Vormsi rikkuse saladus

Tänases Postimehes on ilmunud lõpuks ülevaade sellest, kuidas sattus paljude tavaarusaama järgi juba ammu permanentses pankrotis olema pidanud Vormsi vald vabariigi rikkaimate hulka. Ekspressi arvutuste ja tabeli järgi lausa kolmandaks. Mingi kaheksa aasta tagused ajalehtede pealkirjad a`la "Vormsi vald on pankrotis" oleks ju võinud ajakirjanikku natuke inspireerida minema nähtuse käsitlemisel sügavuti. Kusjuures õpetlikku oleks siin ka teistele valdadele palju.

Põhimõtteliselt on kõik õige: rikkuse taga on järsult suurenenud maksutulud, eriti üksikisiku tulumaksu ja maamaksu osas. Kuid see maksubaas on üleriigiliste seadustega reguleeritud ja kehtib ühtviisi kõikide omavalitsuste kohta. Millest siis selline hüpe suhteliselt vaesemate hulgast kõige rikkamate hulka.

See ei ole tulnud iseenesest, selle taga on olnud üsna sihikindel poliitika.

Esiteks püüti aastatel 2002-05 tõsta au sisse põhimõtet, et uued aktiivsed inimesed on saarele teretulnud, isegi need, kes ei talvitu saarel. See andis ka tulemusi, ainukesena Läänemaa omavalitsustest kasvas neil aastatel just Vormsil elanike arv. Ja eelkõige tublide maksumaksjate arvel. Praegust poliitikat selles küsimuses iseloomustab kõige rohkem võimuloleva valimisliidu nimi "Ka talvel Vormsil". Elanike arv on uuesti hakanud vähenema.

Teiseks oli suur probleem rannarootslastele tagastatud maadega. Vormsil oli ca 80% maadest ülikitsaste siiludena välja mõõdetud, kupitsaid täis pikitud söötis ja umbrohtunud põllud või risustunud metsasiilud. Nende meretagused omanikud ei tundnud selle maaga suuremat seost, kui tulla umbes kord aastas nostalgiliselt vaatama ja ka kohalikke äpusid kiruma, et miks vald midagi ei korrasta. Samas maamaksu määr oli nende rootsi taset arvestades naeruväärne. Kohalikul omavalitsusel on õigus teatud piirides tõsta maamaksu määra, aga loomulikult ei saa seda teha selektiivselt. Et rootslastelt niipalju, ja eestlastelt naapalju. Seepärast oli kohalike vastuseis maamaksu tõusule ka väga suur. Aga see tehti ära ja maksimummääradega. Sealt siis maksutulu kasv kordades. See maksis ka tollasele võimule kätte viimastel kohalikel valimistel, kui neil tuli kolida opositsiooni. Aga näe imet, uus võimukoalitsioon ei ole sugugi maamaksu määrasid tagasi keeranud, kuigi lubasid seda oma valijatele.

Suurenenud tulude arvel sai vald hakata maksma maahooldustoetusi ja selle meetme tulemused on kõigile näha, kes Vormsil käinud. Isegi rannarootslaste järeltulijad on hakanud rohkem huvi tundma oma maade seisukorra kohta ja on muutmas ka oma suhtumist maa rendile andmise osas. Sest tõepoolest nad maksavad suurt maamaksu. Aga maaomand ka kohustab.

Demokraatia õppetund Vormsilt

Pisike Vormsi vald andis täna eeskuju demagoogiasse uppuvaisse valijameeste valimistele. Isepäised vallavolinikud ei allunud pealinnast saabunud emissaride meelitustele.
Valiti 2 kandidaadi vahel, üks volikogu lihtliige opositsioonist ja teine volikogu esimees. Koalitsiooni ja opositsiooni suhe on Vormsi üheksaliikmelises volikogus 6:3. Koalitsiooni moodustavad Rahvaliit koos Keskerakonna ja kohaliku valimisliiduga. Opositsioonis on Isamaaliit.
Esimene ütles otse välja oma esialgse eelistuse (Ilves) ja selle, et ta arvestab volikogu arvamust lõpliku otsuse kujundamisel.
Otsustati kõigepealt valida valijamees ja seejärel selgitada volikogu seisukoht presidendikandidaadi suhtes. Häältega 5:4 valiti valijameheks (küll naiseks) opositsiooni esindaja, kes ütles veel end enne hääletamist toetavat Ilvest ja järgneval hääletusel selgitas volikogu välja oma eelistuse presidendikandidaadi suhtes: häältega 5:4 toetab Vormsi volikogu Arnold Rüütlit.
Pealtnäha vastuoluline tulemus, kuid ainult esialgsel vaatlusel. Volikogu liikmed näitasid selle valikuga, et nad pigem ise Rüütli toetajatena toetavad valijamehena Ilvese toetajat, sest usuvad tema lubadust arvestada volikogu arvamust. Ennem kardeti seda, et volikogu esimees teise valijamehe kandidaadina võib neid haneks tõmmata.
Nii et Vormsi kohta ei saa kumbki pool seda häält oma poolele liita. Et nüüd Villu või Ansip tõmbaks kuhugi järjekordse risti.See jääb valijamehe südametunnistusele ja ka igaveseks saladuseks, kui ainult „Estoniasse” saadetu seda ise ei avalda.
Nii peakski olema, kui me tahame omale demokraatlikult valitud presidenti, mitte mingit klannide kombinatoorika produkti.

Seppik Vormsis?-valijameest otsimas?

Kõlakad liiguvad, et Seppik (Ain) teeb täna järjekordse visiidi Vormsile. Päev enne valijamehe valimist kohalikus volikogus. Saare kordumatu ilu ja lahked inimesed lausa sunnivad teda siia uuesti ja uuesti tagasi pöörduma. Ta on üks tuntumatest tegelastest, kes saart tihtipeale väisavad. Kas tuleb ta parandama rahvaliitlasest regionaalministri Õunapuu tehtud viga, kes alles äsja siin käies ei andnudki paari miljonit mõne kohaliku tegelase arvates saarele nii tähtsa bensujaama rajamiseks. Nii võib ju valijamehest lausa ilma jääda. Nüüd ongi siis Seppik platsis, erakonnakaaslastega kohtumas. Tõepoolest, üks keskerakondlasest volikogu liige ju siin on-Toivo Hokkonen. Tea, millest Toivo ja Enn rääkida võiks. Keskerakonna strateegia ja taktika kontseptuaalsetest nüanssidest presidendivalimiste kontekstis ilmselt. Keskerakonna positsioonid Vormsis tahaksid ka ilmselt tugevdamist, eriti pärast tugeva vana tegija Valeri Kääpa lahkumisele saarelt rajoonikeskusesse, tugevdamaks sealset parteiorganisatsiooni.
Nali naljaks, aga asi on vist kriitiline. Nii volikogu esimees Ivo Sarapuu (kellele Õunapuu ei andnud bensujaama) kui ka Toivo Hokkonen ei tundu just olema Rüütli fännid. Ja niipalju mune peaks neil ju olema, et nendeks ainult Seppiku mesijutu peale saada.

Valijamees Vormsilt-mida oodata

Presidendi valijamees Vormsist (või naine, ei sedagi tea) on kaalult võrdne Valga Linna valijamehega. Mõlemist omavalitsusest läheb presidenti valima 1 inimene. Aga Valgast pärit saadik esindab ca 10000 inimest, Vormsist pärit ca 300. Kuigi need pole veel isegi äärmuslikud arvud selles tähenduses. Tallinna valijamees esindab 30000 ja Ruhnu oma 60 inimest. See rist, mille ta valimissedelile sobiva kandidaadi taha teeb, on siiski alati ühesuguse kaaluga. Ja pinged selle valijamehe eelistuse saamiseks on samuti samasugused nii Vormsis kui Tallinnas. Kui sellel eelistusel on turul ka konkreetne hind, siis peaks tegelikult ka see olema sama nii Tallinnas kui Vormsil. Kaup, mida ju osta tahetakse (kui tahetakse-kuid siiski ilmselt ja kahjuks tahetakse), on ju täpselt sama. Siiski kipub jääma mulje, et päris kolkas ei võidelda nii väga selle hääle pärast, kui suuremates keskustes (nagu Loksa). Kõik toimub kuidagi varjatult ja ilmselt on midagi juba varem kokku lepitud.
Konkreetselt Vormsi puhul võib see kokkulepe jääda juba aastatagusesse kohalike valimiste aega. Siis juhtus küll üsna huvipakkuv asi. Nimelt pakkus peale valimisi Rahvaliidu maakonnapealik koalitsiooni seni võimul olnud Isamaaliidule. Sest ei saanud asja ja Rahvaliit tegi koalitsiooni hoopis selgelt Isamaaliidule vastandunud kohaliku valimisliiduga. Nüüd võib siis reedesel volikogu istungil selguda, kas tollal lepiti juba kokku ka see, kes läheb presidenti valima. Kui valimisliidust tulnud praegune volikogu esimees Ivo Sarapuu teeb ettepaneku saata sinna Rahvaliidu soosik, on asi selge. Kui ta tahab sinna ise minna, on asi keerulisem, sest mitte ei usu, et Ivo läheb Rüütli poolt hääletama. Isegi kui ta kõige pühalikumalt seda Rahvaliidule lubaks. See ei tähenda muidugi seda, et poleks üldse vahendeid ja võimalusi teda selles suunas kallutada.
Taolises segases ja kahtlusi tekitavas olukorras oleks muidugi kõige õigem selline variant, et valijameeste kandidaadid ütleksid volikogus enne hääletamist ausalt ära, kelle poolt nad hääletavad kas siis südametunnistuse või mõnel muul ajendil. Siis on vähemalt enam-vähem kindel, et see presidendikandidaat saab Vormsilt hääle, kelle poolt on Vormsi volikogu enamus.

Poliitiline korruptsioon vol1 - Peksari juhtum

Nüüd on siis see Läänemaal ennegi teada olnud tüüpiline poliitilise korruptsiooni juhtum ka keskmeediasse jõudnud.
Hanila vallavanem Arno Peksar vahetas parteid ja astus Keskerakonda. Erinevalt teistest ülekargajatest teatas tema aga otsekoheselt, et tegi seda raha pärast. Valda tulla võivate investeeringute pärast, mis sõltuvad paljus erakonnapoliitikute otsustest. Praegusel võimuvahekordade perioodil siis paljus Keskerakonna poliitikute suvast. Ei hakand siin midagi keerutama maailmavaatelistest väärtustest ja muust jahust. Mitte nagu see Lääne-Viru maavanem, kes maailmavaateliste probleemide pärast juba kolmandat korda parteid vahetab. Kui ikka selline maailmavalu ja eneses selguseotsimine on, kas ei peaks siiski riigiameti asemel hoopis buda mungana Tiibetisse mediteerima minema.
Lühidalt öeldes, teatas Peksar avalikkusele, et talle pakuti Keskerakonna poolt altkäemaksu. Ja et ta oli nõus selle altkäemaksu vastu võtma tingimusega, et see läheb avalikku, valla, rahakotti.
Kas nüüd Peksar tegi selle avalikustamise teadlikult või lapsesuuna, on iseküsimus. Igal juhul õieti tegi. Kuigi kui ta tegi seda lapsesuuna ja tõemeeli loodab niiviisi vallale raha saada, siis tema ja vallarahvas saavad küll pettumuse osaliseks. Just siis sel juhul kui keskerakond tulevaste Hanila valda puudutavate rahastamisotsuste juures ongi. Siis nad ei saa nüüd (peale Peksari lapsesuud) kohe kindlasti midagi. Sest vastasel juhul oleks keskerakond kohe vahel. Kujutage ette, et altkäemaksu andmist kavandavale isikule saab teatavaks, et see, kellele ta altkäemaksu kavatses anda, on vahepeal KAPO –sse pöördunud. Ainult loll teeks nii. Käed pandaks ju kohe raudu.
Loodan, et Peksar on kraad kavalam mees. On välja arvutanud, et keskerakonnaga on tegelikult kööga ja raha jagavad tulevikus hoopis teised mehed. Ja neil meestel on väga lihtne, ohutu ja suure aplombiga poliitilisest erapooletusest seda just Hanila vallale teha. Ja tõsine vallamees, kel tegelikult kama kaks, millisesse parteisse kuuluda, võib ju ka selles põlatud Keskerakonnas olla. Peaasi, et vallale raha tuleb.

Hullo on ilus sõna, ja võib sisse tuua...

Sihuke uudis siis....Alles see oli, kui "elioni" ja vist ka "elisa" sõnade kasutamise eest kenakest pappi nõutati...Tõsi küll, vist nime õigeaegse registreerimise tasuks eraomanike kaukasse. Nüüd oleks võimalus avalikul võimul, omavalitsusel näiteks internetiseerida ja interneti -telofoniseerida vähemalt saare keskasula (Hullo nimelt) või ka kogu saar. Pealegi oleks see vabaturumajandust ülistav ja sümboolnegi: Skype`i vaata et kodumaal mingi internetitelefoni teenust pakkuv firma tegutsemas...

Korruptsioonist Vormsi Vürstiriigis-vol1

Ja ka teistes omavalitsustes-vürstiriigikestes.
Sest tavaarusaama järgi on ju need valla- ja linnaomavalitsustegelased läbi ja lõhki korrumpeerunud. Mis on õige ja ei ole ikka päris ka. Sest need „päris isad” istuvad parteikontorites, riigiasutustes, kohtunikutoolidel ja advokatuuris. Väiksemad velled kohtadel täidavad suurte asjade korral vaid „isade” tellimust ja teevad nii-öelda „allhanget”. Eks muidugi natuke liigub ka kohapealset, lokaalset vasakut raha, kaupa ja teenuseid kohalike ametnike kätte. Kuid otsest pappi rahapaki sahtlisse libistamise näol ilmselt siiski vähe. Isegi väga vähe, erinevalt kõrvaltvaatajatele tunduvast. Põhiline korruptsiooni liik kohtadel on see, et teatud inimestele tullakse vastu. Teiste inimeste, ehk siis avalike huvide arvelt. Tullakse vastu neile, kellest on teada, või kes on osavalt märku andnud sellest, et nemad võlgu ei jää. Ega jäägi. Aga võimalusi tasumiseks on ju palju ja kõike ei mõõdeta otseselt rahas.
Valdkondi, kus korruptsioon lokkab, on ka omavalitsuse tasandil mitmeid. Üks olulisemaid on teadagi planeeringud ja ehitustegevuse lubamine, ehk siis kõik kinnisvaraarenduse ja muu sellisega seonduv.
Võtame konkreetse näite Vormsi vallavolikogu istungil toimunust (lõpuks ometi netti jõudnud volikogu istungi protokolli põhjal http://vormsi.ee/saar/valits/protokollid/2006protok/protok_4.htm). Niisiis toimus vallavolikogu istung kus päevakorras oli kohe mitu otsuse eelnõud maa sihtotstarbe muutmise kohta ilma detailplaneeringut nõudmata.
Selgituseks niipalju, et sellise sõnastuse taga on lihtlabane põllu või metsamaa muutmine elamumaaks ja peale sellise otsuse vastuvõtmist ei ole omavalitsusel praktiliselt võimalust kontrollida ja oluliselt mõjutada tulevast ehitustegevust sellel kinnistul. Kõige toimuvaga peavad leppima nii kinnistu otsesed naabrid kui ka kõik need inimesed, kes seni kasutasid seda maad igaüheõiguse alusel rannas või metsas käimiseks või loodusandide korjamiseks. Detailplaneeringu (mis on oma olemuselt kokkulepe naabrite ja avalike huvidega) nõudmisega oleks austatud rahvaasemikud saanud saavutada läbikaalutud, kõigi (sealhulgas oma valijate) huve arvestava lahenduse. Seda ei tehtud. Sest ilmselt arendajad olid nõus loovutama vähemalt osa muidu detailplaneeringutele kuluvatest vahenditest otse rahvaasemikele. Kasulik ju kõigile (s.t. nii arendajale kui rahvaasemikele). Kuidas ja millisel kujul, kes seda teab. Ammugi, kes seda tõestada suudaks. Jutt sinna juurde on ju alati üks: me tulime inimesele lihtsalt vastu. Sellised head sõbralikud inimesed lihtsalt. Eriti Vormsis.
Tehniliselt on selliseid asju lihtsam teha neis väikestes omavalitsustes, kus volikogud on väikesearvulised ja seetõttu otsuste vastuvõtmiseks vajalik häälte arv samuti väike. Siin Vormsis piisab vaid mõnest häälest, eriti kui õnnestub veel opositsioon kuidagi istungilt minema peletada. Kõnealusel istungil see skeem edukalt toimis, opositsiooni algatatud umbusaldusi ei võetud päevakordagi ja ega neil siis muud üle jäänudki,kui saalist välja marssida. Siis sai rahulikult omatahtsi toimetada, ei mingeid küsimusi, ei mingeid põhjendusi, ei mingeid komisjoni arvamusi enam vaja polnudki. Ühehäälselt vormistati asi ära. Head, sõbralikud inimesed lihtsalt sellised. Kõige hullem ongi asja juures see, et volikogudes istubki inimesi, kes tõemeeli arvavad, et inimestele tulebki alati vastu tulla, isegi teiste inimeste huvide arvelt. Neid lihtsameelseid kasutatakse alatult ära. Nii Vormsis kui mujal.
Muudest näidetest korruptsioonist omavalitsustes siis edasistes väljaannetes.

