldse kirja kättegi saanud..kuni juhuslikult loen seda täies mahus koos kõigi isikuregaalidega EE-s kirjade rubriigis. Asi kohe algusest selge: asi ongi nii tõsine, et oli vaja mind avalikustada kui Hillar Kohvi seltskonda sobivat inimest (keda ei saa ju tõsiselt võtta). Küsin siis selleltsamalt peatoimetajalt (proua Kaalep) ja ajakirjanikelt: mis värk, kas nii käibki "töö allikatega". Proua ei suvatse muidugi vastata, üks ajakirjanikest moka otsast pobiseb, et läks jah natuke sitasti, aga nemad arvanud ja kiire ka kogu aeg...
Seal EE-s käib kogu aeg üks lõputu kaalumine ja kombineerimine, mida ja kuidas avaldada, et see oleks ikka kasulik oma äri- ja poliitikasõpradele ja vastupidiselt, et saaks aga vastaspoolele ära teha.

Sõltumatu ajakirjandus ja Eesti Vabariigi huvid...my ass...

Praegu oleks küll riigi õiguskaitseorganitel olemas suurepärane võimalus koht kätte näidata poliitikat teha püüdvale ajakirjandusele ja hoida iga võim oma liistude juures. Kahjuks erilisi lootusi selleks ei ole, sest õiguskaitse ripub poliitikute lõa otsas ja need omakorda ajakirjandusmagnaatide tõugata-lükata.

Villu tehti patuoinaks

See oleks esimene reaktsioon äsjasele uudisele. No mis värk on, PEAminister saab MITTEAMETLIKKE kanaleid pidi teada, et nädal tagasi toimus avarii ja tema alluv Villu hoiab infi kinni. On ikka Villu kõva mees, ilma tema teadmata ei julge keegi PEAministrile öelda.
Villule tehti ära sellepärast, et segas oma Rüütli presidendiks pakkumisega mängu.

Kärmas - pervert või äpardunud poliitiline tööriist?

Või mõlemat korraga. Muid võimalusi peale eileõhtust "Pealtnägijat" enam ei ole. No kuhu veel peale presidendi magamistuppa piilumist on võimalik edasi minna. Ainult presidendi alaealiste lapselaste suguelu lahkamiseni meie avalik-õiguslikus televisioonis.
Sinnani vast ei minda ja siis on lootust, et asi piirdub Kärmase poliitilise tööriista staatusega. On ainult küsimus, kas ta on seda vabast tahtest, või tõmmati teda tillist. See sahmimine ja oma käikude mitteläbimõtlemine viitavad pigem teisele võimalusele. Kärmas ei taha tunnistada, et tema edevust pürgida esipaljastaja rolli kasutati külmalt ära. Teda võib lohutada vaid sellega, et ta on üks paljudest, väga paljudest. Meil Vormsiski on kohe mitu tükki.
Nüüd on kõik koos, niipoliitikud kui nende tööriistad, rõõmsalt koos ühes purgis. V.a. Keskerakond,mida oli ka Foorumi saates Kadri Musta näost kenasti näha.

"Pealtnägijat" oodates

Magus ärevus on sees. Täna õhtul jälle kõike pealt nägevad poisid.
Üle-eelmine kord nägid seda, kuidas lausa presidendilossis riigilipu peale kusti, narkotsi pandi ja salapaberitega perset pühiti. Me kõik teadsime (vähemalt aimasime) seda kõike muidugi varem ja ammu, aga näe fakte ei olnud ja lihtinimest keegi ju ei lase ka sinna lossi seda sabatit vaatama. Hea, et on olemas veel sellised ausad ajakirjanikud, kes oskavad isegi igasugu äri- ja poliitikasulleritega suheldes jääda läbinisti ausaks ja äraostmatuks ja siis kõike seda nähtut ka rahvaga jagavad.
Eelmine kord näidati meile tõeliselt positiivset kangelast, äraostmatut Riigikohtu esimeest, kes kogu selles hädaorus peab veel võitlema kiusliku kaebajaga, mingist jobust riigiametnikust negatiivse kangelasega. Kes ei saa aru, et oma enda tühise, mitte kedagi huvitava, õiguse tagaajamisega surub ta kooma kogu meie avaliku sektori ja Eesti Vabariigi toimimine on üldse tõsises ohus.
Isegi olen riivamisi kannatanud selle masskaebaja õõnestustöö tulemusena, kui Riigikohus ei võtnud menetlusse üht asja, millest sõltus, kas sajad miljonid voolavad riigi- või erakaukasse.
Nad rikkusid sellega küll otseselt seadust, aga ilmselt selle masspostitaja rünnakust tulenenud tähelepandamatusest. Seepärast peabki sellised intrigandid risti lööma, mida poisid ka elegantselt tegid.
Ainult raske on poisse aidata nende tänuväärses töös. Meilipostkastid ummistuvad ja kõigile vihjetele, mida valvsad kodanikud saadavad, pole ju võimalik reageerida. See oli ju lihtsalt õnnelik juhus, et 3.jaanuaril Kärmase natuke väsinud silm jäi peatuma vabariigi kõige pühamate institutsioonide saatuse pärast südantvalutava Mareki e-kirja peale. Ja siis piisas kogenud proffidel muidugi nädalast, et hoolikalt lihtinimeste ja eriti ajakirjanike pilgu alt varjatud rõvedad orgiad päevavalgele tuua.
Ma saan sellest aru, kuigi väikese inimesena olen lootnud, et poisid märkaksid ka minu saadetud 2 rida, mille ma oma apluses ka silma paista rahvavaenlaste, kes sadu miljoneid vasakule jagavad, paljastamisel, olin saatnud. Sai siis poistega ühendust otsitud isegi nõidade abiga aga poisid jahutasid mu kihku: see värk ja nii väikesed summad ei paku mingit ühiskondlikku huvi. Ja pealegi ei maksa olla kade, kõik läheb õigetele inimestele ja natuke saavad ju rannarootslasedki, kelle me omal ajal ebaõiglaselt siit välja kihutasime.
Väike hirm on ka südames, äkki see stagnandist esimese eesti tallalakkuja Ruussaar püüab takistada tõe ilmsikstulekut.
Seniks aga
Pealtnägemiseni!