Olukorrast Vormsi Vürstiriigis-vol 3-suvi2006

Suvi hakkab lõppema. Päike käib madalamalt ka Vormsi Vürstiriigi võssakasvanud randade kohal. Suvi Vormsis on kõrvaltvaatajale tundunud kuidagi unine: ajakirjanduses on Vormsi mainimine haruharv. Kes see ikka huvitub selle kauge ja kohalikegi arvates viletsa maanurga (tõsi küll-EE andmetel rikkuselt Eesti kolmanda ja Läänemaal konkurentsitult esimese) elu-olust ja kohalike kisklemisest võimu pärast. Kuigi kisutakse ju siingi ikka sellesama pärast, nagu ka laialdamist kajastamist leidnud kisklemised rikkuselt veel eespool olevates Viimsi ja Harku valdades; ikka kogutud avaliku maksuraha jaotamise pärast.
Kui umbusaldus vallavõimule Viimsi ja Harku valdades leiab lausa obligatoorset kajastamist kõigis telekanalites ja juhtivates päevalehtedes, siis juba kuu aega tagasi toimunud umbusaldushääletus rikkuselt kolmanda valla-Vormsi- vallavanemale Ene Sarapuule pole sündmusena äramärkimist leidnud vist isegi kohaliku kobrulehe-Lääne Elu-veergudel. No isegi valla enda ametlik teabeleht ja internetilehekülg vaikivad sellest. Eks siis tuleb jälle endal seda rahvavalgustamise tänamatut tööd teha, sest selle eest saab enamasti külavahel sõimata. Tõsi küll, mitte otse, nagu ju võiks, vaid ikka nurga taga ja salamisi, mis siis kuulujuttudena võimendatuna kätte tulevad.. Et mis ta seal kuulutab sellest, mida me siin vaikselt susserdame. Naljakas siiski: avalik võim ajab avaliku raha eest vaikselt ja salaja mingit asja.
Et siis kuskil juuli keskel oli Isamaaliidu fraktsiooni poolt algatatud esimene umbusaldus rahvaliitlasest vallavanema Ene Sarapuu suhtes, mis ettearvatult kolinal läbi kukkus. Esimene seetõttu, et kindlasti ei jää see viimaseks, arvestades Isamaaliidu mandaatide osakaalu (üks kolmandik) Vormsi vallavolikogus. Samas avaldati samuti ebaõnnestunult umbusaldust ka revisjonikomisjoni liikmetele, kes olid just maha saanud igati tähelepanuväärse revisjonikomisjoni aktiga eelmise majandusaasta kohta. Sellesama majandusaasta, kus võimul oli veel praegune opositsioon ja mille tulemuste põhjal ongi Vormsi vald rikkuselt kolmas Eestis. Sellest revisjonikomisjoni aktist tuleb edaspidi veel palju juttu, sellel pikemalt praegu ei peatu.
Mida siis vallavanema tegevuse osas pahaks pandi:
Esiteks muidugi Rahvaliidule nii omane Faktulini tüüpi afäär. Õigem oleks vist öelda, et meil on omal olemas üks kohalik Faktulina. Nimelt selgus (opositsiooni poolt algallikatele lõpuks ligi pääsedes), et endise koolidirektori Aime Piirsalu tööle ennistamine, temale üsna priske kompensatsiooni väljamaksmine ja talle ka uue ametikoha tekitamine ei tulenenud sugugi Töövaidluskomisjoni otsusest, vaid oli otsene vallavanema rahaeraldus vallaeelarvest oma rahvaliitlasest parteikaaslasele. Nimelt oli Töövaidluskomisjon juba teinud otsuse Aime Piirsalu kahjuks ja Vormsi valla kasuks, kui vastselt ametisse nimetatud vallavanem teatas valla nimel kõigi Aime Piirsalu nõudmistega nõustumisest. Eks siin oli tegemist suurema kombinatsiooniga, kus oluline koht oli ka sellel, et Aime Piirsalu loobus pooleks aastaks oma volikogu kohast ja nii sai veel üks rahvaliitlane Teet Vainola volikokku vett segama ja tegelikult koalitsiooni juhtima. Teedu rolli annab kohalikes oludes kahtlemata võrrelda koalitsiooninõukogu esimehe rolliga suures poliitikas. Ilma temata ei toimunud siin küll midagi. Seda suppi, mis ta Piirsalu asendajana kokku keeras, helbivad sõbrad-koalitsioonikaaslased revisjonikomisjonist ja kaasparteilased Rahvaliidust veel kaua. Ega sellega jõutagi enne ühele poole saada, kui terendub uus Vainola volikokku naasmine, seekord juba Ellen Järve asendajana.
Paksu verd ja frustratsiooni tekitas paljudes (eriti õpetajate seas) ka koolidirektori valimine. Kuigi algusest peale oli selge,et tegelikult sobiv inimene on leitud ja töötab asjatundlikult juba aasta direktori kohusetäitjana, jamati lõputult igasugu komisjonide, kontrollide, konkursside ja muu taolise inimese närvide söömisega. Et see inimene mitte ei ole isegi valest parteist, vaid et ta pidavat lävima valede inimestega.
Õigustatult tehti etteheiteid vallavalitsusele ka üldise teabepuuduse osas. See värk siin on küll tõeline naljanumber. Vallas on ametis kaks sekretäri. Üks vallamajas ja volikogul on veel eraldi sekretär. Valla koduleht on nüüd juba neli kuud uuendamata. Ei vallavalitsuse ega volikogu protokolle. Alustati küll valla teabelehe väljaandmisega, aga teave seal on umbes selles stiilis: vald eraldas raha....Ei ole öeldud, kellele ja mille eest ühist raha laiali jagatakse. Või siis kuulujuttude tasemel antud teade, et Rumpo külas hammustavad hobused inimesi. Kui siis teabenõude korras küsisin, keda on hammustatud, vastatigi umbes nii, et oli suuline anonüümne avaldus. Kuidas siin, kus kõik tunnevad kõiki, saab suulist avaldust tehes jääda anonüümseks...mõistus ei võta.
Umbusalduste vahe pidi olema vist kolm kuud. See tähendab, et uut umbusaldust vallavanemale on oodata kuskil oktoobris. Üheks teemaks võib kujuneda Vormsi internetiseerimise inimeste (klientide) jaoks kalli ja tegijatele (Teet Vainola firma) ning seadmete tarnijatele soodsa lahenduse läbisurumine. Võimalik et siit on üsna kõvasti läinud raha (vasakule või paremale) Vormsi reaalsetes oludes ebaotstarbekate ja sobimatute kallihinnaliste antennide peale. Ehk siis:
Vainola tembutab jälle.
Aga täpsemalt juba edaspidi.

Öiglus Wöidutsegu!

Sellise pealkirjaga ja sellise sisuga

Oookei. Vald võtab oma ametlikult kodukalt ära lingi su blogile. Mida teed? Kaebad Õiguskantslerile, loomulikult. Ja Õiguskantsleri Kantseleist vastatakse, sest peab:)
Ja samal ajal imestatakse, miks meil on palju ametnikke…

postitus ilmus siis siin (http://sepp.offline.ee/tavaline/2006/06/oiglus-woidutsegu) reageeringuna mu kirjutisele Õiguskantsleri vastusest
Üsna lõikavalt irooniline saarlastest jobude osas, kes oma kirjutisi maailma nabaks pidades ilmselt mõttetute kaebustega Õiguskantsleri büroo kallist aega raiskavad.
Nii hull see asi vast ka ei ole. Probleem teistsuguste vaadete avaliku ja kirjaliku (poe taga on kõik kõvad mehed rääkima) avaldamisega kohaliku omavalitsuse ehk külatasandil on täitsa üleval ja Õiguskantsleri vastusestki (mille siis nüüd täies mahus avaldan) saab vast seda välja lugeda. Märgatavat huvi on selle Vormsi blogi kaasuse kohta üles näidanud ka teised institutsioonid. Diskussioon jätkub.
Saarlaste keelekasutuse kohta on siin naljategemine natuke ülearune, Vormsil ei räägita saare murrakut ja ega pole ka kunagi räägitud

Vastus avaldusele
Austatud härra Puurmann
Pöördusite minu poole avaldusega, milles soovisite saada õiguskantsleri hinnangut, kas Vormsi valla ametivõimude tegevus rikub inimeste õigust saada vabalt informatsiooni ja avaldada vabalt oma arvamust.
Selgitan Teie avaldusega seoses järgmist. Analüüsinud kehtivat õiguslikku regulatsiooni ning tutvunud avalduses toodud ning minu poolt kogutud teabega, ei tuvastanud ma Vormsi valla ametivõimude tegevuses õigusvastasust.
I
Faktilised asjaolud
Te peate avalikku veebipäevikut, mis asub veebiaadressil www.vormsi.blogspot.com. Kuni 2005. aasta novembri lõpuni oli Vormsi valla avalikul veebilehel (aadressil www.vormsi.ee) üleval viide Teie veebipäevikule. Novembri lõpupäevadel kõrvaldati viide Vormsi valla lehelt. Väidetavalt otsustas Vormsi vald viite kõrvaldada Teid sellest ette hoiatamata, samuti otsust ametikult motiveerimata.
6. detsembril 2005. a pöördusite asjaolude selgitamiseks Vormsi Vallavalitsuse poole teabenõudega. Palusite vallalt selgitust, mis põhjusel ja millisele õiguslikule alusele tuginedes otsustati kõrvaldada Vormsi valla veebilehelt viide Teie veebipäevikule. Samuti soovisite teada, kuidas on reguleeritud Vormsi valla veebilehe sisu haldamine ning kuidas on sealjuures tagatud inimeste arvamusvabaduse austamine.
Vormsi vallavanem Meelis Mägi vastas Teie teabenõudele 6. detsembril 2005. a. Vallavanem selgitas, et viide Teie veebipäevikule võeti valla lehelt vallavanema korraldusel. Vallavanemale esitas vastava soovi vallavolikogu esimees Ivo Sarapuu. Põhjuseks oli asjaolu, et Teie veebipäeviku sisu ei peetud sobivaks valla kõdulehele. Samuti selgitas vallavanem, et valla veebilehte hooldab teenusepakkuja Henry Timusk. Infot lehele lisamiseks või millegi muutmiseks võivad saata Vormsi valla töötajad ja volikogu sekretär. Ametlikku korda selles osas kehtestatud ei ole.Pöördusin Vormsi vallavanema proua Ene Sarapuu poole ning palusin selgitada, millisele õiguslikule alusele tuginedes kõrvaldati Vormsi valla veebilehelt viide Teie veebipäevikule ning mis oli viite kõrvaldamise põhjuseks.Vormsi vallavanem selgitas oma vastuses, et kuna tema sai Vormsi vallavanema volitused 2005. a 12. detsembril, puuduvad tal andmed, millisel õiguslikul alusel viide Teie veebipäevikule valla veebilehele üles pandi ja millisel eemaldati. Vallavanem oli seisukohal, et Teile ei ole veebipäeviku pidamisel valla poolt mingeid takistusi tehtud. Vallavanem teatas, et Vormsi Vallavalitsus leidis 17. jaanuaril 2006, et on vaja välja töötada veebilehe käsutamise kord, mis võimaldaks otsustada, kas ja millised kirjutised/viited tuleks veebilehel avalikustada.
II Õiguskantsleri seisukoht
Eesti põhiseaduse §-s 44 on sätestatud üldine teabevabadus. Paragrahvi esimene lõige ütleb, et igaühel on õigus vabalt saada üldiseks käsutamiseks levitatavat informatsiooni. Paragrahvi teise lõike kohaselt on kõik riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud kohustatud seaduses sätestatud korras andma Eesti kodanikule tema nõudel informatsiooni oma tegevuse kohta, välja arvatud andmed, mille väljaandmine on seadusega keelatud, ja eranditult asutusesiseseks käsutamiseks mõeldud andmed. Selle põhiõiguse realiseerimiseks on seadusandja kehtestanud avaliku teabe seaduse (AvTS)1.
Põhiseaduse § 45 esimese lõike kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatele neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna-ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. Põhiseaduse § 45 teine lõige ütleb, et tsensuuri ei ole.
Põhiseaduse §-ga 45 tagatud sõna- ja väljendusvabadus on oluline tingimus demokraatliku ühiskonna arenguks ning iga indiviidi eneseteostuseks. Seda ei kohaldata mitte ainult teabe ja mõtete suhtes, mis leiavad heatahtlikku vastuvõttu või mida peetakse kahjutuks või neutraalseks, vaid ka selliste avalduste suhtes, mis on solvavad, šokeerivad või häirivad riiki või selle elanikkonna mistahes sektorit. Pole põhjust sõna- ja väljendusvabaduse kaitse alt välja arvata ka nn "uut meediat" - internetipäevikud, veebilehed, internetifoorumid jms.
Seega on veebipäeviku pidamine sõna- ja väljendusvabaduse ilming ning riik ei tohi asuda seda põhjuseta piirama.
Teine küsimus on aga see, kuivõrd on riik kohustatud sõna- ja väljendus vabadust edendama ning aktiivselt looma võimalusi selle õiguse realiseerimiseks, nt pidama avalikku veebilehte ning võimaldama avaldada seal arvamusi, mõtteid, viiteid jms.
Kohaliku omavalitsuse kohustus pidada veebilehte tuleneb avaliku teabe seadusest ning see on seotud üldise teabevabaduse tagamisega. AvTS § 29 lg 1 ütleb, et teabevaldaja on kohustatud andmed, mis kuuluvad avalikustamisele, avalikustama veebilehel. Andmed, mis kuuluvad avaldamisele, on loetletud AvTS § 28 esimeses lõikes. AvTS-st ei tulene teabevaldaja (antud juhul kohaliku omavalitsuse - Vormsi valla) kohustust lisada oma veebilehel viiteid eraisikute veebilehtedele, seega puudub ka isikutel subjektiivne õigus seda nõuda.
Samas võib teabevaldaja AvTS § 28 lg 1 p 32 kohaselt lisaks kohustuslikult avaldamisele kuuluvale teabele avaldada veebilehel ka muud teavet, mida vajalikuks peab. Mittekohustusliku teabe avaldamine on seega jäetud teabevaldaja otsustada. Kuigi seadustes pole veebilehe pidamise ning seal teabe avaldamise tingimusi ja korda reguleeritud, peab teabevaldaja/veebilehe pidaja järgima sealjuures põhiseaduse materiaalseid nõudeid.
Avaliku võimu (riigi või kohaliku omavalitsuse) poolt peetava veebilehe näol on tegemist n.ö avaliku ressursiga ning seda peetakse avalike ülesannete täitmise eesmärgil. Juurdepääs avalikule ressursile peaks olema tagatud võrdsuse põhimõttel ja selgetel alustel. Juurdepääs veebilehel ei pruugi seisneda üksnes n.ö passiivses juurdepääsus veebilehel olevatele andmetel, vaid sõltuvalt asjaoludest seisneda ka veebilehe aktiivses käsutamises - nt võimalus lisada sinna asjakohaseid viiteid. Aktiivne juurdepääs edendaks küll sõna- ja väljendusvabadust, samas ei saa selle mittevõimaldamist pidada automaatselt sõna- ja väljendusvabaduse rikkumiseks. Põhiõigustesse sekkumisel tuleb arvestada põhiseaduse § 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet. Sellest tulenevalt on rikutakse põhiõigusi siis, kui põhiõigustesse sekkumiseks puudus legitiimne eesmärk või oli sekkumine ebaproportsionaalselt tugev.
Arvestades asjaolu, et seadusest ei tulene isiku õigust nõuda, et vald avaldaks oma avalikul veebilehel viiteid isikute veebilehtedele, ei tuvastanud ma Vormsi valla ametivõimude tegevuses õigusvastasust. Valla veebilehelt viite kõrvaldamine küll puudutas Teie sõna- ja väljendusvabadust, kuid leian, et selline riive ei olnud ebaproportsionaalselt tugev. Teil on olnud ja on edaspidi võimalik realiseerida oma sõna-ja väljendusvabadust veebipäevikut pidades või muid kanaleid käsutades.
Tänan Teid, et tõstatasite oma avaldusega põhiõiguste kaitse seisukohalt tähelepanuvääriva küsimuse. Oma edaspidises töös teabevabaduse ja sõna- ning väljendusvabaduse probleemidega kokku puutudes võtan Teie poolt tõstatatud küsimust arvesse.
Austusega
Allar Jõks

Veel lambapidamisest Vormsi Vürstiriigis

Tänases Maalehes ilmus siis teade Pressinõukogu õigeksmõistvast otsusest Maalehe artikli „Vormsilased karastavad lambaid” osas. Kuna Pressinõukogu tegi oma otsuse, tuginedes ajakirjaniku enda seletustele (avaldatud täies mahus siinsamas mõni postitus tagapool), ja, nagu nähtub otsuse sisust, võttes neid puhta kullana, pean vajalikuks avaldada osaliselt oma kommentaarid sellele seletuskirjale. Jääb veel lisada, et Pressinõukogu ei pidanud vajalikuks enne otsuse langetamist selle seletuskirja minuni toimetamist ja sellele kommentaari palumist, jättes mind taotluslikult kiusliku, paranoilise kaevupunni rolli.

Kirjutise "Vormsilased karastavad lambaid" (16. 2. 2006) ajendiks oli
Vormsi elaniku (toimetusel nimi teada) telefonikõne Maalehe toimetusse.
Helistaja väljendas tüüpilist, Eestis praegusel ajal sageli väljendatavat
arusaamatust uut moodi loomapidamisviisi (talvel väljas) suhtes.

Ja sellise puhtpraktilise, loomapidamist käsitleva kirjutiseni viiva signaali autor eelistab jääda ja jäetaksegi ajakirjaniku poolt anonüümseks! Milleks selline ajakirjandusliku allika kaitse? Kahtlemine naabri loomapidamisoskustes ja sellest ajakirjanikule rääkimine on Vormsil ohtlik infoallika julgeolekule ja tervisele?! Pealegi polnud ta ju Vormsi jaoks ise, ega tegutsenud sugugi anonüümselt vaid täiesti avalikult. Rääkis küla peal asjast, sõitis avalikult koos ajakirjanikuga ringi, on üldse tuntud ja sõnakas mees, kes ise kunagi mingit anonüümsust ei soovi ega pole kunagi soovinud.
Ei, seda allika anonüümsust oli vaja ajakirjanikule, et sisse panna väike vihje võimalikule põllumajandustoetuste väljapetmisele. Loomulikult sellist alusetut laimu ei saa otse kellegi suu kaudu esitada. Asi on tegelikult isegi selles, et see väide ei tule algselt isegi sellelt anonüümseks jäänud tegelaselt, vaid temagi esitas veel rohkem varju jäänud tegelaste konstruktsioone.
Ja ajakirjanik läheb nii lihtsalt õnge...Vaevalt.

Vormsil käisin puhkepäeval, jäätee ajal, kui saarel oli hulgaliselt ka teisi
uudistajaid. Loomade välipidamist oli võimalik kõigil näha.
Loomapidamiskohad jäid avalikult kasutatavate teede äärde ja kusagil nähtud kohtadest polnud keelusilte.

Kas siis nii tuldigi ettevalmistatult, saadud signaalile reageerides kirjutama probleemartiklit? Tundub nagu oleks satutud saarele juhuslikult. Juhuslikult kohtuti signaali autoriga, juhuslikult ei tulnud meelde helistadagi teiste nende loomapidamiskohtade ja loomade omanikele, millest tulevases probleemartiklis juttu peaks tulema? Sest keelusilte ju territooriumil ega hoonel ees ei ole ja pealegi on need kohad nii avalike teede lähedal. Milleks probleemi omanikust kirjutades veel teda ennast tülitada, eks nad siis pärast õiendavad, kui midagi ei meeldi.

Helistajalt sain teada, kes loomapidajad on, ja ka seda, et Kersleti küünis
peavad lambaid Elle Puurmann ja Ahto Kokk, kes on muu hulgas ka kohalik
loomaarst. Nii enne saarele sõitu kui ka saarele jõudes helistasin Ahto
Kokale, kes aga siis parasjagu oli jahil. Leppisime kokku hilisema kohtumise

Jaa.... üks loomapidaja ei saanud nagu tulla ise näitama, aga sellele teisele , kelle nimi on ajakirjanikule hästi teada ja ilmselt oli teada ka see, et just talle kuulub selle eriliselt kriitika alla sattunud lloomapidamiskoha kasutusõigus, sellele juba helistama ei hakka. Ei tee katsetki. Selle asemel õnnestus koos anonüümse kaebajaga kõnealloleva küüni juures ära käia täpselt selle paaritunnise ajavahemiku jooksul, mil omanikku seal ei viibinud. Ja ega pärastki polnud mingit ajakirjanduseetilist mõtet omanikku informeerida?

ja seni näitas helistaja mulle Vormsi saart, muu hulgas ka veiseid, lambaid ja küülikuid, keda välitingimustel peeti.

Kas kõiki, artikli järgi tundub olevat küll tehtud valik, milliseid kohti nimetada, milliseid mitte. Ja see valik ei ole tehtud sugugi loomade välipidamise teooria ja praktika näitlikustamise seisukohalt, nagu probleemartiklilt ootaks. Valik on tehtud „õigete” ja „valede” loomapidajate seisukohalt. Kohaliku poliitika kontekstis. „Õiged” on hetkel võimul ja neid ei näidata.

Lumest toidu otsimine on kirjutise kontekstist välja rebitud lause.
Tegelikult kirjeldasin lumest toidu otsimist, näitlikustamaks loomaarstist
lammaste omaniku Ahto Koka väidet, et lambad tahavad lumel olla ka siis, kui laut sealsamas. ("Aga kui eelmisel aastal pidasin lambaid kodu juures ja neil oli võimalus iga hetk lauta minna, tahtsid nemad ikkagi lumel magada," ütles Kokk. Tõepoolest: lambad kraapisid lumest näsimiseks kulu, kuigi küünis oleks saanud hoopis kergema vaevaga saagi kätte.)

Huvitav, huvitav...Sedasama „kontekstist väljarebitud” lauset kasutab „Maalehe” toimetus ise ja uuesti, kui ta iseloomustab kõnealust artiklit oma 29.juuni lehes ilmunud teadaandes Pressinõukogu õigeksmõistva otsuse kohta.

Lumme poegimist pole kirjutises väidetud. Jutt on kõledas küünis poegimisest. Küünis oli sel talvel tõepoolest tuuletõmme ja seda, et küüni kordategemine on pooleli, tunnistas ka Ahto Kokk.

Huvitav, kuidas see tuuletõmbe fakt kindlaks tehti, vaatles ju ajakirjanik küüni kaugelt, avaliku tee pealt?

2) "Nii-öelda vastaspoole (ehk siis lambapidaja enda) seisukoht on avaldatud läbi kohaliku loomaarsti selgituste..." Mul ei olnud mingitki põhjust kahelda selles, et Ahto Kokk, kes on ka loomaarst, on üks Kersleti küüni lambapidaja.

Sulaselge häma. Tegelikuks vastaspooleks on need inimesed, kes on toonud mitmesuguste looduskaitseprojektidega saarele kariloomi ja need inimesed on kellelegi pinnuks silmas. Ja neile sõna ei anta.

3) Arvamine, nagu oleks loomade pidamine lumel loomade piinamine ja et loomade pidamine Vormsil on hoogustunud karjatamistoetuste tõttu, kuulub helistajale, Vormsi elanikule, kes sellega väljendas tüüpilist loomade välipidamise vastu olevate inimeste hoiakut. Seda, et loomad ei piinle, selgitab sealsamas Ahto Kokk.

Jälle kerge häma. Artikli tegelik lause „Tema meelest on Vormsil võimust võtnud huvi hõlpsalt karjatamistoetusi saada, unustades ära, et loomade eest tuleb ka hoolitseda.”
ei ole ju sugugi nii heatahtlik ja lause võimalikku autorit teades võib kindel olla, et tegelik ajakirjanikule esitatud jutt ja sõnum olid hoopis karmima sõnastusega. Milleks see ajakirjaniku poolne pidev pehmendamine. Kui ta peab vajalikuks selle inimese arvamust esitada, esitagu ehedal kujul.
Ma ei tea midagi rahvaliitlasest vallavanema käigust küüni juurde ja ma tõesti ei arva, et iga kirjutist peaks kommenteerima ka kohaliku omavalitsuse juht.

Keegi pole rääkinud „igast kirjutisest”. Jutt oli sellest, et kui üleriigilises lehes räägitakse ühe valla näitel probleemsest loomapidamisviisist ja on tõesti andmeid, et vallavanem oli juba niikuinii kuidagi seotud selle artikli saamislooga, oleks ilmselt asjakohane saada ka tema seisukoht. Seda kinnitab ka peale artikli ilmumist toimunu, kus vallavalitsus on algatanud just nende artiklis mainitud loomapidamiskohtade rendilepingute lõpetamise või ülevaatamise.

Pärast kirjutise ilmumist Toomas Puurmann tõepoolest helistas mulle. Päris kindlasti ei ähvardanud ma teda - see on täielik väljamõeldis.

No milleks pidada siis ajakirjaniku küll leebes toonis tehtud vihjet sellele, et mida ta kõike küll meist on kuulnud ja et see kõnesolev artikkel on ju nii heatahtlik, et mul pole küll mingit mõtet pahandada. Eks see tähendab ikka seda, et „mida kõike võin ma veel teie kohta kirjutada, kui palju kobisete”

Ma hoopis püüdsin selgitada, et uut moodi lambapidamisviisi harrastajad on Eestis pioneerid ja et nagu iga uus asi tekitab vastuseisu, on päris loomulik, et seda tekitab ka talvine lammaste välipidamine. Ja et sellest tuleb rääkida, et inimesed kohaneksid uute asjadega. Kui ma õigesti mäletan, siis ma selgitasin selle väga pika jutuajamise jooksul ka seda, miks valisin asjast rääkimiseks just Ahto Koka (kuna ta on ise loomaarst). Kindlasti proovisin Toomas Puurmannile selgitada, et mul pole mingisugustki alust rünnata isiklikult teda ja et ma pole seda teinudki.
Vat kui erinevalt võivad inimesed oma telefonivestlust mäletada ja kommenteerida. Peaks vist kõneeristuse välja nõutama. Minu mäletamist mööda oli kõne suhteliselt lühike, rahulikus toonis. Mina esitasin väga lühidalt oma peamised pretensioonid ja teatasin talle ka seda, et esitan need põhjalikumalt ka kirjalikult. Palusin talt siis ka kinnitust, et ta aega leiaks ja mulle ikka vastaks. Mingit diskussiooni lambapidamise strateegiast ja taktikast polnud ollagi, koheseid vastuseid oma pretensioonidele ma ei saanud, ainult püüti seletada, et tema ju ei tahtnud halba, et ärgu olgu ma kuri (kuigi kuri ma ju polnudki- vähemalt tollal) ja siis see eelpooltoodud jutt, et ta oleks võinud kirjutada hullemini ja millest veel...

Olen peaaegu kindel, et selle pika jutuajamise vältel soovitasin tal, kui asi ikkagi kripeldab, lehte vastulause kirjutada, sest selle võimaluse pakkumine on niisugustel puhkudel loomulik.

No seda küll ei olnud. Võimalusest vastulauseks Maalehele võtaks kohe kinni. Ainult seda ei pakuta sealt mulle kunagi. Mitte selle lamba loo pärast, vaid sellepärast, et ma seoks äkki oma vastulause teiste probleemidega, millest Maaleht ei taha kuidagi rääkida.

Eesti Õiguskantsler blogipidamisest Vormsi Vürstiriigis

Vean väikest ja vaikset vägikaigast Vormsi Vürstiriigiga selles osas, et võimaldada vürstiriigi alamatele ka muud informatsiooni kui see, mis neil ametlikul kodulehel üleval. Kui nüüd keegi viitsis sinna kiigata, eks siis nägi, et erilise sisu ja värskusega see koht just ei hiilga. Sai siis mõni aeg tagasi pöördutud selles küsimuses sõbraliku naaberriigi vastavate struktuuride poole, kelle ülesandeks on ka selle protektoraadialuse territooriumi võimukandjate tegevuse jälgimine üldiste demokraatlike vabaduste kaitsel. Sain nüüd ka vastuse, millest avaldan asja kokku võtva alguse ja lõpu, jättes keskosa paragrahvirägastiku esialgu välja.

Vastus avaldusele

Austatud härra Puurmann

Pöördusite minu poole avaldusega, milles soovisite saada õiguskantsleri hinnangut, kas Vormsi valla ametivõimude tegevus rikub inimeste õigust saada vabalt informatsiooni ja avaldada vabalt oma arvamust.
Selgitan Teie avaldusega seoses järgmist. Analüüsinud kehtivat õiguslikku regulatsiooni ning tutvunud avalduses toodud ning minu poolt kogutud teabega, ei tuvastanud ma Vormsi valla ametivõimude tegevuses õigusvastasust.

I.Faktilised asjaolud
Te peate avalikku veebipäevikut, mis asub veebiaadressil www.vormsi.blogspot.com. Kuni 2005. aasta novembri lõpuni oli Vormsi valla avalikul veebilehel (aadressil www.vormsi.ee) üleval viide Teie veebipäevikule. Novembri lõpupäevadel kõrvaldati viide Vormsi valla lehelt. Väidetavalt otsustas Vormsi vald viite kõrvaldada Teid sellest ette hoiatamata, samuti otsust ametikult motiveerimata.
...........
Vahepealseks kommentaariks niipalju, et õiguskantsler käsitleb siin väga põhjalikult minu küsimuse seda poolt, mis puudutas minu õigusi arvamusavaldusele. Selles osas nõustun härra Jõksiga täielikult. Kuid vähem on käsitletud minu küsimuses tõstatatud teist probleemi, mis puudutab just teiste kohapealsete inimeste õigusi saada vabalt igasugust informatsiooni. Selles osas diskussioon ilmselt jätkub.
...........
Avaliku võimu (riigi või kohaliku omavalitsuse) poolt peetava veebilehe näol on tegemist n.ö avaliku ressursiga ning seda peetakse avalike ülesannete täitmise eesmärgil. Juurdepääs avalikule ressursile peaks olema tagatud võrdsuse põhimõttel ja selgetel alustel. Juurdepääs veebilehel ei pruugi seisneda üksnes n.ö passiivses juurdepääsus veebilehel olevatele andmetel, vaid sõltuvalt asjaoludest seisneda ka veebilehe aktiivses käsutamises - nt võimalus lisada sinna asjakohaseid viiteid. Aktiivne juurdepääs edendaks küll sõna- ja väljendusvabadust, samas ei saa selle mittevõimaldamist pidada automaatselt sõna- ja väljendusvabaduse rikkumiseks. Põhiõigustesse sekkumisel tuleb arvestada põhiseaduse § 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet. Sellest tulenevalt on rikutakse põhiõigusi siis, kui põhiõigustesse sekkumiseks puudus legitiimne eesmärk või oli sekkumine ebaproportsionaalselt tugev.
Arvestades asjaolu, et seadusest ei tulene isiku õigust nõuda, et vald avaldaks oma avalikul veebilehel viiteid isikute veebilehtedele, ei tuvastanud ma Vormsi valla ametivõimude tegevuses õigusvastasust. Valla veebilehelt viite kõrvaldamine küll puudutas Teie sõna- ja väljendusvabadust, kuid leian, et selline riive ei olnud ebaproportsionaalselt tugev. Teil on olnud ja on edaspidi võimalik realiseerida oma sõna-ja väljendusvabadust veebipäevikut pidades või muid kanaleid käsutades.
Tänan Teid, et tõstatasite oma avaldusega põhiõiguste kaitse seisukohalt tähelepanuvääriva küsimuse. Oma edaspidises töös teabevabaduse ja sõna- ning väljendusvabaduse probleemidega kokku puutudes võtan Teie poolt tõstatatud küsimust arvesse.
Austusega
Allar Jõks
.......
Kõnealuse blogiviite saatuse kohta veel niipalju, et küsisin kirjalikult volikogu liikmetelt nende isiklikku arvamust, kas selline viide võiks olla valla kodulehel, või mitte. Nagu ikka ebamugava küsimuse lahendamisel, suunati see.....majanduskomisjoni. Kust tuli umbes selline vastus, et selle viite lisamine koormaks üle vormsi serveri ja tekitaks sellega Vormsi vallale korvamatut majanduslikku kahju.....Nojah...

Vormsi lammaste saaga koos Viio Aitsami ja Pressinõukoguga jätkub...

Niisiis, pressinõukogu otsustas, et sellest Vormsi talvisest lambapidamisest kirjutanud ajakirjaniku kutse-eetikaga on kõik korras.
Olgugi, et ta kirjutas selle loo pahatahtliku ja anonüümseks jäetud külaelaniku (kes muide ise polegi lambapidaja) kaebuse põhjal. Kasutas nii öelda ajakirjaniku õigust kaitsta oma allikat avalikustamise eest. Mida kasutatakse (õigustatult) juhul, kui sellele allikale võiks tundliku info avalikustamise eest sündida midagi halba. Naeruväärne, eriti kohapealt vaadates, et meile (s.t. selle looga ja lammastega seotud artiklis kritiseeritavatele) hästi teada ja tuntud laevakapten on nüüd siin Vormsis mingis ohus oma õiglase kriitika eest.
Olgugi et ajakirjanik sisenes varga kombel sellesama „anonüümse” loomapiinamise vastase saatel võõrale territooriumile selle omanikult luba küsimata, seda omanikku isegi eelnevalt informeerimata.
Pressinõukogu tööstiil on küll väga huvitav. Kaebus võetakse ärritatud kodanikult küll vastu ja seda nii-öelda menetletakse, saates kaebuse vastulause ja selgituste saamiseks kaebuse adressaadile. See saadud seletus saadetakse koos kaebuse materjalidega siis pressinõukogu liikmetele, kes siis kujundavad nende materjalide põhjal mingi arvamuse. Kuid ei saadeta (vähemalt mulle ei saadetud) seda vastulauset kaebuse autorile. Huvitav kohtupidamise (pressinõukogu tahab ju olla midagi vahekohtu taolist) vorm: kaebealuse argumendid on teada ainult kohtunikele. Kuna nii –öelda kohtunikud on ka tavaliselt ajakirjanike endi hulgast pärit „omad joped”, läheb neile patustanud ajakirjaniku ilukõne hästi peale ja otsus saab olla ainult üks: ajakirjanik on kõik teinud õieti, valetab ja vassib vaid tüütu kaebaja.
Noh, mitmekordse küsimise ja teabenõudega ähvardamise peale sain ma ju tagantjärele (peale otsuse tegemist) selle Viio Aitsami seletuskirja lõpuks kätte.
Selle ma siis nüüd siin avaldan. Esialgu jälle kommenteerimata kujul.
Kommentaarid ja selle loo edasistest arengutest hiljem.

Seletuskiri

Kirjutise "Vormsilased karastavad lambaid" (16. 2. 2006) ajendiks oli
Vormsi elaniku (toimetusel nimi teada) telefonikõne Maalehe toimetusse.
Helistaja väljendas tüüpilist, Eestis praegusel ajal sageli väljendatavat
arusaamatust uut moodi loomapidamisviisi (talvel väljas) suhtes.
Vormsil käisin puhkepäeval, jäätee ajal, kui saareloli hulgaliselt ka teisi
uudistajaid. Loomade välipidamist oli võimalik kõigil näha.
Loomapidamiskohad jäid avalikult kasutatavate teede äärde ja kusagil nähtud
kohtadest polnud keelusilte.
Helistajalt sain teada, kes loomapidajad on, ja ka seda, et Kersleti küünis
peavad lambaid Eile Puurmann ja Ahto Kokk, kes on muu hulgas ka kohalik
loomaarst. Nii enne saarele sõitu kui ka saarele jõudes helistasin Ahto
Kokale, kes aga siis parasjagu oli jahil. Leppisime kokku hilisema kohtumise
ja seni näitas helistaja mulle Vormsi saart, muu hulgas ka veiseid, lambaid ja
küülikuid, keda välitingimustel peeti.
Hiljem kohtusime Ahto Kokaga tema kodus. Leppisime kokku, et
kordusringsõitu enam ei tee, vaid ta selgitab omalt poolt lammaste ja veiste
(neid pidas ta kodu juures välitingimustes) välipidamist.
Minuloleva info põhjal rääkisingi Ahto Kokaga kui lambapidajaga, kes peab
lambaid Kersleti küünis (peale tema pidas seal siis lambaid ka Eile
Puurmann). Muu hulgas ütles ta, et Kersleti küüni kordategemine on pooleli ja
et ta ise selle kordategemisega tegeleb.
Vastuseks Toomas Puurmanni väidetele:
1) "... kes söögipuudusel otsivad lumes kahlates toitu ja
sinnasamasse lumme poegivad..."
Lumest toidu otsimine on kirjutise kontekstist välja rebitud lause.
Tegelikult kirjeldasin lumest toidu otsimist, näitlikustamaks loomaarstist
lammaste omaniku Ahto Koka väidet, et lambad tahavad lumelolla ka
siis, kui laut sealsamas. ("Aga kui eelmisel aastal pidasin lambaid kodu
juures ja neiloli võimalus iga hetk lauta minna, tahtsid nemad ikkagi
lumel magada," ütles Kokk. Tõepoolest: lambad kraapisid lumest
näsimiseks kulu, kuigi küünis oleks saanud hoopis kergema vaevaga
säägi kätte.)
Lumme poegimist pole kirjutises väidetud. Jutt on kõledas küünis
poegimisest. Küünis oli sel talvel tõepoolest tuuletõmme ja seda, et küüni
kordategemine on pooleli, tunnistas ka Ahto Kokk.
2) "Nii-öelda vastaspoole (ehk siis lambapidaja enda) seisukoht on
avaldatud läbi kohaliku loomaarsti selgituste..." Mul ei olnud mingitki
põhjust kahelda selles, et Ahto Kokk, kes on ka loomaarst, on üks
Kersleti küüni lambapidaja.
3) Arvamine, nagu oleks loomade pidamine lumelloomade piinamine
ja et loomade pidamine Vormsil on hoogustunud karjatamistoetuste tõttu,
kuulub helistajale, Vormsi elanikule, kes sellega väljendas tüüpilist loomade
välipidamise vastu olevate inimeste hoiakut. Seda, et loomad ei piinle,
selgitab sealsamas Ahto Kokk.
4) "... ei teinud katsetki kontakteeruda loo tegeliku "kangelasega"..."
5) Kindlasti ei valinud ma "teadlikult külastusaega". Kõik
loomapidamiskohad olid avaliku tee ääres. Kusagil ei olnud keelusilte ja
põhimõtteliselt teadis Ahto Kokk mu saarel viibimisest. Ma ei tea midagi
rahvaliitlasest vallavanema käigust küüni juurde ja ma tõesti ei arva, et
iga kirjutist peaks kommenteerima ka kohaliku omavalitsuse juht.
6)"Õigeaegselt tõkestada selle tendentsliku..."
See väide ei ole õige. Enne kirjutise ilmumist sai tervet teksti lugeda Ahto
Kokk ja kõikide märkide järgi luges seda ka Eile Puurmann. Ahto Kokk
helistas pärast lugemist mulle ja ütles, et teda häirib väljend "poollagunenud
küün". Kuna ta sealsamas tekstis ise selgitab, et küüni kordategemine on
pooleli, jäi väljend teksti sisse. Sellest oli Ahto Kokk teadlik ja selle saime me
räägitud telefoni teel.
Tõepoolest jõudis meilikirjaga (Ahto Kokait, kiri oli adresseeritud ka Eile
Puurmannile) hiljem, teisipäeva õhtul, veel tagantjärele parandusi, ent kirjutis
oli selleks ajaks juba toimetuses ja küljendamisel. Erakorraliseks, viimase
hetke parandamiseks alust ei näinud, kuna parandused puudutasid
sõnavalikut. Näiteks ei meeldinud parandajale väljend "kraapisid lumest kulu,
mida näsida". Ta selgitas, et küünis oli loomadel ju hein ees. See tuleb ka
tekstist välja.
Samuti oleks parandaja tahtnud lisada, milliseid söötasid täpselt Kersleti
küüni lambad saavad. See ei olnud antud teematõstatuse puhul kõige
tähtsam asi.
Kokkuvõtteks
Kirjutise eesmärk ei olnud anda täielikku ülevaadet, kuidas vormsilased
loomi peavad, vaid rõhutada uue pidamisviisi pinnal tekkivaid arusaamatusi.
Ekspert ehk lambakasvatuse spetsialist Peep Piirsalu oma arvamusega
pigem toetas vormsilasi kinnitades, et lammaste välipidamine Eestis talvistel
tingimustel on täiesti võimalik. (Kirjutisest: "Kui on olemas koht, kus tuule ja
vihma eest varjuda, on võimalik ka Eestis lambaid väljas pidada. Sest külma
lammas ei karda," ütles lambakasvatuse asjatundja, dotsent Peep Piirsalu.
Loomulikult peavad loomad saama kõvasti süüa, et väljas raisatud energia
tasa teha. Kui tali saab pärast sündimist utega omaette olles ternespiima
kätte, võib ta ka külmatingimustes terveks ja tugevaks jääda, ent Peep
Piirsalu soovitus on välilammaste poegimisaeg hilisema paaritamisega
nihutada siiski rohkem märtsi-aprilli.")
Pärast kirjutise ilmumist Toomas Puurmann tõepoolest helistas mulle. Päris
kindlasti ei ähvardanud ma teda - see on täielik väljamõeldis. Ma hoopis
püüdsin selgitada, et uut moodi lambapidamisviisi harrastajad on Eestis
pioneerid ja et nagu iga uus asi tekitab vastuseisu, on päris loomulik, et seda
tekitab ka talvine lammaste välipidamine. Ja et sellest tuleb rääkida, et
inimesed kohaneksid uute asjadega. Kui ma õigesti mäletan, siis ma
selgitasin selle väga pika jutuajamise jooksul ka seda, miks valisin asjast
rääkimiseks just Ahto Koka (kuna ta on ise loomaarst). Kindlasti proovisin
Toomas Puurmannile selgitada, et mul pole mingisugustki alust rünnata
isiklikult teda ja et ma pole seda teinudki.
Olen peaaegu kindel, et selle pika jutuajamise vältel soovitasin tal, kui asi
ikkagi kripeldab, lehte vastulause kirjutada, sest selle võimaluse pakkumine
on niisugustel puhkudelloomulik. Toomas Puurmann ütles, et ta saadab mulle
kirjalikult konkreetsed küsimused ja soovib, et ma nendele vastaksin.

Ma kontakteerusin lambapidajaga Vormsiit, kelle arvamistele lisas kaalu see,
et ta on ka loomaarst.

Saingi Tooman Puurmannilt meilikirja konkreetsete küsimustega. Ma ei ole
sellele kirjale tänaseni vastanud. Vormiliselt pidanuksin seda tegema, aga see
kiri tekitas minus (telefonikõne jätkuna, kus enamikuje küsimustest vastata
püüdsin) suurt nõutust. Kui inimene leiab tekstist, milles teda ei mainitagi ja
mille kirjutamise ajal pole temast kordagi juttu olnud, otseseid oma isiku Oa
abikaasa) vastaseid asjaolusid, poliitilist võitlust jne, tunnistades samas, et
tema suhtumine võib olla paranoiline, ei oska mina teda aidata. Mulle tundus,
et mida põhjalikumalt ma talle vastaksin, seda põhjalikumad oleksid uued
küsimused.
Toomas Puurmanni väidetele teiste Maalehes ilmunud kirjutiste asjus,
on raske vastata. Kunagi varem ei ole ta minuga kontakti võtnud. Ma tõesti
pole olnud sellest teadlik, et igast kirjutisest, mida ma olen Vormsi teemadel
kirjutanud, tunneb Toomas Puurmann ennast puudutatuna.
Viia Aitsam

Tarmu Tammerk ja lambapidamine Vormsi Vürstiriigis

Et mis seos. Otsene. Tarmu Tammerki poolt allkirjastatud Pressinõukogu otsus nimelt kinnitab, et Maalehe ajakirjanik Viio Aitsam käsitles Maalehe talvises artiklis lambapidamise keerukusi Vormsi saarel talvetingimustes igati objektiivselt, tasakaalustatult ja eelarvamustevabalt (s.t.-kas nad seal Vormsis ikka lambaid pidada oskavad) ja kaebus on üks kiusuajamine tubli Rahvaliidu suhtes.
Et asjale kiretult läheneda, avaldan alljärgnevalt oma kaebuse ja Pressinõukogu vastuse sellele muutmatul kujul.
Kommenteerin (ja kirglikumalt) mõne päeva pärast.

Kaebus „Maalehe” ajakirjaniku Viio Aitsami ja peatoimetaja Peeter Ernitsa tegevuse suhtes.
Austatud pressinõukogu
Üleriigilise levikuga ja suuretiraazilises "Maalehes" ilmus neljapäeval,16. veebruaril 2006. a „Maalehe” ajakirjaniku Viio Aitsami artikkel "Vormsilased karastavad lambaid" (http://www.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=5059).
Lugu sellest, kuidas Vormsi saarel mahajäetud lagunenud kõledas saras peetakse talvel lambaid, kes söögipuudusel otsivad lumes kahlates toitu ja sinnasamasse lumme poegivad.
Lugu tugineb anonüümseks jääda soovinud inimese (aga loomulikult kohapeal hästi teada inimese) signaalile ja siis kohapeal käinud ajakirjaniku vestlusele temaga. Nii-öelda vastaspoole (ehk siis lambapidaja enda) seisukoht on avaldatud läbi kohaliku loomaarsti selgituste ja tõdemuse, et KA tema peab seal saras lambaid. Kuid mitte sõnagi sellest, KES siiski seal tegelikult lambaid peab ja kellele kuulub laudana kasutatava sara kasutusõigus. Küll aga vihjatakse sellele, et need varju jäänud lambapidajad on ühed pahad loomapiinajad ja sisuliselt petavad oma looduskaitseprojektidega saarele toodud lammastele välja karjatamistoetusi.
Lambaid peab seal seal minu abikaasa , Elle Puurmann, vallavolikogu endise koosseisu esimees ja praeguse volikogu opositsioonis olev liige. Temale kuulub ka pidamiseks kasutatava hoone kasutusõigus. Saarele rannaniitude majandamiseks vajalikke loomi on saarele toodud tõepoolest mitmesuguste looduskaitseprojektidega, ja nende väljatöötamisel ning elluviimisel olen ka mina küllaltki aktiivselt osalenud. Loomulikult on see saarel kõigile teada ja oli väga hästi teada ka ajakirjanikule ning loomulikult puudutab nii see artikkel kui ka sama ajakirjaniku teised Vormsi teemalised artiklid (näit sama ajalehe lisas „Metsaleht”-http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=metsaleht&artikkel=315, http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=artikkel&artikkel=4579) mind otse ja isiklikult. Kuigi ajakirjanik väldib mind ja minu abikaasat nimepidi nimetamast, pole kunagi püüdnudki võtta kontakti ega mingitest arvamustest ja kommentaaridest huvitunud. Kas selleks, et vihjetega mingitele segastele, sulikalduvustega loodusarmastajatele-kaitsjatele , anonüümsete ja kontrollimata-kinnitamata arvamustele ja ütlustele tuginedes karistamatult laimata maine allakiskumise eesmärgil kellegi poliitilisi vastaseid?
Ajakirjanik Viio Aitsam ei teinud konkreetsel juhtumil katsetki kontakteeruda tegeliku loo „kangelasega” ja isegi sisenes võõrale territooriumile informatsiooni ja piltide saamiseks ilma territooriumi valdaja loata. Pealegi teiste kõrvaliste isikute saatel (kelleks oli see anonüümseks jääda soovinud laevakapten). On täielik alus ajakirjaniku hoone juures kohalkäigu aja järgi arvata, et ajakirjanik valis teadlikult külastusaja sellise, kus ta ei kohtuks territooriumi valdajaga, kes erinevalt artiklist jäävast muljest hoolitses oma loomade eest eranditult igapäevaselt. On ka pealtnägijaid sellele, et seal olevat millegipärast kohal käinud praegune vallavanem Ene Sarapuu (Rahvaliit). Kellelt pole siiski loos mingit kommentaari.
Aga ju võiks. Kui oleks olnud tegu katsega kirjutada probleemartiklit näiteks lambapidamisest (ja eriti talvetingimustes vabapidamisest) Vormsis. Võiks ju võrrelda saare teiste pidajate ja pidamise tingimustega ja anda seejärel asi hinnata eksperdile. Praegu anti eksperdile hindamiseks ette juba eelnevalt kallutatud, subjektiivne ja ühepoolne informatsioon.
Õigeaegselt tõkestada selle tendentsliku artikli ilmumist ja kasvõi vastulauset nõuda polnud ka siin eelpool väljatoodud põhjustel võimalik nõuda, sest enne artikli ilmumist polnud selge, kellest või millest seal juttu tuleb ja ka artiklis mainitud kohaliku loomaarsti poolt pakutud parandused lükati vist enamuses tagasi. Nagu ikka põhjendusel, et kahjuks ei jõua parandusi enam sisse viia.
Artikli ilmumise järel pidasin ennast Elle Puurmanni abikaasana ja seega asjaga küllaltki otseselt ja sisuliselt seotuna olevana end õigustatuks helistama ajakirjanik Viio Aitsamile ja paluma talt selgitusi artikli tagamaade kohta.
Ajakirjanik vastulauseks võimalust ei pakkunud, vaid jutuajamise käigus tehti leebes toonis ähvardus paljastada veelgi sigadusi, mida me abikaasaga saarel teinud oleme ja mille kohta ta olevat saarel käies igasugu jutte kuulnud. Ainuke, mida ma selle jutuajamisega saavutasin, oli põiklevas toonis antud lubadus vastata minu kirjalikule selgitusetaotlusele. Selle ma lisan ka käesoleva dokumendi juurde. Kuna minu küsimused puudutasid ka teisi Vormsit puudutavaid probleeme käsitlevaid „Maalehe” artikleid, saatsin koopia ka „Maalehe” peatoimetajale hr. Peeter Ernitsale.
Kummaltki neilt pole ma saanud siiamaani mingit vastust.
Eelpooltoodust küsimused austatud pressinõukogule:
Kuidas Te hindate kõneallolevat minu kaebuse esilekutsunud „Maalehe” artiklit objektiivsuse, osapooltele sõnaandmise ja tasakaalustatuse seisukohalt?
Kuidas Te hindate ajakirjaniku töömeetodeid materjali kogumisel ja artikli ettevalmistamisel?
Kuidas Te hindate ajakirjaniku ja peatoimetaja suhtlemisstandardeid oma lehe artiklites riivatud ja puudutatud inimestega
Loomulikult on minu nägemus asjadest subjektiivne ja seda subjektiivsust teravdavad ka varasemad kokkupuuted ajakirjandusega, mis on kahjuks sama negatiivsed. Siiski ei suuda välja mõelda põhjust, miks maaelu käsitlev ajaleht ei võiks olla avatud diskussiooniks aktuaalsetel maaelu teemadel inimestele nende õigete nimede all. Praegu konkreetsel juhtumil on üleriigiliselt võimendatud anonüümset negatiivset arvamust kellegi teise, kohapeal äratuntava inimese, tegevuse suhtes. Kas selliste meetoditega parandab lambapidamise kvaliteeti? Või ei saa lambapidamises teisiti tõesti korda kuidagi majja, kui iga kiusliku naabri kaebus pannakse kohe lehte, ja veel anonüümselt, et teda mitte laimu eest vastutusele võtta ei saaks?
Selle artikli eesmärgiks pole minu arvates ju lambapidamise meetodite tutvustus ja kriitika. Eesmärgiks on laimu levitamine teatud inimeste maine allakiskumiseks. Maine on aga tähtis just kohalikus poliitikas.
Seetõttu viimase subjektiivse mõtteavaldusena tundub mulle, et vastab tõele see, et „Maaleht” on muutunud ühe poliitilise partei häälekandjaks, kes ei põlga ära ka sekkuda ühe partei huvides kohalikku poliitikasse isegi nii kauges ja kõrvalises kohas kui Vormsi.
Loodan, et austatud pressinõukogu ei lähe kaasa minu subjektiivse lähenemisega ja läheneb asjale mitmekülgsemalt, ning ma saan Teilt objektiivse, kaalutletud ja argumenteeritud vastuse minu esitatud küsimustele ja ka üldise kokkuvõtva hinnangu.
Lugupidamisega
Toomas Puurmann

Kaebus nr 140
Pressinõukogu otsus 14.06.2006
Maaleht ei rikkunud head ajakirjandustava
ressinõukogu arutas Toomas Puurmanni kaebust Maalehes 16. veebruaril 2006 ilmunud artikli „Vormsilased karastavad lambaid” peale ning otsustas, et leht ei ole rikkunud head ajakirjandustava.

Maalehe artiklis on juttu sellest, et Vormsi saarel peetakse mahajäetud lagunenud laudas talvel lambaid, kes lume seest sööki otsivad. Artiklis on saanud sõna nii lambakasvatajast loomaarst kui ka lammaste välipidamise vastane, kelle nime ei avaldata.
Toomas Puurmanni sõnul on Vormsil kõigile ja ka Maalehe ajakirjanikule Viio Aitsamile teada, kes saarel lambaid peavad, kuid kommentaari saamiseks tema kui ühe lambakasvataja poole ei pöördutud. Kaebaja leiab, et artikli eesmärk ei olnud lambapidamise meetodite tutvustus ja kriitika, vaid laimu levitamine ja poliitilise maine kahjustamine kohaliku omavalitsuse kontekstis. Kaebaja ei pea ka õigeks, et ajakirjanik käis loata eramaal lambaid uudistamas.
Maaleht selgitas, et artikli eesmärk oli kõnelda uue lambapidamisviisi pinnal tekkinud arusaamatustest. Artiklis on sõna saanud üks lambakasvataja ja samuti lammaste välipidamise vastane. Maalehe kinnitusel käis artikli autor ise Vormsi saarel ning tutvus lammaste eluga, kuid kuna loomapidamiskohad jäid avalikult kasutatavate teede äärde ja keelusilte ei olnud, ei pidanud ajakirjanik vajalikuks kelleltki luba küsida. Lisaks oli ajakirjaniku Vormsil viibimisega kursis üks lambakasvatajast loomaarst, kes sai artiklis sõna.
Pressinõukogu otsustas, et Maaleht ei ole rikkunud head ajakirjandustava. Pressinõukogu leiab, et artikkel ei ole negatiivse alatooniga ning sõna on antud nii lambakasvatajale kui välipidamise vastasele. Artiklist ei nähtu, et see on kirjutatud kaebuse esitaja halvustamiseks; artiklis pole tehtud sellesuunalisi vihjeid, rääkimata kaebuse esitaja nimepidi mainimisest. Selgelt on esiplaanil väitlus lammaste välipidamise teemal. Lammaste väljas pidamise toetajaks on artiklis valitud kohalik loomaarst, kelle amet lisab tema ütlustele kaalu. Seega ei saa mingil juhul väita, et artikkel oleks kaldu lammaste välipidamise kriitikute suunas.
Pressinõukogu ei saa tuvastada, kas ajakirjanik sisenes kaebaja maavaldusse ebaseaduslikult või mitte.
Mis puudutab ajalehe suhtlemist isikuga, kes end ajalehe artiklist puudutatud tunneb, siis leiab Pressinõukogu, et head tooni näitab kriitikale reageerimine. Kaebuse esitaja heidab ette, et ta ei saanud ajalehelt vastust oma kirjalikele küsimustele. Ent ajakirjaniku sõnul toimus kaebuse esitaja ja ajakirjaniku vahel põhjalik telefonivestlus, kus kirjas esitatud küsimused läbi arutati. Ajakirjaniku kirjalik vastus oleks siiski võinud kaasa aidata vaidluse lahenemisele.

Pressinõukogu esimees Tarmu Tammerk

Silmakirjalikkuse vohamine kohalikus kolkas

Nagu Vormsi. Kuigi on säilinud väike lootus, et mujal ääremaadel see asi nii hull ikka pole. Et Vormsi on eriline koht, kuhu koonduvadki sellised tegelased, kes väliselt vagalt jutlustavad ligimesearmastusest ja salamisi kaebavad, intrigeerivad, panevad jalga taha, levitavad kuulujutte jne. Või kohalikus poliitikas vahutavad rahva huvidest aga tegelikult on ainuke huvi midagi omale kahmata. Silmakirjalikkuse vastu eraelus on asunud võitlusse Inno ja Irja oma päevikus (viide kõrval).
Sai isegi sel teemal sõna võetud (http://tomp.wordpress.com/). Aga kohaliku elu (poliitika) osas juba selle blogi pidamise mõte tuli eelmise sügise kohalike valimiste eelsel perioodil just selle pärast, et proovida kohaliku elu asja ajada otse, keerutamata, tagamõteteta. Minu oletatavaid valijaid see mõte muidugi eriti ei kottinud. Neid valijaid õieti ei olnudki. Täide läks valimiskampaaniaaegse ühe minu postituse heatahtliku kommenteerija arvamus, et asjast otse rääkimine valimistulemusele kasuks ei tule.
Seda imestamapandavamad on vihapursked, mida minu jätkuv päevikupidamine kohaliku poliitika teemadel kohalikes muidu tublides inimestes tekitab. Ühtegi konkreetset viga või eksimust minu kirjutistes ei suudeta näidata aga käib pidev pahandamine, et nii ei tohi, et nii avalikult ei ole ilus jne. Kusjuures tegelikult ma olen väärnähtustele kohalikus elus tähelepanu juhtinud vaid riivamisi, rohkem mõistaandmisega kui otseütlemisega. Seegi tundub olevat paljudele liiast, sest rääkimata sellest, et link minu blogile koristati ära valla koduleheküljelt ja tagasi ma saan ta sinna vist ainult kohtu kaudu, ka isegi praegusele vallavõimule opositsiooniline "Vormsi Sõnumid" ei julge viidata ühelegi minu kirjutisele. Nagu seda blogi poleks olemaski ja paljud Vormsi inimesed loevad seda kui põrandaalust väljaannet. Ega ma väga põe, see näitab vaid seda, et pole mingit põhjust sõnu valida ja kedagi hellitada. Tuleb minna oma väljaütlemistes veel radikaalsemaks ja otsekohesemaks. Igaühel on täielik õigus öelda silmakirjatseja kohta "variser" ja pätile "pätt".

Inno ja Irja fenomen-müüdava ajakirjanduse lõpp

Inno ja Irja päevikut hakkasin lugema alles kuskil neljakümnendast loost. Ennem oli asi küll intrigeeriv aga ilmselt ka peavoolu ajakirjanduse seisukohavõttude ja teiste blogijate arvamusavaldustele toetudes oli kujunenud mulje, et eks see üks pullitegemine ole. Inetu pealekauba. Siis mingil hetkel vaatasin seda päevikut (eks siis mingist perverssest alateadvuslikust tungist tulenevalt) ja trehvasin kohe Irja kirjutisele kohtunikest ja advokaatidest. Viimased kolm aastat nendega (advokaatide ja kohtunikega) olude sunnil väga tihedalt suhelnuna oli situatsioonide äratundmine hämmastav ja samas tekkis küsimus. Wtf? Ei räägitagi ainult litsidest ja seksist.

Vaid elust enesest. Ja peamiselt väärtustest, mille nimel tasub elada. Ja hämmastaval kombel need seksi- ja sitajutud seal kõrval ja sees annavad kogu jutule aususe ja usaldusväärsuse garantii. Sest kui inimesed toovad nii ehedalt välja oma salajasema poole, on väga keeruline kahtlustada neid selles, et muud seisukohavõtud ei tuleks samuti otse südamest, et poleks ausad. Et oleks nii-öelda kellegi poolt tellitud.

Võib-olla on see nii tehtud teadlikult. See tähendab, on äriidee ja teostatakse äriplaani. Siis on see kõige geniaalsem äriidee ja muudab asja veel paremaks. Sest Inno ja Irja kirjatööde müügiedu on garanteeritud ja nende tulevasest kohvikust saab väga populaarne koht.

Siiski praegu kaldun veel arvama, et asi oli siiski spontaanne ja kaasa aitas (tahtmatult) Kadastiku soov Innole Ingridi pärast ära teha. Millest muidu siis Muuli püüdlikkus kogu värgi käivitanud Inno esimese prostitutsiooniteemalise artikli kiirele avaldamisele kaasaaitamisel. Eks arvestus oli ju selline, et sellise artikliga teeb Inno end päris lolliks ja kannab end ajakirjanikuna päris maha. Aga näe, läks vastupidi kui meie tänapäeva vaba ajakirjanduse "lipulaevad" nende omanike poolt konstrueeritud tõe maaletoojatena arvasid. Nüüd ründab tabloidse "Õhtulehe" (sic!) ajakirjanik Innot positsioonilt, et inimeste eraelust rääkimine on paha-paha. Isegi omaenda eraelust, sest see ju puudutab teisi inimesi ka. No kuhu veel. Huvitav, millest see leht siis kirjutama hakkab, kui nad sõlmiksid vastastikuse eraelude puutumatuse pakti.

Sest tõepoolest, see ajakirjanike müüdavus ja omanike perselakkumine ajab juba ammu iiveldama. Meil siin Vormsigi kohta pole viimase kolme aasta jooksul kirjutatud ühtegi artiklit, kus oleks asjadest kirjutatud täit tõtt. Ainult vale või äärmisel juhul pooltõed. Või täiesti tühjad artiklid, kus pole mingit sõnumit.

Lugupeetud ajakirjanikud, kirjutage ometi ausalt, kuidas asi teile tundub, mitte ärge püüdke lugeda toimetajate ja omanike huulilt. See on võimalik, nagu näitab Inno ja Irja juhtum.

EV Riigikogu delegatsioon Vormsi Vürstiriigis

Vormsi Vürstiriiki külastas kõrgetasemeline Eesti Vabariigi delegatsioon kõigi EV Riigikogus esindatud fraktsioonide (v.a. Isamaaliit) esindajatest esimehe või aseesimehe tasemel ja Riigikogu esimese aseesimehe Maret Maripuu juhtimisel. Hästi planeeritud ja ladusalt kulgenud visiidil kohtuti kohaliku aristokraatia ja võimustruktuuride esindajatega, kes tutvustasid saart ja rääkisid oma edusammudest saarerahva elu paremaks muutmisel pärast vabanemist eelmised kolm aastat kestnud Isamaaliidu rahvavaenulikust ikkest. Piinlike vahejuhtumite ja absoluutselt mittevajalike Vürstiriigi rahu häirivate ekstsesside vältimiseks oli eelnevalt diplomaatiliste kanalite kaudu kokku lepitud, et Isamaaliidu fraktsiooni esimees EV Riigikogus Andres Herkel seekord visiidil ei osale. Seetõttu ei olnud ka mingit vajadust kutsuda kohtumistele ja aruteludele eelmist (Isamaaliitu kuuluvat) vallavanemat ega praeguse volikogu opositsioonis olevaid Isamaaliidu esindajaid. EV Riigikogu delegatsioon, pidades silmas Vormsi Vürstiriigiga heade suhete säilitamise erakordset tähtsust Balti mere rahvusvahelises ruumis, suhtus sellesse täie mõistmisega.

Saanud täieliku ja üksikasjaliku ülevaate sellest, kuidas on toimunud eelmise isamaaliku võimuperioodi kaosest ja segadustest väljatulek ja rahvamajanduse edukas taastamine, kohtus delegatsioon ka rahva esindajatega. Kohtumisel nenditi üksmeelselt, et ainuke Isamaaliidu valitsusest jäänud lahendamata probleem on praamiühenduse erakordselt nigel kvaliteet, mis on muidugi tingitud omaaegse Isamaaliidu valitsuse kokkumängust mafioossete struktuuridega liinilepingu üleminekul Saaremaa Laevakompaniilt Kihnu Veeteedele. Kuid ka siin terendub lahendus, kus koostöös sõbraliku Eesti Vabariigi Lääne Maavalitsusega leitakse kindlasti võimalus liinilepingu selliseks muutmiseks, kus ainuke õige ja kliendisõbralik praamiteenuse pakkuja, Saaremaa Laevakompanii, asub oma seaduslikule kohale Vormsi Vürstiriigi alamate teenindamisel.

Inimeste rahulolu korra jaluleseadmisega näitab ka see, et taas on inimesed hakanud pöörduma vaimsete väärtuste poole. Vormsi inimeste eetiline ema, oma eetilise käitumisega Vormsi inimeste südamed võitnud Aime Piirsalu päris EV Riigikogu delegatsioonilt nende suhtumise kohta kristlusesse ja kohustuslikku religiooniõpetusse. Kuna naaberriigis on kohustuslik religiooniõpetus alles diskussiooniobjektiks ja ega üldine eetiline tasegi (erinevalt Vormsi Vürstiriigist) väga kiita pole, jäid vastused siiski diplomaatlikuks. Aga mõista siiski anti, et loomulikult nad toetaks väga Vormsi algatust tõhusamalt tegeleda kristliku religiooniõpetuse juurutamisega Vormsi Põhikoolis. Praegu on muidugi veel takistuseks liigselt vabameelne (halvas, mittekristlikus tähenduses) praegune kooli direktor. Aga see probleem on juba lähiajal lahendatav.

Muidugi, mineviku tarbijalikest iganditest lahtisaamine ei ole siiski nii väga lihtne. Mõned, liigselt mammonale orienteeritud väheteadlikud alamad kurtsid siiski vargsi ja neile omasel tagasihoidlikul moel rootsisoost latifundiumite omanike omavoli üle maakasutuse rendihindade määramisel, üldse omandistruktuuri mõningase ebaõigluse üle ja nendest tulenevatest raskustest kitsekarjatamisel. Aga teravamaks see omandiküsimus küll ei läinud, sest ka EV Riigikogu liikmed ei tahtnud sekkuda sõbraliku naaberriigi siseasjadesse selle tõsiasja, et rannarootslaste maaomandiõigus tuleneb otse jumalast (või Mart Laarist), kahtluse alla seadmisel. Pealegi on omandiõiguse küsimused vastastikku kahe riigi vahel juba varasemalt kokku lepitud (vt. avalik.blogspirit.com) ja nende seisukohtade revideerimine pole lihtsalt otstarbekas.

Olekski enam-vähem kõik, mis kõrvaltvaatajana õnnestus tähtsast riigivisiidist tähele panna. Tuleb õnnelik olla, et olin ilmselt ajaloolise hetke tunnistaja, kus suhetele naaberriikide vahel pandi uus alus. Pealegi õnnestus neid tähtsaid riigitegelasi oma silmaga näha.

Avalikud ja erahuvid-Eestis, Sauel ja...Vormsis

Rein Sikk tänases EPL-s räägib rahva protestidest Sauel kiiritustehase vastu ja riivamisi ka teistest kohaliku rahva vastuseisu leidnud projektidest.

Kahjuks ei tee ta vahet erinevatest juhtumitest ja rahva vastuseisust neile rääkides selles, kelle huvides mingeid projekte tehakse. Ei saa ikka võrrelda küll kohalikke(näiteks keskkonna) tingimusi teatud määral halvendavaid avalikke huve teenivaid suurprojekte (näiteks raipetehas või mingi maanteelaiendus) ja ainult mingit grupi- või üksikisiku huve teenivat keskkonnaohtlikku projekti. Kuigi kohaliku rahva vastuseis on mõlemile ning võib osutuda veel ääretult emotsionaalseks.

Sauel on asi enam-vähem selge: mingid ärimehed leppisid vallaametnikega tasahilju kokku, et ehitavad ilma erilise kärata ohtlikuvõitu objekti neile (s.t. ärimeestele) sobilikku kohta. Ametnikele leiti ka ilmselt midagi neile sobilikku. Nihverdati ja manööverdati siis igasugu planeeringute ja avalikustamistega ja kuurist saigi tehas. Erahuvid on silmaga näha ja ärimeestel avalikud, vallaametnikel varjatumad ja ainult aimatavad. Avalikest huvidest riigi tasandil pole juttugi (riigile ja kogu eesti rahvale vaevalt sellist tehast hädasti vaja on) ja ka kohaliku piirkonna (valla) tasandi avalikest huvidest saab rääkida vaid riivamisi. Sest vast tööhõivet ja makse võib sealt ju vallale tulla aga Saue kant oma asukoha tõttu vaevalt vaevleb investorite puuduses. Sellises puuduses, et lausa radioaktiivse koobaltiga tulijad oma külatänavale lasta.

Meil Vormsis ka oma kiirgusprobleem. Küll ainult raadiokiirgus seoses veel ühe (juba kolmanda operaatori ) mobiilimasti paigaldamisega Vormsi ainukese suurema asula serva. Vormsi siluett hakkab nüüd meenutama omaaegset (nõukaaegset) Tallinna kesklinna teatud piirkonna, kus asusid nn. "kolm õde" - lääne raadiojaamade segajate mastid, siluetti. Isegi mõned vast mäletavad, milline sõda nende kiirgavate värkide vastu käis.

Objektiivselt võttes polnud tollal ega pole ka praegu veel otseselt tervisele mõjuv kiirgusoht kuigi suur. Seda siiski keskmisele tervele täiskasvanud inimesele. Laste ja tundlikemate inimeste puhul pole see sugugi nii ühene. Arvestada tuleb ka seda, et igasugu raadiovõrkude asi edeneb ja neile olemasolevatele mastidele riputatakse külge järjest rohkem uusi kiirgavaid jubinaid. Alateadlikult saavad üldjuhul sellest aru ka kõik need, kes selliste mastide alla maad välja rendivad: päris oma õue ülesse lasta pandud maste naljalt ei kohta. Välja arvatud muidugi Vormsi.

Mobiilifirmade huvi ei ole Vormsis kindlasti kohalikud kliendid, ja need kliendidki saavad nad kätte sõltumata sellest, millises saare punktis nende mast asub. Nende huvi on suunatud hoopis merele ja seetõttu oleks neile soodsam asukoht saare väheasustatud lääneosa.

Et need mastid koonduvad kõik kesksesse Hullo asulasse, on ainult kohalike maaomanike (loe vallaametnike) erahuvi saada rendiraha. Ei loe siin see, et naabrimajas on väikesed lapsed ja mõned ärksamad tuleviku peale mõtlejad koguvad allkirju. Vormsi inimene on teisele vormsilasele hunt. Peaasi, et kohe oleks kõht täis. Ja allkirju kogutavat ainult kadedusest.

Natuke võiks küll mõelda, kuidas nii juhtub, et soliidsete firmade pöördumisel neile sobiva maatüki otsinguil avalikke huve teeniva vallavõimu poole osutub valituks järjekordne vormilt kõigi huve esindavale inimesele kuuluv maatükk, mis lähemal vaatlusel on kõigile teistele ebasobiv, isegi taotlejale endale.

Veel kaubandusest...ja natuke muust

Eelmise kaubanduse teemalise sõnavõtuga sain mööda päid ja jalgu põhjendusega, et jagan ainult aluseta solvanguid, ei tunne hinnakujunduse aluseid jne.
Möönan et kasutasin võib-olla liialt krõbedaid väljendeid asja põhjalikult lahti seletamata. Teen seda nüüd selgitamaks, et minu eesmärk ei olnud kindlasti ainult kellelegi halvasti öelda.
Nagu teada, on juba päris pikka aega olnud Vormsis kaks poodi: ajalooline Hullo pood, mille ruume rendib vallalt poepidajana Tarbijate Ühistu (ehk kohalikud) ja Külapood, mille ruumid on kapitalirendi tulemusena praeguseks poeomaniku (firma Tallinnast, mille nimi vist muutub) omanduses. Külapood on kahtlemata majandanud end paremini, aga vallarahva seisukohalt kõrgete hindade ja tööjõukulude arvel kokkuhoidmisega. Tööjõud on aga ju jälle kohalik rahvas. Hullo pood on majandamise mõttes laskunud jälle teise äärmusse: maksnud praktiliselt kogu sissetuleku välja palkadena oma hoopis rohkearvulistematele müüjatele ja jäänud võlgu vallale isegi ruumide rendiraha. Selle võla ja ka rentniku ilmse tahtmatuse tõttu investeerida poeruumide viimiseks tänapäevastele nõuetele vastavaks ei ole ka ruumide omanik (vald) kiirustanud hädavajaliku remondiga. Tulemuseks tervisekaitse inspektsiooni antud viimane pikendus (1. Juuli?-võin eksida)
Mida võiks (ehk oleks normaalne ja soovitatav) taolises olukorras tegema vald (ehk peale viimaseid valimisi vallas võimule tulnud inimesed) ja mida tegelikult tehakse.
Vallavõim on avalikke kõigi vallaelanike huve teeniv võim. Kaubandusega seoses on need avalikud huvid madalad hinnad ja võimalikult palju töökohti. Neid huve peabki vallavõim kaitsma. Seda kaitsta saab vaba hinnakujunduse juures vaid konkurentsi soodustades. Vallal on olemas oma ettevõtlustoetuse süsteem (mille koostamise võtmeisik ma veel ise omal ajal olin), mis sobiks pisikese poekese avamiseks näiteks mõnes muus külas kui Hullo. Väga vabalt võiks see töötada ainult suveperioodil mõne ettevõtliku suvitaja poolt peetuna. Või küladevahelise kauplusbussi käivitamiseks. See olukord, kus pensionärid käivad Haapsalust igapäevaseid tarbekaupu tarimas, pole ju normaalne. Käe otsas leivakoti vedamine mere tagant tuleb millegipärast odavam kui oma poest ostmine!
Vallavõim oleks pidanud Hullo poe olukorra puhul ise kokku leppima tervisekaitsega veel mõnekuise pikenduse osas (sügiseni) ja seejärel poeruumid remontima. Kui Hullo poepidaja ei oleks ka sügiseks oma rendivõlga õiendanud ega poeruumide remonti investeerida tahtnud, siis oleks pidanud neile rendilepingu üles ütlema ja uue rentniku leidma. Kui ei oleks kuidagi selleks suveks vanade poepidajatega kaubale saanud, oli ka piisavalt aega juba selleks suveks uue rentniku leidmiseks, milleks oleks pidanud rendikonkursi läbi viima juba jaanuaris-veebruaris.
Praegu jääb küll mulje mängust ühte väravasse, eesmärgiga mängida kasvõi üheks suveks kaubandusmonopol Vormsis ühe konkreetse tegija kätte. Loosi läheks ühe poe suvel saadud kasum, mis Vormsi tingimustes on sisuliselt poe aastakasum (talvel tullakse vaevalt ots-otsaga kokku). Ja see ei ole väike taskuraha...
Sest milleks oli vaja hämada tervisekaitse seisukohaga, nagu tähendaks see Hullo poe vältimatut ja kohest sulgemist, milleks mõjutada Hullo poeomanikust tarbiaühistu liikmeid just vabatahtliku poe sulgemise osas ise välja kuulutatava pankroti kaudu. Vormsi rahvas teeks nagu jälle märgi maha mingi erakordselt nürimeelse lollusega: omaenda kohalike, isegi siin talvituvate, inimeste poolt peetav pood otsustab vabatahtlikult minna pankrotti vahetult enne erakordset kasumit tõotavat suvehooaega. Miks erakordset? Sest inimeste ostujõud ja kulutamistahe on haripunktis, siseturism kindlasti tõuseb ka äreva olukorra tõttu mujal maailmas.
Ja siis veel see kiirkorras läbi viidud konkursi nimeline farss uue poeruumide rentniku leidmiseks. Esiteks oleks selle läbi pidanud viima juba talvel ja piisava eelinformatsiooniga ka saarelt väljapoole. Sest kui vallavõim juba leiab, et kohalikud ei ole pädevad poodi pidama, tuleb neid otsida mujalt. Mitte jätta ainult muljet , et näe otsime ja tegutseme küll poe päästmiseks, aga kuidagi ei tule välja.
Selline asi saab toimuda ainult kahel võimalusel: kas vallavalitsuses on täielikud jobud või tegutsevad nad varjatud aga äraarvatavatel eesmärkidel. Ma kaugeltki ei arva, et nad on seal jobud, vaid ikka seda, et teatud eesmärkidel, kus omakasu ja osutatud poliitilise toetuse eest arvete tasumine on jätkuvalt märkimisväärsel kohal.
Seega jään oma eelmises seda teemat käsitlevas kirjutises toodud seisukohtade juurde, küll aga vabandan Külapoe pidajate ees selle pärast, et eelmisest kirjutisest võis jääda petlik mulje, nagu oleks nii Külapood kui vallavalitsus võrdselt vastutavad tekkinud olukorra eest. Ei, ka mina olen seisukohal, et kui soodustusi avaliku võimu poolt antakse, on see eelkõige andja probleem.
Samas tuletan Külapoe pidajatele seda küll meelde, et arenenud kapitalismi tingimustes oleks mõistlik ära jätta udujutt vajadusest varustada elanikkonda esmatarbekaupadega ja sellest, et hinnad määratakse just nimelt sellised vastu tulles kohalike elanike vajadustele. Teie äri toimib siin maksimaalse kasumi saavutamise eesmärgil ja selle tarbeks on rakendatud nii hinnakujundus, palgapoliitika kui ka suhete hoidmine kohaliku võimuga. See on täiesti loomulik ja normaalne ning seda pole mingil põhjusel vaja häbeneda.

Blogindusest Vormsi Vürstiriigis

Kuna see minu blogimise värk on jälle teravalt päevakorda tõusnud (vt.allpool oleva postituse kommentaare) ja ajab kellegil ikka harja väga punaseks, siis on vist asjakohane panna siia üles ka sellel nädalal minu poolt Vormsi vallavolikogule esitatud teabenõue, mis puudutab just seda blogi. Aeg näitab, kas sellest asjast saab Eesti esimene blogi puudutav kohtuasi, igal juhul mujal maailmas blogimise eest ja pärast seda usinasti tehakse.



Vormsi Vallavolikogule
Toomas Puurmann
Vormsi valla elanik
Teabenõue

2005. a. novembris eemaldati Vormsi vallavalitsuse korraldusel Vormsi valla interneti koduleheküljelt suunaviide (link) minu nimele registreeritud internetipäevikule (blogile). Minu kohesele teabenõude vormis esitatud selgitusetaotlusele vallavalitsusest ei vastatudki. Mitteametlikult põhjendati taolist otsust tollase vallavanema Meelis Mägi poolt Vormsi vallavolikogu vastvalitud esimehe Ivo Sarapuu rahulolematusega selles internetipäevikus avaldatud arvamuste ja seisukohtadega.
5.12.2005 pöördusin nimetatud küsimuses Õiguskantsleri poole, kuna tundsin, et minu põhiseaduslikku õigust omada ja avaldada vabalt oma arvamust on riivatud.
Õiguskantsler teatas oma 10.01.2006 allkirjastatud vastusega, et ta võtab minu avalduse menetlusse ja pöördub asjaolude selgitamiseks Vormsi vallavanema poole ning teavitab mind edasisest menetluskäigust.
Kuna rohkem kui kolme kuu jooksul pole ma saanud mingit teavet asja menetluse käigust ning ilmselt pole ka Õiguskantslerile midagi selgitatud, pöördun enne uuesti Õiguskantsleri poole pöördumist Vormsi Vallavolikogu poole selgituste saamiseks alljärgnevas:
1. Kas Vormsi vallavolikogu esimees Ivo Sarapuu esindas tollal vastavat korraldust andes volikogu või ainult enda kui volikogu esimehe arvamust.
2. Kui volikogu polnud tookord asjast informeeritud, siis milline on volikogu seisukoht erinevate arvamusavalduste lubatavuse kohta üldiselt ja konkreetse juhtumi kohta eraldi
3. Kas volikogu esimehel või volikogu liikmetel on olnud selle juhtumi (viite aadressile vormsi.blogspot.com kõrvaldamine Vormsi valla koduleheküljelt) teemalisi jutuajamisi teiste ametiisikutega väljastpoolt Vormsi valda.

17. aprill 2006

Toomas Puurmann

Kaubandusest Vormsi Vürstiriigis

Pood väikesaarel on vast kõige olulisem asutus üldse. Kaugelt olulisem, kui mingi vallavalitsus. Seda on kõigile hädasti vaja, eriti talvituvatele elanikele, ka pensionäridele ning teistele vähemkindlustatutele, kellel liikumine mandri poodi keerukam. Sest põhitoidus ja muud esmatarbekaubad ei tule kellelgi enam ammu ei merest ega põllult, vaid ikka poest.

Hinnad on meil arenenud kapitalismi tingimustes vabad ja see tähendab seda, et poepidaja küsib kauba eest maksimaalse hinna, täpselt sellise, millisega see kaup lõpuks ära ostetakse. Ehk siis hinna määravad just jõukamad tarbijad. Meil siin on nendeks loomulikult saart väisavad turistid. Ainuke asi, mis natukegi hoiab hindu lakke ronimast, oleks erinevate poepidajate vaheline konkurents ja sealt väike hindade korrigeerimine languse suunas, et võita konkurenti hoopis käibe kasvu läbi.

Meil on selle konkurentsiga kogu aeg natuke kehva olnud, aga kaks poodi on siiani siiski olnud. Sedagi on selgelt vähe, sest isegi Ruhnus hoopis väiksema elanikkonna ja ka väiksema turistide arvu juures on ruumi ja kasumit kahele poele. Ja seda tarbija jaoks märgatavalt odavamate hindadega. Kusjuures veel kauba transpordikulud sinna on ju märgatavalt suuremad.

Nüüd on siis uute vallavõimude initsiatiivil ajalooline Hullo pood välja suretatud. Jääb ainult üks, kus poepidaja hääletas nende poolt, kes lubasid kaitsta "õigeid" talvituvaid vormsilasi Selge see, et tulevane hinnatõus saab poepidamise monopoli saavutanu poolt vähemalt osaliselt senistele Hullo poe pidajatele ja asja orgunnivatele vallavõimudele isiklikult kompenseeritud, kas siis varjatud soodustuste või ka otsese rahasüstiga. Kui konkurendi turult eemaldamine ülesostmise teel on sihuke leebem ja igal pool maailmas kahjuks väga levinud ausast konkurentsist möödahiilimise vorm, siis vallaametnike hoogne sekkumine kaubandusse kellegi monopoli saavutamise huvides saab olla vaid ehe korruptsioon.

Kõige jubedam on ju asja juures see, et ega raha ametnike vastava teenuse eest kinnimaksmiseks ei tule ju poepidajalt. See tuleb neilt, kes peavad kinni maksma kaupadele poe monopoolse seisundi tõttu lisatud juurdehindluse. Mida rohkem kohalik inimene on sunnitud kohalikku poodi külastama, seda enam põhjendamata andamit viib ta poepidajale, kes siis selle edastab sellise olukorra tekitanud ametnikele. Seda andamit hakkavad maksma loomulikult kõik monopoolsest poest kaupu ostvad inimesed, nii turistid kui kohalikud. Kui turisti jaoks tähendab see üldjuhul vaid mõnekümne krooni suurust lisakulu, siis kohalike inimeste jaoks on see summa aasta peale kindlasti sadades, kui mitte tuhat ja rohkem krooni. Suhteliselt, võrreldes oma sissetulekutega, kaotavad kõige rohkem pensionärid sest enamus nende napist sissetulekust jõuab lõpuks just ju kohalikku poodi. Suurema elujõuga mobiilsemad saareelanikud püüavad lahendada seda olmeprobleemi mandri kaupmeestele raha viimisega, aga ega kõike ja alati saa ka mandrilt vedada.

Suhteliselt lihtne arvutus tüüpilise pensionäri kohta võiks ju olla järgmine; pensioni saab kuskil 3000 krooni kuus, kohalikku poodi viib sellest tagasihoidlikult arvestades ca 1000 krooni kuus, monopolist tulenev hinnalisand on vähemalt 5%, see teeb sellest 1000 kroonist ca 50 krooni kuus ja aastas seega 600 krooni.

Kuidagi tuttava suurusjärguga summa. Savisaar ju ANDIS pensionäridele üleeelmistel valimistel 500 ja eelmistel 700. Nüüd siis Vormsil võimulolev koalitsioon,kus sees ka Keskerakond, VÕTAB üsna madala kelmuse teel selle raha pensionäridelt.

Üldisest Eesti elust nüüd mujal (tomp.wordpress.com)

Kolisin juba jupp aega tagasi üldisemate, mitte just otse Vormsi kohalikku poliitikat puudutavate, mõtteavaldustega mujale. Aadressile tomp.wordpress.com. Sest vist võiks need asjad natuke lahus hoida ja kuna too koht on ka mugavam käsitleda, saigi nii tehtud. Et miks selline vast mitte kõige parema kõlaline aadressikuju. Aga eks see tuleneb oma nimest, lühidusetaotlusest ja ka sellest, et postitused kipuvadki üldjuhul olema sellised mõttevälgatused, mõttetombud. Mitte üksikud ühe lausega väljendatavad ega mitte ka pikad analüüsid. Mida ei viitsi kirjutada, kuigi vist peaks. Aga on olemas sekeldaja (sekeldaja.blogspot.com), kes teeb seda kindlasti paremini.
Vormsi värk jääb siia. Vormsi värk seostes Eesti värgiga läheb mõlemasse ja Eesti ja muu värk siis sinna.

Huvitavad paralleelid

Ekspress seadis oma ajakirjaniku Tarmo Vahteri kirjatüki kaudu kahtluse alla riigiprokurör Kurmi motiivid seoses parvlaeva "Estonia" hukkumisega seonduvaga tegeleva komisjoni juhtimisega. Et riigiprokurör ajaks nagu mingit oma asja, tahaks poliitikasse ja nii edasi. Mõnevõrra imelik on otsida muid, sealhulgas alatuid motiive riigiprokuröri tegevuses, kes uurib ca 850 inimese hukuga seotud õnnetuse asjaolusid, ja kellel tekkis silmnähtavalt õigustatult rida seni vastuseta jäänud küsimusi. Et siis Ekspress teab, et riigiprokuröri ei huvitagi tõde võimaliku kuritöö kohta vaid midagi muud.

Vägisi joonistuvad välja paralleelid aastatetaguse Vormsi maavaidluse teemaga, kus Ekspressi ajakirjanik Madis Jürgen püüdis kogu teemat näidata kui ahnete Vormsi valla rahvaesindajate soovi üle lüüa oma kasuks vaeste rannarootslaste maad. Kuigi ainukeseks tegelikuks motiiviks oli püüd tagastamise käigus ripakile jäänud maade päästmine Eesti riigile nii omamaiste kui välismaiste sahkerdajate, otse öeldes riigivaraste käest (avalik.blogspirit.com).

Paralleelideks on see, et mõlemil juhul on huvigrupid, kelle kasuks Ekspressi "sõltumatu" ajakirjandus tegutseb, Rootsis ja tekib ka küsimus, kas H.H.Luik ikkagi tegelikult ostis rootslaste käest oma ajalehe kontrolliõiguse tagasi, või on ta lihtsalt nende variisik, tankist.

Kägu ja Ojulandi lambad ning Vormsi

Siin kipub mingi seos olema. Just meie tublide kallutatud ajakirjanike kajastuste kaudu. Sest Päevaleht on ilmselt ette võtnud ristiretke Kägu ja Ojulandi vastu. Lammaste saatus seal Koipse saarel on ainult vahend ärategemiseks ja rünnakuks nende isikute maine vastu. Mõnevõrra naljakas seos Vormsi saarega tekib seetõttu, et Maaleht võttis juba 16. veebruaril vaevaks sekkuda lammaste pidamise teemaga Vormsi saare kohalikku poliitikasse sama meetodiga osade siinsete inimeste maine kahjustamiseks. See on ikka inetu küll üleriigilise muidu suhteliselt soliidselt ja asjalikult maaelu teemadel kirjutava nädalalehe poolt. Igal juhul tekkis selle artikli ilmumise tagamaade kohta hulgaliselt küsimusi , millest osa sai siis tollal ka kirja pandud ja saadetud meili teel artikli autori Viio Aitsami ja peatoimetaja Peeter Ernitsa aadressil. Kuna nad pole suvatsenud rohkem kui kuu aja jooksul isegi viisakusvastust saata, avaldan selle kirja siin:

Tere


Vastavalt meie reedesele jutuajamisele saadan Teile Teie "Maalehes" neljapäeval,16. veebruaril 2006 ilmunud artikli "Vormsilased karastavad lambaid" kohta mõned mõtted ja küsimused.


Te olete viimasel ajal avaldanud rida kirjutisi teatud probleemidest Vormsi metsanduses, praamiliikluses ja nüüd siis ka loomapidamises. Neis kõigis räägitakse riivamisi, nimesid nimetamata, mingitest eluvõõrastest loodusearmastajatest, maaigatsuslikest linnainimestest, kes nüüd Vormsile asununa torpedeerivad tervet majandamist ja nüüd tagatipuks (viimase lammaste loo valguses) petavad vaeseid koduloomi piinates välja veel ka igasugu karjatamis-ja muid toetusi. Ja muidugi ei austa siin sajandeid elanud rannarootslastest põlisasukaid.

Millegipärast tunnen, et jutt käib minust, minu lähikondlastest ja teistest meiega kuidagi seotud Vormsi inimestest. Parandage mind, kui ma eksin, põen paranoiat ja öelge ometi, kes need vaenlased siis on. Ma ei saa muidu öösel magadagi. Sest on täiesti arusaamatu, miks ei ole Te oma Vormsi käikudel kordagi püüdnud ühendust võtta oma artiklite varjatud "kangelastega". Kuidagi liialt palju on vihjeid, anonüümsust, ümber nurga ütlemist.


Ka kõnesoleva artikli peamine probleem on selles, et Te ei teinud katsetki saada informatsiooni ning selgitusi artiklis käsitletud probleemide asjaosalistelt endilt, vastulauseks ei ole samuti pakkunud mingit võimalust.

See oleks nüüd üldine ajakirjanduseetiline kontekst


Juriidilisest küljest on ka küsitavusi.

Kas te teadsite kõnealuse loomapidamiskoha territooriumile sisenedes, kellel on selle hoone ja maa kasutusõigus.

Kui jah, miks te ei võtnud ühendust selle kasutusõiguse omanikuga?

Kui ei, miks te ei püüdnud seda välja selgitada?

Kas kohapeal viibis ka kohaliku võimu esindaja?


Konkreetselt mind häirisid järgmised kohad artiklist.

Artiklit kokku võttev osa

Osa saareelanikke peab loomapidamist lumel loomade piinamiseks, kuid loomaarst väidab, et nii ei teki kopsupõletikku

Siit nähtub ja jääb selgelt kõlama, et loomi peetaksegi lumel, aga loomaarst ajab selget jama.

Kas see on Teie arvamus? Kelle arvamus?

ütles Vormsil elav, oma nime avaldamisest keeldunud endine laevakapten, kes esindab ka mitmete teiste vormsilaste arvamust.

Kelle teiste, kas sellise elu-olulise arvamuse esitaja peab tõesti olema anonüümne , ajakirjaniku poolt kaitstav allikas.

Ekskapteni arvates peab aga igal loomal olema vähemalt korralik varjualune, kuhu kõleda meretuule käest pageda ja karvu kuivatada.

Miks ei ole nimetatud seda kohta, kus see on tõepoolest nii. Aga jäetakse mulje, et see käib just artiklis käsitletud juhtude kohta.

Talled kalpsavad uttede kannul hangest hange ja sealsamas käib imetamine.

Jälle jäetakse mulje, et lammastel polegi kuhugi minna.

Tema meelest on Vormsil võimust võtnud huvi hõlpsalt karjatamistoetusi saada, unustades ära, et loomade eest tuleb ka hoolitseda.

Läbi lillede anonüümse allika poolt esitatud süüdistus, et teatud, Vormsis äratuntavad inimesed petavad välja toetusi. Miks peab ajaleht seda võimendama.

Need oleks nüüd esmapilgul minus hämmastust tekitanud ajakirjaniku poolse suhtumise ja edastatava sõnumi näited.

Loomulikult, probleem võib olla mitte Teis endis, vaid üldises ajakirjandusliku töö kvaliteedis. Seetõttu saadan koopia sellest kirjast ka Teie lugupeetud peatoimetajale.



Siiralt parimaga

Toomas Puurmann



Sellel lool on, tundub vähemalt, eellugu, mis seletaks teatud määral ka kõnesoleva artikli sündi ja Maalehe toimetuse käitumist. Nimelt olen ka varasemalt mitmel korral pöördunud Maalehe toimetuse poole ettepanekuga kirjutada Vormsi saarel rannarootslastele tagastatud maade ümber toimuvast (avalik.blogspirit.com). Ma ei saanud ka siis toimetuselt mingitki tagasisidet. Ju on riigivarastamise kinnimätsimine kellelegi nii tähtis, et ajakirjanduse roll ja ülesanne demokraatlikus ühiskonnas läheb päris meelest.

Märt Rask, ajakirjandus ja tavaline riigivargus

Kaks võimu, Pressinõukogu kui ajakirjanduseetika valvekoer ning Riigikohtu esimees kui kohtusüsteemi eestkõneleja arutasid Tartus omavahelisi asju õigluse kajastamisel ja jaluleseadmisel . Huvitav, lehtedesse pole asi jõudnud aga teles lasti pidevalt Raski tsitaati selle kohta, et ajakirjandus peaks rohkem kajastama just igasugu tapmiste ja muu kõmu asemel haldus- ja tsiviilasju, sest just nende asjade lahendamise praktika läbi oleks kodanikel ka kasu ja midagi õppida. Jutt jumala õige, sest vaevalt jätab potentsiaalne tapja kedagi tapmata ainult sellepärast, et nägi telekast või luges ajalehest, kui hirmus see tapatöö on. Küll aga oleks vähem sulisid ja igasugu riigivargaid, kui nende tegemised ja vahelejäänute asjade arutamine oleks paremini nähtav.

Aga tegelikult ei saa ju see Rask oma jutuga midagi teha (ega vist tegelikult siiralt tahagi), sest teab ta ju hästi, et suurte riigivaraste tegude kinnimätsimisel teevad nii ajakirjandus kui kohtusüsteem tulemuslikku koostööd. Nagu näitas see Vormsi surnud rannarootslastele tagastatud maade ümber toimunu (avalik.blogspirit.com)

Olukorrast Vormsi Vürstiriigis. Vol2. Märts2006

Vaatamata ammu alanud kevadekuule kestab Vormsis sügav talv. Ka võim on endiselt ja mõneti isegi üllatuslikult kindlalt valimisliidu „Ka talvel Vormsil” käes. Seetõttu kattuvad ka lähituleviku ilmastiku- ning poliitprognoosid: talv jätkub. Juulikuus võib tulla lund ja „talvitujate” valimisliit elab edukalt üle ka natuke vabameelsema suve.
Nüüd siis lähemalt uue võimu ettevõtmistest ja opositsiooni viletsusest nende tõrjumisel.
Esiteks, nagu ikka, on uue võimu esimene asi torgata oma käsi ühisesse rahakotti ja määrata omale enda arvates väärilised palgad ja hüvitised. See on nüüdseks ka tehtud. Märgatavalt tõusid vallavanema ja ametnike palgad, volikogu esimees ja volikogu sekretär (võimuliidu poolt paika panduna) on sisuliselt palgalised. Komisjonide esimehed (kõik võimuliidust) saavad hüvitisi. Opositsiooni osaks jääb volikogu lihtliikmele makstav istungitasu. Selle mõnesaja krooni eest istungi kohta müüs siis opositsioongi maha teatud demokraatlikud põhimõtted. Veel enam, toetas vaikides isegi seaduserikkumisi.
Sest volikogu sekretär, nagu vallasekretärgi, peaks olema poliitiliselt sõltumatu. Mida ju Koit „talvitujate” suure häältetooja ja potentsiaalse volikogu võimuliidu asendusliikmena kindlasti ei ole. Ka rikuti otseselt seadust, kui volikogu esimees ja komisjonide esimehed ei taandanud ennast omale hüvitise määramise hääletusest.
Teiseks võimuliidu ettevõtmiseks on Tele2 masti maaletoomine otse Vormsi ainukese suurema asula (Hullo) külje alla. Kus juba kahe teise konkureeriva firma mastid püsti ja seadmed kohalikke aborigeenne kiiritamas. Tele2-l on sügavalt ükskõik, kuhu Vormsil oma mast püsti panna ja millisele maaomanikule renti maksma hakata. Vallal on olemas kasutuseta hõreda asustusega piirkonnas asuvad munitsipaalmaad, kuhu saaks selle masti kohalike tervist ohustamata rahulikult püstitada. Ja see hakkaks igaaastast tulu tooma vallale (loe:kõigile valla inimestele), mitte aga ainult volikogu esimehele, kelle maale praegu seda masti surutakse. Praeguse seisuga teeb Vormsi Vürst oma alamate tervise krabisevaks rahaks.
Kolmandaks võimuliidu ettevõtmiseks on vana Hullo kaupluse väljasuretamine selleks, et kogu kauplemismonopol läheks oma toetajast Külapoe omaniku kätte. Mis sest, et alamate jaoks tõusevad sellest ainult hinnad, väheneb saadaolevate kaupade sortiment, kaovad töökohad. Peaasi, et „oma jope” kasumid kasvavad.
Neljandaks käib mingi arusaamatu tegevus juba valimiste ajal väljakäidud tankla rajamise plaaniga otse selle ainukese suurema asula Hullo südamesse. Totramat ja teostumatut mõtet on nagu raske välja mõelda ja algul tunduski see lihtsalt tüüpilise valimisteaegse populismina, mis niikuinii unustatakse. Aga et kuna pole unustatud, siis midagi siin taga on. Kõige tõenäolisemalt on tegu kellegi sooviga oma mõttetult tühjalt seisev maatükk vallale maha müüa. Kindel see, et see on järjekordne „oma jope”, kellele siis makstakse ühisest rahakotist niivõrd tähtsa objekti rajamiseks vajaliku maa eest nagu oleks see Tallinnas asuva ärimaa hind. Kuigi vallal on oma maad piisavalt. Selle maa omandamise etapiga ilmselt „tanklaprojekt” lõpebki.
Viiendaks töötab võimuliit usinalt selle nimel, et rootslastest uuskolonistid saaks siin saarel kõigile kuuluvat ühist metsaressurssi võimalikult omakasupüüdlikult majandada ja odavalt teiste saareelanike arvelt ka välja vedada. Ka maakonnas on seni veel Eesti riigi koosseisu kuuluva Vormsi Vürstiriigi loodusressursside välismaale mahaparseldamise osas tugevaid riigiametnikest toetajaid. Kuidas teisiti hinnata pidevaid katseid sundida praamiveo operaatorile peale madalaid metsaveoautode üleveo tariife. Kuigi kõigile ju teada, et seda saab teha ainult tavaliste saareelanike (mitte metsaomanike, keda on saareelanike hulgas kaduvvähe) ning turistidest külastajate (kes käivadki siin ju metsa, mitte raielanke imetlemas) rahakoti ja mugavuse arvelt.
Ja kuuendaks on kõige masendavam see, et kõiki neid asju tehes püütakse seda serveerida rahva tahtena. Kutsutakse kokku nn. rahvakoosolekuid, mis peaks siis tegelikult sellistele räpastele, tegelikult enamuse huvidele selgelt vastutöötavatele asjadele andma nagu rahva õnnistuse. Samal ajal on valla interneti koduleht juba mitu nädalat inimestele kättesaamatu, volikogu ja vallavalitsuse istungite protokollid raskesti kättesaadavad, ja ka kättesaadult vigased, sisutühjad, üldsõnalised. Võimuliidu ja opositsiooni vaikival kokkuleppel ei tea enamus inimesi sedagi, et sellises väikeses kohas oleks parim võimalus saada tõest informatsiooni rahvaasemike tegelikest mõtetest ja sebimistest otse volikogu istungil kohal viibides.
Nukker aeg see talvine aeg, eriti kui kevad paistab veel kaugel olevat.

Seaduse ees on kõik võrdsed. Ka Kadriorus?

Selline säte on vist vaata et kõikide maade põhiseadustes kirjas. Ega teda kusagil ju sajaprotsendiliselt ei täideta ja ega saagi. Elu ei saa elada ainult seaduste järgi. Aga püüdma ju peaks ja seda arenenud ühiskondades ka tehakse.
Nüüd, kui lõpetati vähemalt kuu aega kestnud (ju väga keeruline asi) väärteomenetlus Kadrioru pidude asjus, jääb tulemuse kohta avaldatud pressiteadet lugedes karp ikka lahti küll.
Esiteks, osalised on salastatud, nende nimesid ei avalikustata. Ilma seda sammu põhjendamata. Isegi täiskasvanud, vastutusvõimeliste inimeste omi, kes sinna alaealiste peole trügisid. Aga miks siis avalikustati osa , valitud nimesid, nende seas ka alaealisi, ajakirjanduses. Kas ei peaks siis selle eest vähemalt ajakirjanikke ka vastutusele võtma.
Teiseks, karistusmäärad ei näita küll mingit võrdsust seaduse ees. Kas siis tõesti ongi avalikus kohas suitsetava või joomase alaealise keskmine karistusmäär 120 krooni. No ei usu. Või on see, et see kõik toimus Eesti Vabariigi Presidendi residentsis, süüd märkimisväärselt kergendav asjaolu. Eriti tobe.
Või karistataksegi igal pool alaealisi purju jootvaid täisealisi ainult 240 krooniga, või tehakse seda ainult nendega, kes seda presidendilossis juhtuvad tegema.
Ja mis kuradi pidu see üldse oli, kus ainult kolm täisealist 18-nest viina võtsid, mida need ülejäänud 15 seal lossis tegid? Nuuskisid paberites, paigaldasid mikrofone, tegid pilte? Selle eest ei karistatagi? Ja kes nad üldse olid, et nende nimigi nii suur saladus on?
Täiendatud 04.03.06

Nonii, ühe vana tuttava nimi tuli siis välja. Kõige pühamate institutsioonide tulihingeline kaitsja - Marek Paulson. Tema osalust selgitav lõik tänases "Postimehe" artiklis tasub täies mahus äratoomist, sest sealt selgubki (vastupidiselt küll "Postimehe" soovile) kogu tõde selle jama kohta:

Üks neist oli Marek Paulson (20), kes möödunud sügisel presidendi Kadrioru lossi erakorteris toimunud noortepeod jaanuaris avalikkuse ette tõi. 70 mahlaka sisuga pilti peomöllust «Pealtnägijale» vahendanud skandaalipaljastaja ütles eile, et on teenitud karistusega päri ega kavatse seda vaidlustada.

Paulsoni sõnul kaalub teenitud karistus igal juhul üles eesmärgi, miks ta lossipeod avalikkuse ette tõi. «Nagu näha, tunnistavad presidendilossi puudulikku turvakontrolli nüüd kõik need, kes selle eest vastutama peavad,» lausus ta. «Seega – skandaal lõppes nii, nagu see minu arvates lõppema pidi.»

Kokkuvõtvalt ja lahtiseletatult oli siis Marek Paulson kellegi poolt pidudele saadetud viina ja fotokaga varustatud provokaator (õigemini vist üks provokaatoritest, sest tõenäoliselt oli ka teisi), kes siis alaealisi jootes neid nendele laiduväärsetele tegudele õhutas. See, et ta oli vaid tööriist kellegi kätes, on nüüd pärast trahvisumma määramist enam kui 100% kindel.
Või arvab veel mõni, näiteks Mareki käitumist stiihilise institutsioone kaitsva kodanikualgatusena hinnanud "Eesti Ekspress" või Mihkel Kärmas, et 240 krooni ongi õige karistus ja trahvisumma Eesti Vabariigi Presidendi residentsi presidendi lastelaste täisjootmise ja Eesti Vabariigi sümbolite mõnitamise eest. Sest teadlikult selliste piltide tegemine ja nende publitseerimine seda kahtlemata on.
See naeruväärne trahvisumma määrati ju vaid selleks, et ta suu kinni hoiaks ja tellijaid ei paljastaks.
Poliitikute tööriistaks olevate politseiametnike pärast on tõeliselt häbi.